Olen 35. Mul ei ole elus aastaid ühtegi näilist põhjust olla depressioonis aga ometi 24/7 on mul peas ainult negatiivsed mõtted ja pidev närvilisus. Samadel põhjustel võtan juba 4 aastat AD sid sest ilma nendeta kaasnesid ärevusega ka füüsilised hädad- pearinglus, õhupuudus, iiveldus jne. Ad sid võttes kadusid need ära aga negatiivsus ja ärevus on alles. Samuti olen viimasel aastal hakanud tarvitama pea igapäevaselt alkoholi ning seetõttu tulin pool aastat tagasi ära ka töölt, pohmelliga lihtsalt ei jõudnud sinna ja olin pidevalt haiguslehel. Perele ütlesin, et töö ei meeldinud. Mees talub mu alkoholismi kuigi pahandab, kui joon ja käsib abi otsida, samas veel talub ära. Auk kuhu olen juba langenud, läheb järjest sügavamaks, alkoholist, AD st ja kodus istumisest on lisandunud 30 ülekilo ja ma ei tee reaalselt muud, kui magan kodus või istun vahest netis, õhtuti lähen õlle järgi. Lapsega kodus tegeleb peamiselt mees, sest ma ei jaksa lihtsalt. Igasugune liigutamine ning kodust välja astumine on minujaoks tohutu pingutus.
Välja arvatud alkoholi järgi minek. Kui üle joon, siis tulevad mõtted surmast, surnud lähedastest ja enesetapust, kuid usun, et seda ma ei julgeks iial teha!
Kõik halb ja hea on koos- depressioon, ärevus, töötus, apaatsus, kole välimus lisandunud kilode tõttu, nüüd ka alkoholism, kuid samas kodus on tore mees, kes minu käitumist ei tolereeri ega toeta ning kes seda ära taludes kannatab samuti.
Tahan saada uuesti normaalseks inimeseks nagu olin varem aga ei oska ennast kuidagi aidata. Kus kohast ma peaksin alustama?
Kas keegi on samas seisus olnud ja sellest välja rabelenud? Kuidas ja kas see on üldse võimalik?