Niisiis alustan algusest.Laps oli esimesed 3 kuud jubedates gaasivaludes,röökis päevad läbi, ei maganud vahel 12h jutti.Peale 3 kuud asi laabus.Magas küll-liikuvas vankris vahepeal-seega kärutasin ja seisma ei jäänud.Nüüd on asi sealmaal et ma olen ainult tema küljes kinni.Nüüd on ta 5kuune juba-hullemad ajad möödas-kuid-ma olen koguaeg tema kõrval üritan teda lõbustada -ei saa koristatud ega midagi tehtud.Ega ta ei taha kaua üksi mängida ka ,ei lamamistoolis ei mängumatil ega ka maas matil.Hakkab ruttu virisema ja nii ma istun 24/h tema kõrval ja midagi tehtud ei saa eriti.Uneajad on tal ainult max 40 minutit-väljas vankris vahel rohkem.selle 40 minutiga on mul selline tunne et võimatu teha midagi-see ju läheb nii ruttu ja juba ta üleval ongi.Kuna asju mida teha vaja oleks on NII palju.Kedagi appi ka võtta ei ole-minu vanemad ei kavatsegi teda hoida.Ema on selline et võtab natukeseks sülle kui külla tuleb ja kõik.Ütleb et igaüks peab ise oma lapsed kasvatatud saama.Ta tahab pidutseda juua ja suitsetada mitte titendust.Ei ole ta kordagi lapsega paar tundi et ma saaks tuulutada või midagi.Mees on tööl -kui peale tööd kodus on siis vahel kärutab tunnikese -siis ka koristan kodus kuna muidu ju ei saa -laps tahab koguaeg tähelepanu ja ilma minuta jonnine.Olen proovinud ämma süles teda hoida-röögib kui hüsteeriline -võõristab kohutavalt.Minu emaga samamoodi hakkab ruttu nutma-rahuneb vaid siis kui minu või isa sülle saab.Isa ongi ainus kellega ta on nõus rõõmsalt koos olema-aga ta ei ole eriti huvitatud temaga palju tegelema. Väidab et on väsinud ja loomulikult on lapsega olemine naistetöö.Saan aru et tööl käimine ka väsitab aga vabad päevad eelistaks ta ka niisama lesida ja mina vahin ikka lapsega teises toas.Või sületan teda. Eks ta natukeseks võtab aga mitte nii,et mine kuskile randa. Päevita uju -tee mis hing ihkab.Ma isegi ei julge temalt enam paluda et ma läheks mõneks tunniks nüüd täitsa rõõmsalt välja.Aga ma tunnen et ma vajan vaheldust.Olen paar x saanud paar tundi eemal olla.Aga see tundub nii vähe. Ta ei ole rinnalaps-rpa peal.Vabalt saaksin kellelegi anda veidikeseks. Aga ma kardan-ei usalda kedagi peale mehe(kes ei soovi temaga olla nii et ma saaksin korralikult puhata ja ka midagi teha) Vaatan kõrvalt tuttavaid kes juba nii suurte kõrvalt käivad Spa-des, hoidjad olemas.Mõnel lausa 3 last sugulasel-koguaeg vanemad hoiavad kõiki-imikut juba sünnist saati-ja siis uhkeldab et mis see laste kasvatamine ikka on. Ise on nendega minimaalselt koos.Ma tunnen juba selle ühega ja selle 5 kuu jooksul jubedat ängistust.Shoppama ka poodidesse ei saa.Kui õuest unepealt poodi liigun on ta kohe üleval ja kaua ta ei ole nõus vankris üleval olema-ei istu ju ka veel ega ei tee suurt midagi. Ma ei jõua ära oodata millal ta lasteaeda läheb- ausalt. Sinna on kohutavalt pikk aeg.ma juba tean et mul ei ole teda ka hiljem kellelegi anda kuna olen tas nii kinni ja ei suuda korrakski kellegile sülle anda ja isegi süüa kui külas olen-juba kuuleb et röögib hüsteeriliselt ja tahab minu sülle… kas ma olen ta ära rikkunud 🙁 Nii ma jäängi konutama ja laps ei lepigi kellegagi. Ainuke kes võibolla hoida tahaks olekski ämm aga ta röögib niii hingetuks ennast tõesti kui talle anda laps..Minu süda seda ei luba..ja kui veel eemale minna ja ma tean et ta kindlasti nutab niii haledalt…Meil pulmaastapäev tulemas ja ilmselgelt veedame selle ka kodus..siis küll laps 7 kuune aga vaevalt siiski midagi teisiti on.
Olen nii kurb. Sain südamelt ära. Ei uskunud et emadus võib nii ängistav olla vahetevahel. Aga ma armastan teda nii VÄGA!
Teema: Olen kohutav kanaema
mul küll laps ei röögi teiste süles hüsteeriliselt, aga mees on väga sarnane. Ema on väga kaugel ja ämmal oma elu, reisib ringi, õnneks on hoidnud mõned tunnid kui palun.
Üldiselt ma võtangi mõttes last kui enda teist poolt.
praegu ta 8 kuune, aga kuskil 5 kuul oli mul ka total ahastus peal nagu sul.
Muretsesime umbes sellel perioodil istuva asendiga jalutuskäru ja hakkasime vaikselt peagi sellega harjutama, küll oli siis lapsel huvitav juba ja tahtis jalutada, ei nutnud, vaatas poodides ringi jne. See jalutuskäru võib ka sulle vabaduse tunde tuua. Mul on load ja auto ka, et kui ängistus peal, sõidame kahekesi välja, kasvõi parki või mere äärde. Magab ta mul kalühikeselt päeval. Hommikupoole vaid 30-40 min, pealelõunal ka kuskil 30-40 min ja õhtul õnneks poolteist tunnikest. Öö on ideaalne.
Üldiselt on ka minuga kogu aeg ja sületan palju, aga võtan seda loomulikuna. Meil on nõus mingi aeg tekil ka olema, siis koristan ta ümber, ümisen laulda või räägin temaga samal ajal juttu. Tema 1,5aastani olen kodus ja siis lähen kasvõi poole kohaga tööle, et mitte päris ära manduda titendusega ja veidi vabaduse tunnet saada. Pea ka vastu, sa pole üksi.
Mina midagi sellist oma kahe lapsega ei mäleta. Viimane neist sündis 7 aastat tagasi. Aga siis polnud ka veel sellist kasvatusstiili, et laps peab koguaeg emaga koos olema. Iga väiksema vääksatuse peale tormatakse. Lapsel nutta ei tohi lasta. Ausalt, ma ei teadnud sellest midagi. Isegi raamatutes sellest ei kirjutatud. Ma võtsin väga vabalt. Kui oli vaja minna WCsse, läksin rahus, jättes lapse voodisse või tegelustekile. Samuti tegin süüa. Ei pidanud laps kandelinaga kõhu peal olema 24/7. Kui vaja, lasin ka lapsel nutta. Lapsed nutavadki. Kuidas siis sõita näiteks vanaema juurde külla. Laps röökis turvatoolis veerand teekonnast. Lõpuks väsis ära ja jäi magama. No ju siis mina polnud kanaema.
Nüüd ootan kolmandat last ja kasvatuses on plaanis mõned korrektuurid teha. Esimesed 3 kuud tahangi lapsega võimalikult palju koos olla. Ja siis tuleb järk-järgult hakata harjutama, et laps ka üksi tekil oleks, üksi magama jääks. Lapsest tuleb hakata natuke nagu lahti laskma. Ma kujutan ette, et see on raske. Siis enam ei reageeri igasuguse nutu peale. Laps on mingi aeg ka üksi.
Sa teemaalgataja oled kõik alguses õigesti teinud, aga sa oled hiljaks jäänud lapse n.ö. võõrutamisega. Jätadki ämma kätte lapse. Üks hetk laps enam ei võõrasta ja ei röögi. Aga seda kõike peab harjutama. Täpselt samamoodi viid lapse tulevikus lasteaeda. Alguses oled temaga koos, siis aga jätad ta üksi. Ta röögib nii hirmsasti õpetaja süles, nagu teda tapetaks, aga sina lehvitad rõõmsalt käega ja lahkud, endal tegelikult nutumaik suus. Sa pead selleks valmis olema ja hakka seda kohe harjutama. Siis saad oma kanaemadusest lahti. Ma olen selle kõik läbi teinud. See ongi raske.
Mees on sul muidugi paras möku. Sa oled temaga ka liiga leebeke. Kui sa lähed kuskile, siis jätadki lapse mehega ja ei mingit vastu vaidlemist. Tema on sama palju isa kui sina lapse ema. Sina ei ole rohkem kuidagi lapsevanem kui mees. Mees pidi arvestama sellega, kui last tegema hakkasite.
Minu mees ka eriti beebidega pole tegelenud. Aga teda polnud ka palju kodus. Enamus ajast olin üksi lastega. Mees hakkas lastega siis rohkem tegelema, kui need juba mõistlikku juttu hakkasid ajama. Nüüd mees kurdab, et lapsed on samahästi kui kodunt juba läinud. Hommikul juba minnakse sõpradega mängima ja õhtul saabutakse. Mees hetkel kodune ja kurb lausa, et lastel omad tegemised. Ootab kolmandat last, et saaks jälle oma tarkusi hakata jagama.
esiteks, enamus ei käi siiski mööda spa-sid, väga paljud on lapsega kodus suht kinni nagu sina. Kui mees tuleb õhtul koju ja laseb naise toidupoodi, on see nagu elu võimalus.
teiseks, kui ämm tahaks hoida, sisi seda kasutaks 100% ära, laps tuleb taga ära harjutada ja korras. ja siis on aastateks hea hoidja ja neil tekib suhe, mis varsti pole enam ühepoolne, laps annab palju tagasi ka ja teeb ämmale rõõmu.
Mina midagi sellist oma kahe lapsega ei mäleta. Viimane neist sündis 7 aastat tagasi. Aga siis polnud ka veel sellist kasvatusstiili, et laps peab koguaeg emaga koos olema. Iga väiksema vääksatuse peale tormatakse. Lapsel nutta ei tohi lasta. Ausalt, ma ei teadnud sellest midagi. Isegi raamatutes sellest ei kirjutatud. Ma võtsin väga vabalt. Kui oli vaja minna WCsse, läksin rahus, jättes lapse voodisse või tegelustekile. Samuti tegin süüa. Ei pidanud laps kandelinaga kõhu peal olema 24/7. Kui vaja, lasin ka lapsel nutta. Lapsed nutavadki. Kuidas siis sõita näiteks vanaema juurde külla. Laps röökis turvatoolis veerand teekonnast. Lõpuks väsis ära ja jäi magama. No ju siis mina polnud kanaema.
Nüüd ootan kolmandat last ja kasvatuses on plaanis mõned korrektuurid teha. Esimesed 3 kuud tahangi lapsega võimalikult palju koos olla. Ja siis tuleb järk-järgult hakata harjutama, et laps ka üksi tekil oleks, üksi magama jääks. Lapsest tuleb hakata natuke nagu lahti laskma. Ma kujutan ette, et see on raske. Siis enam ei reageeri igasuguse nutu peale. Laps on mingi aeg ka üksi.
Sa teemaalgataja oled kõik alguses õigesti teinud, aga sa oled hiljaks jäänud lapse n.ö. võõrutamisega. Jätadki ämma kätte lapse. Üks hetk laps enam ei võõrasta ja ei röögi. Aga seda kõike peab harjutama. Täpselt samamoodi viid lapse tulevikus lasteaeda. Alguses oled temaga koos, siis aga jätad ta üksi. Ta röögib nii hirmsasti õpetaja süles, nagu teda tapetaks, aga sina lehvitad rõõmsalt käega ja lahkud, endal tegelikult nutumaik suus. Sa pead selleks valmis olema ja hakka seda kohe harjutama. Siis saad oma kanaemadusest lahti. Ma olen selle kõik läbi teinud. See ongi raske.
Mees on sul muidugi paras möku. Sa oled temaga ka liiga leebeke. Kui sa lähed kuskile, siis jätadki lapse mehega ja ei mingit vastu vaidlemist. Tema on sama palju isa kui sina lapse ema. Sina ei ole rohkem kuidagi lapsevanem kui mees. Mees pidi arvestama sellega, kui last tegema hakkasite.
Minu mees ka eriti beebidega pole tegelenud. Aga teda polnud ka palju kodus. Enamus ajast olin üksi lastega. Mees hakkas lastega siis rohkem tegelema, kui need juba mõistlikku juttu hakkasid ajama. Nüüd mees kurdab, et lapsed on samahästi kui kodunt juba läinud. Hommikul juba minnakse sõpradega mängima ja õhtul saabutakse. Mees hetkel kodune ja kurb lausa, et lastel omad tegemised. Ootab kolmandat last, et saaks jälle oma tarkusi hakata jagama.
kust tulevad sellised tuima näoga emad, kes lasevad lapsel lihtsalt röökida ? Last saab alati rahustada, mitte ükskõikselt ignoreerida. Alati leiab lahenduse.
See röökida laskmine on nõukaaegne mentaliteet a-la laps karjub kopsud puhtaks või lapsed ju nutavadki. Kahju sellistest lastest.
Teemaalgataja, oled väsinud ja päris mitte rahul ning mõtiskled selle põhjuste üle. Sinu jutus on vastuolu – sa pole rahul, et ema ei taha last hoida ning RPA last saaks hoida küll, samas tunnistad isegi, et teiste kätte teda ei suudakski jätta. Ootad lasteaia aega, aga kuidas sa seda ette kujutad, kui enne seda last mitte ühegi teise inimese hoida pole tahtnud jätta?
Samas paistavad siin võimalused asja niiöelda leevendamiseks. Nagu pakuti, proovi last järk-järgult ämmaga rohkem harjutada, ikka algul tehke asju koos, sinu lähedal, siis lähed kasvõi 5 minutiks teise tuppa, 10 minutiks välja jnejne
Ning kõige ilmsem – sinu mees. Kas sa oled talle otsesõnu oma muremõtteid kurtnud? Kuigi ta iseenesest selle peale ei tule, et sulle puhkust anda, tundub, et ta suhtub lapsesse siiski hästi ja saab temaga hakkama, kui laps on nõus temaga hea meelega olema. Lepi mehega eelnevalt kokku üks õhtu nädalas, kui saaksid välja minna. See mõte on tema jaoks uus ja vaidleb ehk vastu, aga kõige hullem ta sul ei tundu ju olevat, kui lapsega põhimõtteliselt siiski hakkama saab.
kust tulevad sellised tuima näoga emad, kes lasevad lapsel lihtsalt röökida ? Last saab alati rahustada, mitte ükskõikselt ignoreerida. Alati leiab lahenduse.
See röökida laskmine on nõukaaegne mentaliteet a-la laps karjub kopsud puhtaks või lapsed ju nutavadki. Kahju sellistest lastest.
Meie endi emad olid sellised, sest selline oli kasvatusstiil. Enamus meist on nii üles kasvanud. Minu ema polnud pooltki nii hea ema, kui mina olen oma lastele olnud. Mehe emast ei hakka rääkimagi. Meie tutvusringkonnas pole kanaemasid olnud. Aga lapsi on kõik omamoodi armastanud. Ei saa mina küll oma emale midagi pahaks panna. Isegi mitte seda, kui ta järjepidevalt toonitas, et ma olen oma lapsed ära hellitanud. Mina ehk siis see last röökida laskev ema. Mu ema ei saanud aru, miks mul lapsed pidevalt süles on. Nüüd tuli noorem põlvkond peale ehk siis esimene lapse-lapselaps sündis. No neid vaatavad kõik kui pooletoobiseid. Kogu elu tiirleb lapse ümber. Laps ei suuda kahte sammu ka ilma emata astuda. Külla tulla ei saa, sest lapsel küll uneaeg, küll muu häda. Ehk siis emad on ise oma elu raskeks elanud. See on ka põhjus, miks ei taheta rohkem lapsi. Sest selle ühe lapse jaoks antakse 110%. Sinna kõrvale rohkem lapsi ei mahu. Lisaks on emast närvihaige saanud.
Kui on vaja vanaema juurde sõita ja mul on kaks väikest last taga istmel turvatoolides, siis ma sõidangi ilma peatusteta 120km. Vahet pole, mis seal taga toimub. Mina võin juhiistmelt rahustada beebit, aga ma juba tean, et ükski asi ei aita. Sai proovitud ka vahepeal peatumisi ja last tissiga rahustatud. Kisa läks edasi tavaliselt. Esiistmele ei saanud ka hälli panna, sest meil ei saanud turvapatja välja lülitada. Olengi see ema, kes lasi lapsel röökida. Röökis esimene laps ja röökis ka teine laps. Pole neil sellest mingeid traumasid. Üle elasime selle aja.
Teemaalgatajale soovin jõudu vasru pidada. Kirjeldatud olukorras on tõesti lahenduseks ämm, ja nii nagu soovitati, hakka tasapisi harjutama. Proovi nii, et annad lapse tema sülle, ise istud kõrval, ja kui titt hakkab vinguma ja käsi sinu poole upitama näiteks, siis pista talle oma sõrmed pihku, naerata, räägi rahustavalt, tee tuti-pluti, aga ära kohe oma sülle tagasi kraba. Kui kisa väga hulluks läheb, siis muidugi võta tagasi, aga järgmisel päeval proovige jälle. Proovi lasta ämmal teda pudelist toita. Kui laps saab aru, et emmel on vanaemme juuresolekust ainult hea meel, siis ta peaks ka kergemini leppima. See tasub tõesti tulevikku silmas pidades ära. Ja mehega katsu kokku leppida, et kui ta tööpäevadel on väsinud, siis aidaku nädalavahetusel rohkem.
Mina pidin seljahäda pärast hakkama võimlema, kui laps oli 9-10-kuune. Vanemad jäid lapsega koju, kuni paar tundi trennis käisin. Eks algul oli veidi nuttu ka, aga üllatavalt kiiresti harjus titt ära, heameelega mängis vanaisaga. 🙂
Pea vastu, lähevad ka sinul kord asjad kergemaks!
Mees on lasknud naise üle käte. Kui oled kodune, siis on elementaarne, et mehe kojutuleku ajaks on söök valmis, titt kasitud, pesu pestud ja triigitud, toad korras ja naine sätitud. Tänapäeval on lodevad elukombed saamatute poolt ausse tõstetud. Mis tähendab, et 40. minutiga ei saa midagi tehtud, lihtsalt laisk oled. Kujutan juba ette, milline välja näed – laias t-särgis lösakil diivanil, rasvased-hooldamata juuksed, pesemata, toas kõik ligadi-logadi, asjad pole omal kohal ja muidugi lõugav titt kõige krooniks.
Mees peaks sind korralikult läbi võtma ja kodus kindla korra kehtestama. Sellistele udupeadele võib teha ka kindla päevaplaani, mis kellaks mingi töö tehtud peab olema. Siis oleks võimalik saada õhtul endale paar tundi vaba aega ja jääb ka mehega koosolemise aega. Tänapäeval on aga tavaks, et mees pigem vaikselt kannatab mõnda aega kehva naist ja siis jätab maha, leides normaalsema naise.
Laps tuleb loomulikult harjutada teiste täiskasvanutega, õige aja oled juba mööda lasknud.
kust tulevad sellised tuima näoga emad, kes lasevad lapsel lihtsalt röökida ? Last saab alati rahustada, mitte ükskõikselt ignoreerida. Alati leiab lahenduse.
See röökida laskmine on nõukaaegne mentaliteet a-la laps karjub kopsud puhtaks või lapsed ju nutavadki. Kahju sellistest lastest.Meie endi emad olid sellised, sest selline oli kasvatusstiil. Enamus meist on nii üles kasvanud. Minu ema polnud pooltki nii hea ema, kui mina olen oma lastele olnud. Mehe emast ei hakka rääkimagi. Meie tutvusringkonnas pole kanaemasid olnud. Aga lapsi on kõik omamoodi armastanud. Ei saa mina küll oma emale midagi pahaks panna. Isegi mitte seda, kui ta järjepidevalt toonitas, et ma olen oma lapsed ära hellitanud. Mina ehk siis see last röökida laskev ema. Mu ema ei saanud aru, miks mul lapsed pidevalt süles on. Nüüd tuli noorem põlvkond peale ehk siis esimene lapse-lapselaps sündis. No neid vaatavad kõik kui pooletoobiseid. Kogu elu tiirleb lapse ümber. Laps ei suuda kahte sammu ka ilma emata astuda. Külla tulla ei saa, sest lapsel küll uneaeg, küll muu häda. Ehk siis emad on ise oma elu raskeks elanud. See on ka põhjus, miks ei taheta rohkem lapsi. Sest selle ühe lapse jaoks antakse 110%. Sinna kõrvale rohkem lapsi ei mahu. Lisaks on emast närvihaige saanud.
Kui on vaja vanaema juurde sõita ja mul on kaks väikest last taga istmel turvatoolides, siis ma sõidangi ilma peatusteta 120km. Vahet pole, mis seal taga toimub. Mina võin juhiistmelt rahustada beebit, aga ma juba tean, et ükski asi ei aita. Sai proovitud ka vahepeal peatumisi ja last tissiga rahustatud. Kisa läks edasi tavaliselt. Esiistmele ei saanud ka hälli panna, sest meil ei saanud turvapatja välja lülitada. Olengi see ema, kes lasi lapsel röökida. Röökis esimene laps ja röökis ka teine laps. Pole neil sellest mingeid traumasid. Üle elasime selle aja.
120km peatusteta, pohh, mis taga toimub ? Jeerum küll, egomaniakk
Ja tuleviku ajutraumasid ja neuroloogilisi kõrvalekaldeid tead sa muidugu juba ette hiromant. Pärast on psühhiaatria kliinikus kirjas, nii 30selt või nii ja ise nad ka ei tea, miks nad nii sellised või sellised on, aga vot emme lasi ajud läbi röökida, sest kama oli.
Mees ütles mul ka, et hull mutt ikka. Oma lapsel küll ei laseks nii.
Me lülitasime vägisi käsitsi turvapadja välja, et tibu alati emmet näeks ja on rahulik.
Ma ei kujuta ette neid tibusid, kelle emme istub rahuliku südamega ees, laps röögib hullunult taga, vajab emmet, kasvõi emme nägu näha
Oh sa tibulinnukene küll! Kas natuke äärmuslikuks ei läinud nüüd?
Olen isegi pidanud röökiva lapsega sõitma. Ei ütleks, et see nauding oli. Rahustada teda ei andnud, nii kui sõit edasi läks, jätkus ka röökimine- mis ma siis oleks pidanud poolele teele jääma või? Mis ühe hea ja hoolitseva emmekese lahendus sellises olukorras siis oleks?
tundub, et see röökida laskmine polnud mitte üks kord.
Ja veel laps üksi tagaistmel
Mees on lasknud naise üle käte. Kui oled kodune, siis on elementaarne, et mehe kojutuleku ajaks on söök valmis, titt kasitud, pesu pestud ja triigitud, toad korras ja naine sätitud. Tänapäeval on lodevad elukombed saamatute poolt ausse tõstetud. Mis tähendab, et 40. minutiga ei saa midagi tehtud, lihtsalt laisk oled. Kujutan juba ette, milline välja näed – laias t-särgis lösakil diivanil, rasvased-hooldamata juuksed, pesemata, toas kõik ligadi-logadi, asjad pole omal kohal ja muidugi lõugav titt kõige krooniks.
Mees peaks sind korralikult läbi võtma ja kodus kindla korra kehtestama. Sellistele udupeadele võib teha ka kindla päevaplaani, mis kellaks mingi töö tehtud peab olema. Siis oleks võimalik saada õhtul endale paar tundi vaba aega ja jääb ka mehega koosolemise aega. Tänapäeval on aga tavaks, et mees pigem vaikselt kannatab mõnda aega kehva naist ja siis jätab maha, leides normaalsema naise.Laps tuleb loomulikult harjutada teiste täiskasvanutega, õige aja oled juba mööda lasknud.
😀 😀 😀
See postitus on nii jabur, et on suisa naljakas.
Mõnus troll oled, lase edasi. 😉
kust tulevad sellised tuima näoga emad, kes lasevad lapsel lihtsalt röökida ? Last saab alati rahustada, mitte ükskõikselt ignoreerida. Alati leiab lahenduse.
See röökida laskmine on nõukaaegne mentaliteet a-la laps karjub kopsud puhtaks või lapsed ju nutavadki. Kahju sellistest lastest.Meie endi emad olid sellised, sest selline oli kasvatusstiil. Enamus meist on nii üles kasvanud. Minu ema polnud pooltki nii hea ema, kui mina olen oma lastele olnud. Mehe emast ei hakka rääkimagi. Meie tutvusringkonnas pole kanaemasid olnud. Aga lapsi on kõik omamoodi armastanud. Ei saa mina küll oma emale midagi pahaks panna. Isegi mitte seda, kui ta järjepidevalt toonitas, et ma olen oma lapsed ära hellitanud. Mina ehk siis see last röökida laskev ema. Mu ema ei saanud aru, miks mul lapsed pidevalt süles on. Nüüd tuli noorem põlvkond peale ehk siis esimene lapse-lapselaps sündis. No neid vaatavad kõik kui pooletoobiseid. Kogu elu tiirleb lapse ümber. Laps ei suuda kahte sammu ka ilma emata astuda. Külla tulla ei saa, sest lapsel küll uneaeg, küll muu häda. Ehk siis emad on ise oma elu raskeks elanud. See on ka põhjus, miks ei taheta rohkem lapsi. Sest selle ühe lapse jaoks antakse 110%. Sinna kõrvale rohkem lapsi ei mahu. Lisaks on emast närvihaige saanud.
Kui on vaja vanaema juurde sõita ja mul on kaks väikest last taga istmel turvatoolides, siis ma sõidangi ilma peatusteta 120km. Vahet pole, mis seal taga toimub. Mina võin juhiistmelt rahustada beebit, aga ma juba tean, et ükski asi ei aita. Sai proovitud ka vahepeal peatumisi ja last tissiga rahustatud. Kisa läks edasi tavaliselt. Esiistmele ei saanud ka hälli panna, sest meil ei saanud turvapatja välja lülitada. Olengi see ema, kes lasi lapsel röökida. Röökis esimene laps ja röökis ka teine laps. Pole neil sellest mingeid traumasid. Üle elasime selle aja.
Muideks, kui turvapatja ei saa välja lülitada, siis võib turvahälli ka näoga sõidusuunas ette istmele panna ja kui iste kõige taha lasta, siis mingi valemiga ei ulatu see lapseni. Minu auto kõrvalistuja armatuuri külje peal on kleeps, mis keelab last selg sõidusuunas ette panema aga näoga sõidusuunas lubab.
Ja see on jah jube ekstreemsus, et lased lapsel lohutamatult nii pikalt nutta. Kusagil ikka peatuda saab. Maanteede ääres on bussipeatused olemas. Ma ise olen pidanud ka nii sõitma, et laps on nutma hakanud aga olen alati kusagil leidnus võimaluse peatuda. Siin Soomes on kiirteed, kus ääres niisama peatuda ei või aga olen alati esimesse bensukasse läinud sel juhul. Beebidel ei tohi pikalt lasta nutta, eriti poisslastel, sest see tekitab väga kergelt nabasonga. Minu arust on see lihtsalt südametu, kui nii pikk maa lasta lapsel nutta. Ja kui beebi ei kannata autosõitu, siis tuleks nii pikki otsi võimalusel vältida. Vanaema saab ju ka näiteks ise külla sõita.
täiesti nõus. Kuidas saab nii maailmaarmsal olevusel lasta tuimalt südamest nutta.
Need kes seda teevad, need miinustavadki sind.
miinuste järgi näha, et juba 4 kohutavat lapsel karjuda laskvat emmekest siin.
miinuste järgi näha, et juba 4 kohutavat lapsel karjuda laskvat emmekest siin.
Ei usu, sa lihtsalt targutad liiga palju.
täpselt 4 mutti jälle miinustavad, irwww.
Lasevad omal beebidel ajud sodiks röökida ja siis maru uhked ka enda üle
täpselt 4 mutti jälle miinustavad, irwww.
Lasevad omal beebidel ajud sodiks röökida ja siis maru uhked ka enda üle
Mitte, et ma tolle emaga 100% nõus oleks, aga vähemalt tema point oli arusaadav. Sina loobid soovitusi, mis autosõidu seisukohalt küll kuidagi turvalisusega kokku ei käi. Mis sa arvad, kui turvaline sinu tupsununnukesel seal esiistmel on, kui ta küll sind näeb, aga samal ajal sina teda jõllitad poole ajast, kui teed peaksid jälgima?
Ning kindlasti oled üks neist, kes koos perega sõites viimsegi sõidu lapse kõrval tagaistmel istub ning edaspidi oma koha ees mehe kõrval lapsele loovutab, et lapsuke saaks aknast välja vaadata, aga see on juba teine teema.
Võid vabalt enda miinustamist isiklikult võtta- see ei näita mitte poolehoidu tolle postitaja jutule, vaid vastumeelsust sinu omale.
Jah, ja nii ongi. Kui olen mina ees, on laps minu kõrval, saan iga kell talle luti suhu panna, naeratada ja tema vaatab mind. Teen kõike automaatselt, ei tekita liiklusohtlikke olukordi. Kui panen lutti suhu, vaatan teed, kui naeratan, siis viivuks. See tuleb iseenesest, ja need kes ka nii sõidavad, teavad millest räägin.
Kui on mees ees, on laps ka ees, vaatab meest ja näeb mind taga.
Nii ongi ja nii on laps väga rahulik. Kui hakkab teistpidi istuma, küll leiab ka siis rahumeelse lahenduse, mitte ei topi teda kuskile üksindusse nurgas röökima.
Ja hoia oma tarkuseterad endale !
täpselt 4 mutti jälle miinustavad, irwww.
Lasevad omal beebidel ajud sodiks röökida ja siis maru uhked ka enda üle
Ja sina pressisid sünnituse ajal oma ajud sodiks. Kus nüüd tuli kanaemme välja. Enda üle maru uhke ka. Tegelikult oled mingi loll hüsteerik.
Mina olen see Kägu, kes lapsel karjuda lasi. Esiteks teine laps ei istunud taga kunagi üksi. Vanem laps istus oma tooliga ka taga. Ette ma last põhimõtteliselt ei pannud. Ja ma kuulen esimest korda, et turvahälli saab ka näoga sõidusuunas panna. Aasta oli siis 2006 ja meil oli vanemat sorti turvahäll. Teine laps sündis 2007 ja kasutasime sama hälli.
Jah, hiljem turvatoolis istudes mõnikord panin lapse ette istuma ja tõmbasin tooli täiesti taha. Aga üldiselt ma vältisin seda esiistet. Nii ei ole turvaline lihtsalt.
Ma ju ütlesin, et me alguses proovisime kõik variandid läbi, kuidas last rahustada. See jäi täiesti tulemusteta. Korraks oli laps rahulik ja kui edasi sõitsime, röökis edasi. Aga ega ta siis pikalt kogu tee ei röökinud. Enamasti oli ta unine ja varsti magas sügavalt. Üldse tuli sellist karjumist ette 3-4 korral. Ma käisin korra paari kuu tagant ema juures. Mitte ema vaatamas, vaid lihtsalt läksin mitmeks päevaks n.ö suvitama. Me ise elasime tol korral korteris ja üksi kahe lapsega korteris passimine oli piin.
Kui abikaasaga koos sõitsime, siis istusin taha laste vahele. Aga alles siis, kui oli näha, et asi läheb rahutuks. Muidu pole ma kunagi beebidega taga istmel koos istunud. Minu koht on ees. Kui ma oleks lapsed ära harjutanud, et emme istubki autos nendega taga ja teeb tuti-pluti, siis oleks asi veelgi hullemaks läinud. Ma poleks üksi koos lastega kuskile saanud sõita.
Sõimake, palju tahate ja kaevake oma meestele ära, milliseid hulle emasid olemas on. Mul ükskõik. Meie kasvatus ongi hoopis teistsugune, kui kanaemade kasvatus. Me laseme lastel hoopis iseseisvamad olla.
neli miinustavat tigemutti jälle kohal,irwwwww.
Jõudu laste karjutajad 😀 😀 😀
Mina kuulun ka koolkonda, kes arvab, et lapsel võib natuke nutta lasta ja ei pea kohe reageerima. Arvan, et siin on paljudel lihtsalt valearusaam, kuidas see täpselt välja näeb. Kui minu noorem laps oli beebi, siis jätsin ta küll elutuppa tegelustekile, kuni ise nt köögis süüa tegin. Kui nutma hakkas, siis rääkisin temaga köögist lõbusal häälel, et ta kuuleks, et olen olemas ja kõik on hästi, aga iga jorina peale vaatama ja sülle võtma ei läinud.
Autos istun alati esiistmel, mitte laste vahel, sest arvan, et kui lapsed saavad aru, et on võimalik, et emme tagaistmele tuleb, siis on hiljem raske sellest lahti saada. Kui autosõidu ajal läks nutuks, siis samuti rääkisin temaga (väga tähtis on lõbus hääletoon!), mitte ei võtnud sülle.
Esimese lapsega tegin vea, et õpetasin ta enda kaisus uinuma, teise õpetasin sünnist saadik võrevoodis magama ja ise uinuma. Ca 4-kuuselt tuli väike tagasilöök, kus õhtuti natuke nuttis. Siis võtsin endale eesmärgiks, et maksimaalselt lasen lapsel järjest nutta 2 minutit (ja seda ka ainult juhul, kui see ei ole hüsteeriline nutt, sel juhul reageerisin varem), siis lähen tema juurde, räägin temaga ning teen pai (kuid ei võta sülle). Tagasilöögist saime jagu ca nädalaga.
Teiste inimestega hakkasin ka lapsi varakult harjutama. Esimesed 2,5 tundi võtsin vabaks, kui laps oli 2-kuune, igaks juhuks lüpsin enne natuke piima välja. Ca 7-kuuselt hakkas 1 päev nädalas olema lapsel “vanaema päev”, rinda andsin hommikul ja õhtul kui laps tagasi tuli, päevaks andsin piima kaasa ja laps sai juba ka püreed. Lisaks käisid mul sageli külas teised väikeste lastega tuttavad.
Ja nüüd, kui lapsed on beebieast välja kasvanud pean ütlema, et sotsiaalsed oskused on paremad just sellel nooremal lapsel, kes tõsi küll, on rohkem beebina veidi rohkem nutta saanud. Samuti on ta pisut julgem ja leiab endale ise kergemini tegevust, kui vanem laps.
Julgustan teemaalgatajat endale rohkem aega tekitama. Kirjanduses soovitatakse last võimalikult varakult ise mängima õpetada, sest see pidi loovusele kasulikum olema, kui pidevalt vanemaga koos mängimine.
neli miinustavat tigemutti jälle kohal,irwwwww.
Jõudu laste karjutajad
Kle mine ravile, ohmoon. Turvahäll näoga sõidusuunas esiistmele? No mida veel, tõepoolest.
neli miinustavat tigemutti jälle kohal,irwwwww.
Jõudu laste karjutajadKle mine ravile, ohmoon. Turvahäll näoga sõidusuunas esiistmele? No mida veel, tõepoolest.
Tahtsin samuti sellele lollakale hüsteerilisele hanele kirjutada, et mingu ravile ja võtku oma nunnud ka kaasa, jõudsid minust ette. Mõni on ikka täiesti nupust nikastanud oma tittedega. Pole ime, et lasteaedadest õpetajad lahkuvad, kui sellistega iga päev pead kokku puutuma.
Kanaemad, jätkake samas vaimus, varsti ilmselt hakkavad pagulased teie nupsikuid lasteaedades hoidma, sest ükski normaalne inimene ei jõua seda tibuemmede mula lõpmatuseni kuulata.
neli miinustavat tigemutti jälle kohal,irwwwww.
Jõudu laste karjutajadKle mine ravile, ohmoon. Turvahäll näoga sõidusuunas esiistmele? No mida veel, tõepoolest.
Tahtsin samuti sellele lollakale hüsteerilisele hanele kirjutada, et mingu ravile ja võtku oma nunnud ka kaasa, jõudsid minust ette. Mõni on ikka täiesti nupust nikastanud oma tittedega. Pole ime, et lasteaedadest õpetajad lahkuvad, kui sellistega iga päev pead kokku puutuma.
Kanaemad, jätkake samas vaimus, varsti ilmselt hakkavad pagulased teie tittesi lasteaedades hoidma, sest ükski normaalne inimene ei jõua seda tibuemmede mula lõpmatuseni kuulata.
loe oma jutt uuesti läbi, mis downi juttu sa ajad ? : D appikene.
Selliste ärakarjutud laste emmede lapsekestega ja emmekestega ongi just keeruline lasteaedades.
Ja veel hea vabandus – ” kuulun ka sellesse koolkonda, kes lapsel nutta laeb”. Pekki, loodan et teil ka lasti ajusid sodiks kisada beebina ja paistab et on lastud ka.
Koolkond maiaass, mida veel.
Ei saa lapsega hakkama, kes nutab, kellel on ilmselgelt midagi vaja, midagi on puudu, midagi valutab, pohh, lasen röökida. “Ei huvita mis abitu beebi tagaistmel teeb, röökigu terve tee, mina sõidan maale, kasvõi lämbugu seal või mida iganes, trallalaaa, ei peatu kordagi kui laps hüsteerias, ei kontrolli mis viga, kama mul, peaasi, et endal hea, sõidan maaaleee, jeee”jne
Kust sellised mõrdinjad küll tulevad..loodetavasti on neid vähe, beebitraumaga tulevikuinimesi siis hiljem vähem.
Thats it, rohkem ei vasta.
Mõttetu, ainult vabandused tulevad igast varrukast sellistel. Ei oska, siis ei oska, tunnistage üles et ei oska armastusega vaigistada, niisama lol*lakaks võin ise ka edasi sõimata neid, kes beebisid kaitsevad. Igaüks oskab teist ohmooniks ja ei tea kelleks lahterdada 😀 Õppige parem karjuvaid lapsi hellusega vaigistama!!! Vaadake peeglisse, lugege raamatuid, kuidas käib, uurige kogenud inimestelt.
Aga kui süda lubab lapsel röökida, järelikult polegi eriti südant ja teha pole midagi. Paljuneda oskab igaüks
Jah, isegi sinusugune hüsteeriline imbetsill oskab ka paljuneda. Paras down oled sa ise, vähemalt selle jutu järgi, mida sa siin ajad. Mine ravi oma närve, enne, kui lapsi kasvatama hakkad. Keegi ei peagi sinusuguse ees vabandama, ega sulle midagi põhjendama.
Ja veel hea vabandus – ” kuulun ka sellesse koolkonda, kes lapsel nutta laeb”. Pekki, loodan et teil ka lasti ajusid sodiks kisada beebina ja paistab et on lastud ka.
Koolkond maiaass, mida veel.
Armas naine, kas sa lugesid ka, mida see inimene kirjutas või ainult vehid kirjutada? Ta seletas põhimõtte ilusti ära ja kokkuvõttes ma ei usu, et tema laps sinu oma(de)st kriipsugi kauem on elus nutnud 🙂
Tõesti, rahune maha (aga eks sa juba lubasidki oma “kogemusi” siin rohkem mitte jagada :))
Ahh, mida siin vaielda. Kasvatusmeetode on erinevaid ja pole siin mingit ühest selgust, milline on õige või vale. Head inimesed kasvavad ka mitte nii ideaalsetest kodudest pärit lastest.
Lõppude lõpuks saame alles siis aru kui lapsed täisealised, et kes meist hea ema oli ja kellel asi aia taha läks. Seni on muidugi hea seletada, et vaat just nii tuleb imikut kasvatada, muidu …. (lisa omal valikul kõige suuremad jamad mis juhtuda saavad) aga tegelikult ei tähenda see tuhkagi. Muidu ei oleks kõigil nii palju hädasid teismelistega, ka neil kes enda arust ideaalsed imikuemad olid ja siis oskasid kõike kõige paremini teha.
Eee… downiks?
Kena lugeda kohe, intelligentsi purskab igast lausest 😀
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
