Täitsa rumal naine olen.
Mul on olnud peale oma mehe ainult üks suhe ja see oli ka pubeka eas. Aga ma võin öelda, et see poiss oli mu elu armastus. See tunne, mis ma tema vastu tundsin oli midagi väga erilist, ma pole midagi sellist oma mehe vastu tundud.
Ma olen seda inimest juba 15a armastanud, ma mõtlen tema peale peaegu iga päev ja meenutan. Paar aastat tagasi nägin teda, suhtlesime natukene. Oh, mis tunded mind valdasid. Ma ei ole elus olnud nii õnnelik kui temaga koos, mul piisas temaga ainult ühesruumis olemisest. Kui me suudlesime, siis oli see nagu filmis, kõik ümberringi ununes, oli vaid see tunne, me sulasime üheks.
Tema on leidnud endale eluarmastuse, olen tema pärast õnnelik, sest see naine on talle täiuslik.
Isegi kui me mõlemad vabad olekisime, siis me ei sobiks koos elamiseks.
Tunnistan, et oma mehega hakkasin koos olema sp, et sain haiget ja temaga tundus turvaline. Mingit kirge ma tema vastu pole tundnud, aga samas tema kaisus on nii hea. Oleme koos juba 11 aastat ja meil on 2 last.
Kuidas ma saan sellest minevikust lahti lasta?
