Teema: olin vist lapsena asperger

RE: olin vist lapsena asperger

Meil ka asperger + ath poiss, läheb sügisel kooli. Ja läheb justnimelt Ristiku kooli, seepärast ma ka tean kindlalt, et Ristiku kool on normintellektiga ja riikliku õppekavaga kool. Mitte norm intellekkiga lastele on Tallinnas Tondi kool.

Mulle jäi eriti silma see \”õnnetu\” olemise nüanss. Meie laps on ka nö õnnetu, st iga asja peale, mis talle ei emeldi, on nina vingus. Aga, ausalt öeldes, kuigi see pidev vingumine käib närvidele ja see, et ta on justkui süüdimatu, et ütled midagi, ta ei tee väljagi, tahab teha, mis temale meeldib, siis reeglid peavad paigas olema. Kui ma algul katsetasin seda pehmet stiili, nagu öeldakse, et \”räägi lapsega\”, siis läksid asjad päris hulluks ja kogu elu oleks justkui selle lapse dikteerimisel korraldatud. Siis läksime üle karmimatele meetmetele, ehk siis, et vanemad on need , kes otsustavad ja laps kuulab ning pärast seda asi paranes. Ta võib olla õnnetu, aga kui sul oleks valida veidi õnnetu, aga elus ja terve laps (sõidutee näide) või mingil hetkel õnnelik, aga selletõttu hetk hiljem haige või surnud laps (jääb auto alla, sest keksib autoteel) – no siin pole ilmselt kahtlustki, et iga vanem valib esimese variandi.
Nii et kui vindi üle keerab, siis meil kõige paremini aitab karm keeld ja maha rahunema saatmine ja kui oma kisa on ära karjunud ja viha välja elanud oamette, siis räägime asjad üle, et miks üht või teist asja ei saa teha. Ja siis on juba suur kunst, et asju tuleb seletada nii, et laps ise tajuks, et tegelikult saab tema siiski kõige rohkem kasu sellest, kui ta käitub vanemale meelepäraselt.
No näiteks kasvõi see sõiduteel keksimine. Küsi lapse käest, mida talle kõige rohkem meeldib teha või kelleks ta tahab suureks saades saada vms. Ja siis seleta, et kui ta autoteel keksib ja auto alla jääb ja ära sureb, siis ta ei saagi ju talle meeldivaid asju enam kunagi teha ja sellest oleks ju väga kurb. Lisaks see, et ema oleks tohutult kurb (aga asperegerile ei pruugi ema emotsioonid alati korda minna). Vot nii seletame meie alati asju, et leian lapse jaoks selle positiivse, et ta saaks ise aru, et ka käsud-keelud on tema huvides välja mõeldud ja tema kasu on mängus. Kui on selline oma kasule motiveeritud laps, siis ongi niimoodi kõige parem seletada. (Kuigi, muidugi käib kogu aeg ka seletus selle kohta, miks tuleb arvestada teiste inimestega jne).

RE: olin vist lapsena asperger

Teemaalgataja sa tundud tubli ema ja intelligentne naine.
Aga miks nii vaenulik?

RE: olin vist lapsena asperger

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Tänan perekoolis erandliku mõistva ja asjakohase kommentaari eest!

Palun räägi sellest Ristiku koolist natuke lähemalt – mulle tõesti on jäänud mulje, et seal ei ole päris tavalist riiklikku õppekava, vaid pigem siiski piiratud või miinimummahus. Kuidas sellega siis tegelikult on?
Palju seal lapsi klassis on? Kas neil on ka pikapäevarühm?[/tsitaat]
Ristiku koolis õpitakse tavalise põhikooli õppekava järgi. on klassid kus on max 16 last ja on väikeklassid kus max 4 last. minu asperger kel lisaks ka muud diagnoosid, õpib üksi.ta ei suuda teistega koos olla.piiratud ehk lihtsustatud õppekava järgi õpitakse Tondil, st Tallinna 1. eriinternaatkoolis.
minuteada pikapäevarühma Ristikus pole.
Aspergerile sobib ka VHK Miikaeli kool aga seal on kohtade arv piiratud.minu laps nt omal ajal sinna ei mahtunud, nei lei olnud vaba kohta.Miikaeli koolis on ka õppemaks.

RE: olin vist lapsena asperger

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]meil on kodus autist ja teda on täiesti võimalik dresseerida näiteks mitte sõiduteel käima. Jah, see nõuab hirmsat kannatlikkust ja järjekindlust, aga põhimõtteliselt on kõik võimalik.
Aga meie süsteemis ongi see viga, et keegi ei instrueeri lapsevanemat kuidas oma \”teistsuguse\” lapsega hakkama saada, kuidas käituda, mis töötab ja mis mitte. Teemaalgataja,ära võta südamesse teiste inimeste arvamust. Aspergeritel endil on teiste arvamusest suhteliselt savi, seega ei maksa paanitseda. Külma rahuga, kindla käega ja väga järjekindlalt. Mõnes mitte nii olulises punktis võid ju rohkem järgi anda nö vastukaaluks. Aga teatud asjades tuleb lihtsalt dresseerida.

Normintellektiga asperger Ristikus tuleb mulle üllatusena. Mulle on just on räägitud, et Ristikus on need mitte normintellektiga ja ärge sinna kindlasti pange. Saa siis aru.
[/tsitaat]
Võta lahti selle kooli koduleht ja seal on kirjas , et seal õpivad normintellektiga või siis piir peal olevad lapsed. st igal aastal on mõni kellele ikkagi tavakooli programm on liiga raske ja ta läheb edasi Tondi kooli.St ikka juhtub et lapse võimed jäävad kuhugi paigale ja edasi ei lähe. Ristikus jätkavad ikka need kes tulevad põhikooli programmiga toime ja aspergerid tulevad, kui nende eripära arvestada.

RE: olin vist lapsena asperger

Vali parem kodulähedane tavakool, yx kord yle tänava & kax korda ymber nurga minekuga tuleb 7-aastane aspie toime kyll, aga pikapäevaryhmas ta võib väga hullux kätte ära minna, me enamasti väsime sundsuhtlusest ruttu & hakkame siis lollusi tegema.

Asperger on tavaliselt normintellektiga, ain’t sotsiaalselt väheke omamoodi. See on, kusjuures, kasvatuse & keskkonnaga silutav. Täitsa asjaliku yhiskonnaliikme saab, kui veidigi vaeva näha. Tavakool võib just aidata, no & kui ei aita, siis on aeg Ristikusse või Miikaeli yle minna, selle aja peale ta ehk oskab ise õige bussiga kooli sõita ka. Minu pärilik aspie sai tavakoolist (G5 koolist, seejuures) saabast alles pärast kuuendat klassi & ma ise venitasin omal ajal sealsamas keskkoolini välja.

Ma väga soovitax vähemalt proovida tavakoolis. Ta ju EI TAHA olla teistsugune, ta tahab sulanduda & seltsida & elada nagu kõik teised, ehk tal õnnestubki?

RE: olin vist lapsena asperger

Minu tähelepanekuid. Aspergerid on andekad, mingil alal kindlasti. Nad on hästi tundlikud ja neil on maailma asjadest väga vara \”õige\” arusaamine (nad sünnivad koos selle arusaamisega). Nad on sisemiselt väga ausad ja neile pole mõtet mulli ajada, nad tabavad kohe ära, kui midagi on n.ö. valesti.
Ärge kuidagi pärssige aspergeri andeid (ärge pange neid kuskile abikoolidesse), nad lähevad sellest ainult stressi, nad ei saa ennast piisavalt realiseerida, nende ajul pole piisavalt tööd, nad muutuvad seesmiselt vihaseks. Asperger saab tavakoolis edukalt hakkama ja on tavaliselt klassi targim (eraldi teema on tal motivatsioon).
Paraku on hästi lihtne arvata, et kuna laps ei suhtle ja hoiab omaette ja on selline imelik, siis ta on mõistuselt kuidagi puudulik, et ega ta ei saa vist ikka asjadest aru. Ta saab suurepäraselt kõigest aru ja sisimas on ärritunud \”lollide\” inimeste peale. Aspergeril pole ühte omadust, ta ei püüa ennast teiste järgi seada, tema sees on maailm hästi paigas, just tema enda maailm, asperger on ise. Väga eluterve omadus iseenesest, aga kui seda palju saab, siis inimesed hakkavad enesekesksuses ja hoolimatuses süüdistama (nad ei mõista, on kadedad, tunnevad andekuse ees hirmu jms). Sest asperger ei oska mängida mänge, et ennast meeldivamaks teha või vastavalt olukorrale muuta, asperger on, nagu ta loodud on.
Nendest võivad saada teadlased, uurijad, avastajad, kui neid ägedalt vormi ei suruta.

RE: olin vist lapsena asperger

Väljapanemata diagnoosiga aspergerite kohta sobib ka väljend \”subkliiniline asperger\”. St. aspergerlikke jooni on vähe või on need liiga nõrgalt avalduvad, et diagnoosi välja panna. Diagnoosiga peaks üldjuhul kaasnema ka puue, lapse puhul erikool ja tõsised raskused eluga hakkamasaamisel.
Mina olin lapsena ka selline subkliiniline asperger, armastasin üksi olla, raamatuid lugeda, suhtlemine valmistas raskusi, võisin imelikult käituda, sh. omaette rääkida jne. Muide, tähelepanu puudulikkus ja aeglus, kehaline kohmakus, meeelolukõikumised jne. on aspergeri sündroomi puhul kaasuvad häired, mitte sündroomi enda osa. Aspergeritel võib olla igasuguseid kaasuvaid häireid, sagedasim ongi tähelepanuhäire, täisealistena kalduvad nad depressiooni.
Lapsepõlves oli jah raske ja narriti ka palju, aga õnneks toimus murdeeas või isegi varastes kahekümnendates oluline pööre paremuse poole ja praeguseks olen ma maailmaga täitsa hästi kohanenud : ) Osaliselt on vbl põhjus selles, et teismeeas jäin ma vanemate hoolitsusest äkki ilma ja pidin ise enda eest seisma hakkama.
Mu abikaasa on samuti tugevate aspergeri-joontega, oleme isegi kaalunud talle puude taotlemist seetõttu. Tal on kõrgharidus, aga aspergeri-jooned segavad tõsiselt igapäevaeluga hakkamasaamist.
Me mõlemad oleme ühel meelel, et aspergerite jaoks lapsepõlv ongi üsna raske,aga täisiga on parema prognoosiga : )
Aspergerid on väga erinevad ja tegelikult ei ole kellelgi, ka eripedagoogidel kindlat retsepti, kuidas on õige neid kasvatada ja kohelda. Võid rahulikult oma sisetundest lähtuda. Üks aga on kindel – tolerantses ja vabameelses keskkonnas saavad aspergerid hakkama sama hästi, kui nerotüübdki. Loodan, et leiad oma lapse jaoks talle ja endale kõige sobivama kooli : )