Teema: Oma elu muutmine, kas võimalik sellises olukorras

Iseenda eest ei põgene – ehk ära arva, et sind kuskil mujal mingi imeline uus elu ees ootab, sest kui sinu sees pole rahulolu ja kõik korras, siis imeväel ei ilmu seda kuskil mujal ka sinu ellu. Muutused algavad ikka enda seest.

Kõik on võimalik. Vene keele oskus on vägagi hinnatud mujal Euroopas. Minul oli aastaid tagasi sama lugu, aga selle vahega, et ma teadsin mis riiki ma tahan minna ja mul oli ka nö amet olemas. Alustasin pool aastat varem keeleõpingutega ning lappasin asukohariigi tööportaale ning kinnisvara. Valisin omale koha, kus elada ning töökoha, mida tahtsin. Sain mõlemad. Töökohalt aidati juba edasi üürilepinguga ja kooliga. Kõik läks ladusalt.
Minu arvates ongi kõige tähtsam välja mõelda, mida ja kuhu sa täpselt tahad ja edasine on juba lihtne.

Tean, mida sa teemaalgataja tunned. Mingis mõttes olen ma sinule sarnases olukorras olnud – mingis mõttes, sest Eestis oli mul välja kujuneud sõpruskond ja töö, aga hinges oli tühjus ja depressioon ja lapsega olin juba palju aastaid üksi olnud. Ma ei teinud plaani kolida välismaale teadlikult, nagu sinagi, vaatasin tutvumisportaalides peamiselt välismaa mehi, kusjuures sedagi mitte plaanipäraselt vaid lihtsalt eesti mees ei pääsenud kuidagi sellest konkurentsis löögile enam oma passivse ja kohati tahumatu hoiakuga. On lihstalt palju kultuure, kus mehi on kasvatatud juba mitu põlvkonda teistmoodi, kui meie eesti mehi. Minu välismaale kolimine saigi teoks sellega, et ma leidsin endale mehe, kellega abielluda ja kelle tõttu kolimist ette võtta. Kolisin EL riiki. Olen siin nüüd paar aastat elanud ja praktilistest soovitustest nii palju:
-Kui sul pole Eestis sõpruskonda, siis oled harjunud üksi olema ja sa ei tunne seda tühimiku, mida mina aegajalt, kes oli harjunud üsna tiheda sõbrannatamisega, sest täiskasvanuna uusi sõpru leida on keerulisem ja ega kultuuride erinevuski kaasa aita.
-Töö leidmine, no sellise, mida sa teha tahad ja mille eest ka natuke rohkem, kui miinimum makstakse, võib ostutuda keerulisemaks, kui arvad. Olenb sinu optimismi tasemest, minu jaoks oli see ootamatu takistus, töö leidmine võttis aega aasta ja see, mis sain on küll enam vähem, aga kindalsti mitte samal tasemel nagu ma Eestis tegin
-Mis puudutab keelt. ma usun, et enamus nn heaolu riikides on harjutud immigrantidele keelt õpetama ja keel tehakse sulle, kui sul endal motivatsiooni õppida on, üsna odava raha eest üsna kiiresti selgeks – programmid on lihtsalt niivõrd palju paremad, kui see mida ma eestis näinud olin, mis keele õpet puudutab.
-Lapse kooli pärast ära muretse, siin nimetatakse kooliks ka seda etappi, mida meie lasteaiaks nimetame, aga sisu ei erine väga. Minu laps oli juba mitu aastat Eestis koolis käinud, tuli võõrasse keelekeskkonda ja jällegi – euroopas (selles arenenumas pooles) on kogemus võõrkeelsete ja teistest kultuuridest lastega õpetamises nii suur, et laps e pidanud mul ühtegi klassi kordama, suhtlustkeele õppis ära umbes nelja kuuga. Siin on reegl, et mida noorem, seda kiiremini keelt omandab.
-Kõige selle juures, nagu juba üks eelkirjutaja mainis, enese eest ei põgene. Pärast esimest eufooriat-harjumist on su mõttemustrid kardetavasti tagsi, samad himud, samad tunded. Minul vähemalt juhtus nii.

Kas sa oma ettevõtlusega vlismaal elades ei saa tegeleda? Selleg atagaksid endale nn pehme maandumise.
Üldiselt, eesti on kodu ja ma sooviksin elada ideaalis eestis, aga siin on majanduslikult ja sotsiaalse kindlustunde müttes kindlasti lihtsam. Ma ei usu, et ma tagsi eestisse tulen paraku.

Minu tuttav läks niimoodi Hispaaniasse. Võtis oma koolilapse kaasa, esimesel aastal oli koduõppel, järgmisel juba kohalikus koolis. Ütleb, et elu kõige parim otsus. Kui kodumaal käib siis mainib, et siinsed inimesed on nii sünged ja külmad (nagu meie ilmgi).

Ma soovitaks ka algul natuke pehmemalt neid elumuutusi sisse viia, mitte nt päris umbropsu riiki valida, kuigi ka nii võib heade juhuste peale sattuda ja lõpuks kõik hästi minna. See on tore, et kohtingutel käid jm uutele tutvustele avatud oled. Aga puhkusereis oleks tõesti hea mõte, kui seda vähegi lubada saad – 5sega on ju juba väga tore reisida ka :). Ja muidugi Euroopa riikide osas saaksidki niimoodi aimu, et kus üldse on hea tunne olla. Alla nädalase reisiga küll suurt pilti ei saa, aga kui ikka juba 10+ päeva kohapeal olla, võid täitsa juba aru saada, mis konkreetse rahvuse juures võib hoopis vastu käima hakata (nt pealetükkivus, liialdused, abipakkumine reaalseid teadmisi omamata, ebakeskkonnasõbralikkus ja prügistamine jm), millele enne ei osanudki mõelda. Kui töö kõrvalt lubada saad, soovitan väga selliseid mõnenädalaseid reise teha.

Ja samuti hobid – näiteks trenn! Kui sa muidu eriti trenni ei tee, siis vajab see küll algul harjumist ja enda sundimist, aga kui juba regulaarselt liigutama hakkad, teeb see kogu kehale, ka õnnehormooni tasemele jm ikka väga palju head. Pluss tegelikult võib isegi tavalise spordiklubi rühmatrennidest ajapikku uusi tuttavaid saada. Ise ma ei ole selline suhtleja, aga näen, et nii mitmeski trennis on kujunenud ajapikku selline oma seltskond välja, kes omavahel suhtlevad. Just sellistes trennides, kus rohkem selliseid 40+ inimesi, olen sellist suhtlemist rohkemgi tähele pannud, see on päris huvitav :).

Ja eks mehi ole ka igasuguseid. Praegu oled eesti omades pettunud, aga eks ilmselt pole lihtsalt n-ö õige otsa sattunud. Tutvumisportaalides ongi tihti mõnes mõttes sarnased mehed. Aga hulka võib sattuda ka täiesti teistsuguseid :).

Ah ega mul vist suurt midagi öelda olegi, lihtsalt tundud nii avatud ja positiivne hoolimata oma olukorrast, et tahaks kuidagi toetust avaldada.

Edu ja head sulle!

Kui sul pole Eestiski oma praeguses kodukohas sõpru tekkinud ja pole ka mingit kollektiivi leidnud, kuhu kuuluda (töö või hobiga seoses), siis mis imet sa ootad välismaale kolimisest, kui sul pole isegi seda, mis sul praegu on? Kas arvad, et kui oled välismaal ja sul ei ole tööd, ei ole elukohta, ei oska kohalikku keelt, ei ole ühtegi tuttavat, siis oled õnnelikum kui praegu? Su unistused välismaale minekust on umbes selline, et oh, ma olen nii õnnetu praegu, aga kui tuleb õige mees, siis muutub kõik igaveseks. Ei muutu. Ikka ise pead oma elu nii elama, et oled sellega rahul. Aga äkki on sul lihtsalt depressioon?

Kui soov on elada kuskil välismaal, see on pikaaegne pakitsev unistus, siis – mine! Absoluutselt, mine, midagi ju ei takista – vastupidi, võimalused on kõik olemas.
Kui see mõte on tekkinud seepärast, et oled eluga siin rahulolematu, depressioonis, tulevikuvaateta ja üksik, siis need tunded ei kao lihtsalt keskkonnavahetuse tõttu.
Mulle tundub, et näed oma elus tühje kohtasid, aga pole päris kindel, millega neid täita.
Mainiti terapeuti – minu meelest oleks nr.1 asi, mida teha võiksid, rääkida mõne hingespetsialisti või selle valdkonna arstiga.
Väga hea soovitus oli minu meelest ka kõigepealt proovida keskkonnavahetus siin -suurem kollektiiv, suhete arendamine, vaba aja aktiivsed tegevused jne

#2947518:

Tänan pika isuka vastuse eest. Vot siis, et ka nii on võimalik – ka sõprade keskel ja nö. kuhugi kuuludes võib samamoodi kurvana ja rahulolematuna end tunda. Mul on heameel, et leidsid endale sobiva kaaslase! Ehk on minulgi lootust. Ma mõistan väga hästi su arvamust välismaiste meeste osas, mõtlen ja tunnen samamoodi. Mõistagi tekkis mul sulle nüüd ka mitmeid küsimusi lisaks, loodan, et leiad ehk aega vastata.

Kuidas sul õnnestub sealses keskkonnas, kus ma eeldan, et sul puudub ka tugivõrgustik – v.a. mees, oma tõist elu ja pereelu ühendada? Ehk siis lapse kasvatamist ja töötamist ühildada ennekõike. Kas on pingeline või sujub kõik kenasti ja probleemideta selles osas?

Kas laps kohanes kergesti ja ei olnud probleeme kuniks veel keelt ei osanud? See on muidugi suuresti individuaalne. Mu oma laps on üldiselt avatud suhtleja ja ei ole häbelikku tüüpi, kuid selline muutus oleks siiski päris suur ja kuidas ta keeleoskamatuna toime tuleks teiste laste keskel, ma ette ei oska kujutada. See paneb muretsema.

Minust veel rääkides, siis jah, ma kaalun ja mõtlen ka selles osas, et ehk annaks kuidagi korraldada nii, et mu siinne ettevõtlus toidaks meid (vähemalt osaliseltki) ära ka mujal. Lihtne see ilmselt ei oleks, aga mis kogu selle ettevõtmise juures ikka lihtsalt tuleks, tulekski pingutada nii ehk naa.

Olen nõus ka selles, et mul ei oleks nii raske emotsionaalselt kui kellelgi, kes on harjunud sõprade või pere pideva kohalolekuga. Kuigi eks ma ikkagi loodan, et ajapikku tekiks siiski ka tutvuskond, sõpruskond. Kuidas sinul on selles osas kujunenud, kas suhtled kohalikega, kas on lähedasemaid sõpru tekkinud?

Vastuseks su küsimustele:
Kuidas lapsega hakkama saada välisriigis, kus puudub tugivõrgustik – mu mees osaleb lapse kasvatuses aktiivselt, selles osas, et ma saan temaga jagada kohustusi nagu, et lapse viimine/toomine vajadusel jms. Ma isegi ei tea, see osa on mul äinud nii sujuvalt, et mul pole tegelikult olnud mahti isegi analüüsida, kuidas ma hakkama sain. Ega see oluliselt ei erine sellest, mis mul Eestis oleks. Lapse kohanemise osas – see on täiesti asjatu mure, ainukene, kellel võib tulla kohanemisraskusi oled sina ise, lapsed võtavad elu hoopis teismoodi ja selles eas on sõprade leidmine veel väga kerge, keele õppimine samuti – see tuleb kõik iseenesest. sa pead vaatama, et ta sul eesti keelt ära ei unusta, see on muuseas reaalne oht, kuigi mina räägin oma lapsega ikka eesti keeles ja ta oli poole vanem, kui ära kolisime, on tal lausekonstruktsioon juba täitsa paigast ära ning peab sõnu otsima, et ennast emakeeles väljendada.
Kindlasti leiad endale alguses erinevaid tuttaviad, kas või keeltekoolis, kus on sarnased inimesed, kellel pole veel tugivõrgustikku, mul on peale paari aastat tekkinud nüüd mõned sellised, kellega vahest arve suhtleme ja paar sellist, kellega täitsa nii sübrannatamas käia, kuigi see sõprus pole muidugi kaugeltki veel see, millega ma olin nö harjunud. Aga ma usun, et Eestiski oleks neljakümneselt juba keerulisem sügavaid sõprussuhteid tekitada, see võtab aega. Mul on hetkel pühiline, et oelks keegi, kellega vahest väljaski käia ilma mehe ja lapseta.
Kuigi mul polnud perega lähedasi suhteid tuleb arvestada, et eemalt vaadates kipume asju pisut idealiseerima, ehk et võib ikkagi ette tulla nostalgiat ja igatsust pere ja kodu järele.
Ma usun, et kõige tähtsam on sul hetkel leida enda kõrvale kaaslane, kes sinust hoolib ja kellega sa saad koos edasi minna, kas siis eestis või välismaal, sest naisena on sul see osa elust täiesti katmata.

Mi spuudutab väikese lapsega üksi reisimisse, saan täiesti aru, mida sa silmas pead, et see polnud puhkus sinu jaoks, ka mina ei ole sellis tüüpi, kes sellist puhkust lõõgastavaks peab. Aga see aeg on varsti läbi, juba paari aasta pärast on temaga reisimine juba hoopis teine, sa saad ikka juba nagu inimesega rääkida.