Teema: ole abitu ja sõltu minust!

Pole kunagi nimetatud mehi kohanud ja ei oska kaasa rääkida.

Sõitmisest…ma olen sõitnud juba 20a. Isegi mu lastel on juba load. Ja kui sõidame siis igaüks õpetab mind.

Ju sa annad ikka mingit ebakindluse vibe’i välja

#3757148:

Aga autoga sõites õpetab mind mu ema, kes pole päevagi sõitnud ja lube tal pole. Aga autosõidu teoorias on megatugev. Valvab nagu kull kõrvalistmel ja muudkui õpetab, kuidas sõita.

😄😄😄

Olen täheldanud sellist targutamist madalama haridustasemega meeste hulgas. Kindlasti on erandeid, aga nii üldiselt. Ja siis olen täheldanud veel seda, et millegipärast “emmetatakse” või lihtsalt ei võeta sind tõsiselt välimuse tõttu, nt kui sul on blondid juuksed (ilmselgelt oled siis ju loll blondiin) või kui oled lühike nagu näiteks mina. Ja need 2 koos on veel eriti hull kombinatsioon. Kui juukseid saab värvida, siis lüheldust kahjuks ei saa kuidagi nagu parandada ka, va pisut leevendada hirmkõrge kontsaga. Aga, kes see viitsib kogu aeg tippida, eksole. Eks siis tulebki enesekehtestamisega tegeleda.

Mis puudutab autojuhi kallal õiendamist, siis seda teevad küll igasugused inimesed sõltumata soost, vanusest ja nina kõverusest 🙂

Selline ninnu-nännu on okei või kerge õpetamine, aga kord kohtusin mehega, kes hakkas kohe ühist tulevikku nii planeerima: sinu maja müüme maha, liiga lahmakas, tuled minu juurde elama. Sinu auto müüme maha ja ostame kahe peale suure maasturi, kaht autot pole kindlasti vaja. Palju sul raha on üldse, teaks plaane teha. Siis vaatasin küll, et mis asja, et päriselt tahab mind puupaljaks teha ja siis võtab mind enda korterisse elama, olen mingi autota rahatu kodukana, keda iga tüli korral hakatakse ähvardama väljaviskamisega. Siis vaatasin küll, et püstihull.

Ja kui veel ämm tekib…mis siis saab😀
Arutaks seda muret hoopis nii et miks inimene ei talu kui teda õpetakse.
On see madal enesehinnang-tekib tunne et ma ei oska tema arust midagi. Või hoopis kõrge enesehinnang? Ma ei lase endale midagi öelda, tean ise. Või pole sel enesehinnanguga pistmist üldse?

#3757211:

Ja kui veel ämm tekib…mis siis saab😀

Arutaks seda muret hoopis nii et miks inimene ei talu kui teda õpetakse.

On see madal enesehinnang-tekib tunne et ma ei oska tema arust midagi. Või hoopis kõrge enesehinnang? Ma ei lase endale midagi öelda, tean ise. Või pole sel enesehinnanguga pistmist üldse?

Ma arvan, et õpetused, kui need omal kohal on, on alati teretulnud. Küll aga mõttetu mikromanageerimine on see, mis ajudele hakkab.

#3757163:

#3757151:

#3757148:

Aga autoga sõites õpetab mind mu ema, kes pole päevagi sõitnud ja lube tal pole. Aga autosõidu teoorias on megatugev. Valvab nagu kull kõrvalistmel ja muudkui õpetab, kuidas sõita.

😄😄😄

Ühinen – sama siin! Iga kord tuletab veel meelde, ka et miks ta omal ajal peigmehekandidaatidel ennast sõitma õpetada ei lubanud :D:D:D

Mina kolmas samasugune! Mul veel (juhiloata, reaalse sõiduoskuseta) ema armastab lisaks tihedamas liikluses aeg-ajalt täiesti lambist hüüatada (oioioi) või ehmatushäälena hinge sisse tõmmata, kui temale tundub, et ma ei jõua foori alt läbi või ei näe jalakäijat vms, samal ajal kui mina olen need asjaolud juba fikseerinud ning vilksatan nt parempöörde sooritamisel korraks veel vaadata, kas vasakult keegi mulle sisse ei sõida. Tal lihtsalt pole aimu (kuna endal sõidukogemus puudub), kui palju peab juht juba ette vaatama ja kui palju elemente korraga silmas pidama. Kõva energline häälitsus, mida ta teeb, sunniks mind instinktiivselt pidurit põhja lööma – kui ma juba ei teaks ega arvestaks, et ta võib midagi niisugust teha.

Minu kahele vennale ta niimoodi ei tee, ainult natuke leebelt õpetab ja juhatab. 🙂 Nad on ju meesterahvad.

Aga mismoodi siis mees saaks realiseerida oma vajadust olle “suurem ja tugevam”, kui kõik tänapäeva naised on juba targemad ja teavad kõike ise, ukse lahtitegemise eest võid litaka saada jne 🙂 Autosid enam ei remondi keegi kodus ja kõike saab töömehe käest tellida (“egas kohvipiima pärast ei pea kohe lehma pidama”). Tõsiselt, mismoodi siis kaitsta ja hoolitseda selle “naisukese” eest… ikka üritavad. Tegelt ju hea, et üritavad, mitte ei trügi esimesena sisse ja ei lase ust naisele näkku “sa saad ju ise hakkama”… Muidu on ülihea teema, laske edasi.

#3757134:

olen (taas)vallaline ja iseseisev naine. viimane aasta on mind kokku viinud meestega, kelle juures olen täheldanud täiesti vastuvõetamatut käitumist. nimelt meeldiks neile teha minust oma lemmikmiisukest, keda pidevalt kaisutada, õpetada ja endast sõltuvaks muuta. näiteks- sõidame autoga, mina roolis, kõrvaltistmelt käib õpetamine:” ot, nii ei saa tagurdada, sõida korra veel ettepoole. kuule selle bussi järel saad ringile minna, reastu juba ära, muidu sa ei saa x km pärast vasakule keerata” jne. kui olen märkuse teinud, siis on vastuseks: ma ju hoolin sinust! krt, ma olen 15 aastat roolis olnud ja nüüd ei saa ühe mehepojukeseta sõidetud v?!

üks tüüp muretses, miks ma öösel kaua üleval olen, kas ma ukse keerasin lukku, soovitas “mõistlikke finantsotsuseid” teha. kõik see tuleb ju suurest hoolivusest!

need eelnimetatud tüübid on samas täiesti võimetud kuulama ja keskenduma kui ma räägin. eriti kui räägin tööalastest saavutustest, siis tõmbub neil nägu täitsa krimpsu.

õnneks on nüüd tekkimas vist suhe mehega, kes kohtleb mind kui võrdset inimest, mitte kui alaarenenut.

vahepeal juba mõtlesin, et jäängi vanatüdrukuks, kuna ei lase endast “hoolida”

aitäh, sain südamelt ära. rääkige kaasa, kes end kõnetatuna tundis.

Selle pärst need meed vallalised ju ongi 😀 Saadaolevate meeste töllakateksolemine kipub rõhuvas enamuses olema ja kuna mehi on statistiliselt vähem kui  naisi (eriti vanuse kasvades), korjatakse enamus nendest ka üles, see võimaldab neil veel rohkem töllakatena olla.

Sõnad “abistamine” ja “hoolimine” on viimasel ajal täiega devalveeritud.

Vanasti nägi vägivald välja niisugune, et üks inimene virutas teisele kaikaga. Tänapäeval aga on meil ju nii tsiviliseeritud ühiskond, et niisugust paikapanemise-võtet taunitakse. Füüsiline vägivald on selgelt keelatud. No ja nüüd ongi mõeldud välja viisid, kuidas saab teise inimese kallal laamendada n-ö seaduslikul moel. Tuleb temast “hoolida” ja teda sunniviisiliselt “abistada”, isegi kui inimene iga kord selgelt ütleb, et ta seda ei vaja. Ja ennast kehtestada on siin raske, sest kuidas sa ikka “hoolivale abistajale” ära ütled, peaksid hoopis tänulik olema (mis sest, et endal on s..tt maitse suus)!

Öeldakse, et põrgutee olla sillutatud heade kavatsustega. Seega, on täiesti tavapärane, et “hoolimise” ja “abistamise” eufemisme kasutades püütakse inimest tegelikult endale allutada, “hoolijad” ise võtavad seda miskipärast kui mingisugust võimuvõitlust. Viimast on eriti palju olnud näha sotsiaalala ametnike seas.

Minu abikaasa ka kippus mingi aeg liikluses õpetama. Peatasin auto bussipeatuses ning ütlesin, et kui suu kinni ei seisa, siis palun, astu välja ja käi jala. Mina ei ole suuteline liiklusele keskenduma ja turvaliselt sõitma, kui samal ajal kõrvalistmel vingumine käib. Tõeline hoolimine on siiski see, kui teisel inimesel lastakse elada rahulikult oma elu ja teha oma asjatoimetusi (nt juhtida autot). Ei ole vaja ilma küsimata sekkuda, takistada eufemistliku “hoolimise” või “abistamise” sildi taga. Nii et, TA, ära põe ja teinekord ütlegi oma kõrval istuvale tüübile rahulikult, et kui kõrvalistujana sõita ei oska, astu maha!

Aga oled sa mõelnud, miks sa valid just selliseid mehi?

#3757134:

ot, nii ei saa tagurdada, sõida korra veel ettepoole

Lamisen siin ühe pisiasja. Pole veel näinud teist naist, kes oskaks käruga tagurdada. Oma naine õppis ära, sest sundisin teda mõnikord käruga sõitma. Ei pea kogu aeg mehed ehitusmaterjali tassima, mõnikord võivad naised ka seda teha.