Ma olen perekooli teemasid lugedes, kus inimesed oma vanemate käitumise üle kurdavad, tihti mõelnud, et kuidas saab olla, et mul on nii normaalsed vanemad, aga ikka on tunne, et mul oli raske lapsepõlv, olin lapsena õnnetu.
Nüüd käisin oma lapsega lastepsühholoogi juures, see tegi teste ja ütles lõpuks, et lapsel on mõningaid aspergeri jooni, mitte niipalju, et päris diagnoosi välja saaks panna, aga arvestataval määral. Jälle meenus, et olin ise lapsena üsna samasugune, nagu minu laps praegu, arsti juurde läksimegi lasteaiakasvatajate nõuande peale – sügisest kooliminek plaanis.
Ilmselt kasvatati mind nende aspergerlike joonte tõttu üsna karmilt, praeguseks olen suhteliselt normaalne täiskasvanu, saan oma eluga ilusti hakkama. Näen, et kasutan ka ise lapse juures täpselt samu võtteid – küllap kodunt päritud kasvatusmustreid ongi raske vältida.
Küsimus on rohkem nagu selles – ma ei taha oma lapsele õnnetut lapsepõlve. Ma ei taha, et tal suureks saades oleks lapsepõlvest peamiselt see mälestus, et ta oli õnnetu, maailmaga pahuksis ja ilma sõpradeta. Jah, sellest kasvab lõpuks välja, aga… kas karm kasvatus, mis teeb õnnetuks, on siis ainus võimalus sellisest lapsest normaalne inimene kasvatada?
Samas on ta nii omamoodi laps (olin ilmselt ise ka) et ma ei tea, kuidas teda aidata, mida teha. Üks asi, katsun ta saada väiksemasse kooli, väiksemasse klassi, paraku on see Tallinnas raske.
Keeruline teema.
Teema: olin vist lapsena asperger
Mida sa nimetad karmiks kasvatuseks ja miks see diagnoos sinu meelest karmi kasvatust nõuab? Ja mis jooned need siis sellised on, et nõuavad \”karmi kätt\”?
\”Karm\” seostub minul põhjendamatult rangete reeglite, meelelahutuse ja armastuse puudumisega, ehk isegi füüsilise karistamisega. Mis on sinu definitsioon ja kuidas see \”karmus\” aitab last \”normaalseks inimeseks\” vormida?
Kodunt pärit kasvatusmustreid vältida annab ikka väga kenasti, kui vähegi mõistust ja isemõtlemist on.
kas aspergerist kasvab tõepolest välja? ma arvasin, et see on dagnoos kogu eluks.
Ma ei tea, mis pani sind mõtlema, et ma rahulikult ei võta, ma ikka peris rahulik 🙂
Jube raske on lihtsalt asja arutada, kui ei tea, mida sa karmi all silmas peab. Mõni peab reeglistiku olemasolu, teine vett-leiba-peksu. Ma ei kipu tühja eeldama, seepärast ka küsisin kohe üle.
Ma ei arva, et sinu reeglite järgimine karm oleks. Pigem teeb liigne järelandlikus kurja ja lapsed tagatippu õnnetuks – laps ei mõista, miks mõnikord saab ja mõnikord mitte. Reeglite kehtestamisel on lihtsalt oluline, et laps ise ka aru saaks, miks ja mismoodi. Lisaks tuleb last hellitada just osavõtlikkuse, mitte asjade lubamisega. Ja eks kõrvalt tundu ju alati kõik rohelisem ja toredam. Fantaasiatega – tulebki selgitada vahet fantaasiatel ja tõelisusel. Aga seda mitte lihtsalt selles vormis, mis fantaseerimist ei luba või pärsib. Lapsed võivad ju ikka päkapikkudesse uskuda 🙂
Teinekord peetakse karmiks kasvatuseks ka seda, kui reegleid tuleb täita ilma igasuguste selgitusteta – ja see on küll vale, laps peab ikka teadma, miks miskid piirangud on. Siis ei teki tavaliselt ka probleeme. Sõjakooli-karm ja lihtsalt oma nõudmiste juurde jäämine on siiski 2 ise asja.
Sinu suhtumine jõuab alati kohale. Võib keelata ja nõuda teatud korralduste täitmist, suur armastus hinges. Ja see sõnum jõuab kohale. Laps on õnnetu mitte reeglite pärast, vaid sellepärast, et teda mitte keegi ei armasta. Keegi ei näe teda sellisena nagu tema on. Ainult tema teod ja tegematajätmised on kõigil hambus. Aga inimene pole ju tema teod. Tegusid võib muuta, neist võib õppida, kuid loomus sees on koguaeg seesama. Nii et tasub järgimõelda, et kas su korralekutsumised on suunatud isiku peale ja kas neis pole mitte hinnangut või on nad otseselt suunatud tegude peale, et neid enam ei korrataks.
On täiesti võimalik, et laps pole leidnud veel kellega suhelda, sest ta ei taha suhelda sellel pinnal ,mida pakutakse. Teda ei huvita ilmselt need lastemängud, mida tema eakaaslased mängivad. Millised anded on su lapsel ehk leiad talle annetepõhist tegevust ?
Miks peaks lapsel üldse olema aega autoteel kekskida, kui ta võiks mõnes trennis seda täies mahus teha ?
minu lapsepõlvele tagasi vaadates tunnen alati et see oli õnnelik ja muretu. nüüd täiskasvanuna tean et isa oli pubekast peale alkohoolik, emal krooniline depressioon, isa pettis ema alaealisega jne. 🙂 ajuvaba ikka kui vildakas on maailm ja kõik on suhtumises kinni. muretu ambur tuleb läbi tule ja vee, ise õnnelik! 😀
Kuidas lapsel suhted isaga on? Kas isal on teda veidi raskem mõista kui sul?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
jah, vot, ilmselt tuleks lapse sünnitamise aega ülihoolikalt valida… laps on kala, ise olen vähk.[/tsitaat]
Kus neid sünniaegu valida saab?
Minu lähedase laps käib Vihasoo algkoolis ja lapse ema väga kiidab seda kooli. Laps on ka väga rõõmus seal. Soe ja kodune tunne olevat seal koolis.
Selle lapse puhul on ka tegemist aspergeriga. Eks neid aspergereid ole ju väga erinevaid. Nad on vahvad tegelased enamasti ja saavad kõigega hakkama. Lihtsalt vajavad individuaalset lähenemist ja mõistmist. Nt vihasoo kool seda pakub.
Ilmselt leiad ehk enda kodule lähemal miski taolise koolivariandi lapsele ? Või siis lihtsalt väiksem kool ja võimaluse korral nö abiõpetaja, kes pikapäevarühmas aitaks last arvestades lapse omapära.
Vihasoo koolis ei ole olukord kahjuks sugugi nii roosiline…
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Reeglite ja selgitustega on ka keeruline lugu, ma selgitan lapsele reegleid, selgitan korduvalt, nt \”Ära keksi autoteel, kui auto tuleb, sa ei märka niimoodi autot ja võid auto alla jääda ja viga saada\”, jne. Aga lõputult ma ei jaksa ja tihti piirdungi sõjaväelises stiilis käsuga: Tule kohe autoteelt ära!, ilma selgituseta. Laps tõmbab seepeale näo mossi – ma segasin tema fantaasiamängu, mis nõudis autoteel käimist – ja on õnnetu. [/tsitaat]
Mulle tundub, et sul on endal ka ikka pisut kummaline suhtumine. Täiskasvanuna võiksid teha vahet reeglitel, mis ei kuulu mingil juhul vaidlustamisele ja reeglitel, mis kehtivad ainult teatud juhtudel või mõnikord vms.
Resoluutne sõiduteel keksimise keeld pole mingi karmile kasvatusele viitav või lapse fantaasiat pärssiv asi, vaid täiesti elementaarne lapsevanemlik hool. Kusjuures ei kujuta küll ette, et nii suurele normintellektiga lapsele oleks hädavajalik üht ja sama keeldu iga kord uuesti põhjendada. Ta ju tegelikult teab küll.
Oleneb muidugi kus kandis sa täpsemalt elad, kuid mina soovitaks teile Ristiku põhikooli. Ei tasu karta seda, et see oleks nagu mingi erikool vms. Seal õpitakse tavalise õppekava alusel, kuid samas pööratakse lapsele ja tema käitumis või aregnuhäiretele rohkem tähelepanu, kui teistes koolides.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Reeglite ja selgitustega on ka keeruline lugu, ma selgitan lapsele reegleid, selgitan korduvalt, nt \”Ära keksi autoteel, kui auto tuleb, sa ei märka niimoodi autot ja võid auto alla jääda ja viga saada\”, jne. Aga lõputult ma ei jaksa ja tihti piirdungi sõjaväelises stiilis käsuga: Tule kohe autoteelt ära!, ilma selgituseta. Laps tõmbab seepeale näo mossi – ma segasin tema fantaasiamängu, mis nõudis autoteel käimist – ja on õnnetu. [/tsitaat]
Meie 8-aastane tõmbab ka näo mossi, kui peab nii tegema nagu meie vanematena soovime, mitte nii, nagu tema tahab. Olen arvamusel et see on reaktsioon lihtsalt sellele, et tema ego järjekordselt lüüa sai.
Kuigi ma juba tõsiselt kahtlustan, et tal ka mingid \”jooned\” on. Sest vanem vend on hoopis teistsugune laps.
Või on põhjus selles, et ta läbi ja lõhki üks väike skorpion on (horoskoobis on nii Päike kui ka Kuu skorpioni tähtkujus)
Mulle hakkab ka tunduma, et lapsel pole midagi viga, aga ema vajaks abi (psühholoogilist nõustamist, mingit teraapiat vms.)
Minu diagnoosiga asperger käib Ristiku koolis ja meie perele see sobib.seal ei nõuta talt teiste lastega suhtlemise ja arvestatakse tema eripäraga.tavakoolis teda kiusati ja narriti ja ka õpetajad ei suutnud temast aru saada. poisi isa ei oska samuti temaga suhelda. meil on ka norm.intellektiga, vbl isegi mõnes asjas keskmiselt andekam. sellised nad ju ongi.
ma ei usu, et tal õnnetu lapsepõlv tuleb, siiani on ta väga rahul oma eluga.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mulle hakkab ka tunduma, et lapsel pole midagi viga, aga ema vajaks abi (psühholoogilist nõustamist, mingit teraapiat vms.)
[/tsitaat]
arvan sama.
ema on mingil põhjusel vihane kõigi ja kõige peale. temaga on siin teemas räägitud delikaatselt ja lausa ettevaatlikult,aga ema tunnetab rünnakut.
meil on kodus autist ja teda on täiesti võimalik dresseerida näiteks mitte sõiduteel käima. Jah, see nõuab hirmsat kannatlikkust ja järjekindlust, aga põhimõtteliselt on kõik võimalik.
Aga meie süsteemis ongi see viga, et keegi ei instrueeri lapsevanemat kuidas oma \”teistsuguse\” lapsega hakkama saada, kuidas käituda, mis töötab ja mis mitte. Teemaalgataja,ära võta südamesse teiste inimeste arvamust. Aspergeritel endil on teiste arvamusest suhteliselt savi, seega ei maksa paanitseda. Külma rahuga, kindla käega ja väga järjekindlalt. Mõnes mitte nii olulises punktis võid ju rohkem järgi anda nö vastukaaluks. Aga teatud asjades tuleb lihtsalt dresseerida.
Normintellektiga asperger Ristikus tuleb mulle üllatusena. Mulle on just on räägitud, et Ristikus on need mitte normintellektiga ja ärge sinna kindlasti pange. Saa siis aru.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
kui mind tullakse süüdistama selles, et ma lapse eluohtlikku käitumist soosin või tänaval liiklemise eeskirju silmas pidada ei taha, siis see ongi rünnak minu pihta. teil on endal midagi viga, kui te seda ei näe.
kui mind tullakse süüdistama selles, nagu suhtuksin ma oma lapsesse halvasti ja laps selle tõttu käitub imelikult, siis ka see on rünnak minu pihta.
nagu öeldud, perekoolis pole sellise rünnaku ohvriks langemises mitte midagi imelikku, aga see ei tähenda, et ma peaksin niisugusule jamale alandlikult kaasa noogutama.
ühtegi head nõu pole need ründajad mulle andnud, ainult süüdistanud ja näpuga näidanud. Teised, kes ei ole kohe süüdlast otsima asunud, on ka head nõu andnud ja seda ma tunnustan. teie, ründajad, olete piiratud ja väiklased inimesed, muud midagi. teil tõepoolest ei maksaks ennast mingiks psühholoogiaeksperdiks pidada.[/tsitaat]
vaeseke 🙁
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
