Esileht Pereelu ja suhted olen oma beebiga ülekohtune..

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 39 )

Teema: olen oma beebiga ülekohtune..

Postitas:

Tere,
jube raske on ausalt sellest kirjutada aga ehk oskab keegi öelda midagi sellist, mis selles olukorras aitaks.
Laps on 7-kuune. Oleme kahekesi, seda ei ole juhtunud tihti kuid siiski oma 4-5 korda või ehk ikka ka rohkem. Nagu ütlesin, seda on raske ja valus välja öelda. Ma olen karjunud oma lapse peale. Saan küll peale 1 minutit end kontrolli alla, kuid siiski…see mõni hetk.
Ma tean, et miski ei muutu kui ma tema peale karjun ja see on ääääretult vale, mida ma teen aga see mingi mulks mis üle ääre loksub.

Ohh. Tean, et kui end nii kohutavalt tunnen siis tuleks järgmine kord sellele mõelda ja mitte karjuda aga ikkagi, ma ei saa sõna sabast õigel hetkel kinni.

Mida teie olete teinud? Kas peaksin kuskile pöörduma?

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 19 korda. Täpsemalt 24.02 23:07; 25.02 08:59; 25.02 09:01; 25.02 09:03; 25.02 09:07; 25.02 09:10; 25.02 10:07; 25.02 10:43; 25.02 11:54; 26.02 23:08; 26.02 23:12; 26.02 23:15; 26.02 23:16; 26.02 23:17; 26.02 23:19; 26.02 23:21; 26.02 23:22; 26.02 23:24; 08.03 08:15;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Lõdvestu teadlikult!!!
Pane laps turvalisse kohta.
Võta mugav asend.
Hinga aeglselt ja rahulikult.
Lõdvesta kehas valitsevad pinged.
Unusta hetkeks kõik.
Küll siis adekvaatsemad tegutsemisideed välja mõtled.

Ülepinge vallandumised kipuvad kõigil noortel emadel tekkima. Küsimus on, kuidas toime oskad tulla.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ehk on sul ikka veel sünnitusjärgne depressioon!?! Kui sul on mõistev perearst, pöördu esmalt tema poole. Kui mitte, püüa asja arutada psühhiaatriga (mitte psühholoogiga).

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Esiteks palu alati tema käest kohe vabandust.
Teiseks väldi olukordi, mis viivad sind endast välja. Kui välitda ei õnnestu, siis ürita ennetada.
Kolmandaks pea alati meeles, et karjumisest ja füüsiliseks minemisest on parem variant toast lahkumine. Mine ukse taha, rahune veidi ja alles siis mine tagasi.

Ja kui sa tunned, et sa karjud tema peale, et ennast paremini tunda, siis mine ja otsi profesionaalset abi.

Imikute peale ei karjuta. Tglt ei peaks üldse kellegi peale karjuma, aga imikute peale ei tohi mingil juhul karjuda.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Lõdvestu teadlikult!!!
Pane laps turvalisse kohta.
Võta mugav asend.
Hinga aeglselt ja rahulikult.
Lõdvesta kehas valitsevad pinged.
Unusta hetkeks kõik.
Küll siis adekvaatsemad tegutsemisideed välja mõtled.

Ülepinge vallandumised kipuvad kõigil noortel emadel tekkima. Küsimus on, kuidas toime oskad tulla.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

erinevatel inimestel on erinevad moodused, kuidas oma ägestumist, ärritumist taltsutada v see välja saada endast nii, et see kedagi ei riiva.

Mul üks sõbranna nt läheb teise tuppa, taob rusikaga patja paar hoopi ja kohe kergem. Teine loeb kümneni enne, kui üldse kuidagi reageerib. Tema puhul aitab see. Kolmas suudab mitu korda sügavalt sisse ja välja hingata ja tuletada endale meelde, et 7 kuusel ei olegi ju muid väljendusviise oma hädade kurtmiseks v soovide avaldamiseks.

Kujuta ise end ette 7 kuuse asemele. Rääkida ei oska, viipe keelt ka mitte, aga no mingi häda on ja loodus on lapsele vähemalt andnud hääle ja ta saab seda kasutada, et sulle midagi kurta.

Mõni kasutab palderjanitilku, mis on ju looduslik rahusti ja ütlevad, et aitab. No kuidas kellelgi.

Antidepressante ma ei soovitaks.

Mul on aidanud see variant, et lähen teise tuppa korraks, panen ukse kinni. Ja istun seal võibolla 30sekundit v 1 minut, siis hakkab piinlik endal (ning lapsest kahju ja mure ta pärast) ja ruttan tagasi ning siis juba ilma irritatsioonita.

VÄGA oluline oleks, kui saaksid päevas kasvõi 30 min jalutada õues üksi, lonkida niisama.

Aga kui ükski eeltoodud kommentaarides (ja minu kommentaaris) variant ei aita, siis ikka otsi psühholoogilist abi. See ei ole vajalik ainult lapse tervise ja psühholoogia jaoks, vaid Su enda närvisüsteemi ja stabiilsuse saavutamiseks.
Ole vapper !

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

[small]ValgeVaarikas kirjutas:[/small]
[tsitaat]Lõdvestu teadlikult!!!
Pane laps turvalisse kohta.
Võta mugav asend.
Hinga aeglselt ja rahulikult.
Lõdvesta kehas valitsevad pinged.
Unusta hetkeks kõik.
Küll siis adekvaatsemad tegutsemisideed välja mõtled.

Ülepinge vallandumised kipuvad kõigil noortel emadel tekkima. Küsimus on, kuidas toime oskad tulla. [/tsitaat]
Aitäh! Lõdvestumise soovitus on hea, ma kasutan seda võimalikult palju.Tavaliselt ägestumine tuleb nii äkitse, et sel hetkel ei jõua enam ühtki meetodi kasutusele võtta. Paraku on see hetk ka just siis kui lapsega tegelen…

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 19 korda. Täpsemalt 24.02 23:07; 25.02 08:59; 25.02 09:01; 25.02 09:03; 25.02 09:07; 25.02 09:10; 25.02 10:07; 25.02 10:43; 25.02 11:54; 26.02 23:08; 26.02 23:12; 26.02 23:15; 26.02 23:16; 26.02 23:17; 26.02 23:19; 26.02 23:21; 26.02 23:22; 26.02 23:24; 08.03 08:15;
To report this post you need to login first.
Postitas:

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ehk on sul ikka veel sünnitusjärgne depressioon!?! Kui sul on mõistev perearst, pöördu esmalt tema poole. Kui mitte, püüa asja arutada psühhiaatriga (mitte psühholoogiga).[/tsitaat]

Ma ei usu, olen lugenud sümptomide kohta. Ilmselt siiski tavaline ülepinge või ehk on see minu iseloom, mis nüüd välja lööb?

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 19 korda. Täpsemalt 24.02 23:07; 25.02 08:59; 25.02 09:01; 25.02 09:03; 25.02 09:07; 25.02 09:10; 25.02 10:07; 25.02 10:43; 25.02 11:54; 26.02 23:08; 26.02 23:12; 26.02 23:15; 26.02 23:16; 26.02 23:17; 26.02 23:19; 26.02 23:21; 26.02 23:22; 26.02 23:24; 08.03 08:15;
To report this post you need to login first.
Postitas:

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Esiteks palu alati tema käest kohe vabandust.
Teiseks väldi olukordi, mis viivad sind endast välja. Kui välitda ei õnnestu, siis ürita ennetada.
Kolmandaks pea alati meeles, et karjumisest ja füüsiliseks minemisest on parem variant toast lahkumine. Mine ukse taha, rahune veidi ja alles siis mine tagasi.

Ja kui sa tunned, et sa karjud tema peale, et ennast paremini tunda, siis mine ja otsi profesionaalset abi.

Imikute peale ei karjuta. Tglt ei peaks üldse kellegi peale karjuma, aga imikute peale ei tohi mingil juhul karjuda. [/tsitaat]

Jah, mõistan seda kõike. See ongi vaid hetk ja siis eemaldun. AGA see hetki on liiast ja ma ei leia lahendust…

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 19 korda. Täpsemalt 24.02 23:07; 25.02 08:59; 25.02 09:01; 25.02 09:03; 25.02 09:07; 25.02 09:10; 25.02 10:07; 25.02 10:43; 25.02 11:54; 26.02 23:08; 26.02 23:12; 26.02 23:15; 26.02 23:16; 26.02 23:17; 26.02 23:19; 26.02 23:21; 26.02 23:22; 26.02 23:24; 08.03 08:15;
To report this post you need to login first.
Postitas:

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma küsiks, MIKS sa ta peale karjud? Kas sellel on ka mingi konkreetne põhjus? Ma just mõtlen siinkohal, et mis ta teeb, et ta su endast välja viib?
[/tsitaat]

Tavaliselt lähen endast välja kui ta ei tee koostööd (ma ei leia paremat sõna), loomulikult on jabur eeldada, et beebi koostööd teeks aga need mähkme vahetused, riide panemised ja sõjad selle ümber. Tema hüsteeritsemine viib mind endast välja, ma ei oska sellega toime tulla.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 19 korda. Täpsemalt 24.02 23:07; 25.02 08:59; 25.02 09:01; 25.02 09:03; 25.02 09:07; 25.02 09:10; 25.02 10:07; 25.02 10:43; 25.02 11:54; 26.02 23:08; 26.02 23:12; 26.02 23:15; 26.02 23:16; 26.02 23:17; 26.02 23:19; 26.02 23:21; 26.02 23:22; 26.02 23:24; 08.03 08:15;
To report this post you need to login first.
Postitas:

[small]spindel kirjutas:[/small]
[tsitaat]erinevatel inimestel on erinevad moodused, kuidas oma ägestumist, ärritumist taltsutada v see välja saada endast nii, et see kedagi ei riiva.

Mul üks sõbranna nt läheb teise tuppa, taob rusikaga patja paar hoopi ja kohe kergem. Teine loeb kümneni enne, kui üldse kuidagi reageerib. Tema puhul aitab see. Kolmas suudab mitu korda sügavalt sisse ja välja hingata ja tuletada endale meelde, et 7 kuusel ei olegi ju muid väljendusviise oma hädade kurtmiseks v soovide avaldamiseks.

Kujuta ise end ette 7 kuuse asemele. Rääkida ei oska, viipe keelt ka mitte, aga no mingi häda on ja loodus on lapsele vähemalt andnud hääle ja ta saab seda kasutada, et sulle midagi kurta.

Mõni kasutab palderjanitilku, mis on ju looduslik rahusti ja ütlevad, et aitab. No kuidas kellelgi.

Antidepressante ma ei soovitaks.

Mul on aidanud see variant, et lähen teise tuppa korraks, panen ukse kinni. Ja istun seal võibolla 30sekundit v 1 minut, siis hakkab piinlik endal (ning lapsest kahju ja mure ta pärast) ja ruttan tagasi ning siis juba ilma irritatsioonita.

VÄGA oluline oleks, kui saaksid päevas kasvõi 30 min jalutada õues üksi, lonkida niisama.

Aga kui ükski eeltoodud kommentaarides (ja minu kommentaaris) variant ei aita, siis ikka otsi psühholoogilist abi. See ei ole vajalik ainult lapse tervise ja psühholoogia jaoks, vaid Su enda närvisüsteemi ja stabiilsuse saavutamiseks.
Ole vapper ![/tsitaat]

Pingutan kõigest väest, et neid ägestumisi ei oleks, just tema abitu seisundi pärast. Ma ei kujuta ette mida ta tunda võib kui emme karjub tema peale.
Alati ei õnnestu lonkimiseks aega leida, oleme kahekesi ja hoidjat leida on raske. Eks elu muutus ongi see, mis vajab toime tulemist.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 19 korda. Täpsemalt 24.02 23:07; 25.02 08:59; 25.02 09:01; 25.02 09:03; 25.02 09:07; 25.02 09:10; 25.02 10:07; 25.02 10:43; 25.02 11:54; 26.02 23:08; 26.02 23:12; 26.02 23:15; 26.02 23:16; 26.02 23:17; 26.02 23:19; 26.02 23:21; 26.02 23:22; 26.02 23:24; 08.03 08:15;
To report this post you need to login first.
Postitas:

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Praegu on beebi 7-kuune, aga mis saab siis, kui ta sul jalad alla saab vöi veel hullem, kui saab 2-aastaseks, mis ka köige lollim iga? Annad peksa?

Sa pead selle probleemi kontrolli alla saama, kuna see vöib süveneda ja selle köige suuremaks kannatajaks on sinu pisikene laps, kes sinu abi vajab, aga mitte räuskamist!

Tänapäeval ei ole mitte üldse häbi abi küsida spetsialistide käest- räägid oma mure hingelt ära ja saad veel head nöudki.[/tsitaat]

Seda minagi kardan, et mis siis? Juba praegu on kange tahtmine vastu näppe anda…
Kas psühholoogidest on reaalset kasu?
Sellepärast siia kirjutasingi, et tunnistan oma probleemi ju ja üritan kontrolli alla saaada. Ma ei taha olla üks nendest räuskajatest, kiskujatest, lööjatest…eks neid on ikka poes või mujal nähtud. Olen alati mõistnud hukka emasid, kes alandavad oma last ja näitavad võimu. Nüüd ise olles ema ei oska ma toime tulla.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 19 korda. Täpsemalt 24.02 23:07; 25.02 08:59; 25.02 09:01; 25.02 09:03; 25.02 09:07; 25.02 09:10; 25.02 10:07; 25.02 10:43; 25.02 11:54; 26.02 23:08; 26.02 23:12; 26.02 23:15; 26.02 23:16; 26.02 23:17; 26.02 23:19; 26.02 23:21; 26.02 23:22; 26.02 23:24; 08.03 08:15;
To report this post you need to login first.
Postitas:

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Aitäh! Lõdvestumise soovitus on hea, ma kasutan seda võimalikult palju.Tavaliselt ägestumine tuleb nii äkitse, et sel hetkel ei jõua enam ühtki meetodi kasutusele võtta. Paraku on see hetk ka just siis kui lapsega tegelen…[/tsitaat]Siin ütlesid sa välja väga olulise detaili: \”ägestumine tuleb nii äkitse, et sel hetkel ei jõua enam ühtki meetodi kasutusele võtta\”.

Teemaalgataja, loe läbi se Wiki artikkel
http://en.wikipedia.org/wiki/Intermittent_explosive_disorder
ja mõtle, kas tuleb tuttav ette. Tihti aitab palju juba see, kui tead, millega tegemist ja et sa ei ole \”hull\” ega ka mitte ainuke sellise murega. Tegu on närvisüsteemi omapäraga, mille tõttu impuliskontroll on raskendatud, ning seega tuleb sul asja kontrolli alla saamiseks rohkem vaeva näha kui teistel – kuid see on täiesti teostatav! Tegelikult on ju igaühel omad kalduvused ja \”kiiksud\”, neuroloogilised eripärad – kes on depressiivne, kes on ülikartlik, kes on empaatiavõimetu jne. Igaühel on midagi, mida ta peab teistega koos elamiseks kompenseerima ja valitsema õppima, ja see konkreetne asi on siis ilmselt sinu n.ö. \”kodutöö\”.

Kindlasti tasuks käia abi saamas, aga mitte mingi ninnunännu gordonitädi \”palu oma lapse käest andeks\” udutaja juures. Sul oleks vaja konkreetselt psühhoterapeuti, mitte niisama jututädi. Paljud kiidavad Sensust.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Sa oled ebastabiiline! Kas sa näiteks karjuksid kunagi nii oma ülemuse peale? Või lastearsti peale? Ei iial! Sest sa tead, et nende peale sa ei tohi karjuda. Aga lapsuke, kes on 7 kuune, on ju sinu oma ja võid teha temaga praegu mis tahad, sest ta ei lähe ju kaebama kuigi kunagi võib ta seda teha kui on suurem.
Sa ei oska hinnata elu mis sulle on kingITUD! Kui palju on neid lapsi kes unistavad beebist aga ei saa teda kunagi, sest loodus on otsustanud teistmoodi. Ühel päeval sa lööd oma last ja ikka õigustad end, et ohh ma olen nii väsinud. Ma annaks ise sulle kere peale! Jäta oma 7 kuune rahule!
Mine loe raamatut viha ravi! Või anna oma laps ära aga jumala ees, mida sa karjud abitu beebi peale? sünnitasid endale objekti kelle peal enda ebastabiilust välja elada?
Ohh miks sellised lapsi saavad?

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Sa oled ebastabiiline! Kas sa näiteks karjuksid kunagi nii oma ülemuse peale? Või lastearsti peale? Ei iial! Sest sa tead, et nende peale sa ei tohi karjuda. Aga lapsuke, kes on 7 kuune, on ju sinu oma ja võid teha temaga praegu mis tahad, sest ta ei lähe ju kaebama kuigi kunagi võib ta seda teha kui on suurem.
Sa ei oska hinnata elu mis sulle on kingITUD! Kui palju on neid lapsi kes unistavad beebist aga ei saa teda kunagi, sest loodus on otsustanud teistmoodi. Ühel päeval sa lööd oma last ja ikka õigustad end, et ohh ma olen nii väsinud. Ma annaks ise sulle kere peale! Jäta oma 7 kuune rahule!
Mine loe raamatut viha ravi! Või anna oma laps ära aga jumala ees, mida sa karjud abitu beebi peale? sünnitasid endale objekti kelle peal enda ebastabiilust välja elada?
Ohh miks sellised lapsi saavad?
[/tsitaat]

Ohh, miks ssinusugustele anti võime kirjutada? 🙂
Sa ju oma üllitisega ei ürita aidata, ei mingit kasu. Inimene otsib abi, siis tuleb aidata.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 19 korda. Täpsemalt 24.02 23:07; 25.02 08:59; 25.02 09:01; 25.02 09:03; 25.02 09:07; 25.02 09:10; 25.02 10:07; 25.02 10:43; 25.02 11:54; 26.02 23:08; 26.02 23:12; 26.02 23:15; 26.02 23:16; 26.02 23:17; 26.02 23:19; 26.02 23:21; 26.02 23:22; 26.02 23:24; 08.03 08:15;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Sa pole sugugi ainus ebastabiilne. Muidugi on see ägestumine vale ja lapse suhtes ülekohtune, kuid sa oled ka inimene ja inimesed ei ole täiuslikud. Hurjutajatel on kusjuures täielik õigus. Pisike laps ei ole seda ära teeninud.
Ma olen ise seda tüüpi, kel röökimise asemel kipub käsi tõusma. See on tõesti äärmiselt halb! Õnneks olen ma oma negatiivsest eripärast teadlik ja töötan pidevalt enda kallal.
Mina teen nii…
Kui tunnen, et kohe-kohe lööb silme eest mustaks, panen lapse voodisse ära ja lähen teise tuppa. Olgu ta pealegi mähkmeta see veidi aega. Kõnnin kiire sammuga toale mitu ringi peale, joon korraga tassitäie vett…
Ja siis mõne minuti pärast tagasi, hing täis pealehakkamist: vihastamisega ei jõua me kuhugi, hakkame parem tegutsema! 😀
Mind aitas palju käik perearstile. Sain talle oma probleemist rääkida, ta andis nõu. Päris psühhiaatrile kohe ei saadetud. Hiljem polegi seda vajanud.
Apteegist võid osta mõnd taimset rahustajat – humal ja palderjan vms.
Lisaks muidugi vana hea soovitus: katsu magada ja puhata, just lapsest. 24/7 lapsega koos olemine ajab nii mõnelgi juhtme üsna lühisesse. Kõik ei olegi seda tüüpi, et suudaks ainiti oma last andunult imetleda.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Õpi ennast jälgima. Kui saad aru, et hakkad ägestuma, siis pane laps turvalisse kohta (nt võrevoodisse) ja eemaldu temast. See on lapse ja mitte niivõrd sinu huvides, seega ei mingit pingutamist, et \”aga ta ju nutab, kuidas ma ta üksi jätan\” vms. Lähed teise tuppa, istud maha, lõdvestud, lased oma pinged kuidagi välja. Ja kui oled jälle rahulik, siis lähed tagasi.

Siin on palju vastajaid, kes püüavad sulle mingeid diagnoose panna või lihtsalt halvustada. Sellel pole mingit mõtet. Loomulikult on professionaalse abi otsimine ka mõttekas (ja soovitan!), aga ka sealt ei saa sa minutiga aitavat abi. Pead endaga tööd tegema ja ennast tundma õppima. Kindlasti sellele hetkelisele ägestumisele eelnevad mingid väikesedki märgid.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Sa oled ebastabiiline! Kas sa näiteks karjuksid kunagi nii oma ülemuse peale? Või lastearsti peale? Ei iial! Sest sa tead, et nende peale sa ei tohi karjuda. Aga lapsuke, kes on 7 kuune, on ju sinu oma ja võid teha temaga praegu mis tahad, sest ta ei lähe ju kaebama kuigi kunagi võib ta seda teha kui on suurem.
Sa ei oska hinnata elu mis sulle on kingITUD! Kui palju on neid lapsi kes unistavad beebist aga ei saa teda kunagi, sest loodus on otsustanud teistmoodi. Ühel päeval sa lööd oma last ja ikka õigustad end, et ohh ma olen nii väsinud. Ma annaks ise sulle kere peale! Jäta oma 7 kuune rahule!
Mine loe raamatut viha ravi! Või anna oma laps ära aga jumala ees, mida sa karjud abitu beebi peale? sünnitasid endale objekti kelle peal enda ebastabiilust välja elada?
Ohh miks sellised lapsi saavad?
[/tsitaat]
Ma pole kunagi oma ülemuse ega lastearsti peale häält tõstnud, nad mõistavad juttu ja nendega saab suhelda. Nii väikse lapsega on raske veel läbirääkimisi pidada, milles ma olen osav.
Lapsukest enda OMANDIKS ma ei pea, jah, ta on minu laps aga mul ei ole mitte mingisugust õigust teha mida tahan. Sellepärast ma ka abi ja mõtteid otsin, et kuidas seda kõike vältida. Olen ka tavamõistes muus elus olnud stabiilse mõtlemise ja käitumisega. Laps on toonud uue iseloomujoone välja, mis hirmutab mind. Soovin sellele kiiresti lõpu teha, enne kui see edasi areneb. Mu karjumine ei tule väsimusest, ma ei ole tavapärasest väsinum. Mul on hea laps. Nagu ütlesin on mul raske kui tema hüsteeriasse satub, riietumisel, ohtlikud situatsioonid…nt. elektrijuhtmete näppimine, sahtlid, kapiuksed. Ma ei saa üksi olles 100 protsenti valvel olla, pean saama söögi tehtud- nii endale kui talle. Riietumine, see on ooper omaette aga kuna käime iga päev pikalt väljas siis on see tegevus vajalik.
Kui ma nii kirjutan siis mõistan, et mu probleem on hoopis oskuses lapsega toime tulla ja olen enda peale pahane. Pean hoopis lugema kuidas last suunata ehk laste kasvatusest.
Sinule soovitan ka lugemist, teiste abistamine. See kindlasti mind ei aidanud, et sa arvad, et ma ei peaks lapsi saama. Õnneks on minu närvikava ja analüüsivõime piisav, et mitte sinusguste mõttetut juttu mitte tähele panna. Kõikse paremat sulle ellu kaasa!

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 19 korda. Täpsemalt 24.02 23:07; 25.02 08:59; 25.02 09:01; 25.02 09:03; 25.02 09:07; 25.02 09:10; 25.02 10:07; 25.02 10:43; 25.02 11:54; 26.02 23:08; 26.02 23:12; 26.02 23:15; 26.02 23:16; 26.02 23:17; 26.02 23:19; 26.02 23:21; 26.02 23:22; 26.02 23:24; 08.03 08:15;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mina loen siit just välja suurt vastutust lapse pärast, lausa hirmu, ja siis teatud hetkel võtab see sellise ebaadekvaatse kuju, et karjud oma murepinge just lapse enda peale välja.
Mida saaks teha? Teadvustada endale, et lapse hüsteeria mõjutab sind kui ema otseselt, tekitab häireseisundi, selle lõpetamine annaks sulle tunde, et kõik on jälle kontrolli all. Anda endale aru, et see lapse kisa on täiesti tavaline, normaalne eneseväljendus, et sa ei pea sellest endast välja minema, sest tegelikult pole midagi katki. Ohtlikke olukordi tuleks teadlikult kahandada, majapidamises asjad \”lihtustada\”, lapsele mingi aedik hankida, kus ta saaks silmaulatuses kasvõi joriseda, kuni sa hädavajalikke asju teed.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Võta huumoriga. Just noid mähkmevahetuse & riietumise situatsioone. ‘Jaa, väga ilus jalg, mu kallis kaalikas, aga ma praegu tahax hoopis kätt, palun!’ No & kui ikka sipleb & sahmib, siis kiire kõtuplyrr & korras;)

Ma ei tea, kui palju Sa oma lapsega räägid. Mina omadega rääkisin ysna kogu aeg juba siis, kui nende vastus oli ‘ää hõkk!’ Suuresti täiesti mõttetut tibijuttu nagu: ‘Oota, ma koorin kartuli ära, näh, kyll on siin silmi, no on inetu juurikas, nii, kolm kartulit veel, siis teeme suppi & sööme, misasja sa loobid seda mõmmit, tibulind, kohe kuivatan käed ära, näe, teeme mõmmile kalli, jaa, sinu mõmmi, yleni sinu, nii, kax kartulit veel . . .’ & ma laulsin lastele palju. Siiamaani laulan majapidamistöid tehes, kuigi lapsed on juba nii suured, et ka laulavad majapidamistöid tehes. Kui vähegi viisipidamist on, laula. Kui ei ole või pole laulutuju, räägi. Ema hääl rahustab last väga & isegi suvaline olmemöla või krokodill Gena lauluke harib, selles vanuses.

Vabanduse palumine, kui karjuma juhtud, on ka abix. Mis sellest, et ta ei saa vabandamisest praegu aru — varsti juba saab & õpib ise ka vabandust paluma, kui miski nihu läheb. Meil kõigil mõnikord läheb ju.

Mõnikord on karjumine ka asjakohane. Kui laps on jõudnud lahtisele aknale või käppapidi kydevasse ahju või muusse ohtlikku olukorda, esimese asjana ikka röögatad & kargad. Oota natuke, läheb käima & lippab sõiduteele ka, siis haarad tal esimesest ettejuhtuvast kehaosast & tirid tagasi, see on täiesti normaalne (pärast palud vabandust & selgitad, loomulikult).

Aga iseendale katsu leida mingi lõõgastus kas koos lapsega või temast eemal. Oluliselt vähem tuleb tahtmist kellegi peale karjuda, kui oled just käinud beebide muusikatunnis, metsajooxul või keraamikaklubis.

See, et Sa oled ema, ei tähenda, et Sa peaxid kogu oma elu ära andma. Sul on jätkuvalt õigus olla pahane, väsinud, solvunud, närvis, palavikus . . . lihtsalt katsu lapsele see ohutul viisil ära seletada. Oma emotsioonide eiramise asemel yrita anda lapsele eeskuju, kuidas nendega võimalikult valutult toime tulla.

Me keegi ei ole superemmed. Me kõik teeme vigu & vihastame. Lastest, yldiselt, kasvavad inimesed ikkagi. Sa oled tubli, et Sa tunnistad oma proböeeme & otsid lahendusi.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ma olen olnud närviline oma vanemate lastega küll, aga praeguse beebiga, kes 6 kuune pole ma veel mitte kordagi ärritunud. Ta lihtsalt on mulle nii kallis ja kauaoodatud laps.
Mitte, et teised poleks oodatud olnud, aga teda ootasin kohe eriliselt kaua.

Aga mõistan sind täielikult- vahest lihtsalt on nii, et katus sõidab ära ja siis oled valmis oma pahameele valama esimesele ettejuhtuvale. Kahju ainult, et see on lapseke. Sa teed talle sellega halba- ta hakkab maailma tajuma ebaturvalisena, tema enesehinnang võib langeda jms.

Hea vähemalt, et sa oma probleemi teadvustad.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

siin on palju häid soovitusi. Prindi see (või mõned) välja ja pane seinale. Ja siis sa igakord, kui jändad lapsega ja silme eest mustaks kisub, vaatad neid tekste.
See võib aidata ka.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ehk aitab ka kui loed laste ja nende arengu kohta. Mind näiteks aitas, sest arusaam, miks laps ühte vôi teist asja teeb, andis jôudu kannatlikum olla. Vaatle last kui omaette väikest isiksust, kel omad soovid ja tahtmised. Muidugi tuleb ka piit tômmata, aga mitte alati. Sa tahad temast iseseisvat ja enesekindlat isikut kasvatada, mitte sellist, kes koheselt ilma môtlemata käsku täidab.
Mähkem vahetamise ajal siputamine ja väänlemine 7 k. lapse puhul on väga tavaline. Anna aega tal vahepeal kôhuli olla ja räägi veidi juttu, anna lôpuks kätte mänguasi ja siis selle hetkel paned kiiresti uue mähkme. Vanemad kasvavad koos lastega 🙂

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mina kannan endaleiutatud röökimise- ja löömisevastast käevõru, kui vahel ägestun ja lapse peale kisada tahan, märkan eredates toonides käevõru ja meenub miks see on ning saan end kontrollida.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

mina ägestusin siis, kui võtsin beebipille. see viha tekkis nii järsku, oli nii võimas, et seda polnud võimalik kontrollida.
kui pillid ära jätsin, muutusin normaalseks tagasi.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

nii head soovitused – pole küll sihtgrupp (loodan, et varsti olen :)), aga hea on lugeda asjalikke kommentaare!

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mina loen siit just välja suurt vastutust lapse pärast, lausa hirmu, ja siis teatud hetkel võtab see sellise ebaadekvaatse kuju, et karjud oma murepinge just lapse enda peale välja.
Mida saaks teha? Teadvustada endale, et lapse hüsteeria mõjutab sind kui ema otseselt, tekitab häireseisundi, selle lõpetamine annaks sulle tunde, et kõik on jälle kontrolli all. Anda endale aru, et see lapse kisa on täiesti tavaline, normaalne eneseväljendus, et sa ei pea sellest endast välja minema, sest tegelikult pole midagi katki. Ohtlikke olukordi tuleks teadlikult kahandada, majapidamises asjad \”lihtustada\”, lapsele mingi aedik hankida, kus ta saaks silmaulatuses kasvõi joriseda, kuni sa hädavajalikke asju teed. [/tsitaat]

Tänan! Arvan, et sul on õigus. Ma tõepoolest üritan kontrollida olukordasid ja kui laps nutab lähen ise ka paanikasse. Ta on ääretult rahulik seni olnud v.a. gaasid esimestel kuudel.
Päris normaalne eneseväljendus siiski ei ole, ta hüsteeritseb ja paanitseb. Kuid samas hetkel kui tõmblukk sulgub ja ta on turvahällis poleks nagu midagi juhtunud. Kuid sellele eelnenud riietumisesõda:(

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 19 korda. Täpsemalt 24.02 23:07; 25.02 08:59; 25.02 09:01; 25.02 09:03; 25.02 09:07; 25.02 09:10; 25.02 10:07; 25.02 10:43; 25.02 11:54; 26.02 23:08; 26.02 23:12; 26.02 23:15; 26.02 23:16; 26.02 23:17; 26.02 23:19; 26.02 23:21; 26.02 23:22; 26.02 23:24; 08.03 08:15;
To report this post you need to login first.
Postitas:

[small]nyah nyah kirjutas:[/small]
[tsitaat]Võta huumoriga. Just noid mähkmevahetuse & riietumise situatsioone. ‘Jaa, väga ilus jalg, mu kallis kaalikas, aga ma praegu tahax hoopis kätt, palun!’ No & kui ikka sipleb & sahmib, siis kiire kõtuplyrr & korras;)

Ma ei tea, kui palju Sa oma lapsega räägid. Mina omadega rääkisin ysna kogu aeg juba siis, kui nende vastus oli ‘ää hõkk!’ Suuresti täiesti mõttetut tibijuttu nagu: ‘Oota, ma koorin kartuli ära, näh, kyll on siin silmi, no on inetu juurikas, nii, kolm kartulit veel, siis teeme suppi & sööme, misasja sa loobid seda mõmmit, tibulind, kohe kuivatan käed ära, näe, teeme mõmmile kalli, jaa, sinu mõmmi, yleni sinu, nii, kax kartulit veel . . .’ & ma laulsin lastele palju. Siiamaani laulan majapidamistöid tehes, kuigi lapsed on juba nii suured, et ka laulavad majapidamistöid tehes. Kui vähegi viisipidamist on, laula. Kui ei ole või pole laulutuju, räägi. Ema hääl rahustab last väga & isegi suvaline olmemöla või krokodill Gena lauluke harib, selles vanuses.

Vabanduse palumine, kui karjuma juhtud, on ka abix. Mis sellest, et ta ei saa vabandamisest praegu aru — varsti juba saab & õpib ise ka vabandust paluma, kui miski nihu läheb. Meil kõigil mõnikord läheb ju.

Mõnikord on karjumine ka asjakohane. Kui laps on jõudnud lahtisele aknale või käppapidi kydevasse ahju või muusse ohtlikku olukorda, esimese asjana ikka röögatad & kargad. Oota natuke, läheb käima & lippab sõiduteele ka, siis haarad tal esimesest ettejuhtuvast kehaosast & tirid tagasi, see on täiesti normaalne (pärast palud vabandust & selgitad, loomulikult).

Aga iseendale katsu leida mingi lõõgastus kas koos lapsega või temast eemal. Oluliselt vähem tuleb tahtmist kellegi peale karjuda, kui oled just käinud beebide muusikatunnis, metsajooxul või keraamikaklubis.

See, et Sa oled ema, ei tähenda, et Sa peaxid kogu oma elu ära andma. Sul on jätkuvalt õigus olla pahane, väsinud, solvunud, närvis, palavikus . . . lihtsalt katsu lapsele see ohutul viisil ära seletada. Oma emotsioonide eiramise asemel yrita anda lapsele eeskuju, kuidas nendega võimalikult valutult toime tulla.

Me keegi ei ole superemmed. Me kõik teeme vigu & vihastame. Lastest, yldiselt, kasvavad inimesed ikkagi. Sa oled tubli, et Sa tunnistad oma proböeeme & otsid lahendusi.[/tsitaat]
Tänan Sind, su aja eest, mis sa pühendasid, et nii põhjalikku vastust kirjutada!
Ma suhtlen temaga üsna aktiivselt. Oota, üks kartul veel jne. See on meie igapäevane suhtlus.
Mähkmevahetus on ikka täielik tragöödia. Tegelikult ma potitan, et mähkme tagasipanek on see, mis hullu stresi talle valmistab. Ei aita laul ega mägnuasjadest üllatused. Mingi hetk oli mul tunne, et ma jätangi talle pambu alla, kuni siis pamp ära kukub ja panen siis uue:D (loe huumoriga).
Proovin jätkuvalt edasi ja aitäh julgustava suuna näitamise eest.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 19 korda. Täpsemalt 24.02 23:07; 25.02 08:59; 25.02 09:01; 25.02 09:03; 25.02 09:07; 25.02 09:10; 25.02 10:07; 25.02 10:43; 25.02 11:54; 26.02 23:08; 26.02 23:12; 26.02 23:15; 26.02 23:16; 26.02 23:17; 26.02 23:19; 26.02 23:21; 26.02 23:22; 26.02 23:24; 08.03 08:15;
To report this post you need to login first.
Postitas:

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma olen olnud närviline oma vanemate lastega küll, aga praeguse beebiga, kes 6 kuune pole ma veel mitte kordagi ärritunud. Ta lihtsalt on mulle nii kallis ja kauaoodatud laps.
Mitte, et teised poleks oodatud olnud, aga teda ootasin kohe eriliselt kaua.

Aga mõistan sind täielikult- vahest lihtsalt on nii, et katus sõidab ära ja siis oled valmis oma pahameele valama esimesele ettejuhtuvale. Kahju ainult, et see on lapseke. Sa teed talle sellega halba- ta hakkab maailma tajuma ebaturvalisena, tema enesehinnang võib langeda jms.

Hea vähemalt, et sa oma probleemi teadvustad.[/tsitaat]

Ma adun seda probleemina. Ma olen väga õnnetu nende hetkede pärast, sest ma ei soovi midagi enam kui anda oma lapsele lapsepõlv, mis on turvaline ja õnnelik…vähemasti ema poolt. Ehk see välja kirjutatud lugu aitab mul rohkem end taltsutada. Ma tõepoolest üritan.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 19 korda. Täpsemalt 24.02 23:07; 25.02 08:59; 25.02 09:01; 25.02 09:03; 25.02 09:07; 25.02 09:10; 25.02 10:07; 25.02 10:43; 25.02 11:54; 26.02 23:08; 26.02 23:12; 26.02 23:15; 26.02 23:16; 26.02 23:17; 26.02 23:19; 26.02 23:21; 26.02 23:22; 26.02 23:24; 08.03 08:15;
To report this post you need to login first.
Postitas:

[small]spindel kirjutas:[/small]
[tsitaat]siin on palju häid soovitusi. Prindi see (või mõned) välja ja pane seinale. Ja siis sa igakord, kui jändad lapsega ja silme eest mustaks kisub, vaatad neid tekste.
See võib aidata ka. [/tsitaat]

Prinditud.:)

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 19 korda. Täpsemalt 24.02 23:07; 25.02 08:59; 25.02 09:01; 25.02 09:03; 25.02 09:07; 25.02 09:10; 25.02 10:07; 25.02 10:43; 25.02 11:54; 26.02 23:08; 26.02 23:12; 26.02 23:15; 26.02 23:16; 26.02 23:17; 26.02 23:19; 26.02 23:21; 26.02 23:22; 26.02 23:24; 08.03 08:15;
To report this post you need to login first.
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 39 )


Esileht Pereelu ja suhted olen oma beebiga ülekohtune..

See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.