Esileht Pereelu ja suhted Olen klammerduja

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 49 )

Teema: Olen klammerduja

Postitas:
Kägu

Lõpuks tunnistan endale, et olen vist klammerduja. Mitte selline äärmuslik, aga no suhteliselt ikka. Lahutan oma 15 a kestnud abielu, sest mees tahab vabadust. Ütleb, et minuga koos tal pole piisavalt vabadust, et ma muretsen liialt ja kontrollin. Ma ei tea, miks ma seda tegin. Viimased aastad polnud ma enam nii armukade kui noorena. Meil on olnud piisavalt palju omaette käimisi, oma sõbrad ja hobid. Aga kui mees kuskile läheb ja jääb väga hilja peale, siis ikka olen helistanud, et küsida, millal tuleb ja kui ta vastu ei võta, siis sõnumeid saatnud. Aga sellest tulid tülid, sest tema tahab vabalt käia, aga mina tahaks et ta rohkem perega oleks. Olgu, see mees on nüüd läinud, otsus on kindel. Tihtipeale mu teismelised lapsed ütlevad ka, et ema, ära helista, ära muretse. Minul on tunne, et ma pean neil ikka silma peal hoidma, aga nemad peavad seda vabaduse piiramiseks. Vahel olen klammerdunud ka mõnda sõbrannasse, kui oleme tihedamalt suhelnud ja siis ta on näiteks teistega väljas, siis tunnen armukadedust. Mulle ei meeldi need väiklased tunded ja tahaks nendest lahti saada. Jah, mul on oma elu ja piisavalt tegemist töö ja hobidega, kuid siiski on neid emotsioone. Ei saa vahel aru, kustmaalt lõpeb normaalne hoolimine ja algab liigne muretsemine ja kontrollimine. Kui ma peaksin kunagi uue suhte omale leidma, tahan olla selline, kellega on vaba ja mõnus koos olla. Millest alustada?

+18
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Teraapia. Pöördu esialgu psühholoogi poole, tema egk oskab lahti harutada, millest selline vajadus.

+8
-8
Please wait...

Postitas:
Kägu

Vaevalt küll, et mees sellepärast lahutust tahab. Pigem ikka uus proua platsis, kellega seda vabadust oleks vaja nautida. Kui inimene ei tule koju kellaajaks, mis kokku lepiti ja selle peale sõnum saadetakse, et kas kõik on korras, pole see mingi liigne klammerdumine. Mina muretsen samamoodi nii mehe kui laste pärast, aga nende arust on see pigem armas. Saadavad sõnumi, et kõik on korras, tulen hiljem ja polegi sellega rohkem mingit teemat. Minu pidev muretsemine on saanud alguse lapsepõlvest, sest mu isa oli südamehaige ja kolm korda ei tulnud koju. Kaks korda oli haiglasse viidud, kolmas kord oli surnud. Seega minu jaoks kui inimene ei ilmu välja kokkulepitud kellaajal, on reaalne võimalus, et midagi jubedat juhtuski.

+33
-9
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Vaevalt küll, et mees sellepärast lahutust tahab. Pigem ikka uus proua platsis, kellega seda vabadust oleks vaja nautida. Kui inimene ei tule koju kellaajaks, mis kokku lepiti ja selle peale sõnum saadetakse, et kas kõik on korras, pole see mingi liigne klammerdumine. Mina muretsen samamoodi nii mehe kui laste pärast, aga nende arust on see pigem armas. Saadavad sõnumi, et kõik on korras, tulen hiljem ja polegi sellega rohkem mingit teemat. Minu pidev muretsemine on saanud alguse lapsepõlvest, sest mu isa oli südamehaige ja kolm korda ei tulnud koju. Kaks korda oli haiglasse viidud, kolmas kord oli surnud. Seega minu jaoks kui inimene ei ilmu välja kokkulepitud kellaajal, on reaalne võimalus, et midagi jubedat juhtuski.

Arvata on, et uus naine leitud ja süüdi pole end küll millegi pärast vaja tunda.

+12
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lõpuks tunnistan endale, et olen vist klammerduja. Mitte selline äärmuslik, aga no suhteliselt ikka. Lahutan oma 15 a kestnud abielu, sest mees tahab vabadust.

Kui partnerile tekib pärast 15a suhet kõrvalsuhe, siis see “klammerdumine” millest sa räägid, on täiesti normaalne tekkima.
Ja see on täiesti normaalne, et sa tead, kus teine on ja kui kokkulepitud ajast kinni ei pea, siis võid küsida.
Suhtes ei käi asjad nii, et “ma nüüd lähen kuhugi ja tagasi tulen eiteamillal”. See pole mingi abielu.

Otsi omale vabalt uus suhe ja hoolige vastastikku teineteisest ja keegi ei klammerdu.

+27
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Lõpuks tunnistan endale, et olen vist klammerduja. Mitte selline äärmuslik, aga no suhteliselt ikka. Lahutan oma 15 a kestnud abielu, sest mees tahab vabadust. Ütleb, et minuga koos tal pole piisavalt vabadust, et ma muretsen liialt ja kontrollin. Ma ei tea, miks ma seda tegin. Viimased aastad polnud ma enam nii armukade kui noorena. Meil on olnud piisavalt palju omaette käimisi, oma sõbrad ja hobid. Aga kui mees kuskile läheb ja jääb väga hilja peale, siis ikka olen helistanud, et küsida, millal tuleb ja kui ta vastu ei võta, siis sõnumeid saatnud. Aga sellest tulid tülid, sest tema tahab vabalt käia, aga mina tahaks et ta rohkem perega oleks. Olgu, see mees on nüüd läinud, otsus on kindel. Tihtipeale mu teismelised lapsed ütlevad ka, et ema, ära helista, ära muretse. Minul on tunne, et ma pean neil ikka silma peal hoidma, aga nemad peavad seda vabaduse piiramiseks. Vahel olen klammerdunud ka mõnda sõbrannasse, kui oleme tihedamalt suhelnud ja siis ta on näiteks teistega väljas, siis tunnen armukadedust. Mulle ei meeldi need väiklased tunded ja tahaks nendest lahti saada. Jah, mul on oma elu ja piisavalt tegemist töö ja hobidega, kuid siiski on neid emotsioone. Ei saa vahel aru, kustmaalt lõpeb normaalne hoolimine ja algab liigne muretsemine ja kontrollimine. Kui ma peaksin kunagi uue suhte omale leidma, tahan olla selline, kellega on vaba ja mõnus koos olla. Millest alustada?

Mees ütleb loomulikult enne lahkumist, millal ta tuleb. Kuna meil armukadedusega probleemi pole ja vähemalt pikaaegset armukest mehel kindlasti pole, siis mina ei pöörita silmi ega ohi ega kurvasta, kui ta ka ütleb, et läheb neljaks päevaks kursusevennaga Saaremaale kalale.
Ta ise helistab, kui on midagi öelda. Ok, kui midagi olulist on, siis ma ka olen helistanud, aga siis, kui on tõesti ouline asi.

Lastele (19-32 aastased) ma ei helista absoluutselt mitte kunagi, kui pole midagi väga olulist öelda. Niisama, et kuidas läheb, ma ei helista neile mitte iialgi. Viimased paar aastat polegi olnud vaja neile helistada. Küll aga kirjutan ma korra või paar korda kuus e-kirja, seda nad saavad lugeda, kui tahavad. Nemad ise helistavad mulle korra nädalas, korra kahe nädala tagant. Lisaks kipuvad mitmekesi iga nädalavahetus meile külla, mis on väga tore enamasti. Ka kirjutavad nad mitu korda nädalas messengeri, et mis uudist jne.

Minu soovitus on – mida lühema keti otsas sa koera pead, seda rohkem ihkab ta vabadust, ketti puruks tõmmata, ära joosta, sõltumatust. Anna koerale 15 hektarit vabalt jooksmiseks ja pärast kiiret pissi- ja sirutustiiru ta istub sul rõhuva osa ajast trepil ja vaatab paluva pilguga aknasse, et ehk saaks tuppa. Ja kui tuppa saab, siis õue tuleb teda lausa ajada.

Sry, kui sõna “koer” sind segas, aga sa saad ju mu kujundlikust mõttest aru. Nii ka inimestega.

+19
-17
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Minu soovitus on

Kui laps on juba 32, siis sinu soovitus on pisut … saadisegiaru.
Kui nii kaua on juba koos vastu peetud, siis see vanamees sul käibki vaid kalal.

+9
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Lõpuks tunnistan endale, et olen vist klammerduja. Mitte selline äärmuslik, aga no suhteliselt ikka. Lahutan oma 15 a kestnud abielu, sest mees tahab vabadust. Ütleb, et minuga koos tal pole piisavalt vabadust, et ma muretsen liialt ja kontrollin. Ma ei tea, miks ma seda tegin. Viimased aastad polnud ma enam nii armukade kui noorena. Meil on olnud piisavalt palju omaette käimisi, oma sõbrad ja hobid. Aga kui mees kuskile läheb ja jääb väga hilja peale, siis ikka olen helistanud, et küsida, millal tuleb ja kui ta vastu ei võta, siis sõnumeid saatnud. Aga sellest tulid tülid, sest tema tahab vabalt käia, aga mina tahaks et ta rohkem perega oleks. Olgu, see mees on nüüd läinud, otsus on kindel. Tihtipeale mu teismelised lapsed ütlevad ka, et ema, ära helista, ära muretse. Minul on tunne, et ma pean neil ikka silma peal hoidma, aga nemad peavad seda vabaduse piiramiseks. Vahel olen klammerdunud ka mõnda sõbrannasse, kui oleme tihedamalt suhelnud ja siis ta on näiteks teistega väljas, siis tunnen armukadedust. Mulle ei meeldi need väiklased tunded ja tahaks nendest lahti saada. Jah, mul on oma elu ja piisavalt tegemist töö ja hobidega, kuid siiski on neid emotsioone. Ei saa vahel aru, kustmaalt lõpeb normaalne hoolimine ja algab liigne muretsemine ja kontrollimine. Kui ma peaksin kunagi uue suhte omale leidma, tahan olla selline, kellega on vaba ja mõnus koos olla. Millest alustada?

Appi, see on normaalne helistada oma pereliikmele, kes on hilja peale jäänud. Imelik on selle pärast tülitseda.

+16
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Lõpuks tunnistan endale, et olen vist klammerduja. Mitte selline äärmuslik, aga no suhteliselt ikka. Lahutan oma 15 a kestnud abielu, sest mees tahab vabadust. Ütleb, et minuga koos tal pole piisavalt vabadust, et ma muretsen liialt ja kontrollin. Ma ei tea, miks ma seda tegin. Viimased aastad polnud ma enam nii armukade kui noorena. Meil on olnud piisavalt palju omaette käimisi, oma sõbrad ja hobid. Aga kui mees kuskile läheb ja jääb väga hilja peale, siis ikka olen helistanud, et küsida, millal tuleb ja kui ta vastu ei võta, siis sõnumeid saatnud. Aga sellest tulid tülid, sest tema tahab vabalt käia, aga mina tahaks et ta rohkem perega oleks. Olgu, see mees on nüüd läinud, otsus on kindel. Tihtipeale mu teismelised lapsed ütlevad ka, et ema, ära helista, ära muretse. Minul on tunne, et ma pean neil ikka silma peal hoidma, aga nemad peavad seda vabaduse piiramiseks. Vahel olen klammerdunud ka mõnda sõbrannasse, kui oleme tihedamalt suhelnud ja siis ta on näiteks teistega väljas, siis tunnen armukadedust. Mulle ei meeldi need väiklased tunded ja tahaks nendest lahti saada. Jah, mul on oma elu ja piisavalt tegemist töö ja hobidega, kuid siiski on neid emotsioone. Ei saa vahel aru, kustmaalt lõpeb normaalne hoolimine ja algab liigne muretsemine ja kontrollimine. Kui ma peaksin kunagi uue suhte omale leidma, tahan olla selline, kellega on vaba ja mõnus koos olla. Millest alustada?

Mees ütleb loomulikult enne lahkumist, millal ta tuleb. Kuna meil armukadedusega probleemi pole ja vähemalt pikaaegset armukest mehel kindlasti pole, siis mina ei pöörita silmi ega ohi ega kurvasta, kui ta ka ütleb, et läheb neljaks päevaks kursusevennaga Saaremaale kalale.

Ta ise helistab, kui on midagi öelda. Ok, kui midagi olulist on, siis ma ka olen helistanud, aga siis, kui on tõesti ouline asi.

Lastele (19-32 aastased) ma ei helista absoluutselt mitte kunagi, kui pole midagi väga olulist öelda. Niisama, et kuidas läheb, ma ei helista neile mitte iialgi. Viimased paar aastat polegi olnud vaja neile helistada. Küll aga kirjutan ma korra või paar korda kuus e-kirja, seda nad saavad lugeda, kui tahavad. Nemad ise helistavad mulle korra nädalas, korra kahe nädala tagant. Lisaks kipuvad mitmekesi iga nädalavahetus meile külla, mis on väga tore enamasti. Ka kirjutavad nad mitu korda nädalas messengeri, et mis uudist jne.

Minu soovitus on – mida lühema keti otsas sa koera pead, seda rohkem ihkab ta vabadust, ketti puruks tõmmata, ära joosta, sõltumatust. Anna koerale 15 hektarit vabalt jooksmiseks ja pärast kiiret pissi- ja sirutustiiru ta istub sul rõhuva osa ajast trepil ja vaatab paluva pilguga aknasse, et ehk saaks tuppa. Ja kui tuppa saab, siis õue tuleb teda lausa ajada.

Sry, kui sõna “koer” sind segas, aga sa saad ju mu kujundlikust mõttest aru. Nii ka inimestega.

Päris nii ka ei ole, et mees hakkab ise nö. klammerduma. Ei tule ta enam tagasi, kui kett väga pikk on. Pereliige teatabki tegemistest ja käimistest, see on normaalne, et ei kao nädalaks teatamata ära. Kindlalt väita ei saa, kuid võib vabalt nii minna, et leiab kellegi endale.

+9
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu soovitus on

Kui laps on juba 32, siis sinu soovitus on pisut … saadisegiaru.

Kui nii kaua on juba koos vastu peetud, siis see vanamees sul käibki vaid kalal.

Millest selline lollus, tigedus.

32 pole mu lihane laps ega ka mitte mu mehe lihane laps, aga ta on MEIE laps. Me ei anna teda kellelegi, sest kasvatasin teda alates 15. eluaastast. Ma ei hakka sinusugusele rumalale jõhkardile isegi midagi seletama. Saad ehk isegi aru, kui veidi mõtled.

“Vanamees” käib mul tööl ka ning tõesti on juba kindlasti keskeas.

+7
-13
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Pereliige teatabki tegemistest ja käimistest, see on normaalne, et ei kao nädalaks teatamata ära.

Loomulikult.

+2
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Lõpuks tunnistan endale, et olen vist klammerduja. Mitte selline äärmuslik, aga no suhteliselt ikka. Lahutan oma 15 a kestnud abielu, sest mees tahab vabadust. Ütleb, et minuga koos tal pole piisavalt vabadust, et ma muretsen liialt ja kontrollin. Ma ei tea, miks ma seda tegin. Viimased aastad polnud ma enam nii armukade kui noorena. Meil on olnud piisavalt palju omaette käimisi, oma sõbrad ja hobid. Aga kui mees kuskile läheb ja jääb väga hilja peale, siis ikka olen helistanud, et küsida, millal tuleb ja kui ta vastu ei võta, siis sõnumeid saatnud. Aga sellest tulid tülid, sest tema tahab vabalt käia, aga mina tahaks et ta rohkem perega oleks. Olgu, see mees on nüüd läinud, otsus on kindel. Tihtipeale mu teismelised lapsed ütlevad ka, et ema, ära helista, ära muretse. Minul on tunne, et ma pean neil ikka silma peal hoidma, aga nemad peavad seda vabaduse piiramiseks. Vahel olen klammerdunud ka mõnda sõbrannasse, kui oleme tihedamalt suhelnud ja siis ta on näiteks teistega väljas, siis tunnen armukadedust. Mulle ei meeldi need väiklased tunded ja tahaks nendest lahti saada. Jah, mul on oma elu ja piisavalt tegemist töö ja hobidega, kuid siiski on neid emotsioone. Ei saa vahel aru, kustmaalt lõpeb normaalne hoolimine ja algab liigne muretsemine ja kontrollimine. Kui ma peaksin kunagi uue suhte omale leidma, tahan olla selline, kellega on vaba ja mõnus koos olla. Millest alustada?

1) miks saata sõnumeid? kas arvate, et mees ei saa ühest sõnumist aru?
2) tean seda – kõige hullem ongi see, kui sõbranna hakkab sind oma omandiks pidama ja teistega suhtlemisse suhtub, kui reetmisesse
3) kui lapsed ütlevad, et ära helista – siis ära helista. Leppige enne reeglites kokku, mis kell tuleb koju ja kui jääb kauemaks, siis teavitab.

+13
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lõpuks tunnistan endale, et olen vist klammerduja. Mitte selline äärmuslik, aga no suhteliselt ikka. Lahutan oma 15 a kestnud abielu, sest mees tahab vabadust. Ütleb, et minuga koos tal pole piisavalt vabadust, et ma muretsen liialt ja kontrollin. Ma ei tea, miks ma seda tegin. Viimased aastad polnud ma enam nii armukade kui noorena. Meil on olnud piisavalt palju omaette käimisi, oma sõbrad ja hobid. Aga kui mees kuskile läheb ja jääb väga hilja peale, siis ikka olen helistanud, et küsida, millal tuleb ja kui ta vastu ei võta, siis sõnumeid saatnud. Aga sellest tulid tülid, sest tema tahab vabalt käia, aga mina tahaks et ta rohkem perega oleks. Olgu, see mees on nüüd läinud, otsus on kindel. Tihtipeale mu teismelised lapsed ütlevad ka, et ema, ära helista, ära muretse. Minul on tunne, et ma pean neil ikka silma peal hoidma, aga nemad peavad seda vabaduse piiramiseks. Vahel olen klammerdunud ka mõnda sõbrannasse, kui oleme tihedamalt suhelnud ja siis ta on näiteks teistega väljas, siis tunnen armukadedust. Mulle ei meeldi need väiklased tunded ja tahaks nendest lahti saada. Jah, mul on oma elu ja piisavalt tegemist töö ja hobidega, kuid siiski on neid emotsioone. Ei saa vahel aru, kustmaalt lõpeb normaalne hoolimine ja algab liigne muretsemine ja kontrollimine. Kui ma peaksin kunagi uue suhte omale leidma, tahan olla selline, kellega on vaba ja mõnus koos olla. Millest alustada?

1) mis saata sõnumeid? kas arvate, et mees ei saa ühest sõnumist aru?

2) tean seda – kõige hullem ongi see, kui sõbranna hakkab sind oma omandiks pidama ja teistega suhtlemisse suhtub, kui reetmisesse

3) kui lapsed ütlevad, et ära helista – siis ära helista. Leppige enne reeglites kokku, mis kell tuleb koju ja kui jääb kauemaks, siis teavitab.

Mulle jäi ka silma, et hakkab sõnumeid saatma. Täitsa ok on, et kui mees hilja peal(pole ise enne öelnud, et ilmselt jääb väga hilja peale), siis helistada või saata sõnum, et kas koju ka täna tuled. Aga ühest sõnumist täiesti piisab.

+11
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina ka muretsen. Mees eriti kuskil ei käigi ja hilja peale ei jäägi. Aga lapsed küll. Neile käib ka närvidele, et ma muretsen. Kuidas seda aga muuta kui ta on sinu laps.
Ma tahan näha seda aega, kui need mu targutisrd on ise lapsevanemad. Kui rahulikud nad on kui laps pole koju tulnud ja ka pole teavitanud ja ei vasta telefonile. Mina nii ju neile ei tee, et ei anna teada. Kuigi nad praegu ütlevad küll, et nad ei muretseks. Sest neil polegi sellist kogemust. Ma olengi iga õhtu kodus. Ma ei lähegi vastu ööd kuhugi.

+2
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina ka muretsen. Mees eriti kuskil ei käigi ja hilja peale ei jäägi. Aga lapsed küll. Neile käib ka närvidele, et ma muretsen. Kuidas seda aga muuta kui ta on sinu laps.

Mul oli lapsega selline kokkulepe, et kui jäi üle 00.00, siis pidi ette teavitama. Muidu oli vaikiv kokkulepe olla hiljemalt keskööks kodus.
Mehele helistanud ei ole kunagi. Küsimus messengeris või sõnumiga oleks max.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina nii ju neile ei tee, et ei anna teada. Kuigi nad praegu ütlevad küll, et nad ei muretseks. Sest neil polegi sellist kogemust. Ma olengi iga õhtu kodus. Ma ei lähegi vastu ööd kuhugi.

Ma teeks puhtalt sportlikust huvist eksperimendi. Mehega lepiks kokku muidugi. Ei pea midagi dramaatilist olema, et ööseks koju ei lähe, vaid lähed näiteks 22 paiku jalutama ning ei naase enne 23 või mis iganes aeg teil on, mil lapsed tavapäraselt kodus juba on. Vaataks, kuidas käituksid ja ei hakkaks pärast selgitama ega targutama, et tegid eksperimenti, vaid ütledki, et tahtsid öist sügisõhku hingata.

+11
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina ka muretsen. Mees eriti kuskil ei käigi ja hilja peale ei jäägi. Aga lapsed küll. Neile käib ka närvidele, et ma muretsen. Kuidas seda aga muuta kui ta on sinu laps.

Ma tahan näha seda aega, kui need mu targutisrd on ise lapsevanemad. Kui rahulikud nad on kui laps pole koju tulnud ja ka pole teavitanud ja ei vasta telefonile. Mina nii ju neile ei tee, et ei anna teada. Kuigi nad praegu ütlevad küll, et nad ei muretseks. Sest neil polegi sellist kogemust. Ma olengi iga õhtu kodus. Ma ei lähegi vastu ööd kuhugi.

Ma ka ei lähe vastu ööd kuskile, aga mul on kogemus, et teismeline helistas ja küsis, et sa läksid ju nii ammu sinna poodi juba, miks sa veel kodus ei ole. 😉

+3
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Minu soovitus on

Kui laps on juba 32, siis sinu soovitus on pisut … saadisegiaru.

Kui nii kaua on juba koos vastu peetud, siis see vanamees sul käibki vaid kalal.

Millest selline lollus, tigedus.

32 pole mu lihane laps ega ka mitte mu mehe lihane laps, aga ta on MEIE laps. Me ei anna teda kellelegi, sest kasvatasin teda alates 15. eluaastast. Ma ei hakka sinusugusele rumalale jõhkardile isegi midagi seletama. Saad ehk isegi aru, kui veidi mõtled.

“Vanamees” käib mul tööl ka ning tõesti on juba kindlasti keskeas.

Taevake! Mis see nüüd oli? Täiesti neutraalse kommentaari peale niimoodi “laamendama” hakata? Miks? Keegi ei solvanud ju sind?

+12
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

32 pole mu lihane laps ega ka mitte mu mehe lihane laps, aga ta on MEIE laps. Me ei anna teda kellelegi, sest kasvatasin teda alates 15. eluaastast.

Vaata, kui sa seda mainid kuskil selgeltnägijate foorumis, et sul on laps 32a vana, siis need seal muidugi kohe teavad, et tegu on kasulapsega.
Siin aga ei tea ju keegi, milleks paugutada?
Mine oma nõiafoorumisse, võta luud kaasa ja pauguta seal. Luuavarrest ju pauku ikka oskad teha?

+5
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

32 pole mu lihane laps ega ka mitte mu mehe lihane laps, aga ta on MEIE laps. Me ei anna teda kellelegi, sest kasvatasin teda alates 15. eluaastast.

Vaata, kui sa seda mainid kuskil selgeltnägijate foorumis, et sul on laps 32a vana, siis need seal muidugi kohe teavad, et tegu on kasulapsega.

Siin aga ei tea ju keegi, milleks paugutada?

Mine oma nõiafoorumisse, võta luud kaasa ja pauguta seal. Luuavarrest ju pauku ikka oskad teha?

Miks võib ainult 70+ aastastel olla 32 aastane laps. Äkki naine sai 16 aastaselt emaks, see teeks tema ja mehe vanuse alla 50. ise kilkate siin, et 50 on uus 30

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu soovitus on

Kui laps on juba 32, siis sinu soovitus on pisut … saadisegiaru.

Kui nii kaua on juba koos vastu peetud, siis see vanamees sul käibki vaid kalal.

Millest selline lollus, tigedus.

32 pole mu lihane laps ega ka mitte mu mehe lihane laps, aga ta on MEIE laps. Me ei anna teda kellelegi, sest kasvatasin teda alates 15. eluaastast. Ma ei hakka sinusugusele rumalale jõhkardile isegi midagi seletama. Saad ehk isegi aru, kui veidi mõtled.

“Vanamees” käib mul tööl ka ning tõesti on juba kindlasti keskeas.

Taevake! Mis see nüüd oli? Täiesti neutraalse kommentaari peale niimoodi “laamendama” hakata? Miks? Keegi ei solvanud ju sind?

Solvati asjata ja absoluutselt ilma mingi põhjuseta mu meest. Esmalt ta pole veel mingi vanamees (okei, 22-aastase jaoks on peatselt 44-aastaseks saav mees vanamees) ja teiseks, ta ei käi ainult kalal. Ta käib tööl, trennis, annab tunde ja tegeleb veel kahe hobiga.

Ja isegi mingi 70-aastase võõra mehe kohta on äärmiselt taktitu ja inetu lihtsalt lajatada, et selline käibki kindlasti ainult kalal. Mul on peres 71-aastane mees, kes käib tööl, võrkpallis ja jookseb poolmaratone ning kasvatab üksi oma teismelist poega.

+3
-9
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ja isegi mingi 70-aastase võõra mehe kohta on äärmiselt taktitu ja inetu lihtsalt lajatada, et selline käibki kindlasti ainult kalal. Mul on peres 71-aastane mees, kes käib tööl, võrkpallis ja jookseb poolmaratone ning kasvatab üksi oma teismelist poega.

Sa ei saanud aru.
See “kalalkäimine” tähendabki sellele peres 70 aastasele nii töölkäimist, võrkpalli kui poolmaratoni. Ära mõtle nii kitsarinnaliselt.
Aga kui ta oleks 32 aastat tagasi abiellunud ja sinnamaani õnnelikus suhtes, vaevalt ta siis perekoolikatega tinderdaks.
Mis oligi pont, millest sa aru ei saanud ja end kohe, ilma mõtlemata, kähku solvunuks mõtlesid.
Mis on praegu osadele väga “trendikas tegevus”.

+1
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Paar kommenteerijat on kirjutanud, et on normaalne pidada kinni kokkulepitud kellaajast (ilmselt kojutulemise kellaajast) ja kui selleks ajaks pole teine pereliige koju jõudnud, siis on normaalne helistada või sõnum saata. Minu meelest pole küll normaalne mingit kellaaega kokku leppida. Ma olen täiskasvanud inimene ja ise tean, kaua ma kusagil olen! Tahan, tulen kell 23, tahan tulen kell 4. Vaba maa. Mees samamoodi. Me ei lepi midagi kokku, et siis sellest kramplikult kinni pidada. Räägime lihtsalt, et ma lähen nüüd sellele hobisõprade koosviibimisele. Ei tea, kaua läheb. Mõnikord, kui tegu seltskonnaga, mille õhkkonda juba tead ette, siis võib öelda: lähen kursuse kokkutulekule, aga ilmselt on seal sama igav nagu alati, tulen südaööks koju. Kui nii on öeldud, aga seekord on vastupidiselt eelarvamusele lõbus, siis saadaksin küll südaöö paiku sõnumi, et ei tule veel koju, jään kauemaks.
Ma ei saa lihtsalt aru, kuidas saab kojutulemise aega kokku leppida, kui ei tea ju, kui tore või igav üritus see on? Kui ma lähen sõbrannaga teatrisse, siis on jah umbes teada, et etendus lõppeb kell 23 ja koju jõudmiseks kulub veel pool tundi. Kui me siis otsustame sõbrannaga pärast teatrit veel veinitama minna, võin küll saata mehele sõnumi, et läheme veel istume kusagil.
Võib-olla ma sain valesti aru, aga mulle tunduks küll kohutava ahistamisena, kui mees tahaks minuga mingisugust kojujõudmise kellaaega hakata kokku leppima! Midaa?? Nagu lapsepõlves, et ema käskis kell 18.00 kodus olla.

+6
-12
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma ei saa lihtsalt aru, kuidas saab kojutulemise aega kokku leppida, kui ei tea ju, kui tore või igav üritus see on? Kui ma lähen sõbrannaga teatrisse, siis on jah umbes teada, et etendus lõppeb kell 23 ja koju jõudmiseks kulub veel pool tundi. Kui me siis otsustame sõbrannaga pärast teatrit veel veinitama minna, võin küll saata mehele sõnumi, et läheme veel istume kusagil.

Selliste teadmata (ja hilise) lõpuga töö/kooli/pidude puhul on meil kombeks, et äraolija annab teada (helistab või saadab sõnumi), kui läbi sai ja koju hakkab tulema (tavaliselt veel midagi stiilis “tulen sellejaselle rongiga, kas sa tuleksid mulle jaama vastu”), ehk et kuni teadet pole, on eeldus, et on ikka veel turvaliselt tööl/koolis/peol. Kui siis pärast toda teadet oodataval ajal ei jõua ja telefonile ei vasta, võib haiglatest taga otsima hakata.

+5
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Inimene läheb õhtul sõpradega välja. Mis kell ja miks ta peab kodus olema sinu arust?
Või miks sa talle õhtul siis helistad või sõnumeid saadad? Küll ta kunagi jõuab.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma olen täiskasvanud inimene ja ise tean, kaua ma kusagil olen! Tahan, tulen kell 23, tahan tulen kell 4. Vaba maa.

Siin selles küsimuses, ma pakun, et inimesed jagunevad väga suures plaanis kaheks.

Ja kui sa oled see teine tüüp, siis sa ei pea seda esimestele oma propaganda ja hüüumärkidega oma arvamust peale suruma.
Sa PEAD leidma omale omasuguse ja elama temaga koos. Te omavahel suurt ei suhtle, te kunagi ei tea, kus ja kellega teine parasjagu on (vaba maa!), te lihtsalt jagate elukohta. Ilmselt ka lapsi.
Ok, teile sobib, elage.

Teine tüüp on need, kes on koos, kuna neile meeldib olla koos.
Nad naudivad seda.
Ja arvestavad igal sammul ka oma kaaslasega. “tulen 24.00” kui on öeldud, siis saadavad sõnumi, et “ära muretse, muudan aega ja tulen kell 4.00”
Pole keeruline. Neil on samuti vaba maa !, sest nad tahavd seda ise teha. See tekitab neile teatud turvatunde, mida nad vajavad, see tekitab neile hea suhte, kus on hea olla.

PS. Sinu hüüumärgid reedavad, et sa siiski EI OLE omasugusega koos ja midagi läks nihu. Kas ei suudetud asju enne kokkukolimist läbi rääkide vms, igal juhul tundub, et kokku elama on sattunud kass ja koer. (sina oled siis kass). Sestap ka hüüad.
Aga su kaaslane, kellele see sõnum ilmselt adresseeritud oli, ei muutu sel teel. Kuna ta ei loe perekooli.
Pigem räägi temaga otse.

+13
-6
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mina nii ju neile ei tee, et ei anna teada. Kuigi nad praegu ütlevad küll, et nad ei muretseks. Sest neil polegi sellist kogemust. Ma olengi iga õhtu kodus. Ma ei lähegi vastu ööd kuhugi.

Ma teeks puhtalt sportlikust huvist eksperimendi. Mehega lepiks kokku muidugi. Ei pea midagi dramaatilist olema, et ööseks koju ei lähe, vaid lähed näiteks 22 paiku jalutama ning ei naase enne 23 või mis iganes aeg teil on, mil lapsed tavapäraselt kodus juba on. Vaataks, kuidas käituksid ja ei hakkaks pärast selgitama ega targutama, et tegid eksperimenti, vaid ütledki, et tahtsid öist sügisõhku hingata.

Kui ongi ainult teismelised, nooremaid lapsi mitte, siis lepiks mehega kokku ja läheks temaga töölt otse teatrisse/kinno näiteks – nii, et lapsed tulevad koju, aga isa ega ema ei ole, tükk aega ei tule ka, kus on, keegi ei tea, ja kui helistada, on telefon väljas (see on ju teatri/kino puhul elementaarne). Võiks anda maitse suhu küll.

+3
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma olen täiskasvanud inimene ja ise tean, kaua ma kusagil olen! Tahan, tulen kell 23, tahan tulen kell 4. Vaba maa.

Siin selles küsimuses, ma pakun, et inimesed jagunevad väga suures plaanis kaheks.

Ja kui sa oled see teine tüüp, siis sa ei pea seda esimestele oma propaganda ja hüüumärkidega oma arvamust peale suruma.

Sa PEAD leidma omale omasuguse ja elama temaga koos. Te omavahel suurt ei suhtle, te kunagi ei tea, kus ja kellega teine parasjagu on (vaba maa!), te lihtsalt jagate elukohta. Ilmselt ka lapsi.

Ok, teile sobib, elage.

Teine tüüp on need, kes on koos, kuna neile meeldib olla koos.

Nad naudivad seda.

Ja arvestavad igal sammul ka oma kaaslasega. “tulen 24.00” kui on öeldud, siis saadavad sõnumi, et “ära muretse, muudan aega ja tulen kell 4.00”

Pole keeruline. Neil on samuti vaba maa !, sest nad tahavd seda ise teha. See tekitab neile teatud turvatunde, mida nad vajavad, see tekitab neile hea suhte, kus on hea olla.

PS. Sinu hüüumärgid reedavad, et sa siiski EI OLE omasugusega koos ja midagi läks nihu. Kas ei suudetud asju enne kokkukolimist läbi rääkide vms, igal juhul tundub, et kokku elama on sattunud kass ja koer. (sina oled siis kass). Sestap ka hüüad.

Aga su kaaslane, kellele see sõnum ilmselt adresseeritud oli, ei muutu sel teel. Kuna ta ei loe perekooli.

Pigem räägi temaga otse.

Sa oled rumal. Ilmselt minu jutt tabas sind valusasse kohta ja siis omistad mulle asju, mis näitaks minu seisukohta halvas valguses. Paraku võib peeglist sulle vastu vaadata hoopis kurb tegelikkus, et sina oled suhtes see klammerduja, kes oma kaasat lämmatab. Minul oma mehega on kõik suurepärane. Me oleme teineteise parimad sõbrad. Me lihtsalt oleme arukad inimesed ja saame aru, et kui minnakse kuhugi välja, siis taevas teab, kaua seal aega võib minna ja pole mõtet endale seada kunstlikke piiranguid mingisuguse kokkulepitud kellaaja näol. Me usaldame teineteist täielikult. Enamasti siiski saadame ka sõnumeid, a la keskööl, et enne hommikut ei jõua. Aga me ei lepi kokku mingit kellaaega, mis seaks juba ette piiranguid. Mõtle, kui lepid abikaasaga kokku, et tuled kell 23 koju, ja siis tahaksid veel edasi jääda, tegemist on aasta lõbusaima peoga, aga sina pead ära tulema, sest abikaasaga sai kokku lepitud mingi totakas kontrollaeg.
Pealegi, 90% üritustest on meil mehega ühised, harva, kui emb-kumb üksi kuhugi läheb.

+5
-10
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Sa oled rumal. Ilmselt minu jutt tabas sind valusasse kohta ja siis omistad mulle asju, mis näitaks minu seisukohta halvas valguses.

Pigem oled sina rumal.
Sest sa ei saanud isegi sellest minu lausest aru, et inimesi on kahte tüüpi.
Ja kui sina oledki see teine ja mina esimene, siis ma ei ole ju rumal. Miks sa selliselt isiklikuks muutud?
Pole mõtet.
Isegi, kui sa tõepoolest ei aktsepteeri erinevaid inimesi, oled rumal ja ei saanud aru. Proovi pikemalt mõelda selle üle, ehk kunagi saad aru.

+8
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Sa oled rumal. Ilmselt minu jutt tabas sind valusasse kohta ja siis omistad mulle asju, mis näitaks minu seisukohta halvas valguses. Paraku võib peeglist sulle vastu vaadata hoopis kurb tegelikkus, et sina oled suhtes see klammerduja, kes oma kaasat lämmatab. Minul oma mehega on kõik suurepärane. Me oleme teineteise parimad sõbrad. Me lihtsalt oleme arukad inimesed ja saame aru, et kui minnakse kuhugi välja, siis taevas teab, kaua seal aega võib minna ja pole mõtet endale seada kunstlikke piiranguid mingisuguse kokkulepitud kellaaja näol. Me usaldame teineteist täielikult. Enamasti siiski saadame ka sõnumeid, a la keskööl, et enne hommikut ei jõua. Aga me ei lepi kokku mingit kellaaega, mis seaks juba ette piiranguid. Mõtle, kui lepid abikaasaga kokku, et tuled kell 23 koju, ja siis tahaksid veel edasi jääda, tegemist on aasta lõbusaima peoga, aga sina pead ära tulema, sest abikaasaga sai kokku lepitud mingi totakas kontrollaeg.
Pealegi, 90% üritustest on meil mehega ühised, harva, kui emb-kumb üksi kuhugi läheb.

Sa oled ise väga rumal. Ega kokkulepe ei tähenda ju ometi seda, et kästakse täpselt mingi kell koju tulla. Kokkulepe on ka see, kui öeldaksegi, et ei tea, millal tulen, äkki lähen edasi, vaatan, kuidas on. Et inimene teab ja ei pea muretsema. Ja kui tavalisest hilisemaks jäädakse, saadetakse sõnum, mitte ei olda lihtsalt kadunud.

+11
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 49 )


Esileht Pereelu ja suhted Olen klammerduja