Teema: Oktoobribeebid 2023

Minul tuleb kordusUH kolmapäeval. Siis selgub tõde, et kas südamelöögid on tekkinud. Mina veel ei liitu fb grupiga aga kui kõik läheb hästi, siis kuu lõpus tahaks liituda küll.

Päikseke

Mul on neljapäeval esimene visiit.
Oksendanud olen mitu korda. Söögiisu täiesti 0.
Neljapäevaks peaks olema 8+2.
Reedel suurem poeg ilmselt saab sünnipäeva(saab 9) kingiks teada, et saab venna või õe, kui kõik hästi on.

Elokuu

Perekooli grupiga soovib liituda meesterahvas. Muutsin grupis andmeid ja lisasin, et see on mõeldud vaid perekooli emmedele.

Jah, see on tore kui isad soovivad olla selliste asjade kursis, aga kuna hiljem muutub grupp palju isiklikumaks, siis mina isiklikult ei sooviks, et grupis on inimesi kes sellistel teemadel kaasa rääkida ei oska, sest nad ei saa ise neid asju kogeda.

Vabandust, aga meessoost isikute kutseid vastu ei võeta. 🙂

#4146870:

#4146863:

Perekooli grupiga soovib liituda meesterahvas. Muutsin grupis andmeid ja lisasin, et see on mõeldud vaid perekooli emmedele.

Jah, see on tore kui isad soovivad olla selliste asjade kursis, aga kuna hiljem muutub grupp palju isiklikumaks, siis mina isiklikult ei sooviks, et grupis on inimesi kes sellistel teemadel kaasa rääkida ei oska, sest nad ei saa ise neid asju kogeda.

Vabandust, aga meessoost isikute kutseid vastu ei võeta. ????

Et igasugused ei liituks, oleksid võinud teha mingi suvalise meili, kuhu liitujad saavad saata oma liitumissoovi koos Facebooki kasutajanimega.

Ja grupi oleks võinud nii teha, et ei oleks otsinguga leitav.

Lisaks kindlasti jälgida, et ei oleks seal väga mingeid Nimi Olen ja muid ilma piltide ja infota profiile ja alles looduid, siin vahepeal oli vist keegi libarase, kes liitus nö nende salajaste gruppidega, valetas, et oli rase – kasutas võõraid pilte jne. Ja vahepeal vist lekitati välja infot tuttavatele, et kes rasedad on kuigi inimesed polnud veel avalikult öelnud jne.

Ja e-mailile saates oma nime võiks saata ka siinse kasutajanime? Fb grupiga võiksid liituda ainult need kes siin jutustanud ka juba enne.

Päikseke

#4147007:

Ma käisin ka täna ultrahelis ja kõik oli korras. Süda lõi ja nägin enda beebit ???? natuke rahulikum nüüd olla. Kuigi iiveldus ja oksendamine on nii jubedad viimased nädal aega. Ma ei suuda arvutit ja telefoni isegi lahti teha. Vaikselt mõtlen et kas peaks korraks haiguslehe võtma , et natuke koguda ennast või mismoodi sellise olekuga tööl suudate olla ? Samas nagu ei tahaks veel tööl rääkida ..

Minni

Kui iiveldusega lehe võtad, siis raamatupidaja näeb koodi järgi ära, et rasedusega tegemist. Meil ühe töötaja kohta lobises välja. Ma olen kõigiga üritanud ikka käia, kuigi on halb olnud. Kolmandaga said mõned teravamad enne 9 nädalat aru.

Käisin ka täna ämmaka juures lisauuringul. 20.02 oli 6+2…aga pidi olema 7+3. .. täna pidi olema 9+.. aga oli 8+… Aga süda lõi ja kõik oli ilus. TA on 14.10.23

Pole koroonast veel taastunud ,ainult iiveldab ja oksendan- jõudu pole üldse. Süüa saan ainult kohukesi … Ja äe ütles, et no kui sul see sees seisab siis seda söögi …

E.

Ma liituks ka FB grupiga veidi hiljem.

Mul on päevad väga erinevad. Mõni päev ei saa arugi, et rase oleks, teisel ajab kohutavalt iiveldama ja väsimus tapab. Hommikul on nagu loterii, kumb päev tuleb 🙂

Planeerin siin, et kuu lõpu poole tööl ikkagi juba teavitada rasedusest. Kuna töötan kodukontoris ja näeme ca kord kuus ainult, tahaks enne ise öelda kui järgmisel korral äkki juba välja paistab. Teiseks tahaksin ilmselt juba jaanipäevast koduseks jääda ning mulle asendaja leidmine võtab aega, varsti ongi sinna ainult napp kolm kuud jäänud.

Mina ärkasin verejooksuga. Lootsin küll viimse hetkeni, et näen homses ultrahelis pisikese südamelööke aga kahjuks olen kurva statistika esindaja, et kui esimene uh 7+ nädalal pole südamelööke, siis neid ei tule ka. Iga kord mul olnud nii kui peetunud.

Milleks neid vereproove siis üldse teha kui hcg tõuseb ilusti ja numbrid korralikud?! Tundub täielik keha narrimine. Olen nii pettunud ja haavunud. ????????

Ootan nüüd oma ämmaemanda vastust, et kas homme on üldse mõtet minna naistearsti juurde uh tegema või peaks pisut edasi lükkama, et ikka veenduda, et keha end täiesti ära on puhastanud.

Päikseke

Hei. Iga päevaga läheb iiveldus oksendamine hullemaks ????????. Pm ei püsigi söök enam sees.

Skyle

Ilusat naistepäeva!

Minul oli täna esimene ämmaka visiit. Hommikul ärgates aga avastasin, et määrib. Valmistusin sisemiselt halvimaks, sest kuigi mingisugune iiveldus on, siis ega eriti raseduse sümptomeid ei ole. Enne visiiti sõime mehega autos pirukat, ma tundsin, kuidas see mulle vastu hakkas ja kirusin, et kui rasedusega on lõpp, siis miks mul ikka paha on olla. Tundus nii ebaõiglane. Visiidil aga selgus, et rasedus on ilusti emakas ja lootel süda lööb. Rasedus oli küll pisut väiksem kui minu arvutuse kohaselt oleks pidanud olema (7+2 vs 6+6), aga see erinevus pole nii suur. Täiel rinnal veel rõõmustada ei julge selle määrimise pärast, aga süda on natuke rahulikum kui hommikul.

JK

#4148259:

#4148255:

Ilusat naistepäeva!

Minul oli täna esimene ämmaka visiit. Hommikul ärgates aga avastasin, et määrib. Valmistusin sisemiselt halvimaks, sest kuigi mingisugune iiveldus on, siis ega eriti raseduse sümptomeid ei ole. Enne visiiti sõime mehega autos pirukat, ma tundsin, kuidas see mulle vastu hakkas ja kirusin, et kui rasedusega on lõpp, siis miks mul ikka paha on olla. Tundus nii ebaõiglane. Visiidil aga selgus, et rasedus on ilusti emakas ja lootel süda lööb. Rasedus oli küll pisut väiksem kui minu arvutuse kohaselt oleks pidanud olema (7+2 vs 6+6), aga see erinevus pole nii suur. Täiel rinnal veel rõõmustada ei julge selle määrimise pärast, aga süda on natuke rahulikum kui hommikul.

JK

Minul hakkasid ka tunnused vaikselt kaduma, aga mingil määral iiveldust veel oli. Just sain teada, et juba kuu aega tagasi peetunud. Oli ka alguses veidi määrimist, aga UH põhjal oli kõik ok see aeg, peetus u 3 nädalat hiljem. Loodan, et sul läheb paremini, mul oleks muidu septembribeebi olnud.

????

Mul tunnused otseselt kadunud ei ole, sest neid polegi eriti olnud. On ainult iiveldus, mis on viimastel päevadel tugevamaks läinud (hetkel sööks ainult kõrvitsasalatit või midagi haput), aga võrreldes eelneva kahe rasedusega (mul hetkel 4.rasedus) on seda vähem. Meenutab rohkem 1.rasedust, mil ka umbes samas raseduse suuruses hakkas määrima ja veritsema ning määrati Duphaston, mida pidin lõpuks kuni 20.nädalani võtma. Toona mul läks kõik hästi ja sündis terve beebi.

JK

#4148343:

Määrimine teeb alati natuke ärevaks, aga on tegelikult ikka niiiiiiii sage probleem raseduse ajal ja enamasti läheb ikka kõik kenasti. Kui hetkel oli kõik hästi, siis täpselt nii võtagi – et nii palju, kui teada on võimalik, on hetkel kõik hästi! ???? Ja seda tunnet püüagi endas hoida, muretsedes võtad endalt lihtsalt võimaluse seda, mis praegu on kenasti, nautida. Ja tunnused – neid ju ei pruugi ollagi, nad kord tulevad kord lähevad, rasedus on lihtsalt niivõrd segane periood, et neist tunnustest ei maksa tõepoolest midagi välja lugeda mu meelest.

Pöidlad peos!

Olles just äsja teada saanud, et mu rasedus on peetunud, siis väga sitt tunne on, sest jõudsin ka rõõmustada, et seekord on hea olla. Tunnustest annab ikka väga palju välja lugeda, kui ikka enam midagi pole, siis kasvõi tasulisse ultrahelisse minna. Üks asi on iiveldus, mida tõesti ei peagi kõigil olema, aga kui enam üldse raseda tunnet pole, siis võib midagi valesti olla. Mulle räägiti kõike sedasama juttu ämmaka poolt, endal oli uh kabinetis olemas. Mu rasedus oli juba arvele võtmisel peetunud, ütlesin ka siis, et liiga hea on olla, tema ütles ka, et naudi ja soovis õnne lapse puhul. Aitäh tõesti, teinud see õnnetu ultraheli ära ja oleks palju aega raiskamata jäänud. Täna läksime mehega käsikäes ootusärevalt oscarisse, võtsime mõlemad selleks eraldi vaba päeva, sõitsime 200 km maha, lootuses teada saada, et äkki saame seekord kauaoodatud tütre, kodus 4 poega. Mehele ma loomulikult oma hirmust ei rääkinud, mainisin ükskord jutu sees lihtsalt, et ma doppleriga südametööd ei leia. Ämmakas üritas ka ükskord leida, aga ei leidnud ja kehitas õlgu, väites, et mõni ei leia lõpus ka veel. Mees sai seal kabinetis täiesti šoki, mina lootsin viimase hetkeni, et kujutan endale ette. Ma ei suuda voodist väljagi ajada ennast, mees tegeleb teiste lastega, noorim on alles 2 ja ma pole teda täna näinudki. Ma ei kujuta, ette, kuidas inimesed selle üle elavad. Ostsin peale arvele võtmist juba mõned beebiriided ja jõudsin juba ootama hakata. Mul läheb süda pahaks, teades, et kogu selle aja olen surnud loodet kandnud. Ja see polnud isegi planeeritud rasedus.