Esileht Pereelu ja suhted Olen klammerduja

Näitan 19 postitust - vahemik 31 kuni 49 (kokku 49 )

Teema: Olen klammerduja

Postitas:
Kägu

Minu soovitus on

Kui laps on juba 32, siis sinu soovitus on pisut … saadisegiaru.

Kui nii kaua on juba koos vastu peetud, siis see vanamees sul käibki vaid kalal.

Millest selline lollus, tigedus.

32 pole mu lihane laps ega ka mitte mu mehe lihane laps, aga ta on MEIE laps. Me ei anna teda kellelegi, sest kasvatasin teda alates 15. eluaastast. Ma ei hakka sinusugusele rumalale jõhkardile isegi midagi seletama. Saad ehk isegi aru, kui veidi mõtled.

“Vanamees” käib mul tööl ka ning tõesti on juba kindlasti keskeas.

Taevake! Mis see nüüd oli? Täiesti neutraalse kommentaari peale niimoodi “laamendama” hakata? Miks? Keegi ei solvanud ju sind?

Mismoodi see neutraalne oli? Mind ka vihastaks selline kommentaar.

+2
-5
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Sa oled ise väga rumal. Ega kokkulepe ei tähenda ju ometi seda, et kästakse täpselt mingi kell koju tulla. Kokkulepe on ka see, kui öeldaksegi, et ei tea, millal tulen, äkki lähen edasi, vaatan, kuidas on. Et inimene teab ja ei pea muretsema. Ja kui tavalisest hilisemaks jäädakse, saadetakse sõnum, mitte ei olda lihtsalt kadunud.

Absoluutselt. See ongi normaalne pereelu. Ilmselt ei ole mõtet seda rääkida ei klammerdujatele, kes ei lasegi oma kaasat kuhugi, ega neile kõigevabadele hipidele, kelle jaoks teine inimene ei vääri mingit tähelepanu ega lugupidamist.

+3
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mõtle, kui lepid abikaasaga kokku, et tuled kell 23 koju, ja siis tahaksid veel edasi jääda, tegemist on aasta lõbusaima peoga, aga sina pead ära tulema, sest abikaasaga sai kokku lepitud mingi totakas kontrollaeg.

Pealegi, 90% üritustest on meil mehega ühised, harva, kui emb-kumb üksi kuhugi läheb.

1) sellest jutt käibki, et kui läheb kauem, saab teada anda, et ei ole ju raske lühike sõnum saata. Keegi ei käsegi punkt kell 23 kodus olla.

2) kui te kuskil eraldi eriti ei käi, siis on su jutt natuke offtopic nagunii.

+9
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

tegemist on aasta lõbusaima peoga,

Mnjah.
AASTA LÕBUSAIMA peo ma tahaks veeta siiski koos oma püsipartneriga. Muidugi ei pea see olema kahekesi, aga vähemalt nii, et Tema oleks ka. Et kasvõi pärast kasvõi muljeid jagada.
Kahjuks.
Ja ma ei ole üldse klammerduja. Aga selles ongi meie erinevus.

+5
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Paar kommenteerijat on kirjutanud, et on normaalne pidada kinni kokkulepitud kellaajast (ilmselt kojutulemise kellaajast) ja kui selleks ajaks pole teine pereliige koju jõudnud, siis on normaalne helistada või sõnum saata. Minu meelest pole küll normaalne mingit kellaaega kokku leppida. Ma olen täiskasvanud inimene ja ise tean, kaua ma kusagil olen! Tahan, tulen kell 23, tahan tulen kell 4. Vaba maa. Mees samamoodi. Me ei lepi midagi kokku, et siis sellest kramplikult kinni pidada. Räägime lihtsalt, et ma lähen nüüd sellele hobisõprade koosviibimisele. Ei tea, kaua läheb. Mõnikord, kui tegu seltskonnaga, mille õhkkonda juba tead ette, siis võib öelda: lähen kursuse kokkutulekule, aga ilmselt on seal sama igav nagu alati, tulen südaööks koju. Kui nii on öeldud, aga seekord on vastupidiselt eelarvamusele lõbus, siis saadaksin küll südaöö paiku sõnumi, et ei tule veel koju, jään kauemaks.

Ma ei saa lihtsalt aru, kuidas saab kojutulemise aega kokku leppida, kui ei tea ju, kui tore või igav üritus see on? Kui ma lähen sõbrannaga teatrisse, siis on jah umbes teada, et etendus lõppeb kell 23 ja koju jõudmiseks kulub veel pool tundi. Kui me siis otsustame sõbrannaga pärast teatrit veel veinitama minna, võin küll saata mehele sõnumi, et läheme veel istume kusagil.

Võib-olla ma sain valesti aru, aga mulle tunduks küll kohutava ahistamisena, kui mees tahaks minuga mingisugust kojujõudmise kellaaega hakata kokku leppima! Midaa?? Nagu lapsepõlves, et ema käskis kell 18.00 kodus olla.

Mina arvan, et te olete väga noored, vähe koos elanud ja lapsi veel ei ole. Viimast arvan sellepärast, et lastega peres siiski ei käida suvaliselt uksest sisse-välja, vaid planeeritakse oma käike ning teavitatakse üksteist, kui arvatust kauem läheb.

Asi ei ole klammerdumises, üksteise kontrollimises ja teisele aru andmises, vaid elementaarses teiste pereliikmetega arvestamises. Mina näiteks ei taha, et mu pereliikmed minu pärast muretseksid. Mina olen end kord hulluks ehmatanud, kui kell 7 hommikul ärgates meest mu kõrval ei olnud. Oli eelmisel õhtul külla läinud ja pidi ööseks koju tulema. Tegelikult tuli küll, aga oli napsusena kodus veel sauna läinud ja sinna magama jäänud.

+13
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Minu soovitus on

Kui laps on juba 32, siis sinu soovitus on pisut … saadisegiaru.

Kui nii kaua on juba koos vastu peetud, siis see vanamees sul käibki vaid kalal.

Millest selline lollus, tigedus.

32 pole mu lihane laps ega ka mitte mu mehe lihane laps, aga ta on MEIE laps. Me ei anna teda kellelegi, sest kasvatasin teda alates 15. eluaastast. Ma ei hakka sinusugusele rumalale jõhkardile isegi midagi seletama. Saad ehk isegi aru, kui veidi mõtled.

“Vanamees” käib mul tööl ka ning tõesti on juba kindlasti keskeas.

Taevake! Mis see nüüd oli? Täiesti neutraalse kommentaari peale niimoodi “laamendama” hakata? Miks? Keegi ei solvanud ju sind?

Mismoodi see neutraalne oli? Mind ka vihastaks selline kommentaar.

Milline sõna sealt kommentaarist siis solvav oli? Vanamees? Too kommenteerija ilmselt ei mõelnud seda sõna halvatähenduslikult nagu sina ja tsiteeritu. Seda võib eeldada kogu kommentaari tonaalsusest.

+3
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Milline sõna sealt kommentaarist siis solvav oli? Vanamees? Too kommenteerija ilmselt ei mõelnud seda sõna halvatähenduslikult nagu sina ja tsiteeritu.

Ei mõelnud muidugi.
Ja see on ka selge, et 20 aastasele mehele 40 aastane mees on juba vabalt vanamees. Ätt. Päss. Oldtimer.
See kõik on vahel isegi nagu natuke austavalt öeldud. (juhul, kui see päss ikka on tegija).
Ja siis, kui see 20 aastane saab ise 40, isegi 60, MIKS peaks ta oma juttu muutma? Ta ju ikka ütleb 40 -60 aastase kohta vanamees. (kuigi, mahub ka juba ise sinna kategooriasse)

Ehk siis kõik sõltub taustsüsteemist või mõtlemisest.
Miks solvuja mõtlemine on “solvuja oma” ei tea.

+3
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Aga me ei lepi kokku mingit kellaaega, mis seaks juba ette piiranguid. Mõtle, kui lepid abikaasaga kokku, et tuled kell 23 koju, ja siis tahaksid veel edasi jääda, tegemist on aasta lõbusaima peoga, aga sina pead ära tulema, sest abikaasaga sai kokku lepitud mingi totakas kontrollaeg.

Ma ei saa aru, miks sa peaks kellaaja enne kokku leppima, kas sa jooksvalt ürituse ajal suhelda ei saa – no et lähed peole, on igav, saadad sõnumi, et kle läheks kinno hoopis või on just megahuvitav ja siis saadas sõnumi, et tulen homme millalgi.

Ega see, kui keegi tavaliselt töölt otse koju läheb, ei tähenda, et ta ei või teelkohatud sõbrannaga kohvikusse minna – see lihtsalt tähendab, et saadab sõnumi või helistab ja ütleb, et tuleb hiljem.

Mul mees muide ei saada sõnumeid ega ei tea ma ka peaaegu kunagi, kus ta on või millal tuleb – see ongi tema komme ja mind tegelikult ei huvita ka. Ja see, et ei huvita, tähendab ka tegelikult midagi. Ta on mulle öelnud, et kui mure tekib, siis ma helistagu, aga milleks, ma ei muretse. Kui ta tuleb, siis ma sageli magan – sest mind päriselt ka ei huvita, kus ta on või mida teeb.

+1
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Milline sõna sealt kommentaarist siis solvav oli? Vanamees? Too kommenteerija ilmselt ei mõelnud seda sõna halvatähenduslikult nagu sina ja tsiteeritu.

Ei mõelnud muidugi.

Ja see on ka selge, et 20 aastasele mehele 40 aastane mees on juba vabalt vanamees. Ätt. Päss. Oldtimer.

See kõik on vahel isegi nagu natuke austavalt öeldud. (juhul, kui see päss ikka on tegija).

Ja siis, kui see 20 aastane saab ise 40, isegi 60, MIKS peaks ta oma juttu muutma? Ta ju ikka ütleb 40 -60 aastase kohta vanamees. (kuigi, mahub ka juba ise sinna kategooriasse)

Ehk siis kõik sõltub taustsüsteemist või mõtlemisest.

Miks solvuja mõtlemine on “solvuja oma” ei tea.

Just! Arvan ka, et inimene mõtleb ise sõnale mingi halva maigu juurde ja siis solvub. See, kes sinu kommentaarile vastas, reageeris äärmiselt inetult ja arusaamatult.

Mina tean oma tutvusringkonnas küll naisi, kes näiteks oma kaasat vanameheks nimetavad. Ja seda ilma igasuguse paha või mõnitava toonita. Samuti olen kuulnud, et üks pere kutsus oma ema-vanaema mutiks. Siis ma küll korraks natukene mõtlesin. Aga pere omavahelistest suhetest sain aru, et see “muti” on hoopis hellitav nimi. Nii nagu mõnes peres on vanaema mamma või mummi.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Milline sõna sealt kommentaarist siis solvav oli? Vanamees? Too kommenteerija ilmselt ei mõelnud seda sõna halvatähenduslikult nagu sina ja tsiteeritu.

Ei mõelnud muidugi.

Ja see on ka selge, et 20 aastasele mehele 40 aastane mees on juba vabalt vanamees. Ätt. Päss. Oldtimer.

See kõik on vahel isegi nagu natuke austavalt öeldud. (juhul, kui see päss ikka on tegija).

Ja siis, kui see 20 aastane saab ise 40, isegi 60, MIKS peaks ta oma juttu muutma? Ta ju ikka ütleb 40 -60 aastase kohta vanamees. (kuigi, mahub ka juba ise sinna kategooriasse)

Ehk siis kõik sõltub taustsüsteemist või mõtlemisest.

Miks solvuja mõtlemine on “solvuja oma” ei tea.

Just! Arvan ka, et inimene mõtleb ise sõnale mingi halva maigu juurde ja siis solvub. See, kes sinu kommentaarile vastas, reageeris äärmiselt inetult ja arusaamatult.

Mina tean oma tutvusringkonnas küll naisi, kes näiteks oma kaasat vanameheks nimetavad. Ja seda ilma igasuguse paha või mõnitava toonita. Samuti olen kuulnud, et üks pere kutsus oma ema-vanaema mutiks. Siis ma küll korraks natukene mõtlesin. Aga pere omavahelistest suhetest sain aru, et see “muti” on hoopis hellitav nimi. Nii nagu mõnes peres on vanaema mamma või mummi.

Minu ema kutsus oma ema niimoodi sellepärast, et nad elasid varem Saksamaal. Seal on “muti” hellitunimi nagu “emme”.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen teemaalgataja. Ma tegelikult tean, kust minu klammerdumine ja muretsemine alguse on saanud. Kaotasin lapsena rasketele haigustele oma ema, isa ja veel kaks üsna lähedast inimest. Liiga palju surma ja kaotusi lapse jaoks. Kuigi olen püüdnud endaga tegeleda, siis ega täielikult nendest traumadest vist ei vabane.
Mu abikaasa kahjuks ei mõistnud kunagi, miks muretsen lähedaste pärast ja soovis sellist vabadust, nagu siin üks vastajagi kirjeldas. Minna-tulla-olla nii et ei peaks kellelegi aru andma. Ma arvan, et inimene, kes ütleb, et teda ei huvita, kus ta kaaslane on, küll ta lõpuks ju ikka välja ilmub, on ise pärit turvalisest lapsepõlvest ja tal pole selliseid traumasid.

+2
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma arvan, et inimene, kes ütleb, et teda ei huvita, kus ta kaaslane on, küll ta lõpuks ju ikka välja ilmub, on ise pärit turvalisest lapsepõlvest ja tal pole selliseid traumasid.

Täiskasvanud inimene, ise tead, mis teed või kuidas mõtled.
Mõnele lihtsalt meeldib omale trauma külge mõelda, mõnele meeldib iga asja peale solvuda jne.
Ma endiselt arvan, et pole sul mitte mingit traumat.

Sa lihtsalt kuulud sinna 50% inimeste hulka, kes tahavad teada, kus partner on ja annavad seda ka enda kohta teada.
Kui mind ei huvitaks, kus ta käib või millal tuleb, siis mina tõenäoliselt ei elaks temaga üldse koos.

+3
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Paar kommenteerijat on kirjutanud, et on normaalne pidada kinni kokkulepitud kellaajast (ilmselt kojutulemise kellaajast) ja kui selleks ajaks pole teine pereliige koju jõudnud, siis on normaalne helistada või sõnum saata. Minu meelest pole küll normaalne mingit kellaaega kokku leppida. Ma olen täiskasvanud inimene ja ise tean, kaua ma kusagil olen! Tahan, tulen kell 23, tahan tulen kell 4. Vaba maa. Mees samamoodi. Me ei lepi midagi kokku, et siis sellest kramplikult kinni pidada. Räägime lihtsalt, et ma lähen nüüd sellele hobisõprade koosviibimisele. Ei tea, kaua läheb. Mõnikord, kui tegu seltskonnaga, mille õhkkonda juba tead ette, siis võib öelda: lähen kursuse kokkutulekule, aga ilmselt on seal sama igav nagu alati, tulen südaööks koju. Kui nii on öeldud, aga seekord on vastupidiselt eelarvamusele lõbus, siis saadaksin küll südaöö paiku sõnumi, et ei tule veel koju, jään kauemaks.

Ma ei saa lihtsalt aru, kuidas saab kojutulemise aega kokku leppida, kui ei tea ju, kui tore või igav üritus see on? Kui ma lähen sõbrannaga teatrisse, siis on jah umbes teada, et etendus lõppeb kell 23 ja koju jõudmiseks kulub veel pool tundi. Kui me siis otsustame sõbrannaga pärast teatrit veel veinitama minna, võin küll saata mehele sõnumi, et läheme veel istume kusagil.

Võib-olla ma sain valesti aru, aga mulle tunduks küll kohutava ahistamisena, kui mees tahaks minuga mingisugust kojujõudmise kellaaega hakata kokku leppima! Midaa?? Nagu lapsepõlves, et ema käskis kell 18.00 kodus olla.

Päris naljakas postitus. Inimene ei saa aru, miks peaks kaaslasega oma tulekuaja kokku leppima, aga samas kirjeldab detailselt, kuidas nad omavahel oma tulekuaegu muutkui kokku lepivad ja siis veel teada annavad, kui see muutub. Lahe! Miks sa siis niimoodi käitud? Ehk hoolid, et su kaaslane ei muretseks…

+5
0
Please wait...

Postitas:
marike

Olen teemaalgataja. Ma tegelikult tean, kust minu klammerdumine ja muretsemine alguse on saanud. Kaotasin lapsena rasketele haigustele oma ema, isa ja veel kaks üsna lähedast inimest. Liiga palju surma ja kaotusi lapse jaoks. Kuigi olen püüdnud endaga tegeleda, siis ega täielikult nendest traumadest vist ei vabane.

Mu abikaasa kahjuks ei mõistnud kunagi, miks muretsen lähedaste pärast ja soovis sellist vabadust, nagu siin üks vastajagi kirjeldas. Minna-tulla-olla nii et ei peaks kellelegi aru andma. Ma arvan, et inimene, kes ütleb, et teda ei huvita, kus ta kaaslane on, küll ta lõpuks ju ikka välja ilmub, on ise pärit turvalisest lapsepõlvest ja tal pole selliseid traumasid.

Kui ikka väga tahad, siis võib traumadest üle saada ikka. Kõik on mõtlemises kinni. Tuleb endaga tööd teha! Ja sa ei saa kunagi hinnata teist inimest ainult tema lapsepõlve järgi. Inimesed arenevad ja suudavad muuta oma mõtlemismustreid. See teine inimene on neist traumadest lihtsalt üle saanud ehk…
Ja see, mida siin kirjeldad, ehk põhjendab, miks oma pereliikmete pärast muretsed (kuigi surm läbi raske haiguse tuleb ju ikka hiilivalt, mitte, et inimene ei tule enam õhtul koju..), aga üldse ei põhjenda, miks tunned armukadedust, kui sõbranna teiste inimestega suhtleb… Miks see?

Muideks, kui lähedased tahavad sinu eest midagi varjata, siis teevad nad seda igatahes. Mu abikaasa isa näiteks helistab oma lastele igapäevaselt. Aga üks laps suutis ikka käia operatsioonil ilma, et isa sellest midagi teada saaks (isa arvas, et ta on purjetamas ja seetõttu paar päeva levist väljas). See isa on tõesti veidi kontrollifriik ja uurib liigagi tihti, kuidas ta lastel läheb. Aga samas on ta lastel temaga ka tore vestelda, nalja visata, poliitika ja majanduse üle arutleda jne. Ehk oled sa lihtsalt igav naine, kes ainult helistab, et uurida – kus oled?, kellega?, mida teed?, milla tuled? – aga kellaga tegelikult tore vestelda ja ühendust hoida ei ole. Seetõttu ei viitsigi su lapsed ja su eks sinu kõnedele ja sõnumitele vastata. Või?

+1
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Pigem oled sina rumal.
Sest sa ei saanud isegi sellest minu lausest aru, et inimesi on kahte tüüpi.
Ja kui sina oledki see teine ja mina esimene, siis ma ei ole ju rumal. Miks sa selliselt isiklikuks muutud?
Pole mõtet.
Isegi, kui sa tõepoolest ei aktsepteeri erinevaid inimesi, oled rumal ja ei saanud aru. Proovi pikemalt mõelda selle üle, ehk kunagi saad aru.

See on sinust küll väga kahepalgeline, öelda et teine läheb isiklikuks ega aktsepteeri erinevaid inimesi. Loe oma varasem postitus läbi, kus sa selgelt hinnangu annad, millist tüüpi suhe on “õige” ja milline pole. Üks paar justkui ainult jagab elukohta ja suurt omavahel ei suhtle, teine siis on koos, sest neile meeldib ja arvestavad ja seal on hea ja blabla. Vastik manipuleeriv suhtlusstiil.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mu abikaasa kahjuks ei mõistnud kunagi, miks muretsen lähedaste pärast ja soovis sellist vabadust, nagu siin üks vastajagi kirjeldas. Minna-tulla-olla nii et ei peaks kellelegi aru andma. Ma arvan, et inimene, kes ütleb, et teda ei huvita, kus ta kaaslane on, küll ta lõpuks ju ikka välja ilmub, on ise pärit turvalisest lapsepõlvest ja tal pole selliseid traumasid.

Kui inimest ei huvita… Siis ilmselt ei ole armastust ka. Ausalt!

+6
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kui inimest ei huvita… Siis ilmselt ei ole armastust ka. Ausalt!

Täpselt nii. Kui piisavalt kaua kaaslasele öelda, et meil on “vaba maa, tulen-lähen kuidas tahan”, siis ei tasu imestada, kui kaaslane õpib lihtsalt mitte hoolima.

+3
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Olen teemaalgataja. Ma tegelikult tean, kust minu klammerdumine ja muretsemine alguse on saanud. Kaotasin lapsena rasketele haigustele oma ema, isa ja veel kaks üsna lähedast inimest. Liiga palju surma ja kaotusi lapse jaoks. Kuigi olen püüdnud endaga tegeleda, siis ega täielikult nendest traumadest vist ei vabane.

Mu abikaasa kahjuks ei mõistnud kunagi, miks muretsen lähedaste pärast ja soovis sellist vabadust, nagu siin üks vastajagi kirjeldas. Minna-tulla-olla nii et ei peaks kellelegi aru andma. Ma arvan, et inimene, kes ütleb, et teda ei huvita, kus ta kaaslane on, küll ta lõpuks ju ikka välja ilmub, on ise pärit turvalisest lapsepõlvest ja tal pole selliseid traumasid.

See pole mingi traumast tingitud käitumine, kui sa soovid teada, kus su abikaasa on. Harmoonilistes peredes tehaksegi tegelikult kõike koos, väga harva tuleb ette üritusi, kus ollakse eraldi. Eks egoistid ja üksitoimetajad leiavad ka kaaslasi, aga no nendel pole tõesti vahet, kas kaaslane tuleb koju või mitte. Ega viimastes armastust polegi.

+3
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mul mees muide ei saada sõnumeid ega ei tea ma ka peaaegu kunagi, kus ta on või millal tuleb – see ongi tema komme ja mind tegelikult ei huvita ka. Ja see, et ei huvita, tähendab ka tegelikult midagi. Ta on mulle öelnud, et kui mure tekib, siis ma helistagu, aga milleks, ma ei muretse. Kui ta tuleb, siis ma sageli magan – sest mind päriselt ka ei huvita, kus ta on või mida teeb.

Miks sa selle mehega koos elad üldse? Sind ei huvita, kus ta on ja mis ta teeb ning millal tuleb ja kas üldse tuleb, tema sulle seda ka ei räägi. Mis teid koos hoiab?

+3
0
Please wait...

Näitan 19 postitust - vahemik 31 kuni 49 (kokku 49 )


Esileht Pereelu ja suhted Olen klammerduja