Mees on tore, täielik seltskonna hing. Omab meeletult palju sõpru-tuttavaid ja aitab alati kõiki. Olin täiesti veendunud, et temast saab väga tore ja asjalik isa. Hetkel olen aga täiesti pettunud. Kõik lapsega seonduv on minu rida. Jah, ta töötab palju ja püüangi lapse, kodu, aia, remondi ja kõikvõimalikuga ise hakkama saada. Samas ka nendel vähestel hetkedel, kui me kõik koos kusagil käime, ei vaevu ta isegi last keelama. Ma ei teagi mis see on, vist viitsimatus. Lapsega tegeleda ei viitsi. Lapse vanus selline, et küsib ja uurib paljusid asju, ta ei viitsi isegi vastata. Näpib oma telefoni jne. Laps nii ootab issit koju ja teeb tema tähelepanu nimel siis mida iganes. Mees on pärit sellisest perest kus lastele pole miskit tähelepanu pööratud ja nad on lihtsalt ise kasvanud, minu jaoks tundub see kõik isegi hoolimatuna, mis seal kõik olnud on. Mina olen jälle sellisest perest, kus isa oli just see, kes nädalavahetusel teatas, et nii lapsed, nüüd loomaaeda, mereäärde jne. Isa tegeles lastega justkui loomulikult ja talle meeldisid lapsed. Mehel tuleb see aga kõik nii punnitatult ja kohustusena. Vehel kui mul ikka üle viskab, siis üritan mehele miskit selgeks teha, siis mängib nädala muster isa, tegeleb lapsega ja viib teda kusagile ja siis on kõik jälle endine.
Kui algselt oli mõeldud, et meie peres võiks olla kolm last, siis enam ma nii ei arva. Hetkel on laps neljane ja ikka veel ei tea, kas ta saab õe või venna, ehk ikka kunagi saab. Lapse sünd ei olnud ka just tavapärane ja olid väga rasked ajad, kuid tuge ma mehelt ei leidnud! Nii kurb!
Teema: Olen mehes isana pettunud!
mehes isana pettunud? et oled isa ja sinu mees ei vasta ootustele. mida värki…
Mina sain küll aru mida teemaalgataja mõtles,pole mõtet niisama tähti närida. Kuid teemalagatajale tahaks öelda vaid seda, et ehk mõni vanem ei oskagi vanem olla. Mina nt tahtsin ka olla hea vanem kuid mida rohkem ma üritasin, seda vähem see mul välja tuli. Kohmetu olin ja noor, häbenesin end vanemana näidata. Avalikult ebaõnnestusin palju, olin pigem mingi kohmetu ema kui nt kahekesi olles. Kahekesi olles tundsin end tõesti emana.
Miks sa võtad suhtes lapse rolli ? Siin on mingi jama lapsepõlvest, mis on teinud su niivõrd tundlikuks lapsevanema rolli suhtes ?
Ehk kaalud abi otsimist ?
Teine lugu on see, milline see mees siis tegelikult on. Fakt on see, et sa ei saa võtta oma isa kõiges võrdluseks. Kui seda väga tahad, peaksid oma emaga rääkima. Tema oskab hinnata oma meest isa rollis ja mehe rollis ja üldse pere koostoimimise rollis. Sina hindad isa lapse pilgu läbi. Üks hiljutine jutuajamine tõi näiteks selle välja, et lapsena kogeti, et koguaeg käis üks tädi õelastega kinos. Tegelikkus on see, et käis 1 kord poole aastajooksul. Tõsi regulaarselt. Kõik muud mälestused on lapse mälust läinud, jäänud on need kinokülastused, mis täiskasvanuna on tekitanud mälupildi, et käis koguaeg kinos. Nii et kui su mees on käinud poole aastajooksul korra lapsega kusagi ja see on meeldejääv, siis igapäeva sündmused kaovad, jääb mälestus just sellest korrast. Nii et laps võib mäletada hoopis teistsugust isa kui täiskasvanud seda mäletavad. Meie su perelugu ei tea, aga selle kirja põhjal soovitaks küll mõne targemaga rääkida.
Mõtle natuke ise-kui mees sinu eest teeks ära nii palju, kui sina mehe eest, siis ei näeks mingit põhjust ise pingutada ju?
Ehk milleks lõhkuda juba töötavat asja.
Ma kipun pakkuma, et lapsega on sama asi-sa ei anna talle vastutust ja teed enamuse tema eest ära, ta ei oska ega taha lapsega tegeleda, sest \”naisel tuleb ju paremini välja\”.
Hea nipp: jätad lapse isaga koju, näiteks üheks päevaks nädalas.
Minu abikaasa hakkas tegelema meie esimese lapsega korralikult alles siis. Enne tegingi mina kõik lapsega seonduva tema eest ära ja mees tundis end alaväärsena.
Muide kui ta töötab palju, siis ka tema soovib puhata-annad sa talle seda puhkamisaega? Ja siis võtadki ühe nädalavahetuse päeva endale puhkamiseks.
See laps on 4-aastane ja isa pole suuremat huvi senini üles näidanud. Lapse isa on see, kelleks tema kasvanud/kasvatatud on ja sina see kelleks sina kasvanud oled. Laste osas ongi teil erinev maailmapilt. See on hea, et oled sellest aru saanud. Sina mingi hetk ARVASID, et temast tuleb hea isa, aga ei läinud nii…
Juba ilmakodaniku sündides, tuleb isal hakata koos lapsega isaks kasvama. Seda rolli päevast päeva (ööst öösse) täites ja harjutades.
Võibolla aitab, kui mehega rääkida vaikselt ja süüdistamata lastest. Rääkida mida sa tunned, mida mees tunneb ning millised võiksid lahendused olla, kuidas teist üks pere võiks saada.
Seltskonnahingest ei saa kunagi toredat pereisa. Need kaks välistavad üksteist.
mul enamvähem sama olukord, kuid lapse kasvades on asi paranenud. Nüüd on laps seitse ja isa-poja jutuajamised ja ühistegevused on tihedamad ja mõlemale huvitavamad kui mõned aastad tagasi. Ehk läheb teilgi nii. Laps oleks nagu huvitavam kaaslane oma isale nüüd, kui nelja-aastaselt.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Seltskonnahingest ei saa kunagi toredat pereisa. Need kaks välistavad üksteist.[/tsitaat]
Lootust siiski on!
Minu vend oli poissmehena ka lastega tegeleja ja tõsine seltskonnahing. Vanemad lapsed on kasvanud kõige rohkem oma vanaema järelvalve all. Vennanaisel õnnestus hakata karjääri tegema, kui teine laps oli alles väga pisike. Vanemad lapsed jõudsid juba teismeikka, kui nende peresse sündis kolmas laps. Nüüd on venna töö iseloom muutunud, ta on ise enda tööandja ja lapsega tegeleb ta rohkem, kui vanemate lastega selle ajani kokku. Tõsiselt armas on neid vaadata.
Minu mees ei huvitunud lastest enne isaks saamist küll eriti, nüüd on aga oma neljale lapsele väga tubli isa (oleks ainult rohkem töövaba aega).
Peaksid mehele rääkima,et selline hooajati superisaks olemine ei vasta lapse vajadustele? Kui ta tahab,et temast korralik ilmakodanik kasvaks, siis peaks ikka lapsega tegelema küll.
Kui su laps ei saa piisavalt isa tähelepanu ja teeb juba praegu pingutusi selleks, siis hiljem suuremaks kasvades ei püüa need teod sugugi enam head laadi olla. Oli kunagi selline saade nagu \”Supernanny\”, seal oli 99% ülekäte läinud laste probleemiks see,et nad ei saanud vanematelt piisavalt tähelepanu- kaasnes siis jonnimine, sõnakuulmatus, eelkoolis teiste laste peksmine jne.
eelpool mainitud \”isaga koju jätmise nipp\” on küll väga hea.
Isaga vast ei ole mõtet tõesti võrrelda, iga inimene on individuaal. Muidu oleksid pidanud hoopis isaga abielluma.
Natuke hämmastab ka see, et sa oled asja nii kaugele lasknud – 4 a on ju pikk aeg. Minu abikaasa näiteks vahetab just töökohta sellepärast,et jääks rohkem aega lapse jaoks.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
