Esileht Pereelu ja suhted olen oma beebiga ülekohtune..

Näitan 14 postitust - vahemik 31 kuni 44 (kokku 44 )

Teema: olen oma beebiga ülekohtune..

Postitas:
Kägu

RE: olen oma beebiga ülekohtune..

Mina soovitan samuti teemaalgatajal kõik need nõuanded üles kirjutada ja läbi proovida. Need on tõesti head soovitused ja neid jagaksid ka psühhiaatrid ning psühholoogid. Samas ei tee ka paha kellelegi objektiivsele (ehk siis psühholoogile) oma muresid kurta aegajalt. Selleks ei peagi otseselt ju diagnoosi olema. Mind nt aitab juba see, kui saan teise täiskasvanuga asju arutada ja oma tunnetest rääkida. Ja oled tubli ning vastutustundlik ema!!!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: olen oma beebiga ülekohtune..

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mina loen siit just välja suurt vastutust lapse pärast, lausa hirmu, ja siis teatud hetkel võtab see sellise ebaadekvaatse kuju, et karjud oma murepinge just lapse enda peale välja.
Mida saaks teha? Teadvustada endale, et lapse hüsteeria mõjutab sind kui ema otseselt, tekitab häireseisundi, selle lõpetamine annaks sulle tunde, et kõik on jälle kontrolli all. Anda endale aru, et see lapse kisa on täiesti tavaline, normaalne eneseväljendus, et sa ei pea sellest endast välja minema, sest tegelikult pole midagi katki. Ohtlikke olukordi tuleks teadlikult kahandada, majapidamises asjad \”lihtustada\”, lapsele mingi aedik hankida, kus ta saaks silmaulatuses kasvõi joriseda, kuni sa hädavajalikke asju teed. [/tsitaat]

Tänan! Arvan, et sul on õigus. Ma tõepoolest üritan kontrollida olukordasid ja kui laps nutab lähen ise ka paanikasse. Ta on ääretult rahulik seni olnud v.a. gaasid esimestel kuudel.
Päris normaalne eneseväljendus siiski ei ole, ta hüsteeritseb ja paanitseb. Kuid samas hetkel kui tõmblukk sulgub ja ta on turvahällis poleks nagu midagi juhtunud. Kuid sellele eelnenud riietumisesõda:(

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 19 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: olen oma beebiga ülekohtune..

[small]nyah nyah kirjutas:[/small]
[tsitaat]Võta huumoriga. Just noid mähkmevahetuse & riietumise situatsioone. ‘Jaa, väga ilus jalg, mu kallis kaalikas, aga ma praegu tahax hoopis kätt, palun!’ No & kui ikka sipleb & sahmib, siis kiire kõtuplyrr & korras;)

Ma ei tea, kui palju Sa oma lapsega räägid. Mina omadega rääkisin ysna kogu aeg juba siis, kui nende vastus oli ‘ää hõkk!’ Suuresti täiesti mõttetut tibijuttu nagu: ‘Oota, ma koorin kartuli ära, näh, kyll on siin silmi, no on inetu juurikas, nii, kolm kartulit veel, siis teeme suppi & sööme, misasja sa loobid seda mõmmit, tibulind, kohe kuivatan käed ära, näe, teeme mõmmile kalli, jaa, sinu mõmmi, yleni sinu, nii, kax kartulit veel . . .’ & ma laulsin lastele palju. Siiamaani laulan majapidamistöid tehes, kuigi lapsed on juba nii suured, et ka laulavad majapidamistöid tehes. Kui vähegi viisipidamist on, laula. Kui ei ole või pole laulutuju, räägi. Ema hääl rahustab last väga & isegi suvaline olmemöla või krokodill Gena lauluke harib, selles vanuses.

Vabanduse palumine, kui karjuma juhtud, on ka abix. Mis sellest, et ta ei saa vabandamisest praegu aru — varsti juba saab & õpib ise ka vabandust paluma, kui miski nihu läheb. Meil kõigil mõnikord läheb ju.

Mõnikord on karjumine ka asjakohane. Kui laps on jõudnud lahtisele aknale või käppapidi kydevasse ahju või muusse ohtlikku olukorda, esimese asjana ikka röögatad & kargad. Oota natuke, läheb käima & lippab sõiduteele ka, siis haarad tal esimesest ettejuhtuvast kehaosast & tirid tagasi, see on täiesti normaalne (pärast palud vabandust & selgitad, loomulikult).

Aga iseendale katsu leida mingi lõõgastus kas koos lapsega või temast eemal. Oluliselt vähem tuleb tahtmist kellegi peale karjuda, kui oled just käinud beebide muusikatunnis, metsajooxul või keraamikaklubis.

See, et Sa oled ema, ei tähenda, et Sa peaxid kogu oma elu ära andma. Sul on jätkuvalt õigus olla pahane, väsinud, solvunud, närvis, palavikus . . . lihtsalt katsu lapsele see ohutul viisil ära seletada. Oma emotsioonide eiramise asemel yrita anda lapsele eeskuju, kuidas nendega võimalikult valutult toime tulla.

Me keegi ei ole superemmed. Me kõik teeme vigu & vihastame. Lastest, yldiselt, kasvavad inimesed ikkagi. Sa oled tubli, et Sa tunnistad oma proböeeme & otsid lahendusi.[/tsitaat]
Tänan Sind, su aja eest, mis sa pühendasid, et nii põhjalikku vastust kirjutada!
Ma suhtlen temaga üsna aktiivselt. Oota, üks kartul veel jne. See on meie igapäevane suhtlus.
Mähkmevahetus on ikka täielik tragöödia. Tegelikult ma potitan, et mähkme tagasipanek on see, mis hullu stresi talle valmistab. Ei aita laul ega mägnuasjadest üllatused. Mingi hetk oli mul tunne, et ma jätangi talle pambu alla, kuni siis pamp ära kukub ja panen siis uue:D (loe huumoriga).
Proovin jätkuvalt edasi ja aitäh julgustava suuna näitamise eest.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 19 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: olen oma beebiga ülekohtune..

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma olen olnud närviline oma vanemate lastega küll, aga praeguse beebiga, kes 6 kuune pole ma veel mitte kordagi ärritunud. Ta lihtsalt on mulle nii kallis ja kauaoodatud laps.
Mitte, et teised poleks oodatud olnud, aga teda ootasin kohe eriliselt kaua.

Aga mõistan sind täielikult- vahest lihtsalt on nii, et katus sõidab ära ja siis oled valmis oma pahameele valama esimesele ettejuhtuvale. Kahju ainult, et see on lapseke. Sa teed talle sellega halba- ta hakkab maailma tajuma ebaturvalisena, tema enesehinnang võib langeda jms.

Hea vähemalt, et sa oma probleemi teadvustad.[/tsitaat]

Ma adun seda probleemina. Ma olen väga õnnetu nende hetkede pärast, sest ma ei soovi midagi enam kui anda oma lapsele lapsepõlv, mis on turvaline ja õnnelik…vähemasti ema poolt. Ehk see välja kirjutatud lugu aitab mul rohkem end taltsutada. Ma tõepoolest üritan.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 19 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: olen oma beebiga ülekohtune..

[small]spindel kirjutas:[/small]
[tsitaat]siin on palju häid soovitusi. Prindi see (või mõned) välja ja pane seinale. Ja siis sa igakord, kui jändad lapsega ja silme eest mustaks kisub, vaatad neid tekste.
See võib aidata ka. [/tsitaat]

Prinditud.:)

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 19 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: olen oma beebiga ülekohtune..

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Meil oli ka mähkme vahetusega/riide panekuga mingi hetk jube probleem. Ta ei püsinud paigal, hakkas nutma, reisis mööda voodit ringi jne- lahendasin selle probleemi sedasi, et igakord andsin talle kätte kas kõristi või mõne muu mänguasja mis ta mõtted eemale juhtis sellelt (riide panek, mähkme vahetus). Oled sa seda varianti proovinud? Kui ei, siis soovitan katsetada. [/tsitaat]

Mähkmevahetuseks ja riietumiseks olen n.ö. hambuni \”relvastatud\”, lemmik-üllatus mänguasjad alati varuks aga need ei ole viimased paar nädalat enam toiminud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 19 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: olen oma beebiga ülekohtune..

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ehk aitab ka kui loed laste ja nende arengu kohta. Mind näiteks aitas, sest arusaam, miks laps ühte vôi teist asja teeb, andis jôudu kannatlikum olla. Vaatle last kui omaette väikest isiksust, kel omad soovid ja tahtmised. Muidugi tuleb ka piit tômmata, aga mitte alati. Sa tahad temast iseseisvat ja enesekindlat isikut kasvatada, mitte sellist, kes koheselt ilma môtlemata käsku täidab.
Mähkem vahetamise ajal siputamine ja väänlemine 7 k. lapse puhul on väga tavaline. Anna aega tal vahepeal kôhuli olla ja räägi veidi juttu, anna lôpuks kätte mänguasi ja siis selle hetkel paned kiiresti uue mähkme. Vanemad kasvavad koos lastega :)[/tsitaat]
On sul ehk mõni raamatu soovitus?
Plaanisn kiigata Gordoni raamatuid.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 19 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: olen oma beebiga ülekohtune..

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mina kannan endaleiutatud röökimise- ja löömisevastast käevõru, kui vahel ägestun ja lapse peale kisada tahan, märkan eredates toonides käevõru ja meenub miks see on ning saan end kontrollida. [/tsitaat]
See on päris tore mõte, ehk võtan kasutusele.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 19 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: olen oma beebiga ülekohtune..

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] mina ägestusin siis, kui võtsin beebipille. see viha tekkis nii järsku, oli nii võimas, et seda polnud võimalik kontrollida.
kui pillid ära jätsin, muutusin normaalseks tagasi.[/tsitaat]

ei võta.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 19 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: olen oma beebiga ülekohtune..

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]nii head soovitused – pole küll sihtgrupp (loodan, et varsti olen :)), aga hea on lugeda asjalikke kommentaare![/tsitaat]

Ma sain juba nende toredate inimeste vastustest nii palju jõudu juurde, et uue hooga ja säravama silmaga last riieteda ja mähkmesõda pidada…indu tuli juurde ja kindlamat meelt.
aitäh kõigile!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 19 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: olen oma beebiga ülekohtune..

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Tere,
jube raske on ausalt sellest kirjutada aga ehk oskab keegi öelda midagi sellist, mis selles olukorras aitaks.
Laps on 7-kuune. Oleme kahekesi, seda ei ole juhtunud tihti kuid siiski oma 4-5 korda või ehk ikka ka rohkem. Nagu ütlesin, seda on raske ja valus välja öelda. Ma olen karjunud oma lapse peale. Saan küll peale 1 minutit end kontrolli alla, kuid siiski…see mõni hetk.
Ma tean, et miski ei muutu kui ma tema peale karjun ja see on ääääretult vale, mida ma teen aga see mingi mulks mis üle ääre loksub.

Ohh. Tean, et kui end nii kohutavalt tunnen siis tuleks järgmine kord sellele mõelda ja mitte karjuda aga ikkagi, ma ei saa sõna sabast õigel hetkel kinni.

Mida teie olete teinud? Kas peaksin kuskile pöörduma?[/tsitaat]

Endal oli enamvähem sama probleem.. ja nüüd kui laps on 2,5a siis sain alles perearstiga rääkidesaru et mul on stress. Ja nüüd on asi paremaks läinud kuna teadvustan seda endale, kuid alguses oli ka nii et juba beebina ma nii hirmsalt ärritusin lapse peale ning mida vanemaks ta sai seda hullemini ta mind närvi ajas.. õnneks ma sain kohe aru et mu käitumine on vale ja tegin lihtsalt nii et kohe kui hakkas silmeeest mustaks minema ja närvid üle pea keesid siis lihtsalt läksin korraks eemale situatsioonist.. teise tuppa või teinekord isegi õue. maha rahunema. see aitas. vähemalt ei pidanud laps väga nägema seda vihahetke.. .:) tõenäolisel oled ka stressis ja tunded keevad üle pea.. räägi perearstile.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: olen oma beebiga ülekohtune..

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mina kannan endaleiutatud röökimise- ja löömisevastast käevõru, kui vahel ägestun ja lapse peale kisada tahan, märkan eredates toonides käevõru ja meenub miks see on ning saan end kontrollida. [/tsitaat]

Sooviks teada, milliseid mõtteid sel hetkel, kui ägestud, mõtled? Et mis mõtled, kui seda käevõru vaatad?

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: olen oma beebiga ülekohtune..

Teemalgataja olen. Aitäh kõigile, meil on läinud ilma ägestumiseta, palju rohkem nalja ja naeru!
Hetkel loobusin potitamisest, teen paari nädalase vahe ja siis uue hooga.
Tõepoolest, tänud toetamast ja nõuannete eest!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 19 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: olen oma beebiga ülekohtune..

Potitamine jäta ära.

(Vat seepärast paljud väikelapsed ongi päris kaua mähkmetega, sest nad pole selleks potijuraks valmis). Omast kogemusest ütlen, et minu noorem laps keeldus igasugusest potitamisest kuni peaaegu 2-aastaseni. Ma ei hakanud teda sundima ka hirmsasti. Veidi enne 2 eluaastat hakkas potil käima 3 päevaga ning rohkem ei kasutanud me mähkmeid ei ööl ega päeval. Mitmed varakult potitamist alustanud eakaaslased olid mähkmevabaks saamisega kimpus – lihtsalt mingil hetkel hakkasid lapsed streikima, salaja nurgas punnitamas ja kakamas jms…) Igaks juhuks lisan siia, et vanem laps oli mul nö \”geeniusbeebi\”, selle saime potile juba umbes aastaselt. Aga ta ei streikinud selle vastu nii nagu noorem. Temaga oli mõtet selle poti asjaga jännata.

Ära \”nõua\” beebilt võimatut. Asju millega ta hakkama ei saa. No näiteks rahulik olemisega. Või ära nõua talt jutu mõistmist. Hirmus nutt selles eas on suhteliselt eakohane ja okei. Neid seljaväänutamisi ja silla viskamisi, vannis röökimisi, toidulauas mökerdamisi, kapiuste tirimisi jms hakkab tulema veel ja veel ja veel. Beebid teevadki nii.
Võib-olla sul pole õnnestunud siiani beebisid nii tegemas näha – aga jah. Nad teevadki nii.

Ärritumise korral pane beebi turvalisse kohta ja mine teise tuppa kasvõi korraks. Vannituppa peegli ette mõjus mul hästi – ise nägin kui hale ma ärritunult välja nägin. Ime, et beebi sellist elukat ei kartnud 🙂

Mähkmed vahetasime üsna vara püksmähkmete vastu. Nende jalgapaneku vastu streikis lihtsalt vähem. Ja saime kiiremini protsessi tehtud.
Riietumise ajaks kas huvitavad mänguasjad, maitsev saiatükike, lutt vms kätte. Või äkki võib abi olla mingist naljakast lastepärasest videost või laulust. Või laes liikuvatest valguslaikudest vms.

Aga kõige rohkem läheb tarvis muidugi külma närvi

Please wait...
Näitan 14 postitust - vahemik 31 kuni 44 (kokku 44 )


Esileht Pereelu ja suhted olen oma beebiga ülekohtune..

See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.