..ja ma olen väsinud sellest.
Tutvusime aasta tagasi. Tutvumisportaali kaudu. Kuna mina ei olnud suhte otsingul sel hetkel, siis ei tundnud huvi ka tema mineviku ja oleviku vastu. Rääkisime igasugustel teemadel ja tekkis klapp. Saime kokku ja saime aru, et oleme kui teineteisele loodud. Ja nii see läks…tema ei uurinud minu kohta ja mina tema kohta..kuni ühel hetkel, kui koos olime, helistas tema NAINE. Oma sisimas ma teadsin aga eitasin seda kindlameelselt, et pea 40 aastasel mehel nagunii on keegi ja see oli see hetk, kus reaalsus jõudis kohale. Miks ma seda varem ei küsinud ise, oligi hirm rikkuda see ilus illusioon ideaalsest mehest.
Kooselus..2 väikest last, kellest üks alustas just nüüd kooliteed. Tundsin end viimase idioodina ja rämpsuna, kes ma ka muidugi siiani olen.
Kõigele sellele järgnes ilus jutt, et nende vahel pole enam midagi..et laste pärast jne. Nagu ikka see tüüpiline ila. Ja miks ta sellest mulle varem ei rääkinud, olevat hirm minust ilma jääda.
Ja mina, kes ma kunagi vandusin endale, et mina sellise jutu õnge ei lähe, murdusin siiski.
Ja murdunud olen siiani, olen justkui nõiaringis, ma tahan sealt välja astuda aga ometi ei suuda. Meie koosveedetud ajad on olnud imelised, need harvad nädalalõpud kus ta on olnud “võistlustel” jne. Ja ma tean, et see on kellegi teise arvelt..teise naise pereõnne arvelt..
Olen teinud korduvalt lõpu, oleme tülitsenud ja leppinud. Ei saa koos temaga ja ei saa ilma temata.
Teema: Olen olnud armuke üle aasta..
Sa näed ju ise ka, mis selles loos valesti on.
Kui muidu ei suuda, otsi abi psühholoogilt.
Ei saa koos temaga ja ei saa ilma temata.
Saad küll. On enne sind saadud ja saadakse peale sind. Pead ta kõigis kanalites blokeerima ja nõrkusehetkedel meenutama neid negatiivseid emotsioone, mis su elus praegu tegelikult valdavad on. Ainult karmid meetodid aitavad. Pigem liiga karmid kui liiga pehmed.
Olen olnud nii ise armuke kui ka ise armukesepidaja. Armuke olemisest lihtsalt väsisin ära, see viis mind lõpus depressioonini ning sealt välja tulekuks pidin suhte ära lõpetama. Ära lase asja nii kaugele minna. Ära hellita end salalootusega, et äkki ta tuleb siiski kodust ära. Sa ei tohi lasta sellel sündida, et ta kodust ära tuleb. Kui sina pildilt kaod, saab see pere (võib olla) oma elu taas korda, neil lastel on taas pere. Kuni sina oled pildil, ei ole sina õnnelik ega ole ka see pere õnnelik. Ja reeglina armukesepidajad ei taha uut peret, uut suhet. Nad tahavadki kohustustevaba lõõgastust. Sinust ei saa tema naist.
Kõigele sellele järgnes ilus jutt, et nende vahel pole enam midagi..et laste pärast jne. Nagu ikka see tüüpiline ila
Miks see ila on? Ikka minnakse lahku. Väikeste lastega on suur tõenäosus, et mees elabki teises toas nagu üürnik kuni uue naise leiab, et saaks lastega olla.
Õõh, ma oleks ka väsinud. Ja mis mees ise kostab? Kaua peaks see kõik nii kestma? Ise ta pole väsinud või?
Ei pea ju üldse süüdistama, korraks asjad selgeks rääkima, mida keegi tegelikult tahab. Lihtsam laiali minna. Kui asjad õhku rippuma jäävad, valutavad haavad kauem.
Ei pea just blokeerima või armusuhet päevapealt lõpetama, see võib asja raskemakski teha.
Peab küll. Muidu teevad hormoonid oma töö ja pole mingit lõpetamist.
See ka mõni mees, endal pere, kodus valetab, istub tutvumisportaalides ja seksib igaühega, külanaiste hingesugulane, aga kodus suud lahti ei saa.
Armumine kestab max 2 aastat ja läheb iseenesest üle. Kõigil, muuseas.
Armumine kestab max 2 aastat ja läheb iseenesest üle. Kõigil, muuseas.
See kehtib juhul kui normaalselt suheldakse. Selline keelatud harvade kohtumistega armumine võib kauem kesta.
tahaks teada, kas mees on nõus ära tulema ja mida arvab sellest tema (eks)naine. Psühholoogi abi pole küll vaja. Teemaalgataja nõuab mehelt kokku kolimist vôi lõpetab suhte. Mis spetsialisti abi selleks vaja peaks olema?
Tean vähemalt ühte “kooselu” kus mees annab laste emale võimaluse kooselu päästa laste pärast aga eks nõuab, et laste isa koliks välja esimesel võimalusel.
Armumine kestab max 2 aastat ja läheb iseenesest üle. Kõigil, muuseas.
See kehtib juhul kui normaalselt suheldakse. Selline keelatud harvade kohtumistega armumine võib kauem kesta.
ja salaja tegutsemise pärast ei saabu argipäev iial ja need jäävadki arvamusele, et see on midagi erilist.
ja salaja tegutsemise pärast ei saabu argipäev iial ja need jäävadki arvamusele, et see on midagi erilist.
Jah, just.
Ma olen ülimalt õnnelik praegu, et 20 aastat tagasi suutsin siiski oma armukesestaatusest välja rabeleda ning et ma tegelikult seda meest endale ei saanud. Ta ei meeldi mulle tänapäeval absoluutselt ja ma ei suuda mõista, miks tollal temast nii sisse võetud olin.
Mina olin ka, aastaid tagasi. Armuke.
Küll oli raske sealt välja astuda – mitu korda proovisin, küll heaga, küll kurjaga. Mitu korda lõpetasin suhtlemise, hoidsin eemale ja … ikka langesin tagasi. Mingit uhkust ei olnud jäänud mulle, nagu kutsikas olin. Tundsin, et on vale, aga loobuda ikkagi ei suutnud.
Abikaasad olid (ja on) meil mõlemal, aga mõlemad mõtlesime kõigele muule rohkem kui neile.
Lõpuks tegi mu armuke midagi sellist, mis järsku avas mu silmad. Ta sai hakkama millegagi, mis lõpuks ületas minu moraalipiiri, mis oli viimane piisk. Nagu loor langes äkki silmilt. Šokk oli nii tugev.
Ja siis ajasin ma selja sirgu ja läksin. Mitte kordagi ei vaadanud tagasi.
Kui mõtlesin olnule ja tagasi sellele, mismoodi ja kellega ma viimased paar aastat veetsin, siis ajas lihtsalt iiveldama. Olin siis 40, praegu lähenen 50-le. Ja veel nüüdki, aastaid hiljem, ajab iiveldama ja ausalt – ma teeks mida iganes, et aega tagasi keerata sinna, kus ma seda kõrvalsuhet alustasin, ja saada võimaluse uuesti otsustada ja ma otsustaksin “ei” ja jääksin selliseks, et saaksin oma mehele ausalt silma vaadata. Ja mis võib-olla isegi olulisem – saaksin iseendale ausalt ja uhkelt otsa vaadata.
Olen endiselt abielus, ja mu mees ei tea ilmselt midagi minu aastatetagusest kõrvalehüppest. Ma ei ole talle rääkinud, kuigi süütunne on mõõtmatu. Häbi on, piinlik. Ja nii kohutavalt kahju neist aastatest, mis ma veetsin kellelegi teisele mõeldes ja oma abikaasa, ja mõnes mõttes ka lapsed, tahaplaanile lükkasin.
Sellest on mitmeid aastaid möödas ja mul ei ole enam kordagi tulnud mõttesse kõrvale astuda. Ma olen endale ka lubanud, et ma püüan olla oma mehele nüüd nii hea naine, kui üldse võimalik on olla. Sest ma olen süüdi, nii kohutavalt süüdi. Mõnikord, kui raske on või mõni väike arusaamatus kodus, siis ma vaatan õhtul vannitoas endale peeglist otsa ja tuletan endale karmilt meelde, millega ma olen hakkama saanud minevikus ja kuidas mul ei oleks tegelikult üldse õigust oma abikaasale mingit märkust teha ja kuidas ma peaks igal võimalikul moel ära teenima tema andestust. Kui ta teaks. Ja see fakt, et ta ei tea, ei vähenda minu eksimust ega süü suurust ja ei anna mulle mingit õigust käituda nagu ma võiksin midagi nõuda. Mina, kes ma olen nii hullusti eksinud.
Ma tean, et ainult ma ise saan endale andeks anda selle eksimuse ja reetmise. Aga praegu, ka aastaid hiljem, ei ole ma veel suutnud endale andestada.
Sellepärast ma ütlen – ärge tehke seda. Kui vähegi võimalik – ärge reetke oma peret ja ärge hakake ise ega võtke endale armukest. See koorem on hiljem, kui hetkeline rõõm ja lust möödas, nii raske kaasas kanda. Ja kuigi abikaasa võib andestada, siis sisimas seda lunastust ei tule ilmselt kunagi. Häbitunne jääb.
Armumine kestab max 2 aastat ja läheb iseenesest üle. Kõigil, muuseas.
See kehtib juhul kui normaalselt suheldakse. Selline keelatud harvade kohtumistega armumine võib kauem kesta.
Ei kesta – seda on teaduslikult uuritud.
Mis selles armukeseteemas nii hullu on? Et kohe eluaegsed süümekad ja selline draaaaaaamaaaa…
Olgu öeldud, et olen abielus. Petnud ei ole kunagi, ja ma olen kindel, et mees ka mitte.
Aga mul on usku sellesse, et armukese-suhtest võib välja kasvada ilus uus armastus. Ma näen enda ümber inimesi, kes on õnnelikud oma teise ringi suhtes. Suhtes, mis algas armukestena.
ja salaja tegutsemise pärast ei saabu argipäev iial ja need jäävadki arvamusele, et see on midagi erilist.
Jah, just.
Ma olen ülimalt õnnelik praegu, et 20 aastat tagasi suutsin siiski oma armukesestaatusest välja rabeleda ning et ma tegelikult seda meest endale ei saanud. Ta ei meeldi mulle tänapäeval absoluutselt ja ma ei suuda mõista, miks tollal temast nii sisse võetud olin.
Minul on jälle vastupidine kogemus. Ma olen ülirahul, et armukeseks olemine viis tänaseks juba ligi 20 aastat kestnud koos- ja abieluni ning ühise pereni. Armastan oma meest siiani.
Minul on jälle vastupidine kogemus. Ma olen ülirahul, et armukeseks olemine viis tänaseks juba ligi 20 aastat kestnud koos- ja abieluni ning ühise pereni. Armastan oma meest siiani.
Ma arvan, et teiste õnnetusele oma õnne rajamine on võimalik ainult juhul, kui sul pole südametunnistust. Teemaalgataja peab ise end liigitama, kes ta on. Kui tal on südametunnistust, siis niimoodi õnnelikuks ei saa.
jah. on väga raske.
ma olin sinu olukorras ka umbes pool aastat. Siis mees rääkis oma päris naisele ära ja nad läksid lahku.
nüüd oleme meie koos juba 8 aastat. abielus 4 ja on ka lapsed. oleme nagu üks inimene. ei peta kumbki, oleme väga õnnelikud.
ma ei leia, et petmine oleks õige. aga peab aru saama sellest, et kunagi ei tea kes see päris õige sulle on. mu mees leidis enne mind naise, kuid kui me kokku saime, siis alles sai aru, et mina olin see õige.
elu ei ole ainult must ja valge. aga pikka pidu petmisega pole.. kui oleks õige mees, räägiks naisele ära.
Minul on jälle vastupidine kogemus. Ma olen ülirahul, et armukeseks olemine viis tänaseks juba ligi 20 aastat kestnud koos- ja abieluni ning ühise pereni. Armastan oma meest siiani.
Ma arvan, et teiste õnnetusele oma õnne rajamine on võimalik ainult juhul, kui sul pole südametunnistust. Teemaalgataja peab ise end liigitama, kes ta on. Kui tal on südametunnistust, siis niimoodi õnnelikuks ei saa.
Kelle õnnele? Õnnetu, ja seda ka võib-olla, oli ainult minu mehe ex. Minu mees ei oleks oma exist nii kergekäeliselt lahutanud, kui ta oleks temaga õnnelik olnud. Seega elementaarne matemaatika näitab, et mehe eelmise abielu püsides oleks olnud õnnetuid inimesi vähemalt 2 (mees ja mina) ja abielu lagunedes ainult 1, sest mees ja mina oleme olnud õnnelikud. Kumb variant on parem, kas 2 õnnetut ja 1 õnnelik (see pole teada) või rahul või 2 õnnelikku ja 1 õnnetu? Lapsi neil ei olnud.
Nii, et uus kooselu rajatakse kellegi teise õnnetusele, saab mõelda ainult paanilises maha jätmise hirmus elav naine (mees).
Minul on jälle vastupidine kogemus. Ma olen ülirahul, et armukeseks olemine viis tänaseks juba ligi 20 aastat kestnud koos- ja abieluni ning ühise pereni. Armastan oma meest siiani.
Ma arvan, et teiste õnnetusele oma õnne rajamine on võimalik ainult juhul, kui sul pole südametunnistust. Teemaalgataja peab ise end liigitama, kes ta on. Kui tal on südametunnistust, siis niimoodi õnnelikuks ei saa.
Oletame, et su mees leiab armukese. Tuleb välja, et see armuke ongi tema ÕIGE ja tema tegelik eluõnn. Ära siis oma mehe kinni hoidmisega oma õnne teiste õnnetusele raja.
Teeme nüüd ühe asja selgeks.
Ainuke emotsioon, mis sind PEAKS valdama on, raev.
Ta valetas sulle. Otse. Ja nüüd tahab vale õigeks muuta, jätkates tekkinud olukorda. Tema jaoks on see ideaalseis – naine kodus, naine küla peal. Mõlemad üritavad hästi käituda ja tema nimel võidelda. Kumbki ei julge (suure tõenäosusega) nõuda, et mees ometigi otsustaks ära mida ta tahab.
Aaga mida siin otsustada? Ta juba ON ju otsustanud. Ta TAHAB teid mõlemat. Ning suuretõenäosusega veel kedagi kolmandat.neljandat ka. Olla vaba mees, samas hoitud ja poputatud.
Kohe kindalsti ei peaks sa tundma süüdi tema pere ees. Sina pole selle naisega abielus, need pole sinu lapsed. See on tema pere, keda TEMA solvab ja lõhub. Ütled sina ei – läheb ta uuesti tutvuskeskkonda lantima.
Juba see fakt, et ta on pereinimene ja te tutvustite spetsportaalis jms, peaks olema ohumärk, see on paadunud seelikuküti tunnus. Niisama “kogemata” teelt hälbivad pereisad sinna kontosid ei tee.
Ehk siis – puhas ükskõiksus. Ja tadaaa.
Nii, et uus kooselu rajatakse kellegi teise õnnetusele, saab mõelda ainult paanilises maha jätmise hirmus elav naine
Ei, mitte ainult. Ka südametunnistusega naine (mees) 😀
Ilmselgelt sina nende hulka ei kuulu, seega mis sa pahandad? Naudi lihtsalt elu.
Ma ei väida, et kõik suhted peaks kokku jääma igaveseks – ma väidan, et uue naise pärast vana suhte lõpetamine on vale asjade käik. Kui suhe on mäda, siis lõpetatakse see ära, mitte ei venitata uue ja parema leidmiseni. Jah, elus tuleb ette mõndagi ja teinekord pole enne uue tunde algamist jõudnud veel lahku minna, kuigi mõtted on peas juba selged – kuid olukord, kus armukest peetakse aastaid ei ole kindlasti selline piiripealne olukord. Kui armuke tekib mõneks kuuks ning siis lahutatakse ja jätkatakse uuega, siis ma saan veel aru. Aga aastaid moosimist ja kahe pere vahet siblimist … okse.
Tuleb välja, et see armuke ongi tema ÕIGE ja tema tegelik eluõnn.
Mingeid “eluõnnesid” ega “õigeid” ei ole olemas. On tehtud otsused ja valikud. “Eluõnned”, “õiged”, “kaksikud”, “hingesugulased” – need on kõik inimeste poolt otsitud vabandused.
Minul on jälle vastupidine kogemus. Ma olen ülirahul, et armukeseks olemine viis tänaseks juba ligi 20 aastat kestnud koos- ja abieluni ning ühise pereni. Armastan oma meest siiani.
Ma arvan, et teiste õnnetusele oma õnne rajamine on võimalik ainult juhul, kui sul pole südametunnistust. Teemaalgataja peab ise end liigitama, kes ta on. Kui tal on südametunnistust, siis niimoodi õnnelikuks ei saa.
Oletame, et su mees leiab armukese. Tuleb välja, et see armuke ongi tema ÕIGE ja tema tegelik eluõnn. Ära siis oma mehe kinni hoidmisega oma õnne teiste õnnetusele raja.
Kuidas on üldse võimalik üht normaalset iseseisvat inimest kinni hoida? Huvitav oleks teada, kuidas see käib.
Nii, et uus kooselu rajatakse kellegi teise õnnetusele, saab mõelda ainult paanilises maha jätmise hirmus elav naine
Ei, mitte ainult. Ka südametunnistusega naine (mees) ????
Ilmselgelt sina nende hulka ei kuulu, seega mis sa pahandad? Naudi lihtsalt elu.
Ma ei väida, et kõik suhted peaks kokku jääma igaveseks – ma väidan, et uue naise pärast vana suhte lõpetamine on vale asjade käik. Kui suhe on mäda, siis lõpetatakse see ära, mitte ei venitata uue ja parema leidmiseni. Jah, elus tuleb ette mõndagi ja teinekord pole enne uue tunde algamist jõudnud veel lahku minna, kuigi mõtted on peas juba selged – kuid olukord, kus armukest peetakse aastaid ei ole kindlasti selline piiripealne olukord. Kui armuke tekib mõneks kuuks ning siis lahutatakse ja jätkatakse uuega, siis ma saan veel aru. Aga aastaid moosimist ja kahe pere vahet siblimist … okse.Tuleb välja, et see armuke ongi tema ÕIGE ja tema tegelik eluõnn.
Mingeid “eluõnnesid” ega “õigeid” ei ole olemas. On tehtud otsused ja valikud. “Eluõnned”, “õiged”, “kaksikud”, “hingesugulased” – need on kõik inimeste poolt otsitud vabandused.
Ei ole vale, kui uue suhte leidmine ei olnud ette planeeritud. Enamik inimesi on leplikud ja lepivad ka kehva suhtega kui asendusainega, kuna nad ei tea, kas neil üldse elus õnnestub üks hea suhe leida. See õige partner leitakse reeglina hea juhuse läbi ja selliseid juhuseid ei ole võimalik ette ennustada.
Katsuge leppida tõsiasjaga, et elu ei ole enam ammu must-valge, vaid selles on palju värve ja nende värvide varjundeid.
Sinu elu on ikka äärmiselt vaene olnud, kui pole oma eluõnne ega õiget kunagi kohanud. Sellest tulenevalt muidugi võib mõista ka sinu kibesumust, kus sa püüad teistele peale suruda arvamust, nagu seda õiget polekski olemas. Väga paljude jaoks on.
Ei ole vale, kui uue suhte leidmine ei olnud ette planeeritud. Enamik inimesi on leplikud ja lepivad ka kehva suhtega kui asendusainega, kuna nad ei tea, kas neil üldse elus õnnestub üks hea suhe leida. See õige partner leitakse reeglina hea juhuse läbi ja selliseid juhuseid ei ole võimalik ette ennustada.
Järelikult ei ole see eelmine suhe ikkagi nii kehv kui väidetakse, kui sellega on võimalik leppida. Me kõik lepime ALATI suhtes millegagi. Ei ole olemas ideaalseid kaaslasi. Kas mees norskab või teeb liiga palju tööd või käib liiga tihti sportimas või käib liiga tihti joomas – kust alates siis on see piir? Piir ongi seal, kust alates enam leppida ei saa. Uues kaaslases märgatakse tihti just seda joont, millega vanas suhtes leppima peab – et näe, see mees ei norskagi, ta on “õige”! See, et tal on muud vead, selgub alles aastakümnetega. Miks uued suhted püsivad tihti kauem kui esimesed? Kas seepärast, et uus naine on “õigem”? Ma ei arva küll nii. Ma arvan, et seepärast, et lahutaja saab aru, et tegelikult vahetas ta oma eksi teise samaväärse naise vastu ning pole mõtet uuesti hakata jälle uut otsima, lihtsam on leppida. Aga uus muidugi on õhku täis ja usub, et tema oligi nüüd see “õige”. 🙂 Muidugi on juhtumeid, kus tõesti võetakse noorena vale tüüpi kaaslane. Kuid harilik skeem on siiski teine.
Sinu elu on ikka äärmiselt vaene olnud, kui pole oma eluõnne ega õiget kunagi kohanud.
Jajah. Mul on täiesti rahulduspakkuv abielu juba 18 aastat.
Ei ole vale, kui uue suhte leidmine ei olnud ette planeeritud. Enamik inimesi on leplikud ja lepivad ka kehva suhtega kui asendusainega, kuna nad ei tea, kas neil üldse elus õnnestub üks hea suhe leida. See õige partner leitakse reeglina hea juhuse läbi ja selliseid juhuseid ei ole võimalik ette ennustada.
Järelikult ei ole see eelmine suhe ikkagi nii kehv kui väidetakse, kui sellega on võimalik leppida. Me kõik lepime ALATI suhtes millegagi. Ei ole olemas ideaalseid kaaslasi. Kas mees norskab või teeb liiga palju tööd või käib liiga tihti sportimas või käib liiga tihti joomas – kust alates siis on see piir? Piir ongi seal, kust alates enam leppida ei saa. Uues kaaslases märgatakse tihti just seda joont, millega vanas suhtes leppima peab – et näe, see mees ei norskagi, ta on “õige”! See, et tal on muud vead, selgub alles aastakümnetega. Miks uued suhted püsivad tihti kauem kui esimesed? Kas seepärast, et uus naine on “õigem”? Ma ei arva küll nii. Ma arvan, et seepärast, et lahutaja saab aru, et tegelikult vahetas ta oma eksi teise samaväärse naise vastu ning pole mõtet uuesti hakata jälle uut otsima, lihtsam on leppida. Aga uus muidugi on õhku täis ja usub, et tema oligi nüüd see “õige”. ???? Muidugi on juhtumeid, kus tõesti võetakse noorena vale tüüpi kaaslane. Kuid harilik skeem on siiski teine.
Vaata, sa ei koli vanast nt vähese päikesevalgusega korterist enne välja, kui pole silmapiiril paremat uut, mida sa saad endale lubada ja kus päikesevalgust on piisavalt, et olla õnnelikum kui vanas. Normaalne inimene ei lepi vana ja kehvaga, kui ta saab lubada endale uut ja paremat. Need inimesed, kes elus idealismi poole ei püüdle ega taotle kunagi elus midagi paremat, moodustavadki selle halli õnnetu massi, kes pidevalt vinguvad ja virisevad ja oma kehvas elus teisi süüdistavad.
Ei ole vale, kui uue suhte leidmine ei olnud ette planeeritud. Enamik inimesi on leplikud ja lepivad ka kehva suhtega kui asendusainega, kuna nad ei tea, kas neil üldse elus õnnestub üks hea suhe leida. See õige partner leitakse reeglina hea juhuse läbi ja selliseid juhuseid ei ole võimalik ette ennustada.
Järelikult ei ole see eelmine suhe ikkagi nii kehv kui väidetakse, kui sellega on võimalik leppida. Me kõik lepime ALATI suhtes millegagi. Ei ole olemas ideaalseid kaaslasi. Kas mees norskab või teeb liiga palju tööd või käib liiga tihti sportimas või käib liiga tihti joomas – kust alates siis on see piir? Piir ongi seal, kust alates enam leppida ei saa. Uues kaaslases märgatakse tihti just seda joont, millega vanas suhtes leppima peab – et näe, see mees ei norskagi, ta on “õige”! See, et tal on muud vead, selgub alles aastakümnetega. Miks uued suhted püsivad tihti kauem kui esimesed? Kas seepärast, et uus naine on “õigem”? Ma ei arva küll nii. Ma arvan, et seepärast, et lahutaja saab aru, et tegelikult vahetas ta oma eksi teise samaväärse naise vastu ning pole mõtet uuesti hakata jälle uut otsima, lihtsam on leppida. Aga uus muidugi on õhku täis ja usub, et tema oligi nüüd see “õige”. ???? Muidugi on juhtumeid, kus tõesti võetakse noorena vale tüüpi kaaslane. Kuid harilik skeem on siiski teine.
Sinu elu on ikka äärmiselt vaene olnud, kui pole oma eluõnne ega õiget kunagi kohanud.
Jajah. Mul on täiesti rahulduspakkuv abielu juba 18 aastat.
See, et sa nimetad seda elu kõigest rahuldust pakkuvaks ja isegi mitte õnnelikuks, rääkimata väga õnnelikust, räägib sinust kõik, kahjuks.
See, et sa nimetad seda elu kõigest rahuldust pakkuvaks ja isegi mitte õnnelikuks, rääkimata väga õnnelikust, räägib sinust kõik, kahjuks.
😀 Seda küll. See räägib, et ma olen realist, nimetan asju õigete nimedega ega ilusta enda ümber toimuvat. Enamik neist inimestest, kes oma elu õnnelikuks (või isegi väga õnnelikuks!) nimetavad, ongi tegelikult lihtsalt oma eluga rahul. Küsimus on, millist sõna keegi sellesama seisundi iseloomustamiseks kasutab.
Ei kesta – seda on teaduslikult uuritud.
Kuna teaduslikult uurisid sa seda vaid oma tagatoas ise, siis linke selle kohta kahjuks ei leidu.
Aga neid õhkajaid on küll ja veel, kes aastakümneid kellestki teisesest oma mehe kõrval unistavad. Sest reaalsusega pole neile lihtsalt pähe lajatatud.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
