Esileht Pereelu ja suhted Oma elu muutmine, kas võimalik sellises olukorras

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 64 )

Teema: Oma elu muutmine, kas võimalik sellises olukorras

Postitas:
Kägu

Jagan oma lugu ja mõtteid ja loodan, et ehk saan siit mõtteid kuidas edasi minna. Ehk on saatusekaaslasi, kes oskavad nõu anda vms. Olen ette tänulik, kui keegi viitsib kaasa mõelda. Olen ka kriitikaks valmis, juhul kui.

Olen 41.a. ja väikelapse ema. Laps on 5.a. Oleme üsna algusest peale kahekesi elanud, laps oli küll tema isaga koos planeeritud ja ka raseduse ajal olime veel koos, aga olen aus ja ei salga, et see suhe oli ebastabiilne algusest peale ja laguneski kui laps oli vaevu kahene. Nüüdseks on lapse isal juba uus kaaslane ja sellega taas lapsed plaanis (ning ka minule eelnevast elust on tal lapsed). Seega eks on juba vast arusaadav, millist tüüpi mehega on tegu. Samas ei ole minu eesmärk siia kirjutades seda meest lahata, ega arutada mis sai valesti tehtud – olen seda pikalt teinud ja selles osas endaga palju tööd teinud ja lahti mõtestanud, miks kõik läks nii, nagu läks. Loodetavasti olen edaspidi targem, oluliselt elunäinum olen kindlasti. Täna on mul tore ja terve laps, olen leppinud, et tema isast ei ole tuge ei kasvatamisel, ega ka materiaalselt ja olen keeranud oma elus juba aastaid tagasi uue lehekülje. Mitte, et see oleks lihtne olnud, aga minu meelest olnuks vastutustundetu lapse isaga veel hullem. Olgu ka öeldud, et isa ei ole ka lapse sünnidokumentides, ta nimelt oli liiga hõivatud, et vormistamisel osaleda.

Kirjutan siia hoopis teisel põhjusel. Nagu kirjutan, et olen tänaseks aastaid lapsega kahekesi elanud. Tugivõrgustikku ei ole läheduses, on vaid paar tasulist lapsehoidjat. Vanaemad on sadu kilomeetreid meist ning lähedased sõbrad on samuti kaugel või siis oma eludega hõivatud – ja ega neid palju ei ole ka, paar inimest vaid.

Ma olen olnud pikki aastaid ise ettevõtja, seega ei ole tekkinud ka töö kollektiivi, kellega suhelda või kus oleks saanud suhteid luua. Ehk et olengi enamasti oma lapsega. Lapsel on õnneks tore lasteaed ja olen püüdnud tema elu hoida mitmekesise, külastame lisaks lasteaiale toredaid lasteüritusi ja mängukohti. Aga minu enda elu praktiliselt puudub. See tähendab, ma küll eksisteerin, aga ma ei saa seda täisväärtuslikuks eluks nimetada. Mul puudub tegelikult nii isiklik- kui sisuliselt ka tööalane elu, sest ettevõtluse vorm on ka olnud kõik need aastad passiivne, st. ei pea igapäevaselt palju suhtlema, ega ringigi liikuma. Lapse sünni järgselt läks kogu aur aastaid vaid lapsele, sest ilma toeta lihtsalt oledki vaid sajaprotsendiliselt beebile ja ei jäänudki muuks energiat. Nüüd viimasel paaril aastal olen aga juba esialgsest koormusest taastunud ja rohkem “oma elu” elanud. Tegin endale pärast pikka põdemist (pärast lahkuminekut lapse isast) tutvumisportaali konto, olen kohtamaski käinud, vahel harva sõbrannaga kohtudes (nagu mainisin, et me ei kohtu sageli, elame kaugel üksteisest) kohvikus käinud, mõnikord kinos, lihtsalt üksteisel külas. Portaali kaudu olen käinud paar korda kohtamas. Samas olen valinud sealt tutvumiseks vaid välismaa mehi, ehk et need kellega olen kohtunud ja kes on mulle meeldinud, on viibinud siin kas töö- või turismi reisil ja seejärel taas koju tagasi sõitnud. Püsima ei ole need suhtlused distantsilt jäänud. Miks ma olen välismaa mehi tutvumiseks vainud? Sest ma ei tea miks, aga mulle enam ei sümpatiseeri kohalikud mehed. Vabandust, ma ei soovi kedagi solvata, aga tõesti nii on. Ma ei tea, kas ma olen oma kurbadest kogemustest sellise hoiaku võtnud, või mis, aga enamikku kohalikest meestest vaatan täiesti emotsioonitu pilguga ja lihtsalt – midagi on minus muutunud. Mis – ei tea, olen ise ka segaduses. Kas olen loonud endale mingi illusiooni, et seal kus mind ei ole, on kõik ilusam ja parem… Tõesti ei tea.

Nüüd jõuangi oma jutu mõtteni. Ma olen terve viimase aasta mõelnud, et tahaksin kolida koos lapsega Eestist öra. Ma ei ole siin õnnelik, ei ole eluga rahul ja ma ei näe siin ka mingit perspektiivi jätkata. Mul ei ole siin eriti lähedasi ja ka see ettevõtlus on end ammendamas, millega olen tegelenud. Ka need mõned aastad, mil olen lootnud, et ehk viib elu mind kokku uue kaaslasega, aga ka seda ei ole juhtunud. Lisaks sooviskin ma väga rohkem maailma näha ja ka lapse iga on praegu selline, et ta ei ole veel seotud kooliga, ei ole veel kujunenud välja sõpru jne. Samas mind ei oota kusagil keegi ees – on mõni tuttav ikka mõned välismaises riigis, aga töö- ja elukoha mõttes küll ei ole ilmselt kusagilt mingit abi loota. Peaksin ise lapsega toime tulema võõras keskkonnas. Samas olen seda siin juba aastaid teinud, selles mõttes olen harjunud.

Olen siin elades depressiivne ja kurb. Ja lihtsalt tõesti, ei näe ka seda, et pikemas perspektiivis asi paremaks saaks minna. Minu olukord on ka aastaid juba sama.

Mul oleks võimalik müüa siinset maiset vara ja minna. Ja midagi jääks siia alles ka, kinnisvara siis, saaksin vast pikaajalisele üürile anda. Siinse vara müük samas võtab ka aega, olen juba protsessiga alustanud.
Vähemalt alguses tuleksin võõral maal toime, kuniks leiaksin töö ja lapsele lasteaia.. aga ma ei tea ju isegi seda, kuhu riiki minna. Rääkimata, et millest seal elada. Mul ei ole nii head haridust ka, et see mulle kusagil uksi avaks.

Loodan, et selle aruteluga siin saan oma mõtteid korrastada ja selgust, mis minuga toimub ja kuhu minna ja mida meie eluga edasi ette võtta.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 23 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Iseenda eest ei põgene – ehk ära arva, et sind kuskil mujal mingi imeline uus elu ees ootab, sest kui sinu sees pole rahulolu ja kõik korras, siis imeväel ei ilmu seda kuskil mujal ka sinu ellu. Muutused algavad ikka enda seest.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ega see võimatu pole, aga midugi mitte kerge.
Kõige turvalisem oleks hankida töö enne kolimist – lubade mõttes EL on lihtsam lahendus kui väljaspool. On sul selline amet, mis igal pool vajalik?
Siis keel – kui ikka prantsuse või itaalia keelt ei oska, siis sinna elama minek lapsega pole reaalne.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mul ei ole kahjuks sellist ametit, mis mind välismaal aitaks. Inglise keele oskus on, vene keele oskus ka. Olen aga valmis minema keelt õppima, seni kuni siin veel nö. otsi kokku tõmban.

Ega see võimatu pole, aga midugi mitte kerge.

Kõige turvalisem oleks hankida töö enne kolimist – lubade mõttes EL on lihtsam lahendus kui väljaspool. On sul selline amet, mis igal pool vajalik?

Siis keel – kui ikka prantsuse või itaalia keelt ei oska, siis sinna elama minek lapsega pole reaalne.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 23 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kui lähed uurid kindlasti kohalikku koolisüsteemi. 5 aastased on mõnes riigis juba mitu aastat koolis käinud. Paned lapse väga keerulisse olukorda, kui ta pole tasemel ja peab kusagilt “algusest” alustama üsna väikestega koos.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kõik on võimalik. Vene keele oskus on vägagi hinnatud mujal Euroopas. Minul oli aastaid tagasi sama lugu, aga selle vahega, et ma teadsin mis riiki ma tahan minna ja mul oli ka nö amet olemas. Alustasin pool aastat varem keeleõpingutega ning lappasin asukohariigi tööportaale ning kinnisvara. Valisin omale koha, kus elada ning töökoha, mida tahtsin. Sain mõlemad. Töökohalt aidati juba edasi üürilepinguga ja kooliga. Kõik läks ladusalt.
Minu arvates ongi kõige tähtsam välja mõelda, mida ja kuhu sa täpselt tahad ja edasine on juba lihtne.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kui otsid sõpra ja elad Tartus või selle lähedal, olen olemas.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tean, mida sa teemaalgataja tunned. Mingis mõttes olen ma sinule sarnases olukorras olnud – mingis mõttes, sest Eestis oli mul välja kujuneud sõpruskond ja töö, aga hinges oli tühjus ja depressioon ja lapsega olin juba palju aastaid üksi olnud. Ma ei teinud plaani kolida välismaale teadlikult, nagu sinagi, vaatasin tutvumisportaalides peamiselt välismaa mehi, kusjuures sedagi mitte plaanipäraselt vaid lihtsalt eesti mees ei pääsenud kuidagi sellest konkurentsis löögile enam oma passivse ja kohati tahumatu hoiakuga. On lihstalt palju kultuure, kus mehi on kasvatatud juba mitu põlvkonda teistmoodi, kui meie eesti mehi. Minu välismaale kolimine saigi teoks sellega, et ma leidsin endale mehe, kellega abielluda ja kelle tõttu kolimist ette võtta. Kolisin EL riiki. Olen siin nüüd paar aastat elanud ja praktilistest soovitustest nii palju:
-Kui sul pole Eestis sõpruskonda, siis oled harjunud üksi olema ja sa ei tunne seda tühimiku, mida mina aegajalt, kes oli harjunud üsna tiheda sõbrannatamisega, sest täiskasvanuna uusi sõpru leida on keerulisem ja ega kultuuride erinevuski kaasa aita.
-Töö leidmine, no sellise, mida sa teha tahad ja mille eest ka natuke rohkem, kui miinimum makstakse, võib ostutuda keerulisemaks, kui arvad. Olenb sinu optimismi tasemest, minu jaoks oli see ootamatu takistus, töö leidmine võttis aega aasta ja see, mis sain on küll enam vähem, aga kindalsti mitte samal tasemel nagu ma Eestis tegin
-Mis puudutab keelt. ma usun, et enamus nn heaolu riikides on harjutud immigrantidele keelt õpetama ja keel tehakse sulle, kui sul endal motivatsiooni õppida on, üsna odava raha eest üsna kiiresti selgeks – programmid on lihtsalt niivõrd palju paremad, kui see mida ma eestis näinud olin, mis keele õpet puudutab.
-Lapse kooli pärast ära muretse, siin nimetatakse kooliks ka seda etappi, mida meie lasteaiaks nimetame, aga sisu ei erine väga. Minu laps oli juba mitu aastat Eestis koolis käinud, tuli võõrasse keelekeskkonda ja jällegi – euroopas (selles arenenumas pooles) on kogemus võõrkeelsete ja teistest kultuuridest lastega õpetamises nii suur, et laps e pidanud mul ühtegi klassi kordama, suhtlustkeele õppis ära umbes nelja kuuga. Siin on reegl, et mida noorem, seda kiiremini keelt omandab.
-Kõige selle juures, nagu juba üks eelkirjutaja mainis, enese eest ei põgene. Pärast esimest eufooriat-harjumist on su mõttemustrid kardetavasti tagsi, samad himud, samad tunded. Minul vähemalt juhtus nii.

Kas sa oma ettevõtlusega vlismaal elades ei saa tegeleda? Selleg atagaksid endale nn pehme maandumise.
Üldiselt, eesti on kodu ja ma sooviksin elada ideaalis eestis, aga siin on majanduslikult ja sotsiaalse kindlustunde müttes kindlasti lihtsam. Ma ei usu, et ma tagsi eestisse tulen paraku.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Teemaalgataja, mõtlesin, et võiksin kirjasõprust pakkuda ja läbi selle ka su tegemistele tuge. Võib-olla aitab see sul natukenegi end vähem üksikuna tunda.
Ma ise elan juba mõned aastad välismaal.
Kui suhtlemisest huvitatud oled, siis jäta palun oma e-mail.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minu tuttav läks niimoodi Hispaaniasse. Võtis oma koolilapse kaasa, esimesel aastal oli koduõppel, järgmisel juba kohalikus koolis. Ütleb, et elu kõige parim otsus. Kui kodumaal käib siis mainib, et siinsed inimesed on nii sünged ja külmad (nagu meie ilmgi).

Please wait...
Postitas:
Kägu

Miks sa Eestis endale uut töökohta ja seega ka kollektiivi ei otsi?
Kas sa viimastel aastatel niisama puhkusreisidel oled käinud? Äkki oled lihtsalt igapäevasest rutiinist väsinud ja peaksid teises keskkonnas ennast välja puhkama. Siis oleks pea ka selgem ja tuleks ehk mõni hea plaan, mida ja kuidas edasi teha. Ma niimoodi depressiivse ja kurvana (nagu sa enda kohta ütlesid) ei julgeks suuri muudatusi teha, pigem lõõgastuks kuidagi, koguks jõudu ja sära silmadesse ja siis vaataks, mis edasi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma soovitaks ka algul natuke pehmemalt neid elumuutusi sisse viia, mitte nt päris umbropsu riiki valida, kuigi ka nii võib heade juhuste peale sattuda ja lõpuks kõik hästi minna. See on tore, et kohtingutel käid jm uutele tutvustele avatud oled. Aga puhkusereis oleks tõesti hea mõte, kui seda vähegi lubada saad – 5sega on ju juba väga tore reisida ka :). Ja muidugi Euroopa riikide osas saaksidki niimoodi aimu, et kus üldse on hea tunne olla. Alla nädalase reisiga küll suurt pilti ei saa, aga kui ikka juba 10+ päeva kohapeal olla, võid täitsa juba aru saada, mis konkreetse rahvuse juures võib hoopis vastu käima hakata (nt pealetükkivus, liialdused, abipakkumine reaalseid teadmisi omamata, ebakeskkonnasõbralikkus ja prügistamine jm), millele enne ei osanudki mõelda. Kui töö kõrvalt lubada saad, soovitan väga selliseid mõnenädalaseid reise teha.

Ja samuti hobid – näiteks trenn! Kui sa muidu eriti trenni ei tee, siis vajab see küll algul harjumist ja enda sundimist, aga kui juba regulaarselt liigutama hakkad, teeb see kogu kehale, ka õnnehormooni tasemele jm ikka väga palju head. Pluss tegelikult võib isegi tavalise spordiklubi rühmatrennidest ajapikku uusi tuttavaid saada. Ise ma ei ole selline suhtleja, aga näen, et nii mitmeski trennis on kujunenud ajapikku selline oma seltskond välja, kes omavahel suhtlevad. Just sellistes trennides, kus rohkem selliseid 40+ inimesi, olen sellist suhtlemist rohkemgi tähele pannud, see on päris huvitav :).

Ja eks mehi ole ka igasuguseid. Praegu oled eesti omades pettunud, aga eks ilmselt pole lihtsalt n-ö õige otsa sattunud. Tutvumisportaalides ongi tihti mõnes mõttes sarnased mehed. Aga hulka võib sattuda ka täiesti teistsuguseid :).

Ah ega mul vist suurt midagi öelda olegi, lihtsalt tundud nii avatud ja positiivne hoolimata oma olukorrast, et tahaks kuidagi toetust avaldada.

Edu ja head sulle!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma koliksin vanematele ja/või vanadele sõpradele lähemale. Kõigepealt. Kui see ka ei aita, siis mõtleks edasi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kui sul pole Eestiski oma praeguses kodukohas sõpru tekkinud ja pole ka mingit kollektiivi leidnud, kuhu kuuluda (töö või hobiga seoses), siis mis imet sa ootad välismaale kolimisest, kui sul pole isegi seda, mis sul praegu on? Kas arvad, et kui oled välismaal ja sul ei ole tööd, ei ole elukohta, ei oska kohalikku keelt, ei ole ühtegi tuttavat, siis oled õnnelikum kui praegu? Su unistused välismaale minekust on umbes selline, et oh, ma olen nii õnnetu praegu, aga kui tuleb õige mees, siis muutub kõik igaveseks. Ei muutu. Ikka ise pead oma elu nii elama, et oled sellega rahul. Aga äkki on sul lihtsalt depressioon?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Olen kuulnud, et näiteks USA-s on nii, et 5.aastaselt algab kool, aga sisuliselt on see ikkagi sama nagu meie mõistes on lasteaed. Ehk siis tasemelt on tegevused ikkagi samad, ainult nimetus on teine. Ja veel olen kuulnud, et vanematele on see rahalises mõttes suureks kergenduseks, et lasteiast kooli üle minnakse, ka USA-s siis – kuna lasteaiad maksavad erasektorisse kuulumise tõttu suuri summasid. Koolid aga on juba riiklikud ning tasuta.

Kui lähed uurid kindlasti kohalikku koolisüsteemi. 5 aastased on mõnes riigis juba mitu aastat koolis käinud. Paned lapse väga keerulisse olukorda, kui ta pole tasemel ja peab kusagilt “algusest” alustama üsna väikestega koos.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 23 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Eks minulgi on mõned eelistused, kuhu ma tahaksin minna, aga see konkreetne riik asub väljaspool EL ning oleks oluliselt keerulisem end sinna sisse seada. Seega mõistlikum oleks kindlasti EL kasuks otsustada. Olen seda ise samuti kuulnud, et vene keele oskus teeb mitmes Euroopa riigis töö leidmise oluliselt lihtsamaks. Kas oskaksid ehk välja tuua, millises riigis või valdkonnas konkreetsemalt võiks nii olla? Küsiksin ka, et kas tööintervjuul käisid eelnevalt ise kohal kohapeal ning kinnisvaraga tutvumas? Kas töökoht korraldas sinu elukoha ise?

Kõik on võimalik. Vene keele oskus on vägagi hinnatud mujal Euroopas. Minul oli aastaid tagasi sama lugu, aga selle vahega, et ma teadsin mis riiki ma tahan minna ja mul oli ka nö amet olemas. Alustasin pool aastat varem keeleõpingutega ning lappasin asukohariigi tööportaale ning kinnisvara. Valisin omale koha, kus elada ning töökoha, mida tahtsin. Sain mõlemad. Töökohalt aidati juba edasi üürilepinguga ja kooliga. Kõik läks ladusalt.

Minu arvates ongi kõige tähtsam välja mõelda, mida ja kuhu sa täpselt tahad ja edasine on juba lihtne.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 23 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kui sul pole Eestiski oma praeguses kodukohas sõpru tekkinud ja pole ka mingit kollektiivi leidnud, kuhu kuuluda (töö või hobiga seoses), siis mis imet sa ootad välismaale kolimisest, kui sul pole isegi seda, mis sul praegu on? Kas arvad, et kui oled välismaal ja sul ei ole tööd, ei ole elukohta, ei oska kohalikku keelt, ei ole ühtegi tuttavat, siis oled õnnelikum kui praegu?

Mina küll arvan et teemaalgataja olukorras olles on kolimine hea mõte ja välismaal olles on ka lihtsam sõpru leida selles mõttes, et sa ei pea uutele tuttavatele mingit ettekäänet leiutama miks sa nendega sõbrustada tahad ja miks sul olemasolevaid sõpru pole nagu Eestis. Kui alles kolisid siia riiki – saavad inimesed aru ju, miks sa kedagi ei tunne ja ei pea sind imelikuks 😊
Soovitaks valida riik, kus on siiski eestlaste kogukond olemas ja näiteks FB grupi kaudu ka nendega tutvuda. Seda võid ka juba enne kolimist muidugi teha, kui oled riigi enam-vähem välja valinud. Küsida nõu jne.
Kuni laps veel väike, on kolimiseks õige aeg, hiljem on see palju raskem. Ära põe vaid tee see ära, millest unistad – tuult tiibadesse ! 😀
Niikaua, kuni veel Eestis elad, võin ka sõprust pakkuda, elan Tallinnas, sinust mõni aasta noorem, olen samuti üksikema, kaugsuhtes välismaal elava mehega.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Aitäh pakkumast! Tõesti armas. Ma elan siiski Tallinnas.

Kui otsid sõpra ja elad Tartus või selle lähedal, olen olemas.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 23 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tänan pika isuka vastuse eest. Vot siis, et ka nii on võimalik – ka sõprade keskel ja nö. kuhugi kuuludes võib samamoodi kurvana ja rahulolematuna end tunda. Mul on heameel, et leidsid endale sobiva kaaslase! Ehk on minulgi lootust. Ma mõistan väga hästi su arvamust välismaiste meeste osas, mõtlen ja tunnen samamoodi. Mõistagi tekkis mul sulle nüüd ka mitmeid küsimusi lisaks, loodan, et leiad ehk aega vastata.

Kuidas sul õnnestub sealses keskkonnas, kus ma eeldan, et sul puudub ka tugivõrgustik – v.a. mees, oma tõist elu ja pereelu ühendada? Ehk siis lapse kasvatamist ja töötamist ühildada ennekõike. Kas on pingeline või sujub kõik kenasti ja probleemideta selles osas?

Kas laps kohanes kergesti ja ei olnud probleeme kuniks veel keelt ei osanud? See on muidugi suuresti individuaalne. Mu oma laps on üldiselt avatud suhtleja ja ei ole häbelikku tüüpi, kuid selline muutus oleks siiski päris suur ja kuidas ta keeleoskamatuna toime tuleks teiste laste keskel, ma ette ei oska kujutada. See paneb muretsema.

Minust veel rääkides, siis jah, ma kaalun ja mõtlen ka selles osas, et ehk annaks kuidagi korraldada nii, et mu siinne ettevõtlus toidaks meid (vähemalt osaliseltki) ära ka mujal. Lihtne see ilmselt ei oleks, aga mis kogu selle ettevõtmise juures ikka lihtsalt tuleks, tulekski pingutada nii ehk naa.

Olen nõus ka selles, et mul ei oleks nii raske emotsionaalselt kui kellelgi, kes on harjunud sõprade või pere pideva kohalolekuga. Kuigi eks ma ikkagi loodan, et ajapikku tekiks siiski ka tutvuskond, sõpruskond. Kuidas sinul on selles osas kujunenud, kas suhtled kohalikega, kas on lähedasemaid sõpru tekkinud?

Tean, mida sa teemaalgataja tunned. Mingis mõttes olen ma sinule sarnases olukorras olnud – mingis mõttes, sest Eestis oli mul välja kujuneud sõpruskond ja töö, aga hinges oli tühjus ja depressioon ja lapsega olin juba palju aastaid üksi olnud. Ma ei teinud plaani kolida välismaale teadlikult, nagu sinagi, vaatasin tutvumisportaalides peamiselt välismaa mehi, kusjuures sedagi mitte plaanipäraselt vaid lihtsalt eesti mees ei pääsenud kuidagi sellest konkurentsis löögile enam oma passivse ja kohati tahumatu hoiakuga. On lihstalt palju kultuure, kus mehi on kasvatatud juba mitu põlvkonda teistmoodi, kui meie eesti mehi. Minu välismaale kolimine saigi teoks sellega, et ma leidsin endale mehe, kellega abielluda ja kelle tõttu kolimist ette võtta. Kolisin EL riiki. Olen siin nüüd paar aastat elanud ja praktilistest soovitustest nii palju:

-Kui sul pole Eestis sõpruskonda, siis oled harjunud üksi olema ja sa ei tunne seda tühimiku, mida mina aegajalt, kes oli harjunud üsna tiheda sõbrannatamisega, sest täiskasvanuna uusi sõpru leida on keerulisem ja ega kultuuride erinevuski kaasa aita.

-Töö leidmine, no sellise, mida sa teha tahad ja mille eest ka natuke rohkem, kui miinimum makstakse, võib ostutuda keerulisemaks, kui arvad. Olenb sinu optimismi tasemest, minu jaoks oli see ootamatu takistus, töö leidmine võttis aega aasta ja see, mis sain on küll enam vähem, aga kindalsti mitte samal tasemel nagu ma Eestis tegin

-Mis puudutab keelt. ma usun, et enamus nn heaolu riikides on harjutud immigrantidele keelt õpetama ja keel tehakse sulle, kui sul endal motivatsiooni õppida on, üsna odava raha eest üsna kiiresti selgeks – programmid on lihtsalt niivõrd palju paremad, kui see mida ma eestis näinud olin, mis keele õpet puudutab.

-Lapse kooli pärast ära muretse, siin nimetatakse kooliks ka seda etappi, mida meie lasteaiaks nimetame, aga sisu ei erine väga. Minu laps oli juba mitu aastat Eestis koolis käinud, tuli võõrasse keelekeskkonda ja jällegi – euroopas (selles arenenumas pooles) on kogemus võõrkeelsete ja teistest kultuuridest lastega õpetamises nii suur, et laps e pidanud mul ühtegi klassi kordama, suhtlustkeele õppis ära umbes nelja kuuga. Siin on reegl, et mida noorem, seda kiiremini keelt omandab.

-Kõige selle juures, nagu juba üks eelkirjutaja mainis, enese eest ei põgene. Pärast esimest eufooriat-harjumist on su mõttemustrid kardetavasti tagsi, samad himud, samad tunded. Minul vähemalt juhtus nii.

Kas sa oma ettevõtlusega vlismaal elades ei saa tegeleda? Selleg atagaksid endale nn pehme maandumise.

Üldiselt, eesti on kodu ja ma sooviksin elada ideaalis eestis, aga siin on majanduslikult ja sotsiaalse kindlustunde müttes kindlasti lihtsam. Ma ei usu, et ma tagsi eestisse tulen paraku.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 23 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Aitäh ja miks mitte, ma arvan, et kirjasõprus oleks päris tore. Pean selleks veidi anonüümsema meiliaadressi tegema, päris omanimelist ei tahaks siia avalikult kirja panna.
Millises riigis sa elad kui tohib küsida?

Teemaalgataja, mõtlesin, et võiksin kirjasõprust pakkuda ja läbi selle ka su tegemistele tuge. Võib-olla aitab see sul natukenegi end vähem üksikuna tunda.

Ma ise elan juba mõned aastad välismaal.

Kui suhtlemisest huvitatud oled, siis jäta palun oma e-mail.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 23 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kui positiivne ning tänan jagamast. Hea meel inimese üle. Julgustab mind ka muidugi.

Minu tuttav läks niimoodi Hispaaniasse. Võtis oma koolilapse kaasa, esimesel aastal oli koduõppel, järgmisel juba kohalikus koolis. Ütleb, et elu kõige parim otsus. Kui kodumaal käib siis mainib, et siinsed inimesed on nii sünged ja külmad (nagu meie ilmgi).

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 23 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Käisin eelmisel aastal lapsega koos reisil. Ütlen ausalt, et olin tagasi tulles rohkem väsinud kui enne. Käisime, nagu ikka, kahekesi ja kellegi hoolde last reisil hetkekski jätta ei olnud. Mu laps on aktiivne ka, meie hotell oli mitme basseiniga ja tänavale avatud õuealaga ja nii ma siis suuresti tema järgi jooksingi. Eks see hotelli valik oli mu enda aps ka, aga laias laastus jah, väikelapsega vähemalt aasta tagasi veel kahekesi puhata ei õnnestunud, selliselt, et tõesti ka puhata saaks. Küll aga olen nüüd kogenum ja otsustasin, et järgmisel aastal sõidan paariks nädalaks reisile üksinda, ilma lapseta. Vanaema saab teda sel ajal hoida. Olen ise ka mõelnud, et ehk see aitaks mul endas rohkem selgust saada.

Miks sa Eestis endale uut töökohta ja seega ka kollektiivi ei otsi?
Kas sa viimastel aastatel niisama puhkusreisidel oled käinud? Äkki oled lihtsalt igapäevasest rutiinist väsinud ja peaksid teises keskkonnas ennast välja puhkama. Siis oleks pea ka selgem ja tuleks ehk mõni hea plaan, mida ja kuidas edasi teha. Ma niimoodi depressiivse ja kurvana (nagu sa enda kohta ütlesid) ei julgeks suuri muudatusi teha, pigem lõõgastuks kuidagi, koguks jõudu ja sära silmadesse ja siis vaataks, mis edasi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 23 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Sinu asemel ei heidaks välismaale mineku mõtet veel peast, aga esmalt teeks suured muutused praeguses elukorralduses. Lihtsalt katsetaks ja tooks oma ellu rohkem värve või nii.
Esmalt sebiks ennast kuhugi suurde kollektiivi tööle. Ideaalis täitsa võõrasse valdkonda ja senikogemata ametipostile. No nt puuviljalattu komplekteerijaks (pidavat väga hea palk olema kusjuures). Alustaks keeltekoolis nt hispaania keele õpingutega. Vt http://www.hispaaniaklubi.ee, just algavad kursused algajatele. Lisaks päikselistele lõunamaise temperamendiga õpetajatele saaks toredad kursusekaaslased ja mõnusa kuuluvustunde.
No äkki osaleks veel vabatahtlikuna mingi organisatsiooni juures.
Ühesõnaga, esmalt rebiks end lahti sellest eraklikust elustiilist ja enne aastat ei hakkaks mingeid edasisi plaane tegema. Aasta pärast räägiks juba hisp keelt ning siis võiks juba kaaluda Tenerifele või Lõuna-Hispaaniasse elama minemist. Tingimuseks oleks sealne suur eestlaste kogukond.

Mõneti olen sinuga sarnases olukorras. Mul ka 5aastane laps, olen sama vana ja mõnus kuuluvustunne laheda töökollektiivi näol puudub.

Kordan siin veel eelpool märgitut-
näid väga tore inimene olevat! Asjalik ja hooliv!

Kui vajad asjatundliku ja väga elukogenud terapeudi nõu, kellega saaksid neil teemadel arutleda, siis ma võiksin sulle soovitada üht psühholoogi, kes on mind elus väga palju aidanud. Mis ma küll teeksin oma tugisambata 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Veel.. jäi kirjutamata, et miks ma ei otsi Eestis töökohta.. jah, see on hea küsimus tegelikult. Ma olen mõelnud seda teha. Aga mulle tundub, et see ei tooks mulle seda lahendust ikkagi pikas perspektiivis, mida ma soovin. See tähendab, see kindlasti muudaks mind rahulolevamaks kui ma praegu olen – eeldusel, et töökoht oleks sobiv, aga samas ma vist ihkaksin ikkagi reisida ja maailma näha. Vähemalt ma arvan nii. Kui ma noorem olin, jäi mul vahele periood, mil oleksin Eestist mujal maailma vaatamas käinud ja see kripeldab mu hingel.Ja mu lapsel on vaid mõned aastad jäänud koolini.. Samas ma ei ole ka kindel, et siinse sissetuleku juures ning üksinda last kasvatades jääks mul reisimiseks vabu vahendeid. Ja kõige kolmega tegeleda: töö, lapse kasvatamise ning veel ka ettevõtlusega – selleks mul ei oleks ilmselt ka jaksu.
Teine asi, nagu ma mainisin ka, on, et ma ei sooviks vist enam kohalikku meest.(Ja ilmselt nemad mind ka – sest ma olen ju juba 41 ning lisaks veel väikese lapsega – see oli nüüd pool irooniaga öeldud, aga siiani jah, ei ole ma siit oma meest leidnud, ega viimasel ajal ka mitte enam otsinud). Ma mõistan, et see ilmselt kõlab imelikult. Ja ma ei tea ise samuti, miks ma nii olen mõtlema hakanud, aga senini ei ole aastate kaupa ükski kohalik mees minus mingit emotsiooni tekitanud, samas kui välismaiste hulgas on neid olnud rohkem kui üks, kellega mulle on väga meeldinud suhelda. Neil põhjustel ei olegi ma otsinud siia tööd.

Miks sa Eestis endale uut töökohta ja seega ka kollektiivi ei otsi?

Kas sa viimastel aastatel niisama puhkusreisidel oled käinud? Äkki oled lihtsalt igapäevasest rutiinist väsinud ja peaksid teises keskkonnas ennast välja puhkama. Siis oleks pea ka selgem ja tuleks ehk mõni hea plaan, mida ja kuidas edasi teha. Ma niimoodi depressiivse ja kurvana (nagu sa enda kohta ütlesid) ei julgeks suuri muudatusi teha, pigem lõõgastuks kuidagi, koguks jõudu ja sära silmadesse ja siis vaataks, mis edasi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 23 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Nemad elavad väikelinnas. Ma mõistan su mõtet, aga ma ei soovi kindlasti elada alaliselt väikelinnas. Väga mitmel põhjusel, mida ma ei hakkakski siin kirja panema, aga olen näinud vaeva, et asuda üksida suuremasse linna elama ja tagasi ei sooviks algusesse minna. Olen teinud vanematele ettepaneku meile lähemale asuda, aga seda ei ole jällegi nemad soovinud. Lapsepõlve sõber samuti seal.

On üks hea sõber, kes elab samuti välismaal. Sinna läheksin hea meelega.

Ma koliksin vanematele ja/või vanadele sõpradele lähemale. Kõigepealt. Kui see ka ei aita, siis mõtleks edasi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 23 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Sinu vastus pani mind eriti detailselt analüüsima.
Mida ma siis ootan välismaale kolimisest: ma ootan, et ma leiaksin endale töö ja lapsele lasteaia, muidugi ka elukoha. Pole hetkekski mõelnud, et ma ei omandaks kohalikku keelt, see oleks elementaarne, et teeksin seda. Ootaksin, et tuttavad tekivad ajaga ja ootaksin, et nad on paljudes kultuurides avatumad ja soojemad, kui siin (vabandust, ei taha jällegi solvata). Lihtsalt see on fakt, et paljudes riikides on inimesed avatumad ja hea meelega võtavad võõraidki omaks.

Kuid olen nõus sinuga nõus selles osas, et ma tõesti mõtlen nii, et kui tuleb õige mees, siis muutub kõik. Või siis vähemalt muutub paljugi. Sest siis on mul (meil) keegi, kellega koos ühine elu rajada. Keegi kellega rõõme ja muresid jagada. Kellega elada täisväärtuslikku elu paari- perena. Kas ma siis eksin kui ma nii mõtlen? Ma ei saa oma elu üksinda täisväärtuslikuks elada, sest minu jaoks on täisväärtusliku elu üks osa ka hea partner. Kas see on vale arusaam?

Depressioon mul ilmselt kohati on, aga mitte raskekujuline. Küll aga olen ka raskekujulist põdenud, neil aastatel kui suhe lapse isaga lagunes käisin läbi sellistest sügavustest mida ei soovitaks vaenlaselegi. Loodan, et midagi sellist ei kordu enam iial.

Kui sul pole Eestiski oma praeguses kodukohas sõpru tekkinud ja pole ka mingit kollektiivi leidnud, kuhu kuuluda (töö või hobiga seoses), siis mis imet sa ootad välismaale kolimisest, kui sul pole isegi seda, mis sul praegu on? Kas arvad, et kui oled välismaal ja sul ei ole tööd, ei ole elukohta, ei oska kohalikku keelt, ei ole ühtegi tuttavat, siis oled õnnelikum kui praegu? Su unistused välismaale minekust on umbes selline, et oh, ma olen nii õnnetu praegu, aga kui tuleb õige mees, siis muutub kõik igaveseks. Ei muutu. Ikka ise pead oma elu nii elama, et oled sellega rahul. Aga äkki on sul lihtsalt depressioon?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 23 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Sinu vastuse teise lõiguga täiesti päri. Muidugi on need täiesti mõistetavad, naiselikud ning inimlikud soovid ja tunded. Sa oled oma vankrit ju täitsa üksi vedanud viimastel aastatel. Aga see ei peaks nii olema. Kõik me vajame hoitud, hoolitsetud, armastatud tunnet.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kui soov on elada kuskil välismaal, see on pikaaegne pakitsev unistus, siis – mine! Absoluutselt, mine, midagi ju ei takista – vastupidi, võimalused on kõik olemas.
Kui see mõte on tekkinud seepärast, et oled eluga siin rahulolematu, depressioonis, tulevikuvaateta ja üksik, siis need tunded ei kao lihtsalt keskkonnavahetuse tõttu.
Mulle tundub, et näed oma elus tühje kohtasid, aga pole päris kindel, millega neid täita.
Mainiti terapeuti – minu meelest oleks nr.1 asi, mida teha võiksid, rääkida mõne hingespetsialisti või selle valdkonna arstiga.
Väga hea soovitus oli minu meelest ka kõigepealt proovida keskkonnavahetus siin -suurem kollektiiv, suhete arendamine, vaba aja aktiivsed tegevused jne

Please wait...
Postitas:
Kägu

See, et teistes kultuurides on inimesed soojemad ja sõbralikumad, võib osutuda kõige suuremaks eksiarvamuseks…
Enamiku reisimuljed tulenevad siiski turistina kohalkäimisest. Samas, kui sa lähed sinna elama, ilma keeleoskuse ja tööta, koormaks nende sotsiaalsüsteemile ja tööturul nendele võistlejaks – suhtumine võib osutuda hoopis teistsuguseks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tänan pika isuka vastuse eest. Vot siis, et ka nii on võimalik – ka sõprade keskel ja nö. kuhugi kuuludes võib samamoodi kurvana ja rahulolematuna end tunda. Mul on heameel, et leidsid endale sobiva kaaslase! Ehk on minulgi lootust. Ma mõistan väga hästi su arvamust välismaiste meeste osas, mõtlen ja tunnen samamoodi. Mõistagi tekkis mul sulle nüüd ka mitmeid küsimusi lisaks, loodan, et leiad ehk aega vastata.

Kuidas sul õnnestub sealses keskkonnas, kus ma eeldan, et sul puudub ka tugivõrgustik – v.a. mees, oma tõist elu ja pereelu ühendada? Ehk siis lapse kasvatamist ja töötamist ühildada ennekõike. Kas on pingeline või sujub kõik kenasti ja probleemideta selles osas?

Kas laps kohanes kergesti ja ei olnud probleeme kuniks veel keelt ei osanud? See on muidugi suuresti individuaalne. Mu oma laps on üldiselt avatud suhtleja ja ei ole häbelikku tüüpi, kuid selline muutus oleks siiski päris suur ja kuidas ta keeleoskamatuna toime tuleks teiste laste keskel, ma ette ei oska kujutada. See paneb muretsema.

Minust veel rääkides, siis jah, ma kaalun ja mõtlen ka selles osas, et ehk annaks kuidagi korraldada nii, et mu siinne ettevõtlus toidaks meid (vähemalt osaliseltki) ära ka mujal. Lihtne see ilmselt ei oleks, aga mis kogu selle ettevõtmise juures ikka lihtsalt tuleks, tulekski pingutada nii ehk naa.

Olen nõus ka selles, et mul ei oleks nii raske emotsionaalselt kui kellelgi, kes on harjunud sõprade või pere pideva kohalolekuga. Kuigi eks ma ikkagi loodan, et ajapikku tekiks siiski ka tutvuskond, sõpruskond. Kuidas sinul on selles osas kujunenud, kas suhtled kohalikega, kas on lähedasemaid sõpru tekkinud?

Vastuseks su küsimustele:
Kuidas lapsega hakkama saada välisriigis, kus puudub tugivõrgustik – mu mees osaleb lapse kasvatuses aktiivselt, selles osas, et ma saan temaga jagada kohustusi nagu, et lapse viimine/toomine vajadusel jms. Ma isegi ei tea, see osa on mul äinud nii sujuvalt, et mul pole tegelikult olnud mahti isegi analüüsida, kuidas ma hakkama sain. Ega see oluliselt ei erine sellest, mis mul Eestis oleks. Lapse kohanemise osas – see on täiesti asjatu mure, ainukene, kellel võib tulla kohanemisraskusi oled sina ise, lapsed võtavad elu hoopis teismoodi ja selles eas on sõprade leidmine veel väga kerge, keele õppimine samuti – see tuleb kõik iseenesest. sa pead vaatama, et ta sul eesti keelt ära ei unusta, see on muuseas reaalne oht, kuigi mina räägin oma lapsega ikka eesti keeles ja ta oli poole vanem, kui ära kolisime, on tal lausekonstruktsioon juba täitsa paigast ära ning peab sõnu otsima, et ennast emakeeles väljendada.
Kindlasti leiad endale alguses erinevaid tuttaviad, kas või keeltekoolis, kus on sarnased inimesed, kellel pole veel tugivõrgustikku, mul on peale paari aastat tekkinud nüüd mõned sellised, kellega vahest arve suhtleme ja paar sellist, kellega täitsa nii sübrannatamas käia, kuigi see sõprus pole muidugi kaugeltki veel see, millega ma olin nö harjunud. Aga ma usun, et Eestiski oleks neljakümneselt juba keerulisem sügavaid sõprussuhteid tekitada, see võtab aega. Mul on hetkel pühiline, et oelks keegi, kellega vahest väljaski käia ilma mehe ja lapseta.
Kuigi mul polnud perega lähedasi suhteid tuleb arvestada, et eemalt vaadates kipume asju pisut idealiseerima, ehk et võib ikkagi ette tulla nostalgiat ja igatsust pere ja kodu järele.
Ma usun, et kõige tähtsam on sul hetkel leida enda kõrvale kaaslane, kes sinust hoolib ja kellega sa saad koos edasi minna, kas siis eestis või välismaal, sest naisena on sul see osa elust täiesti katmata.

Mi spuudutab väikese lapsega üksi reisimisse, saan täiesti aru, mida sa silmas pead, et see polnud puhkus sinu jaoks, ka mina ei ole sellis tüüpi, kes sellist puhkust lõõgastavaks peab. Aga see aeg on varsti läbi, juba paari aasta pärast on temaga reisimine juba hoopis teine, sa saad ikka juba nagu inimesega rääkida.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 64 )


Esileht Pereelu ja suhted Oma elu muutmine, kas võimalik sellises olukorras