Mina olin ka, aastaid tagasi. Armuke.
Küll oli raske sealt välja astuda – mitu korda proovisin, küll heaga, küll kurjaga. Mitu korda lõpetasin suhtlemise, hoidsin eemale ja … ikka langesin tagasi. Mingit uhkust ei olnud jäänud mulle, nagu kutsikas olin. Tundsin, et on vale, aga loobuda ikkagi ei suutnud.
Abikaasad olid (ja on) meil mõlemal, aga mõlemad mõtlesime kõigele muule rohkem kui neile.
Lõpuks tegi mu armuke midagi sellist, mis järsku avas mu silmad. Ta sai hakkama millegagi, mis lõpuks ületas minu moraalipiiri, mis oli viimane piisk. Nagu loor langes äkki silmilt. Šokk oli nii tugev.
Ja siis ajasin ma selja sirgu ja läksin. Mitte kordagi ei vaadanud tagasi.
Kui mõtlesin olnule ja tagasi sellele, mismoodi ja kellega ma viimased paar aastat veetsin, siis ajas lihtsalt iiveldama. Olin siis 40, praegu lähenen 50-le. Ja veel nüüdki, aastaid hiljem, ajab iiveldama ja ausalt – ma teeks mida iganes, et aega tagasi keerata sinna, kus ma seda kõrvalsuhet alustasin, ja saada võimaluse uuesti otsustada ja ma otsustaksin “ei” ja jääksin selliseks, et saaksin oma mehele ausalt silma vaadata. Ja mis võib-olla isegi olulisem – saaksin iseendale ausalt ja uhkelt otsa vaadata.
Olen endiselt abielus, ja mu mees ei tea ilmselt midagi minu aastatetagusest kõrvalehüppest. Ma ei ole talle rääkinud, kuigi süütunne on mõõtmatu. Häbi on, piinlik. Ja nii kohutavalt kahju neist aastatest, mis ma veetsin kellelegi teisele mõeldes ja oma abikaasa, ja mõnes mõttes ka lapsed, tahaplaanile lükkasin.
Sellest on mitmeid aastaid möödas ja mul ei ole enam kordagi tulnud mõttesse kõrvale astuda. Ma olen endale ka lubanud, et ma püüan olla oma mehele nüüd nii hea naine, kui üldse võimalik on olla. Sest ma olen süüdi, nii kohutavalt süüdi. Mõnikord, kui raske on või mõni väike arusaamatus kodus, siis ma vaatan õhtul vannitoas endale peeglist otsa ja tuletan endale karmilt meelde, millega ma olen hakkama saanud minevikus ja kuidas mul ei oleks tegelikult üldse õigust oma abikaasale mingit märkust teha ja kuidas ma peaks igal võimalikul moel ära teenima tema andestust. Kui ta teaks. Ja see fakt, et ta ei tea, ei vähenda minu eksimust ega süü suurust ja ei anna mulle mingit õigust käituda nagu ma võiksin midagi nõuda. Mina, kes ma olen nii hullusti eksinud.
Ma tean, et ainult ma ise saan endale andeks anda selle eksimuse ja reetmise. Aga praegu, ka aastaid hiljem, ei ole ma veel suutnud endale andestada.
Sellepärast ma ütlen – ärge tehke seda. Kui vähegi võimalik – ärge reetke oma peret ja ärge hakake ise ega võtke endale armukest. See koorem on hiljem, kui hetkeline rõõm ja lust möödas, nii raske kaasas kanda. Ja kuigi abikaasa võib andestada, siis sisimas seda lunastust ei tule ilmselt kunagi. Häbitunne jääb.
Palun ära ainult mõnel nõrkushetkel või vihahoos oma mehele välja paiska, et olid kõrvalsuhtes! Ära talle sedasi haiget tee.