Olen ise pikalt suhtes olnud ja kuna meist sai paar juba teismelistena, siis oleme kuidagi kokku kasvanud. Kõik on ühine ja siis natuke oma osa ka.
Nüüd on sõbrad ja sõbrannad siis suhete loomise faasis ja vaatan, et oma aja vajadus teeb partneri õnnetuks ja üksildaseks. Nt sõbranna on väga iseseisev ja karjäärile pühendunud. Suhe on 2a ja kooselu u 10 kuud ja ta ei talu seda, et mees on pidevalt kodus. Sõbranna tahab üksi kodus olla. Ja siis on rahulolematu.
Teine sõbranna on nö teisel ringil. Eelmisest suhtest laps. Ta on üldse väga arvestav ja rahumeelne. Uus mees aga pidevalt tahab oma aega, autoga ringi sõita, muusikat kuulata, jalutada. Korra nädalas kohtun ka pikemalt sõpradega. Sõbranna pole nagu draamat teinud, aga kurdab järjest rohkem, et tunneb end üksikuna ja ei saa aru sellest üksi olemise vajadusest.
Mina mõtlen, et need inimesed pole suhteks veel päris valmis, kes vajavad pidevalt üksi olemist. Või mõtlen valesti? Mida teie arvate ja kui palju üksi olemist on juba pühendumisraskus?
Teema: Oma aja vajadus püsisuhtes
Inimesed on erinevad ja kõik ei vaja ega soovigi suhet. Ei saa sundida end teise inimese pidevat juuresolekut taluma ja teine pool peab sellega arvestama või lahkuma.
nad on suhteks valmis, aga mitte kooseluks – need kes aega vajavad. Ja need õnnetud – nemad vajavad teistsugust kaaslast.
Olin ka isekunagi armunud meeletult tüüoi, kellega meil olid erinevad vajadused. See ajas mu hulluks, mina vajasin rohkem lähedust. Lahku me läksimegi. Nüüd olen 6a koos mehega, kellega sarnased vajadused.
Mins olen introvert ja vajan keskmisest rohkem oma aega. Ja ka oma lapsest. See on täitsa tõsi, aga nii on.
Mul oma mull, milles mul vaja olla on. Suhtes lapse isaga olen olnud 8a, laps on 5a.
Inimesed on erinevad, samuti nende vajadus üksi olla. Suhe püsib ja on hea kui mõlemal poolel on enamvähem samasugune arusaamine vajadusest oma aja osas. Sinutoodud näidetes sobiksid mõlemad paarid selles osas paremini teise poole partneriga.
Mis selles siis halba on kui osa aega ka eraldi veedetakse. Inimestele meeldivadki erinevad asjad või peab paarisuhtes kõik 100% klappima. Enne jõuab pensioniiga kätte kui sellise klappimise kellegagi leiab. Pealegi on siis ainest enamateks omavahelisteks jututeemadeks.
Üks asi on see vajadus oma ruumi ja üksioleku aja järgi, see on täiesti normaalne. Siiski aga tuleks vahet teha, kas kaaslane ongi selline, kes aegajalt vajab sellist omas mullis olemist või tahab ta aega eraldi veeta, kuna midagi on suhtes mäda ja ei osata sellega muud moodi toime tulla, kui otsida võimalusi mitte koos olla.
Mina vajaan tihtipeale üksiolemist. Myl on väga tihedad tööpäevad ja palju suhtlemist, seega aegajalt mul ongi vaja rahu ja vaikust.
Elan oma elukaaslasega juba 10ndat aastat. Oma aega vajan palju,isegi lapsest. Muutun väga närviliseks kui ei saa nädalas paari tundi omaette olla.
Pere juba on arvestanud sellega ja kõigile on nii okei
mees käib tööl ja peale tööd kodus ta vajab aega, et olla mittesuhtlev. mina töölt tulles ka ei jõua suhelda. laps tuleb koolist, trennist. kaob ka oma tuppa. teine laps ka. kõrvalt vaadates on me pereelu kuidagi nukker. aga üle oma varju ei hüppa. ühtpidi kõik vajavad aega ja teisalt on nukker, et me seda vajame. sest klapitada neid suhtlemise sooviga aegu on ikka raske. palju lihtsam on end kodus lülitada välja kõigest, lülitades sisse arvuti või teleka või lugeda või minna trenni tegema.
Olen abielus 22 aastat ja viimased 6 aastat naudin üksinda maal olemist – sõidan reede õhtul maale, kütan kaminat, käin metsas-mere ääres koeraga. Õhtul loen, lähen vara magama. Järgmine päev tuleb mees lastega järgi. Samas mul on ka selline tuttav nagu teemaalgataja – koguaeg on mehega koos, kui mees peab minema kuhugi üksi (lähetus, klassikokkutulek) – on naine kohe õnnetu.
No mina olen 13 aastat suhtes olnud, 40 aastat vana ja kolme lapse ema aga ikka vajan omaette olemise aega. Küpsusega ei ole siin miskit pistmist. Iseloom on selline. Mõni tahab 24/7 pidevalt kellegagi koos olla ja lausa kardab üksi olekut. Minu jaoks on jälle see kummaline. Meie mehega seepärast hästi kokku sobimegi, et tahame mõlemad palju omaette aega ja võimaldame sama partnerile. Minule võib jälle tunduda, et suhtes on midagi mäda, kui ei julgeta teisele hingamisruumi jätta. Aga noh, tegelikult tean, et lihtsalt inimeste soovid ongi erinevad ja kui mõlemad osapooled sellega rahul on, siis suhtega on kõik hästi.
Elu on näidanud, et need, kes kooselus eraldi elavad, kellel ühine tutvusringkond puudub ja erinevad hobid, need kokku ei jää ka. Abielu püsimine on paljuski juhuste puudumine. Mida rohkem inimesed oma kaasadest eraldi tegutsevad, seda suurem on võimalus, et leitakse keegi teine omale paralleelselt. Kui ikka koos käiakse ühistel üritustel, tegeletakse sama hobiga, siis ei lähe need suhted nii kergesti lahku ka. Ja ma ei räägi sellest, et nädalas inimesed vahepeal tahavad eemal olla üksteisest või vahest sõprade/sõbrannadega kohtuda. Osad inimesed näiteks üldse ei sobigi pereinimesteks, aga mingist üksinduse kartusest on ikkagi omale perekonna loomud ja siis käivad omapead ringi, väites et nemad tahavad vabad olla jne. Mis sellest perekonnast siis tekitasid, kui niiväga vaba tahad olla. Elanud üksinda, aga seda ka ei taha. Sellised isendid on kõige ebameeldivamad paraku.
Olen abielus 22 aastat ja viimased 6 aastat naudin üksinda maal olemist – sõidan reede õhtul maale, kütan kaminat, käin metsas-mere ääres koeraga. Õhtul loen, lähen vara magama. Järgmine päev tuleb mees lastega järgi. Samas mul on ka selline tuttav nagu teemaalgataja – koguaeg on mehega koos, kui mees peab minema kuhugi üksi (lähetus, klassikokkutulek) – on naine kohe õnnetu.
Kirjutad siin, kuidas sina soovid kohe reedeti üksi olla ja naudid seda. Teemaalgatajat ja tuttavat vaatad halvakspanuga, kui mees üksi kuhugi läheb. Sul on ju hoopis teistsugune olukord. Jäta oma mees ka üksi nädalavahetusteks linna ja mine lastega maale, vaata kui kaua läheb aega, kui mees järsku eemale hoidma hakkab. Hetkel oled sa lihtsalt kavalasti teinud, et jätad reedeks lapsed mehega, et mees ei saaks sõpradega väljas käia. Ei ole vaja tulla rääkima, kuidas sa seda üksindust naudid. Sellist üksindust naudib igaüks. Sina võrdled tuttava mehe klassikokkutulekuid ja lähetusi, oma reedeste üksiolekutega, kui mees lastega. Saad ju isegi aru, et võrreldamatud olukorrad.
Olen abielus 22 aastat ja viimased 6 aastat naudin üksinda maal olemist – sõidan reede õhtul maale, kütan kaminat, käin metsas-mere ääres koeraga. Õhtul loen, lähen vara magama. Järgmine päev tuleb mees lastega järgi. Samas mul on ka selline tuttav nagu teemaalgataja – koguaeg on mehega koos, kui mees peab minema kuhugi üksi (lähetus, klassikokkutulek) – on naine kohe õnnetu.
Kirjutad siin, kuidas sina soovid kohe reedeti üksi olla ja naudid seda. Teemaalgatajat ja tuttavat vaatad halvakspanuga, kui mees üksi kuhugi läheb. Sul on ju hoopis teistsugune olukord. Jäta oma mees ka üksi nädalavahetusteks linna ja mine lastega maale, vaata kui kaua läheb aega, kui mees järsku eemale hoidma hakkab. Hetkel oled sa lihtsalt kavalasti teinud, et jätad reedeks lapsed mehega, et mees ei saaks sõpradega väljas käia. Ei ole vaja tulla rääkima, kuidas sa seda üksindust naudid. Sellist üksindust naudib igaüks. Sina võrdled tuttava mehe klassikokkutulekuid ja lähetusi, oma reedeste üksiolekutega, kui mees lastega. Saad ju isegi aru, et võrreldamatud olukorrad.
22 aastat abielus olnud inimestel pole enam imikuid, keda justkui kavalasti abikaasale kantseldada jäetakse. Selles kooselus on suuremad lapsed, kes teevad ise oma valikud – kas emaga kaasa reedel või isaga laupäeval.
Mina mõtlen, et need inimesed pole suhteks veel päris valmis, kes vajavad pidevalt üksi olemist. Või mõtlen valesti? Mida teie arvate ja kui palju üksi olemist on juba pühendumisraskus?
Sa ei tea midagi suhte loomisest täiskasvanuna, kui inimesed on isiksustena juba välja kujunenud.
Ära parem arva midagi.
Loomuldasa on mu suhtlemisvajadus yliväike, aga yles kasvasin ylerahvastatud yhiskortereis & yhikatubades, kus elu kees 24/7 & yxi olla õnnestus heal juhul WCs kõik need kolm minutit, kui yxki hädaline veel uxe taga ei lammutanud. Seega on minu oma koht minu enda sees & kogu aeg on minu oma aeg sõltumata sellest, kas keegi mu kõrval omast arust minuga suhtleb või mitte.
Loomuldasa on mu suhtlemisvajadus yliväike, aga yles kasvasin ylerahvastatud yhiskortereis & yhikatubades, kus elu kees 24/7 & yxi olla õnnestus heal juhul WCs kõik need kolm minutit, kui yxki hädaline veel uxe taga ei lammutanud. Seega on minu oma koht minu enda sees & kogu aeg on minu oma aeg sõltumata sellest, kas keegi mu kõrval omast arust minuga suhtleb või mitte.
Müts maha sinu ees, oled hästi sellest läbi tulnud. Mul jälle just vastupidi: vajan palju omaette mullis olemist ja sain seda ka lapsepõlves üksiku lapsena piisavalt, aga ühikaeluga ei kohanenudki (lugesin neljases toas oma reformvoodi peal keras raamatut ja sain mittesuhtlemise pärast külge ülbiku sildi) ja nüüdki ajavad ootamatult minu ellu füüsiliselt sissesõitjad mind närvi, ei ole õppinud ennast nende pealetükkivuse vastu kehtestama või kaitsma, ajan kohe nagu siil okkad püsti.
Olen abielus 22 aastat ja viimased 6 aastat naudin üksinda maal olemist – sõidan reede õhtul maale, kütan kaminat, käin metsas-mere ääres koeraga. Õhtul loen, lähen vara magama. Järgmine päev tuleb mees lastega järgi. Samas mul on ka selline tuttav nagu teemaalgataja – koguaeg on mehega koos, kui mees peab minema kuhugi üksi (lähetus, klassikokkutulek) – on naine kohe õnnetu.
Kirjutad siin, kuidas sina soovid kohe reedeti üksi olla ja naudid seda. Teemaalgatajat ja tuttavat vaatad halvakspanuga, kui mees üksi kuhugi läheb. Sul on ju hoopis teistsugune olukord. Jäta oma mees ka üksi nädalavahetusteks linna ja mine lastega maale, vaata kui kaua läheb aega, kui mees järsku eemale hoidma hakkab. Hetkel oled sa lihtsalt kavalasti teinud, et jätad reedeks lapsed mehega, et mees ei saaks sõpradega väljas käia. Ei ole vaja tulla rääkima, kuidas sa seda üksindust naudid. Sellist üksindust naudib igaüks. Sina võrdled tuttava mehe klassikokkutulekuid ja lähetusi, oma reedeste üksiolekutega, kui mees lastega. Saad ju isegi aru, et võrreldamatud olukorrad.
Olen abielus 22 aastat ja viimased 6 aastat naudin üksinda maal olemist – sõidan reede õhtul maale, kütan kaminat, käin metsas-mere ääres koeraga. Õhtul loen, lähen vara magama. Järgmine päev tuleb mees lastega järgi. Samas mul on ka selline tuttav nagu teemaalgataja – koguaeg on mehega koos, kui mees peab minema kuhugi üksi (lähetus, klassikokkutulek) – on naine kohe õnnetu.
Kirjutad siin, kuidas sina soovid kohe reedeti üksi olla ja naudid seda. Teemaalgatajat ja tuttavat vaatad halvakspanuga, kui mees üksi kuhugi läheb. Sul on ju hoopis teistsugune olukord. Jäta oma mees ka üksi nädalavahetusteks linna ja mine lastega maale, vaata kui kaua läheb aega, kui mees järsku eemale hoidma hakkab. Hetkel oled sa lihtsalt kavalasti teinud, et jätad reedeks lapsed mehega, et mees ei saaks sõpradega väljas käia. Ei ole vaja tulla rääkima, kuidas sa seda üksindust naudid. Sellist üksindust naudib igaüks. Sina võrdled tuttava mehe klassikokkutulekuid ja lähetusi, oma reedeste üksiolekutega, kui mees lastega. Saad ju isegi aru, et võrreldamatud olukorrad.
22 aastat abielus olnud inimestel pole enam imikuid, keda justkui kavalasti abikaasale kantseldada jäetakse. Selles kooselus on suuremad lapsed, kes teevad ise oma valikud – kas emaga kaasa reedel või isaga laupäeval.
No nii suured ei paista olevat, et täitsa omapead hakkama saaks. Suuremad teismelised ei läheks enam üldse igal nädalavahetusel vanematega maale kaasa. Seega keegi peab nendega ju olema. Ja huvitav, kuidas sellele ‘oma aja maiale’ käole meeldiks see, kui mees teataks, et tema tahab laupäeva õhtuti ‘oma aega’ ja ilma lasteta olemist.
Ärge jah palun ajage sassi täitsa üksinda aja nautimist või üksi lastega olemist. Üksi lebotada meeldib igaühele, üksi lastega kodus olemine, kui teine lähetuses või sõpradega väljas, on hoopis iseasi.
Loomuldasa on mu suhtlemisvajadus yliväike, aga yles kasvasin ylerahvastatud yhiskortereis & yhikatubades, kus elu kees 24/7 & yxi olla õnnestus heal juhul WCs kõik need kolm minutit, kui yxki hädaline veel uxe taga ei lammutanud. Seega on minu oma koht minu enda sees & kogu aeg on minu oma aeg sõltumata sellest, kas keegi mu kõrval omast arust minuga suhtleb või mitte.
Müts maha sinu ees, oled hästi sellest läbi tulnud. Mul jälle just vastupidi: vajan palju omaette mullis olemist ja sain seda ka lapsepõlves üksiku lapsena piisavalt, aga ühikaeluga ei kohanenudki (lugesin neljases toas oma reformvoodi peal keras raamatut ja sain mittesuhtlemise pärast külge ülbiku sildi) ja nüüdki ajavad ootamatult minu ellu füüsiliselt sissesõitjad mind närvi, ei ole õppinud ennast nende pealetükkivuse vastu kehtestama või kaitsma, ajan kohe nagu siil okkad püsti.
Tead, tekita see oma mull enese sisse. On täiesti võimalik ka nii, et väliselt oled lausa särav & seltskondlik, aga seespool istub mullis kuldkalake & maigutab suud. Kes teab, ehk isegi muigab. & igasugu intrusioonidest on tal sajaga savi, tema mulli sisse ei tungi peaaegu miski.
Olen see “oma aja maias kägu” – suvel olengi koos lastega maal ja mees täiesti üksi linnas (mees suvel eriti ei puhka), vahepeal käis noorem laps ka minuga kaasas – nüüd viimasel ajal tahab reedel kodus olla (ei ole jah tõesti imikud). Eks nüüd tõesti ei taha lapsed enam eriti maale tulla, õnneks on seal lähedal naabrid, kellel samuti lapsed.
Mees maale üksi minna ei viitsi, temal meeldib linnakodus toimetada ja ei keelaks, kui ta üksi läheks.
Oleme 22 aastat abielus ja meil on erinevad hobid. Isegi käime eraldi reisimas seoses hobidega.
Samamoodi elasid mu vanemad – ema kolis kevadel maale ja käis sealt töölt, isa elas linnakorteris. Nüüd on pensionil ja elavad koos maal, abielus ka ikka üle 50 aasta!
Minu mees on ka piisavalt omaette ilma lasteta. Ma ei näe sellisel elul mõtet, kus meest peab paaniliselt enese küljes hoidma, et juhust ei tekiks. Tegelikult tark mees leiab selle juhuse alati, kui ikka kipitab. Ma ei karda ka absoluutselt üksi elamist. Enne mehega koos elama asumist olime me mõlemad kümme aastat üksi elanud. Mehega koos on lihtsalt toredam ja naudin seda täiega seni kuni kestab. Mulle meeldib mitmekesisus elus. Rutiin ei sobi mulle üldse. Seega vahel tahan oma aega, vahel pere aega ja vahel olla ainult mina ja lapsed ja vahel olla koos sõpradega perega, vahel üksi koos sõpradega. Ja samad asjad on loomulikult ka mehele lubatud.
Ma ei mõista neid, kes kukuvad endast teistsuguseid soove materdama ja teatavad, et meie suhteks ei sobi, suhe ei kesta jne. Pidevalt ninapidi koos elavate paaride suhted lähevad laiali sama sageli. Põhiline on leida enda kõrvale sarnaste soovidega kaaslane. Arvan et mõningane kibedus siin teemas tulenebki sellest, et ega see sarnaste soovidega partneri leidmine nii kerge polegi.
Minu mees on ka piisavalt omaette ilma lasteta. Ma ei näe sellisel elul mõtet, kus meest peab paaniliselt enese küljes hoidma, et juhust ei tekiks. Tegelikult tark mees leiab selle juhuse alati, kui ikka kipitab. Ma ei karda ka absoluutselt üksi elamist. Enne mehega koos elama asumist olime me mõlemad kümme aastat üksi elanud. Mehega koos on lihtsalt toredam ja naudin seda täiega seni kuni kestab. Mulle meeldib mitmekesisus elus. Rutiin ei sobi mulle üldse. Seega vahel tahan oma aega, vahel pere aega ja vahel olla ainult mina ja lapsed ja vahel olla koos sõpradega perega, vahel üksi koos sõpradega. Ja samad asjad on loomulikult ka mehele lubatud.
Ma ei mõista neid, kes kukuvad endast teistsuguseid soove materdama ja teatavad, et meie suhteks ei sobi, suhe ei kesta jne. Pidevalt ninapidi koos elavate paaride suhted lähevad laiali sama sageli. Põhiline on leida enda kõrvale sarnaste soovidega kaaslane. Arvan et mõningane kibedus siin teemas tulenebki sellest, et ega see sarnaste soovidega partneri leidmine nii kerge polegi.
Endast teistsuguste soove hakkasid siin esmalt materdama just need vabaduseotsijad, kes ei mõistnud oma tuttavaid, kelle mees suvepäevadel käis ja abikaasa solvunud oli.
Ei ole vaja üldistada. Sinu tutvusringkonnas võibolla lähevad koostegutsevad paarid laiali, minu tutvusringkonnas lähevad laiali need, kes erinevates seltskondades viibivad ja eraldi hobidega tegelevad. Koostegutsevad paarid kõik minu tutvusringkonnas koos ja õnnelikud.
Teoorias räägivad kõik, kuidas nad üksi ka elada võivad ja ei pea kellegagi koos elama. Kui ükskord see hetk peaks reaalselt tulema, siis on valdav osa inimesi õnnetud oma üksinda elamise peale. Loe kasvõi siin teemat, kus tuleb välja, et tegelikkuses ei taheta üksi elada, kui oled harjunud 10+ aastat oma elu kellegagi jagama.
No eks see pidevalt kõige koostegemine tundub unistuste suhtemuster juhul, kui ka teine osapool seda naudib. Aga kui mees tahab sinna suvepäevadele ja naine keelab, kas siis saab rääkida sarnastest soovidest? Ja kas teise poole soovide maha surumine käskude ja keeldudega saab olla hea suhte alustala? Mulle tundub ebaloogiline. See pidevalt koos olev pere püsib koos ikka siis, kui mõlemad pooled ilma sunnita nii elada soovivad.
No eks see pidevalt kõige koostegemine tundub unistuste suhtemuster juhul, kui ka teine osapool seda naudib. Aga kui mees tahab sinna suvepäevadele ja naine keelab, kas siis saab rääkida sarnastest soovidest? Ja kas teise poole soovide maha surumine käskude ja keeldudega saab olla hea suhte alustala? Mulle tundub ebaloogiline. See pidevalt koos olev pere püsib koos ikka siis, kui mõlemad pooled ilma sunnita nii elada soovivad.
Kes on käskudest, keeldudest rääkinud. Mitte kellegi soove ei suruta maha, mõlemal on ühtemoodi soovid. Kas teil tõesti ei ole tutvusringkonnas paare, kes käivadki koos sõprade perekondadega reisimas, üksteisel külas, kus on veel lisaks mitu perekonda. Käiakse kohvikutes jne. Lapsed suhtlevad omavahel jne. Väga õnnelikud paarid on. Samas käiakse ka vahest eraldi, sõpradega/sõbrannadega, kes olid enne abielu. Selliseid abielusid/kooselusid tean mina väga palju ja nad on tõesti õnnelikud koos tegutsedes. Kui koos asju tehakse, siis vastupidi, lastakse ka teisel poolel omi asju ajada. Sellised abielud, kus naine peab pidevalt üksi lastega tegutsema ja mees sõpradega või oma hobidega tegeleb, ei tule sealt lõpuks mingit püsivat suhet välja, prioriteedid on lihtsalt nii erinevad.
Loomulikult on. Mu oma vanemad käivad võimalikult palju koos. Aga kui käsud ja keelud ei ole kooselu määravaks, siis ei sega ju ka mingid suvepäevad, sest mees lihtsalt ei tüki sinna ise ka.
Aga kui käsud ja keelud ei ole kooselu määravaks, siis ei sega ju ka mingid suvepäevad, sest mees lihtsalt ei tüki sinna ise ka.
Täpselt nii. Meie oleme mehega sellised pidevalt kõike koos tegev paar. Ka oma hobitegevuste juurde proovib mees mind alati kaasata, orgunnib ja otsib võimalusi-tegevusi, et ka mul igav poleks sel ajal.
Meie jaoks on lähedus suhtes väga olulisel kohal, pean silmas just intiimset lähedust, aga seda ei saaks loomulikult eksisteerida ilma hingelise läheduseta. Me ei kujuta ette, et tavaline argipäev algaks-lõppeks ilma korraliku kallistuseta-suudluseta. Kui on vaja eraldi olla ja teisiti ei saa, siis muidugi saame hakkama, aga kumbki meist ei naudi seda üksiolemise aega. Seega meie puhul oleks väga kahtlane märk, kui üks pool äkki ühe suvalise reede õhtu sooviks omaette suvilas veeta :).
Tegelikult ei ole oluline, et kas on suhe, kus ollakse koguaeg ninapidi koos, või on suhe, kus tehakse palju asju eraldi. Ainuke oluline asi on see, et kokku oleks saanud kaks inimest, kellel on selles osas sarnased vajadused. Kui vajadused on väga erinevad, siis ei aita ju isegi kompromissid, sest lõpuks pole kumbki tegelikult ju olukorraga rahul.
Mina ise olen selles osas üsna keskmine ning soovin teha asju koos, aga samas on minu meelest suhte värskena hoidmiseks vajalik ka see, et inimesed teeksid asju eraldi. Minu jaoks on peamine just vaheldus, et teeme mehega asju koos, suhtleme koos tema sõpradega, suhtleme koos minu sõpradega, tema käib vahel üksi väljas, mina käin vahel üksi väljas, mõnikord lihtsalt oleme küll koos kodus, aga kumbki ajab omi asju ning mõni teine päev oleme hommikust õhtuni ninapidi koos.
Olen 20 aastat abielus ja omaette olemise aeg on minu jaoks VÄGA oluline. See on akude laadimise aeg. Täiskasvanud inimene tunnistab oma vajadusi, mis on hingeliseks rahuloluks vajalikud ja suhte püsimiseks on ülioluline, et teineteise vajadustega arvestatakse. Kui kummalegi osapoolele see ei sobi, siis on vale partner. Inimesed ja nende vajadused on väga erinevad. Mina ei kujuta ette end suhtes, kus 24/7 kõike tehakse koos, juba mõte sellest mõjub ahistavalt. Minu mees käib suvepäevadel, teinekord üksi kontsertidel, sõpradega väljas jne. Väga tore ju, inimese elu peabki rõõmus olema.
Lahku lähevad igasugused paarid, igavesti ei kesta ükski suhe.
Mina näiteks ei karda üksi olemist või üksi jäämist, olen endale piisavalt otsa vaadanud, ei karda oma tõelist olemust, vaid armastan end täpselt sellisena, nagu olen.
Tänitaja-kägudele ütlen kohe ära, et kui petab, siis petab. Siis vaatame suhte mõttekuse uue pilguga üle ja teeme korrektiive.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
