Teema: ole abitu ja sõltu minust!

neil meestel on lihtsalt selline arusaamine hoolivusest, võibolla tuleks harida neid, sest naine ka hoolib

Minu meessõbrad teavad kolm päeva pärast tutvumist, et mind ei juhendata.
Kui mees näeb mind midagi tegemas ja tal tekib soov mind juhendada, siis loovutan talle kohe selle töö. “Tee siis palun ise, sa oskad paremini”.

Ehk siis, mees, kuni ma ei küsi nõu, siis kas ole vait ja lase mul teha või võta tegemine üle. Kui sul on otsest kriitikat mingi minu otsuse või teo kohta, siis palun, järgmine kord teed ise.

Jah, nii jäik tädi olengi ja nii konkreetselt elangi. Üldiselt seega teeb meie majas mees 90% töödest. Kui mitte rohkem. Minu suhumine sai talle selgeks ammu enne pulmi ja ta ise on soovinud sellesse abuellu astuda ja sellesse ka jääda. Sama ka esimene abikaasa ja nii ka nooruspõlve peika, kellega elasime mitu aastat.

Loomulikult mingi pisikommentaar nagu suppi võiksin kaaluda, kas veidi rohkem porgandit panna vms, mind nii reageerima ei pane. Aga mehe täiesti mitte-pahatahtlik küsimus põrandat vaadates, et “kas see põrand on päriselt üleni pestud?” toob kaasa selle, et kahe minuti pärast on tema pihus mopp või lapp, sest kui ta aru ei saa, kas ma olen seda pesnud või ei, pesku ise paremini. Ja nii jääbki, järgmine kord peseb tema ja kõik järgmised korrad.

Tulem ongi selline, et tema rapsib kodumajapidamises ja mina loen raamatut. Teen ainult süüa, hooldan potililli, toidan koduloomi ja teen mõningaid pesuga seotud tegusid. Mina teda ei mitte kunagi juhenda – usaldan – ja tulemit ei kommenteeri kriitiliselt ealeski (pole põhjust), küll aga tänan alati ja kiidan südamest, kui on põhjust. Tavaliselt on. Väga hea ja töökas, sõbralik ja tark mees on 🙂 Ja mina olen orjapidaja.

miks sa lased sellel endale ärritavalt mõjuda?

Üks asi on hoolitsemine. Hoolitsemine on tore. See, mida TA kirjeldas, ei ole hoolitsemine. Pealegi, mina eeldan, et kui ma sõidan kellegagi ühes autos punktist A punkti B, siis me räägime sõidu jooksul millestki sisulisest. Kultuurist, spordist, kasvõi koroonast. Mitte, et kogu vestlus taandub sellele, et kuule, vaheta nüüd käiku, praegu on tagant tühi bla-blaa… Mida see muidu kummalegi inimesele annab? Selline vestlus.

#3757139:

Sõitmisest…ma olen sõitnud juba 20a. Isegi mu lastel on juba load. Ja kui sõidame siis igaüks õpetab mind.

Kõrvalistuja roll ongi kõige raskem 😉

Teemasse ei oska ka mina kaasa rääkida, sest mina liigun üldiselt endasarnaste inimeste seltskonnas, st vaese tudengina teiste “rottide”, esimesel töökohal uute kolleegide, elu edenedes samuti maj. tõusnud inimeste omas. Ükski meesterahvas pole tahtnud ei mu vara ega võtnud mind alaarenenuna.
Arvan, et oleneb ikka, kellega lävida.

Asi pole minu arust sõltuvuse soovis. Ju sa teemaalgataja jätsid sellele mehele natuke tuulepea mulje. Võibolla sõidustiil on natuke rabe ja kipud unustama. Osad mehed on lihtsalt jube perfektsionistid, kui midagi ei teha nende arvates piisavalt hästi, tahavad nad ise selle ära teha. Ehk sa pole ise piisavalt kriitiline oma oskuste suhtes.

Teise inimese ja tema oskuste mitte usaldamine nüüd küll kuidagi hoolivust ei näita. Aga ebakindlad kobtrollifriigid põhjendavadki kõike hoolivusega: “Ma ei luba sul selle sõbrannaga kohtuda, ta mõjub sulle halvasti. Ma ju hoolin sinust ja ma tean paremini, mis sulle hea on.”

Ma ei talu jälle välja tegijaid, kel koguaeg “mina maksan”. Milleks? Esiteks ma teenin ise ja ei vaja mingit issit, kes minu asju kinni maksaks, teiseks, mul pole sinuga muid plaane, kui veidi väljas käia – igaüks maksab ikka ise sellisel juhul! Jube tüütu alati seletada, et ma ei talu sellist asja. 5-aastasele ostetakse oma rahast jäätist, mitte täiskasvanud naisele!

Tuleb välja et tõeliste meeste asemel satud kogu aeg poisikestega kokku. Mida ise kiirgad, seda ka saad-jätkem see meelde! Teemaalgataja-vaata enda sisse ja reasta end ümber et mitte sattuda jälle posikeste invasioonile

Muide, üks asi, mis aitab kõrvalistme-autojuhtide osas on saata nad tagaistmele – sealt avaneb pilt palju vähem ülevaatlikuna ja ka inimese turvatunne on palju vähem häiritud, kui hirmutavad sündmused (liiklus) otse tema noka ees ei toimu, vaid tal on pool autot tema ees nagu alateadlikuks “kaitseks”.

Ise sain oma mehest ca 10 aastat hiljem juhiloa. Enne seda ei olnud mul mingit probleemi tema kõrval istuda. Aga kui ise sõidutunde alustasin ja hiljem juhtima hakkasin, siis oli millegipärast palju hirmsam eesistmel olla. Ühel hetkel sain aru, milles asi: see ebamugavustunne tekkis olukordades, kus ma ise teadsin, et juhtides ma kas poleks hakkama saanud või oleksin igatahes end väga ebakindlalt tundnud. Õnneks oli mul mingi automaatne teadmine, et ma ei tohi seda välja näidata, et see võib just halvasti lõppeda, kuna võin segada juhti otsustaval sekundi murdosal. Aga see äratundmine oli huvitav – ja kindlasti seletab ka näiteks mu oma ema reaktsioone -, et küsimus ei ole selles, et ma ei usalda juhti, küsimus on selles, et ma ei ole kindel, et ma ise selles olukorras hakkama saaksin.

#3757263:

Sõnad “abistamine” ja “hoolimine” on viimasel ajal täiega devalveeritud.

Vanasti nägi vägivald välja niisugune, et üks inimene virutas teisele kaikaga. Tänapäeval aga on meil ju nii tsiviliseeritud ühiskond, et niisugust paikapanemise-võtet taunitakse. Füüsiline vägivald on selgelt keelatud. No ja nüüd ongi mõeldud välja viisid, kuidas saab teise inimese kallal laamendada n-ö seaduslikul moel. Tuleb temast “hoolida” ja teda sunniviisiliselt “abistada”, isegi kui inimene iga kord selgelt ütleb, et ta seda ei vaja. Ja ennast kehtestada on siin raske, sest kuidas sa ikka “hoolivale abistajale” ära ütled, peaksid hoopis tänulik olema (mis sest, et endal on s..tt maitse suus)!

Öeldakse, et põrgutee olla sillutatud heade kavatsustega. Seega, on täiesti tavapärane, et “hoolimise” ja “abistamise” eufemisme kasutades püütakse inimest tegelikult endale allutada, “hoolijad” ise võtavad seda miskipärast kui mingisugust võimuvõitlust. Viimast on eriti palju olnud näha sotsiaalala ametnike seas.

Minu abikaasa ka kippus mingi aeg liikluses õpetama. Peatasin auto bussipeatuses ning ütlesin, et kui suu kinni ei seisa, siis palun, astu välja ja käi jala. Mina ei ole suuteline liiklusele keskenduma ja turvaliselt sõitma, kui samal ajal kõrvalistmel vingumine käib. Tõeline hoolimine on siiski see, kui teisel inimesel lastakse elada rahulikult oma elu ja teha oma asjatoimetusi (nt juhtida autot). Ei ole vaja ilma küsimata sekkuda, takistada eufemistliku “hoolimise” või “abistamise” sildi taga. Nii et, TA, ära põe ja teinekord ütlegi oma kõrval istuvale tüübile rahulikult, et kui kõrvalistujana sõita ei oska, astu maha!

Aga kui selline konflikt tekib ämma ja minia vahel, siis on terve Perekool veendunud, et süüdi on minia, sest “ämm tahab ju ainult head”.

#3757334:

a la” ära sina küprosel küll rendiautot võta, sa ei saa vasakpoolse liiklusega hakkama” või ” suurenda oma krediitkaardi limiiti, laenuraha on praegu nii odav” või “kas lähed küünetehniku juurde, ma annnan sulle 20 eur” siis hinga enne 10 korda sisse-välja ja mõtle kui kohane selline “aga ma ju niiii armastan sind”

See kõik tõesti lühiajalistelt deitimispartneritelt?

Jään enda juurde, teemaalgataja tõmbab friike ligi või siis lihtsalt hea fantaasiaga, meestes pettunud igavlev Kägu

#3757134:

need eelnimetatud tüübid on samas täiesti võimetud kuulama ja keskenduma kui ma räägin. eriti kui räägin tööalastest saavutustest, siis tõmbub neil nägu täitsa krimpsu.

Ja see on juba väga halb märk.

#3757166:

kui sul on blondid juuksed (ilmselgelt oled siis ju loll blondiin) või kui oled lühike nagu näiteks mina. Ja need 2 koos on veel eriti hull kombinatsioon. Kui juukseid saab värvida, siis lüheldust kahjuks ei saa kuidagi nagu parandada ka,

Kui oled suur ja pikk, kutsutakse jälle tädiks.