Hakkasin ükspäev mõtlema selle üle, kuidas me räägime näiteks oma kallitest kaasadest parimatele sõbrannadele. Tegelikult ma ju armastan ja austan oma meest, aga kui keegi kuuleks, kuidas ma mõnikord vihasena oma mehest sõbrannale räägin, siis arvaks, et me üldse läbi ei saa. Ma vist maandan oma emotsioone nii ja mehega tüliks ei lähegi. Huvitav, kas mees oma sõpradele ka mind vahel kirub – aga tegelikult siiralt armastab? Klassika on ju seegi, kuidas seltskonnas mehed praalivad, kuidas nad naisel nii või teisiti teha lasevad või ta paika panevad – aga kodus on mõistlikud ja head mehed. Kas see ongi siis halb, kui niimoodi rääkida, võibolla nii elab inimene oma halva poole välja ja kodune elu on selle võrra õnnelikum? Või on sellised inimesed siiski seakari?
Teema: oma kaaslastest rääkimine seltkonnas
Ma ei kiru kunagi seltskonnas oma elukaaslast.
Ka teiste oma tuttavate-sõprade puhul pole seda muret, et keegi oma elukaaslasel midagi teha käsiks ja sellega siis meie ees eputaks.
Ju siis ma ei tea, mis on klassika.
Või liigud sina ringi seakarjas.
See on ikka kultuuri(tuse) küsimus.
Mul oli üks lapsepõlvesõbranna, kes rääkis oma mehest kogu aeg halba. Ühel hetkel ma avastasin, et meie suhtlus selle sõbrannaga seisnebki tema mehe kirumises.
Ühel teisel sõbrannal oli mehega konkreetne probleem ja siis arutasime seda, aga see ei olnud nagu labane tagarääkimine, vaid konkreetsele probleemile lahenduse otsimine.
Ise rääkisin küll oma meest taga, kui olime juba lahutamas. See aitas asjaga toime tulla, oma viha ja hirmudega.
Oma praegusest mehest pole mäletamist mööda küll silpigi paha rääkinud. Või siiski, tegelikult oleme mehe õega paar korda arutanud, et meil mõlemal on raske iseloomuga mehed – meheõe algatusel:) Aga see pole ka olnud madal klat¨imine, ma võiks kõike seda ka oma mehele endale korranud – ja eks ma ole talle endale ka öelnud, mihuke kange frukt ta teinekord võib olla:))
Ma ei tea, mida teemaalgataja oma teemaga mõtles – aga naised, ärge tõesti oma meestest halba rääkige, kui ise nendega kenasti koos elate! Sama ka meeste kohta. Mida räägib see teie enda kohta, kui oma kaaslast halvustate? Ma arvan, et see näitab rääkijat ennast halvas valguses, kes pole suutnud head meest või naist leida ja kes siis sellest veel ka mööda küla kellab.
Ma arvan, et pole midagi halba selles, kui vahel on hing täis ja siis prahvatad parimale sõbrannale südametäiega, et tead, see Mati on vahel ikka nii juhm (nõme, loll jne), tead, mis ta täna tegi? Aga pidevalt madalalt iriseda, lausa naeruvääristada oma elukaaslast – madal!
kuidas teha kindlaks, kas see on mehest halva rääkimine või rääkimine, mis tundeid ja mõtteid su mehe käitumine sus tekitab läbi oma tegude.
sina räägid, et oled kurb ja vihane, kui mees peole läks ja täis peaga tagasi tuli. teine kuuleb et mees läks peole ja jõi end täis.
[tsitaat]Klassika on ju seegi, kuidas seltskonnas mehed praalivad, kuidas nad naisel nii või teisiti teha lasevad või ta paika panevad – aga kodus on mõistlikud ja head mehed. [/tsitaat]See on müüt, mitte klassika. Ma olen mees ja ligi 40 ja ei ole sattunud veel ühtegi korda seltskonda, kus mehed oma naiste panemise või paikapanemisega praaliks.
Mehed, vähemalt minu tuttavad, ei kiru kunagi oma naisi ega räägi neist halvustavalt. Kui mõnel on suhteprobleem, siis võib neist nelja silma all rääkida, aga see ei ole üldse see. Kõik saavad ju aru, et oma naise halvustamine on ju kaudselt iseenda halvustamine ja oma kaasa kiitmine on ka iseenda kiitmine. Nii et tehakse ikka seda teist, ollakse oma abikaasade või elukaaslaste üle uhked, ja antakse sellest teistele teada.
[small]egert2 kirjutas:[/small]
[tsitaat]See on müüt, mitte klassika. Ma olen mees ja ligi 40 ja ei ole sattunud veel ühtegi korda seltskonda, kus mehed oma naiste panemise või paikapanemisega praaliks.
Mehed, vähemalt minu tuttavad, ei kiru kunagi oma naisi ega räägi neist halvustavalt. Kui mõnel on suhteprobleem, siis võib neist nelja silma all rääkida, aga see ei ole üldse see. Kõik saavad ju aru, et oma naise halvustamine on ju kaudselt iseenda halvustamine ja oma kaasa kiitmine on ka iseenda kiitmine. Nii et tehakse ikka seda teist, ollakse oma abikaasade või elukaaslaste üle uhked, ja antakse sellest teistele teada.[/tsitaat]
Absoluutselt nõus. Naisena olen sama meelt. Siin tuleb mängu ka lojaalsuse küsimus. Mees on minu parim sõber ja sõpru ei klat¨ita. Olen üpris veendunud, et ka mu abikaasa minust halba ei räägi. Ta lihtsalt ei ole nii madalalaubaline.
Mehed reeglina sellistel teedmadel üldse vähe räägivad. Isegi sõpradele.
Mina tean küll üht meest kes pole ühtegi head sõna rääkinud enda – ma ei teagi kuidas sellist nimetama peaks – korterikaaslasest. Ainult halba.
mina küll oma meest seltskonnas ei mustaks. esiteks kui meil oleks ka mingi probleem, siis on see peresisene probleem ja lojaalsusest oma mehe vastu ma seda muule maailmale laterdama ei lähe.
teiseks omast käest tean kui vastik kui sinu kohta teatakse igasugu asju. mul ema armastas meie pere asju oma töökaaslastega arutada. kogemata tuli asi välja kui ma ühe tema noore kolleegiga,kes minust 4 a vanem, samasse ülikooli sisseastumiseksameid koos tegime. väga petetud tunne tekkis, et meie isiklikke asju kogu kollektiiv teadis. sellest ajast saadik ehk 14 aastat oma ema ei usalda ja suhtlemine temaga on viidud miinimumini.
sama oma perele ei soovi.
tean, et räägivad nii mehed kui naised ma kaasadest halba. AGA – need on ka suhted, mis ei ole kaugeltki mitte kvaliteetsed. üks mu sõbranna rääkis aastaid oma mehest naeruväärseid lugusid ja mina talle sama enda mehest vastu. tema on uues ja õnnelikus suhtes ja oma uut meest vaid kiidab. mina olen lahutatud. minu sõnum on, et räägitakse, aga need suhted on pagana kehvad. austust ega armastust seal küll pole.
Kui suhe on tõesti juba hapu ja kaasa käib tohutult närvidele, siis pole midagi parata, inimene maandab ennast rääkimisega. Ju siis on seda jama ikka liiga palju, et endale hoida – ei mahu enda sisse enam ära ja on kaane maha visanud.
Mina räägin ka, aga seetõttu, et mu kaasad ( mõlemad exid) on mind alatult reetnud ja minuga halvasti käitunud jne. Mind vintsutanud ja siis ma olen neid eneserahustuseks kirunud. Kas halb on see inimene, kes teisega halvasti käitub ja halbu asju teeb või see, kes sellest räägib?
Kui partner sind ikka hoiab ega ole tropp su kõrval, siis ju ei ole põhjustki halvasti rääkida.
Igast suhtest on raske välja tulla ja siis kannatatakse mõnda aega ja ometi ajab kaasa sind tihti ni maru närvi ja vihale, et lihtsalt võtab kiruma. Mis teha….
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Loomulikult ei ole see pidev käitumine, aga kas te tõesti ei ole kuulnud, kuidas mehed (näiteks teie töökaaslased) vahel oma naisest räägivad – ah, jätsin ta koju vinguma ja läksin ikka jõusaali, näiteks. Ma ei usu, et te pole sellist juttu iial kuulnud ja teid ümbritsevad mehed oma naistest ainult kiidusõnu räägivad. See ei häiri kõrva lihtsalt, seni kuni see võõras naine pole su tuttav. Ja see mees, kes niimoodi ütleb, tegelikult põeb, et ta naisele meelepaha tegi ja loodab, et naine ei pahanda.[/tsitaat]
Olen kuulnud, nii meeste kui naiste poolt, aga olen ka tähele pannud, et selline suhtumine näitab otseselt seda, kuidas tegelikult oma kaaslasesse suhtutakse. Minu arvates on selline käitumine ka alatu ja labane. Kui midagi öelda on, ütle oma partnerile, lahendage asi ära, ela koos või kui ei meeldi, jäta maha, aga selline partneri kirumine on nõme, ise oled ju ta omale valinud! Kui mul on tüli mehega, siis tülitseme kodus. Kui mul on midagi ette heita, heidan ette konkreetselt mehele ja siis, kui oleme kahekesi, mitte ei hakka oma musta pesu kogu kollektiivi ees pesema. Kui vajan kellegi kõrvalseisja nõu, siis muidugi küsin, aga iialgi ei tee ma seda oma partnerit maha tehes või alavääristades.
Mina olen küll oma kõige lähedamastele sõbrannadele mõnikord meest kirunud, aga me oleme sõbrannadega seda teemat kunagi arutanud ja jõudnud järeldusele, et me kasutame sellist varianti auru välja laskmiseks ning suures plaanis me oma mehi tohmaniteks ei pea 🙂
Ma näiteks käisin mõnda aega tagasi oma mehele pikalt närvidele sellega, et tal oleks aeg maalt linna kolida ja pärast aastatepikkust kaugsuhet võiks nagu kokku kolida. Mees käitus selle peale väga koledasti. Kui ma parimale sõbrannale sellest rääkisin, kuulis tema elukaaslane seda telefonikõnet pealt, mistõttu ta hakkas minu meest kaitsma. Sõbranna läks selle peale oma elukaaslasega päris tülli… Kui ma olukorra rahunedes enda mehele sõbranna tülist ja põhjusest rääkisin, ütles ta mulle, et tema poolest võin ma sõbrannale teda lõpmatuseni kiruda, peaasi, et ma talle selle teemaga enam närvidele ei käiks 🙂
Oma mehele ma kunagi jobu vms näkku ei ütleks. Me pole ausaltöeldes kunagi üksteise peale karjunud ega koledaid sõnu kasutanud. Selleks ongi sõbrannad, et korraks see aur välja saada. Ma olen oma mehega piisavalt lähedane, et ta teaks sellest ja siiamaani on ta seda mõistnud – nagu ta ütles, pigem saagu see jutt räägitud sõbrannadega kui valan kogu esialgse emotsiooni tema kaela!
Muidugi kõik oleneb inimestest ja suhetest. Meie suhtes ja sõprusringkonnas käivad asjad nii.
Väljaöeldud sõna on ka tegu. Kui kaaslasest halva rääkimine on põhjendatud, siis ei ole sellest teistele rääkimisest küll mingit kasu. Tulemuse annaks ikka oma partneriga rääkimine. Nii et see, et mõni maandab pinget nii, on puhas enesepettus. Mis takistab mehele otse ütlemast, et tema käitumine sulle solvav ja haigettegev ja et tasakaalu jaoks pead otsima kedagi, kes kuulaks sinu kirjumist kaaslase teemal ? Suhe peab olema juba äärmiselt mäda kui minnakse oma kaaslasest teistele halba rääkima.
Huvitav, oma sõpruskonnas me ei kiru oma mehi mitte kunagi. Ainuke asi, mida vahel arutame, on see, et mehed töötavad metsikult palju ning puhkavad liiga vähe ja see paneb meid (nende naisi) nende tervise pärast muretsema.
Pigem kirume vahel meessugu üldiselt, kui on olnud ebameeldiv kogemus mõne ebaviisaka kliendiga või mõnel peol suvalise ilase ligitikkujaga.
Ma saan küll aru, miks on vaja vahel just sõbrannale kiruda. Sest siis saab asja selgeks mõelda ja sellest kaaslasega juba mõistlikumal tasandil rääkida. Aga see peab siis tõesti hea sõbranna olema, mitte selline, kes nt kolmandale edasi räägib, kui jobu mees tema sõbrannal ikka on. Täiuslik oleks muidugi, kui kohe räägitaks partneriga probleemidest mõistlikult, avameelselt ja solvamata ning liigsete emotsioonideta (dramatiseerimata) ja siis koos leitaks kompromiss või lahendus, aga paljud meist ikka täiuslikud on.
Kui suhteid sõbrannadega(või ka sugulusringis) kiruda, siis tuleb anda endale aru, kas teed seda eneseõigustuseks, enesekaitseks(k.a. kaitse sõbrannade võlude vastu kujundades meest vastikuks) või lahenduste leidmisele. Viimast paraku paljud ei soovi enamasti. Pole ka mehed sellest kiiksust puhtad tihti.:)
Ise ei räägi kunagi sõpradele enda kullakesest midagigi, mis heidaks temakesele varju. Kui oleme koos siis võime teineteist nöökida seltskonna ees.
[small]kasutusel kirjutas:[/small]
[tsitaat
Ise ei räägi kunagi sõpradele enda kullakesest midagigi, mis heidaks temakesele varju. Kui oleme koos siis võime teineteist nöökida seltskonna ees.[/tsitaat]
Päriselt? isegi, kui su mees käitub halvasti?
Kui inimene käitub halvasti, siis võib sellest kogu maailmale rääkida, sest oma käitumisel on tagajärjed.
Oletame, et ta lööb sind. Ja mingil põhjusel annad andeks. kas sa ei räägi oma sõbrannadele, et oli selline situatsioon ja ta lõi sind? Miks?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]tean, et räägivad nii mehed kui naised ma kaasadest halba. AGA – need on ka suhted, mis ei ole kaugeltki mitte kvaliteetsed. üks mu sõbranna rääkis aastaid oma mehest naeruväärseid lugusid ja mina talle sama enda mehest vastu. tema on uues ja õnnelikus suhtes ja oma uut meest vaid kiidab. mina olen lahutatud. minu sõnum on, et räägitakse, aga need suhted on pagana kehvad. austust ega armastust seal küll pole.
[/tsitaat]
Mul on vastupidine kogemus. Sõbranna rääkis oma mehest halba – no oli ka põhjust, mees pettis. Üsna palju rääkis, mina kuulasin ja noogutasin. Mingil hetkel midagi nende vahel muutus, sõbranna andis mehele andeks ja nüüd on nad nagu kaks turteltuvikest. Kuulen ainult head.
Kui on nii kehv mees, et ainult halba räägid, ära unusta, et oled selle kehva mehe naine ehk siis täpselt sellise kehva mehe valinud ja teda väärt. Kehtib ka vastupidiselt.
Olen rääkinud jah, nii head kui halba. Mitte küll igaühele ja suuremas seltskonnas – minu tõelisi mõtteid teavad vaid 3-4 valitud inimest. Ühest otsast tahaks meest ju kiita ja näidata, et meie peres on kõik korras (ühe koha pealt ju ongi – mees ei joo, lastega tegeleb, tööl käib), kuid vahel purskab välja ka kõik see, mis mul hinges toimub … Näiteks et mehega koos käisime viimati koos kuskil väljas (toidupoes!) märtsi keskpaigas, et ta pole kordagi huvi tundnud meie augusti algul sündiva kolmanda lapse (kelle planeerimine oli tema enda initsiatiivil) suhtes, et kõik vabad nädalavahetused veedab ta oma vanematekodus, mitte minu ja lastega, et ta on suhteliselt kitsi (raha jagub küll vanematekodu remontimiseks, kuid meie pere kulud katan enamalt jaolt mina) jne.
Ma tean küll, et eelkõige peaksin neid probleeme arutama oma mehega, kuid tema puhul lihtsalt pole see võimalik (st jaoks ei ole need probleemid) ja vahel on mul lihtsalt vaja end n.ö maha laadida.
Peale trenni on rõivistus peamiseks teemaks oma meeste-elukaaslaste kirumine.
Ja Perekooli lemmikteemaks on oma mehe ja üldse meessoo sajatamine.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
