Teema: Olen oma tunnetega ummikus. Andke nõu, palun!

Ei! Ei! Ei!

Ei! Lastele jääb ta isaks, aga sinule meheks ta ei kõlba. Sa läksid ära ju peale kolmandat löömist, mitte peale esimest (mitte et seal miskit vahet oleks), mis on piisav tõestus, et seda meest ei paranda miski. Ükskord vägivaldne, igavesti vägivaldne… Las suhtleb lastega, sind jätku rahule. Pole vaja lapsi tagasi vägivalla ja hirmu sisse viia. Usu, nad võivad küll väikesed olla, aga nad saavad kõigest aru ning elavad vägivalda nende jaoks kõige kallima inimese vastu – sinu siis – palju raskemalt üle, kui sina ise seda võib-olla teed. Mine edasi oma eluga, ära vaata tagasi ning ära anna uusi võimalusi inimesele, kes sind väga rängalt alt vedanud on.

Ta teeks seda varsti uuesti.
Ära lange tema lõksu. Ja su vennal on tuline õigus. Ta ju kaitseb sind. Tubli temast.
Leiad kunagi äkki selle õige, aga ära raiska enam minevikule oma aega. See lõppes halvasti ja võib jätkuda sama rada.
Ära näita välja huvi ja tema heategudele ära kiitusi anna. Sellega on ta niikuinii juba hiljaks jäänud. Laste jaoks ta peabki olemas olema ja see on ka kõik.

Olen kunagi läinud teisele katsele vägivaldse mehega, kes, käsi sydamel, vandus, et ta on muutunud.

Selle lolluse eest olin täiesti ära teeninud kolaka, mis järgnes vaid paar nädalat hiljem.

Ära Sina sellist rumalust tee.

ma ei läheks juba selle pärast, et siis on mul vend kõrvalt läinud. ja tema naine. need inimesed, kes mind toetasid ja aitasid. peksa saad niikuinii, aja küsimus ainult. aga siis ei ole sul enam kedagi.

olen täiesti kindel, et lapsed ka ei taha minna. miks sa seda oma lastele teed? kui meheisu nii suur, siis neid on terve maailm täis.

Ma ka mõtisklesin selle probleemi üle. Ühest küljest on kõikidel siinkirjutajatel muidugi õigus – vägivaldse mehe mõtteviis ja käitumine tõenäoliselt ei muutu. Kui minna tema juurde tagasi lihtsalt ilusate sõnade ja usalduse peale, siis tuleb üsna kindlalt pettuda.

Teisest küljest on teoreetiliselt võimalik, et kui keegi endaga kõvasti tööd teeb ja vaeva näeb, siis ei ole muutus põhimõtteliselt ka täiesti välistatud. Oleme ju kuulnud isegi vanadest retsidest, kes vanglas on enda jaoks jumala leidnud ja tõepoolest põhjalikult oma käitumist ja suhtumist muutnud.

Mida siis teha. Minu meelest, kui naine muus mõttes meest korralikuks peab ja vahest ka mingi tunne veel alles on, siis võiks kaaluda võimaluse andmist, aga kindlasti korraliku tagatisega.
Selleks võiks olla

1) üks põhjalik jutuajamine, kus mees kõigepealt kinnitab, et ta on asjad enda jaoks selgeks mõelnud ja jõudnud arusaamisele, et vähimgi füüsiline vägivald ei ole aktsepteeritav ei laste, naiste ega isegi meeste puhul, sealjuures on täitsa ükskõik, kui halvasti nood tema meelest käituvad. Ta võiks ka kirjeldada, millise aktsepteeritava väljundi ta oma ärritusele või agressiivsusele vajadusel leiab.

2) kuna vägivaldne mees tavaliselt ei muutu, siis tema erakordse hea tahte garantiiks võiks olla üks korralik rahasumma, sõltuvalt pere elatustasemest 500 kuni 2000 eurot, mis kantakse naise arvele. See on summa, mida naine saab omandada ja kasutada juhul, kui mees uuesti vägivallatseb, võimaldades naisel operatiivselt korter rentida ja kolimiskulud katta. Kui selgub, et mees pidas sõna, siis mehe elu lõppedes läheb raha lastele kui mehe pärijatele. Kokku lepitud rahuliku lahkumineku puhul saab mees vähemalt osa raha tagasi. Lihtsalt enda tarbeks naine seda raha kasutada ei tohi – see on tagatissumma, mitte tasu taaskohtumise eest.

3) kõike seda võiks kinnitada ka üks kirjalik leping ja tunnistaja, näiteks vend.

Kuidas tundub?

[small]relevant kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma ka mõtisklesin selle probleemi üle. Ühest küljest on kõikidel siinkirjutajatel muidugi õigus – vägivaldse mehe mõtteviis ja käitumine tõenäoliselt ei muutu. Kui minna tema juurde tagasi lihtsalt ilusate sõnade ja usalduse peale, siis tuleb üsna kindlalt pettuda.

Teisest küljest on teoreetiliselt võimalik, et kui keegi endaga kõvasti tööd teeb ja vaeva näeb, siis ei ole muutus põhimõtteliselt ka täiesti välistatud. Oleme ju kuulnud isegi vanadest retsidest, kes vanglas on enda jaoks jumala leidnud ja tõepoolest põhjalikult oma käitumist ja suhtumist muutnud.

Mida siis teha. Minu meelest, kui naine muus mõttes meest korralikuks peab ja vahest ka mingi tunne veel alles on, siis võiks kaaluda võimaluse andmist, aga kindlasti korraliku tagatisega.
Selleks võiks olla

1) üks põhjalik jutuajamine, kus mees kõigepealt kinnitab, et ta on asjad enda jaoks selgeks mõelnud ja jõudnud arusaamisele, et vähimgi füüsiline vägivald ei ole aktsepteeritav ei laste, naiste ega isegi meeste puhul, sealjuures on täitsa ükskõik, kui halvasti nood tema meelest käituvad. Ta võiks ka kirjeldada, millise aktsepteeritava väljundi ta oma ärritusele või agressiivsusele vajadusel leiab.

2) kuna vägivaldne mees tavaliselt ei muutu, siis tema erakordse hea tahte garantiiks võiks olla üks korralik rahasumma, sõltuvalt pere elatustasemest 500 kuni 2000 eurot, mis kantakse naise arvele. See on summa, mida naine saab omandada ja kasutada juhul, kui mees uuesti vägivallatseb, võimaldades naisel operatiivselt korter rentida ja kolimiskulud katta. Kui selgub, et mees pidas sõna, siis mehe elu lõppedes läheb raha lastele kui mehe pärijatele. Kokku lepitud rahuliku lahkumineku puhul saab mees vähemalt osa raha tagasi. Lihtsalt enda tarbeks naine seda raha kasutada ei tohi – see on tagatissumma, mitte tasu taaskohtumise eest.

3) kõike seda võiks kinnitada ka üks kirjalik leping ja tunnistaja, näiteks vend.

Kuidas tundub?
[/tsitaat]

Tundub loll teoretiseerimine. Reaalsus on pigem teine. Vägivaldne inimene ei muutu, isegi kui ta lubaduse hetkel siiralt seda usub. Järgi proovitud, räägitud, andis tunnistajate juuresolekul lubadusi ja mis iganes. 2 aastat tõsi pidas vastu ja otseselt ei löönud, aga vaimne terror jätkus üsna ruttu ja oli pidev hirm, et nüüd tuleb pauk ära. Ja lõpuks tuligi. Siis oli kiire minek ja mis hämmastav, mees jätkas uuesti tagasilunimist põhjendsega, et nüüd on ta tõesti kõigest aru saanud. Ma igaksjuhuks ei olnud enam katsejänes nõus olema

[tsitaat]Reaalsus on pigem teine. Vägivaldne inimene ei muutu, isegi kui ta lubaduse hetkel siiralt seda usub. Järgi proovitud, räägitud, andis tunnistajate juuresolekul lubadusi ja mis iganes.[/tsitaat]Jah, aga sa oled seda järgi proovinud ühe, võib-olla kahe inimesega. Vägivaldseid mehi on ainuüksi Eestis umbes … 40 tuhat (ligikaudne hinnang lähtub eeldusest, et umbes kümnendik sellele kaldub). Kust tuleb selline kindlus, et kõikidest nendest kümnetest tuhandetest ei ole absoluutselt mitte ainsatki, kes oleks tegelikult võimeline muutuma?

Mina ütlen, et sellist kindlust asjades, mis puudutavad inimloomust, ei ole ega saagi olla. Kui lugeda psühholoogia või paarisuhete alast kirjandust, siis praktiliselt iga asjalik autor rõhutab alguses, et ükski tema üldistav väide ei ole absoluutne – inimeste hulgas leidub alati erandeid.

Kas teemaalgatajale sattus selline erand? Pole aimugi! Aga minu meelest oleks seda mõistlikum katsetada just mingite karmide tagatiste ja kokkulepetega, kui seda teha lihtsalt ausõna peale või oodata, et sama asja katsetaks üks järjekordne pahaaimamatu ohver.

Eks teemaalgataja peab ise selle otsuse tegema. Sõltub ka sellest, kui ohtlik mees ikkagi tundus. Kui too läks ikka täitsa endast välja või oli lausa sadistlik, siis on muidugi mõistlik temast eemale hoida. Ja hoiatada ka kõiki teisi naisi, kes tema võrku võivad langeda. Kui vägivald on olnud paremini talitsetud ja riskiks on pigem näiteks sinikad kätel, siis need paranevad peagi ära ja naine võib saadud tagatisrahaga hõlpsasti taas mujale kolida.

Iseenesest ma saan hästi aru, et leidub hulk naisi (nii umbes 35000?), keda on selles asjas pea võimatu veenda, sest lisaks kogemusele on hinge kogunenud äng ja viha, mis kompromisse ega lootust ei tunnista. Eks ma siis arvestan oma lootusrikkamat eriarvamust kirja pannes ka 35000 miinusega, mis teha…

[tsitaat]Aga palun põhjenda, miks kaks inimest peaksid koos elama ja oma käitumist kontrollima mingitel tingimustel?[/tsitaat]Vabandust, aga ma ei saa su küsimusest aru. Kõik paaris elavad inimesed ju kontrollivad oma käitumist ja tõenäoliselt teevad seda mingitel tingimustel?[tsitaat]Samahästi võiks näägutava naise panna mingite tingimuste alla.[/tsitaat]Jah, võiks küll, kui ainult näägutamist oleks sama lihtne objektiivselt tuvastada kui füüsilist vägivalda.[tsitaat]Ainult, et mis mõte on siis kooselul?[/tsitaat]Sama mõte, mis kooselul ikka. Kui teemaalgataja selle mehega kooselul üldse mingit mõtet ei näeks, siis ei oleks ta ju ka oma teemat püstitanud, eks ole.[tsitaat]Mis mõte on oma turvatunne mingite tagatistega kindlustada ja kas see annab turvatunde üldse?[/tsitaat]Minule annavad küll tagatised turvatunde. Tänavu andsin ühe laenu näiteks hüpoteegi vastu, minu meelest see suurendab oluliselt tõenäosust, et mulle laen ka korrektselt tagastatakse. Ehk suurendab minu turvatunnet. Samuti näiteks auto ja eluaseme kindlustused.

Üldiselt ei ole meil mõtet omavahel vist argumenteerida. Sinu ja minu mõttemaailm näivad olevat nii erinevad, et ma õieti ei saa isegi su küsimustest aru. Küll saan ma aru, et sa omad selles vallas kurbi kogemusi ja ma aktsepteerin neid. Aga vaevalt minul õnnestub sind veenda ja sinul mind ka mitte. Leppigem sellega, muidu eskaleerime siin, asja eest, teist taga, lihtsalt üht mõttetut vaidlust.