Sõnad “abistamine” ja “hoolimine” on viimasel ajal täiega devalveeritud.
Vanasti nägi vägivald välja niisugune, et üks inimene virutas teisele kaikaga. Tänapäeval aga on meil ju nii tsiviliseeritud ühiskond, et niisugust paikapanemise-võtet taunitakse. Füüsiline vägivald on selgelt keelatud. No ja nüüd ongi mõeldud välja viisid, kuidas saab teise inimese kallal laamendada n-ö seaduslikul moel. Tuleb temast “hoolida” ja teda sunniviisiliselt “abistada”, isegi kui inimene iga kord selgelt ütleb, et ta seda ei vaja. Ja ennast kehtestada on siin raske, sest kuidas sa ikka “hoolivale abistajale” ära ütled, peaksid hoopis tänulik olema (mis sest, et endal on s..tt maitse suus)!
Öeldakse, et põrgutee olla sillutatud heade kavatsustega. Seega, on täiesti tavapärane, et “hoolimise” ja “abistamise” eufemisme kasutades püütakse inimest tegelikult endale allutada, “hoolijad” ise võtavad seda miskipärast kui mingisugust võimuvõitlust. Viimast on eriti palju olnud näha sotsiaalala ametnike seas.
Minu abikaasa ka kippus mingi aeg liikluses õpetama. Peatasin auto bussipeatuses ning ütlesin, et kui suu kinni ei seisa, siis palun, astu välja ja käi jala. Mina ei ole suuteline liiklusele keskenduma ja turvaliselt sõitma, kui samal ajal kõrvalistmel vingumine käib. Tõeline hoolimine on siiski see, kui teisel inimesel lastakse elada rahulikult oma elu ja teha oma asjatoimetusi (nt juhtida autot). Ei ole vaja ilma küsimata sekkuda, takistada eufemistliku “hoolimise” või “abistamise” sildi taga. Nii et, TA, ära põe ja teinekord ütlegi oma kõrval istuvale tüübile rahulikult, et kui kõrvalistujana sõita ei oska, astu maha!