Teema: olin vist lapsena asperger

RE: olin vist lapsena asperger

Minu jaoks \”karm\” ei seostu samade asjadega, mis sul, küll aga nägin ma, et teisi lapsi kasvatati palju suurema järeleandlikkusega, kui mind. Minuga oli nii, et kui mingi reegel kehtis, siis see kehtis ja ei mingeid kauplemisi. See tegi meelehärmi. Sest teistel lastel oli elu parem. Teistele lubati rohkem.
Või siis tegi mind õnnetuks, et ma jutustasin emale, mida ma unes nägin, tema aga pidi tingimata ütlema, et päris elus pole sellist asja olemas. Mina ei saanud aru, miks ta seda rääkis, või miks ta minust aru ei saanud. Praegu aga oma lapse puhul on mul hirm, et ta võib unenäos nähtut tõeluseks pidada ja sel pinnal mingeid ohtlikke asju üritada. See hirm pole õhust võetud, ta on teinudki nii – mul on teda pidevalt vaja tema fantaasiamullist välja kutsuda. Aga mind omal ajal tegi see õudselt õnnetuks.

Aspergeri diagnoos kohati nõuab küll karmimat kasvatust, või ma ei tea ka – ütleme siis nii, et minu lapse iseloom ei lase mul temaga järeleandlikum olla, tegu on aga samasuguse iseloomuga, mis mul endal oli lapsena. Ma olin samamoodi võimeline ajama oma rida, täiskasvanuid täiesti eirates, ja kui see puudutab eluolulisi küsimusi, siis on selge, et asja ei saa niisama jätta.
Erinevus on näiteks selles, et teatavad sundkäitumised või kohatud aga mitte ohtlikud käitumisviisid, mille suhtes mind küll kõvasti kantseldati, neid luban ma oma lapsele rohkem – samas pole ma kindel, kas seegi on õige lähenemisviis. Näiteks tänaval omaette pikkade juttude rääkimine, ümbritsevatest hoolimata. Mind käsutati sel puhul alati ja kohe vait, ja päris kurjalt, sest see paistab, olgem ausad, imelik välja. Oma lapsele ma seda siiski kuigivõrd luban, ainult tihedamas seltskonnas palun vait olla. Aga kas seegi on õige? Kui teda koolis võidakse seetõttu narrima hakata? Samas näen, et ta läheb selle keelamise peale õnnetuks. Üldse ongi nii, et mu laps on üks pisike veidrik, kelle suhtes ma kõige rohkem kardan, et teda hakatakse koolis narrima. Ta on lihtsalt nii teistmoodi kui teised. Minule meeldib ta sellisena nagu ta on, aga koolides ju teistsuguseid alati narritakse.

Mingites füüsilisest karistustest või meelelahutuse ja armastuse puudumisest pole ma rääkinud ja seda ei olnud. Ega ole ka praegu. Silkus võiks teemat ise praegu natuke rahulikumalt võtta.

RE: olin vist lapsena asperger

Su mees ütles päris hästi. On jah tõsisemaid probleeme inimestel.

Kass meil on. Kas koer ka võtta? Kassist tundub nagu veidi vähe olema, see elab ka oma elu ega ole väga sotsiaalne.
Näitering võikski hea lahendus olla, sest mõnikord esitab mu laps ise väljamõeldud monoetendusi, rollimäng ja näitlemine talle meeldivad. Samas, lasteaias tekib tal näidendites osalemisega alati mingi draama, mingi konflikt kasvatajaga (ajab jälle oma rida) ja kuna näidendi puhul tuleb teha koostööd ja kuulata ka lavastaja sõna, siis… ma ei oska isegi suhtuda praegu. Ühest küljest kuluks talle koostöö õpetamine ära, aga teisest küljest, kui teraapiline see nüüd oleks?

RE: olin vist lapsena asperger

Autoteel keksib, kui me läheme jala lasteaeda või tuleme sealt. Või läheme parki, staadionile, kusagile randa, igale poole minekuks on ju vaja liikuda ühest kohast teise. Jala läheme lasteaeda, kuna mul ei ole autot, ja ka selleks, et ta õpiks liiklema. Liiklema õppimine on hädavajalik – või siis tuleb leida kool, kus on pikapäevarühm, ma ei saa hakata töölt poolest päevast ära käima, kui ta esimesse klassi läheb. Lapse käitumine liikluses ongi kõige õudsem asi praegu, see on kohati ikka täiesti eluohtlik.

Üldiselt ma ei arva, et ma lapsele hinnanguid annaksin lihtsa käsuga \”tule autoteelt ära\”.

Hinnagud võivad mängu tulla küll muudes asjades, nagu see omaette rääkimine näiteks. Tõsiselt, ta on võimeline ümbrust täielikult eirama ja muudkui jutustama ja posisema oma lõputut järjejutu-fantaasiat. Ükskõik kus. Samas, minu arust on see vahva, on naljakas, aga ma saan aru, et teistele inimestele see nii ei paista ja mul on lapse pärast hirm.
Kodus – okei. Lasteaeda minnes või sealt tulles – okei. Aga poes, bussis, seltskonnas?

Nii omavahel öeldes – lapsele trenne soovitades tasuks alati enne järgi küsida, kas lapsevanemal selleks raha on. Minul ei ole. Lasteaias käib ühes trennis ja rohkemaks mul ei jätku, lasteaiatasu tuleb ju niikuinii maksta. Usun, et selliseid vanemaid on veelgi ja trenni soovitamine olukorra lahendusena võib kahjuks kõlada väga küünilisena. Samamoodi, nagu küsimus, miks ta üldse sõiduteel keksib. Kuidagimoodi peab ju punktist A punkti B saama ja auto puudumine perekonnas ei tohiks tõesti olla ühiskondliku hukkamõistu põhjuseks.

Ja lõpuks on see minu ja lapse aeg – õhtul küll – kui tuleme koos lasteaiast koju, ma ei saa sebida köögi ja koristamise vahel, ma ei pea autot juhtima (kuna mul autot ei olegi), ma ei pea mitte midagi muud tegema, kui koos lapsega kõndima. Enamus sellest ajast on nauditav. Aegajalt lihtsalt juhtub, et ta teeb midagi hullu, see autoteel keksimine on tal üks kindel mäng, üks korduv sundtegevus, tavaliselt näitab, et ta on lasteaias mingi stressi läbi elanud. Kui neid hetki ei oleks, siis oleks jala kojutulek alati meeldiv. Kui on ilus ilm, siis me pikendame seda pargist läbi minnes. Lihtsalt – ma pean alati valvel olema, sest need keksimised tulevad ilma igasuguse eelhoiatuseta.

Ja üldse oli see keksimine vaid väike süütu näide imelikest asjadest, mida mu laps argistes olukordades teeb. Teistest asjadest ei ole teile mõtet rääkidagi, sest te olete niikuinii seisukohal, et ma ise olen kõiges süüdi – nagu ikka perekoolis.

Kas te, perekoolikad, ise ei võiks natuke rohkem vältida hinnangute jagamist?

RE: olin vist lapsena asperger

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kuidas lapsel suhted isaga on? Kas isal on teda veidi raskem mõista kui sul?[/tsitaat]
Isaga oleme lahus. Minuga ta sellistest asjadest ei räägi, aga kolmandatelt inimestelt olen kuulnud, et ta kurdab, et ta ei saa oma lapsest aru.

RE: olin vist lapsena asperger

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Meie 8-aastane tõmbab ka näo mossi, kui peab nii tegema nagu meie vanematena soovime, mitte nii, nagu tema tahab. Olen arvamusel et see on reaktsioon lihtsalt sellele, et tema ego järjekordselt lüüa sai. [/tsitaat]
Aga küsimus on selles, kas peab lapse egot kogu aeg piitsutama? Ok, liikluseeskirjade puhul pole valikut, aga muud asjad? Tänaval omaette rääkimine ja endale jutustamine – ma ei raatsi seda talle keelata, aga see on veider, teised lapsed nii ju ei tee.

RE: olin vist lapsena asperger

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

arvan sama.
ema on mingil põhjusel vihane kõigi ja kõige peale. temaga on siin teemas räägitud delikaatselt ja lausa ettevaatlikult,aga ema tunnetab rünnakut. [/tsitaat]
kui mind tullakse süüdistama selles, et ma lapse eluohtlikku käitumist soosin või tänaval liiklemise eeskirju silmas pidada ei taha, siis see ongi rünnak minu pihta. teil on endal midagi viga, kui te seda ei näe.
kui mind tullakse süüdistama selles, nagu suhtuksin ma oma lapsesse halvasti ja laps selle tõttu käitub imelikult, siis ka see on rünnak minu pihta.
nagu öeldud, perekoolis pole sellise rünnaku ohvriks langemises mitte midagi imelikku, aga see ei tähenda, et ma peaksin niisugusule jamale alandlikult kaasa noogutama.
ühtegi head nõu pole need ründajad mulle andnud, ainult süüdistanud ja näpuga näidanud. Teised, kes ei ole kohe süüdlast otsima asunud, on ka head nõu andnud ja seda ma tunnustan. teie, ründajad, olete piiratud ja väiklased inimesed, muud midagi. teil tõepoolest ei maksaks ennast mingiks psühholoogiaeksperdiks pidada.

RE: olin vist lapsena asperger

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mis mõttes egot piitsutama? Iga keelamine on ego piitsutamine? Lapsevanem peab lapsele õpetama, kuidas elus hakkama saada, kuidas selleks käituda tuleb. Kuidas sa sellest välja loed, et samal ajal peaks teda tema isiksuse eest halvustama, ma aru ei taipa. Õpetadki, et nt kodus võib omaette jutustada, aga lasteaias ei või. Reeglite õpetamine ei tähenda, et last ei saaks või ei tuleks kiita ja tunnustada. Mulle tundub, et sul on oma lapsepõlvest mingi trauma, mistõttu sa dramatiseerid lapse mossis nägu üle. Iga laps läheb mossi, kui teda keelatakse. Ega see ei tähenda, et tal tuleks lasta teha, mis pähe tuleb.[/tsitaat]
Iga keelamine ei ole ego piitsutamine. Lapsevanemad tihti aga ei tee vahet, mis on ja mis ei ole.
Kas sa tõepoolest arvad, et ma ei ole lapsele rääkinud, rääkinud ja veel kord rääkinud – kodus võid omaette jutustada, aga palun teiste juures ära seda tee? Tõsiselt mõtled, et see asi on mul tegemata?
Või mõtled sa tõsiselt, et minu meelest on ainult kaks valikut, lasta tal teha, mis pähe tuleb või keelata kõike?
Või usud sa siiralt, et ma oma last üldse ei kiida? Selline hoiak on jälle rünnak minu pihta, süüdistus. Miks sa süüdistad mind selles, et ma oma last ei tunnusta ega kiida?

Tähendab, see, et sina asjasse nii jäigalt suhtud, ei anna sulle õigust mulle samasugust suhtumist inkrimineerida.

Paraku ei ole lapsed väikesed tahtetud käsutäitmisrobotid.

Ja mina võin rääkida ja rääkida ja rääkida, aga teatud asjad on seni ikka jäänud korduma. Ja kui ma talle nt poes käies meelde tuletan – ära räägi omaette – siis ta solvub ja haavub ja ongi selgelt näha, et ta võtab seda lihtsalt keeldu kui halvustamist.