Esileht Ajaviite- ja muud jutud Oma keele ja kultuuri hoidmine välismaal

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 61 )

Teema: Oma keele ja kultuuri hoidmine välismaal

Postitas:
Kägu

No tore, kui lausa mees on eesti keele selgeks oppinud. Ma seda oma mehelt ei oota, mida ta sellega peale hakkab siin?
Keeruline, sest kui me oleme koik kodus ei hakka ma nt ohtusoogilauas lastega oma keeles raakima. Mugavam on raakida keeles, mida koik teavad. Ega koik Kert Kingod saa olla, et maailmas oma eestit panevad nui neljaks.

Kui aus olla, siis olen yritanud, kuid lapsi eriti Eesti ka ei huvita, neil omad sobrad ja mangud. Me elame Eestist 24 lennutunni kaugusel, ilmselt distants siin seab ka oma piirangud. Eestis nad ei ole kunagi kainud.

Noh, voib ju proovida, reaalsuses on siiski vaga keeruline endalgi lapsega eesti keeles naiteks raakida kui terve ylejaanud siinne pere raagib ainult inglise keelt, kool on inglisekeelne jne jne

Miks see keeruline on? Mu lastel räägib ka kogu siinne pere kohalikku keelt ja koolis/lasteaias räägivad ka sama keelt, miks see peaks kuidagi mõjutama seda, mida MINA nendega räägin? Või sa elad äkki selle ülejäänud perega sama katuse all ja seepärast on kohalik keel suures ülekaalus? Ja mees ei saa eesti keelest aru ja ehk isegi keelab sul eesti keeles rääkida, et räägid teda taga (sellist juttu ka perekoolist loetud)? Ma elan ainult mehe ja lastega ja loomulikult räägin eesti keelt, mitte ainult laste, vaid ka mehega, aastatepikkuse kogemuse järel saab temagi aru küll (ja suudab ka mu vanematega eesti keeles rääkida). Lapsed on käinud mul Eestis olümpiaadil, kirjutasid eesti keeles.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Küsimus ainukesele eestlasest vanamale, kellel see õnnestunud:

Lihtsalt tahaks uurida,kuidas see teil see keeleõpetus reaalselt välja nägi?

Kui te olete ainuke inimene, kellelt laps eesti keelt kuuleb (st. nt isa ei ole eestlane ja rohkem sugulasi-tuttavaid lapsega igapäevaselt ei suhtle).

Kas rääkisite lapsega algusest saadik 100% eesti k?
Kas tõlkisite selle jutu isale ümber (kui oli vaja)? Nt. kui ma lapsele ütlen: mine issi aitab sul seda või toda teha, vii see issile vms, siis ma tahan ju et isa ka aru saaks, mida ma ütlesin.

Mul laps alles alustab esimeste sõnade ja lausetega (1-2a), siis need on kõik kohalikus keeles (sest need sõnad on enamasti kinnistunud lasteaias, kus neid spetsiaalselt õpetatakse ja korrutatakse päevad läbi), ja isegi siis teeb ta alguses vigu ja ei mäleta kõiki sõnu õigesti – siis kas te ikka surute ainult eesti k. sõna. Nt kui laps ütleb “cat” asemel “dog”, kas siis teie ei paranda teda, et “cat” on õige, vaid ainult “kass”? Sest juba see, kui ta kohalikus keeles mingi uue sõna selgeks saab, on alguses ju suur saavutus, aga kui nüüd seda saavutust täielikult ignoreerida – st. vastuseks ainult eesti k. sõna korrutada, ei aita ju teda…
Kas peaks ootama kuni ta vanemaks saab? Kui vanalt siis eesti k?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minu laps on nüüdseks täiskasvanu ja räägib eesti keelt. Tema sõnavara on kindlasti tunduvalt piiratum kui Eestis üles kasvanud inimesel. Jälgisime algusest peale keeleteadlaste soovitust, et iga vanem räägib oma keelt. Kui kõik koos oleme, siis räägin ka mina inglise keelt, mitte ei tõlgi mehele. Aga kui mees niisama juures on ja vestluses ei osale, siis räägin küll eesti keeles.

Laps on iga suvi mitu nädalat Eestis veetnud ja seal ka laagris olnud. Vanavanemad on külas käinud. Lapsena vaatas eesti filme ja lugesin talle eestikeelseid raamatuid. Eesti keelt ekstra pole õpetanud, lihtsalt suhtlesin temaga eesti keeles (sama ka inglise keelega). Ühesõnaga väga pingutanud ei ole, lihtsalt minu jaoks oli loomulik, et ta ikka eesti keele selgeks saab. Arvan, et abi on olnud ka sellest, et ta õppis rahvusvahelises koolis, kus keegi selle üle ei imestanud, et peres on kasutusel 2-3 keelt. Seega ei tekkinud ka olukorda, kus teismeline “keeldub” eesti keelt rääkimast. Ja kui juhtubki, et ta minu poole inglise keeles pöördub, siis vastan eesti keeles.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mõlemad vanemad suhtlevad lapsega omas keeles. Mees on piisavalt nutikas ja proovib samuti meelde jätta eestikeelseid sõnu ja rõõmustab siiralt kui Eestis kuskilt sildilt midagi aru saab.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Keel võib natuke ununeda kui eestlasi nö käepärast pole, aga kultuur on see vundament ( 30+aastat mujal).

Please wait...
Postitas:
Kägu

No tore, kui lausa mees on eesti keele selgeks oppinud. Ma seda oma mehelt ei oota, mida ta sellega peale hakkab siin?
Keeruline, sest kui me oleme koik kodus ei hakka ma nt ohtusoogilauas lastega oma keeles raakima. Mugavam on raakida keeles, mida koik teavad. Ega koik Kert Kingod saa olla, et maailmas oma eestit panevad nui neljaks.

Su kaks lõiku on stiilis “ise küsin, ise vastan”. Mida mees eesti keelega peale hakkab? Hakkabki seda peale, et ta saab aru, mida sa õhtusöögilauas räägid…

Minu isiklik arvamus on, et need, kes ei suuda teist keelt isegi sel tasemel ära õppida, et saada aru, millest abikaasa väikelapsega kõige lihtsamal igapäevasemal teemal räägib, peaksid pereloomisel piirduma sama emakeelega inimesega.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kasutan teemat ära, vabandan!
On siin äkki kedagi, kes on ära läinud kooliealiste lastega? Kuidas on sujunud välismaal õppuma asumine kui Eestis on juba kooliteed alustatud. Tean, et seal riigis on nö. Tasandusklassid. Keelt on vaja õppida, eks õpime ka, aga maht on suur ja päris ladusaks selle keelega vaevalt, et jõuame.
Kas keegi kirjutaks, kuidas teil selle kooli ja riigi vahetamisega läks? Kui palju oli eelnevalt keeleteadmisi jne. Lapsed on 12 ja 11.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ega ma ei tea, kelle poole pöörduti, aga ma võin oma kogemusi jagada. 🙂

Lihtsalt tahaks uurida,kuidas see teil see keeleõpetus reaalselt välja nägi?

Kui te olete ainuke inimene, kellelt laps eesti keelt kuuleb (st. nt isa ei ole eestlane ja rohkem sugulasi-tuttavaid lapsega igapäevaselt ei suhtle).

Kas rääkisite lapsega algusest saadik 100% eesti k?

100% ilmselt mitte – alles eile ütlesin naabrinaise ja tema lastega õues olles oma titele kohalikus keeles, et “näe, kui ilusti Sophia seisab, proovi sina ka”. Aga muidu – kui ma olen pisikese beebiga kahekesi kodus ehk et räägin sisuliselt omaette, siis mis häda peaks mul olema mingis muus keeles peale oma emakeele rääkida.

Kas tõlkisite selle jutu isale ümber (kui oli vaja)? Nt. kui ma lapsele ütlen: mine issi aitab sul seda või toda teha, vii see issile vms, siis ma tahan ju et isa ka aru saaks, mida ma ütlesin.

Selle aja peale (kui lapsest minejat-viijat oli) sai mees juba suht kindlalt niisugusel tasemel eesti keelest aru, aga näiteks meil oli ämm mitu korda nädalas külas lastega mängimas ja talle ma sellised strateegilisemad asjad tõlkisin küll. Sinu esimestest näidetest oleks esimene läinud nii, et “mine, vanaema aitab sul seda või toda teha”, ja kui laps minema hakkab, siis ämmale tema keeles, et “aita palun lapsel seda või toda teha”; teisel juhul samas pole minu meelest vaja midagi öelda, sest kui teine just telefoni uppunud ei ole, siis ta võiks isegi aru saada, mida see tähendab, kui laps tuleb ja üritab midagi pihku toppida. 🙂 Mille kohta sa ei küsinud – tegelikult on tulnud hoopis rohkem tõlkida lapse juttu harvakohatavatele sugulastele, sest need ei pruugi aru saada omakeelsestki pudikeelest, rääkimata siis sellest, kui veel kaks keelt segamini on.

(Tegelikult oli meil nii, et kui pooleteistaastane laps, kel oli “sõnu” tosinajagu, ei öelnud ikka veel “emme”, otsustasime perekondlikult, et tuleb lõpetada see asi, et ühed ütlevad “emme” ja teised “mommy” ja laps ei tea, mida teha, ning igaühte kutsuda ühe ja ainsa nimetusega, mille siis muidugi kutsutav ise välja valis. Ehk et tegelikult oleksin ma öelnud hoopis näiteks “mine, grandma aitab sul seda või toda teha” ja ämm jälle näiteks “oo, go show this picture to emme, too”. Nii et see oli nagu eelhoiatus – kui ma lapsega rääkides kasutasin sõna “grandma”, siis oli selge, et sel on midagi temaga pistmist.)

Vanimal lapsel oli muide hetk, kus ta ISE hakkas ühele vanemale tõlkima OMA juttu teisele vanemale (“emme, ma just ütlesin daddyle, et…”), aga me ütlesime kohe, et pole vaja, me saame mõlemast keelest aru. Meil on muidugi see eelis, et me ei osanud alguses kumbki teise keelt, ehk ühine keel oleks olnud veel kolmas, ja no ei tahtnud, et lapse esimeseks ehk emakeeleks saaks (paratamatult pisut) vigane inglise keel. Ja samas ei olnud meil kummalgi ka seda suure rahva kompleksi, et mismõttes peaks MINA mingit muud keelt õppima hakkama.

Mul laps alles alustab esimeste sõnade ja lausetega (1-2a), siis need on kõik kohalikus keeles (sest need sõnad on enamasti kinnistunud lasteaias, kus neid spetsiaalselt õpetatakse ja korrutatakse päevad läbi), ja isegi siis teeb ta alguses vigu ja ei mäleta kõiki sõnu õigesti – siis kas te ikka surute ainult eesti k. sõna. Nt kui laps ütleb “cat” asemel “dog”, kas siis teie ei paranda teda, et “cat” on õige, vaid ainult “kass”? Sest juba see, kui ta kohalikus keeles mingi uue sõna selgeks saab, on alguses ju suur saavutus, aga kui nüüd seda saavutust täielikult ignoreerida – st. vastuseks ainult eesti k. sõna korrutada, ei aita ju teda…

Ma arvan, et ma ütleksin sellises olukorras umbes nii: “Ei, see ei ole koer [inglise keeles ’dog’], see on kass, [inglise keeles] ‘cat'”. Nurksulgudes oleva teksti võid esimesel korral vms öelda ja hiljem ära jätta, näiteks. Samamoodi kinnitaksin, kui ta koerale näidates “dog” ütleks, et “jaa, see on koer, inglise keeles ’dog'”. Mu enda lapsed läksid küll lasteaeda alles siis, kui nad juba rääkida oskasid, aga eks sellises 1-2a vanuses oli neil nagunii üks sõna ühes, teine teises pudikeeles ja parandada sai ikka.

Kas peaks ootama kuni ta vanemaks saab? Kui vanalt siis eesti k?

Räägitakse, et esimesed 3a on keelearengu seisukohalt need olulisimad – kui ootama hakkad, siis su laps kakskeelseks ei kasva, eesti keel tema emakeeleks ei saa.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Oleks siis tõesti pidanud tutvumisel kohe küsima, eesti keele õpid selgeks?

Nali naljaks aga on ka vahe selles kas võõrkeelne perekond elab Eestis või mujal; kas on plaani tagasi kolida või ei. Mina ei soovi Eestis elada, seega ei näe oma ‘kultuuri’ ( mis on Eesti kultuur? Jaanipäev ja Tõde ja Õigus?) peale suruda kui seda ei taheta. Mina olen eestlane, nemad ju ei ole, lastel ei ole Eesti passegi.

No tore, kui lausa mees on eesti keele selgeks oppinud. Ma seda oma mehelt ei oota, mida ta sellega peale hakkab siin?

Keeruline, sest kui me oleme koik kodus ei hakka ma nt ohtusoogilauas lastega oma keeles raakima. Mugavam on raakida keeles, mida koik teavad. Ega koik Kert Kingod saa olla, et maailmas oma eestit panevad nui neljaks.

Su kaks lõiku on stiilis “ise küsin, ise vastan”. Mida mees eesti keelega peale hakkab? Hakkabki seda peale, et ta saab aru, mida sa õhtusöögilauas räägid…

Minu isiklik arvamus on, et need, kes ei suuda teist keelt isegi sel tasemel ära õppida, et saada aru, millest abikaasa väikelapsega kõige lihtsamal igapäevasemal teemal räägib, peaksid pereloomisel piirduma sama emakeelega inimesega.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Nali naljaks aga on ka vahe selles kas võõrkeelne perekond elab Eestis või mujal; kas on plaani tagasi kolida või ei. Mina ei soovi Eestis elada, seega ei näe oma ‘kultuuri’ ( mis on Eesti kultuur? Jaanipäev ja Tõde ja Õigus?) peale suruda kui seda ei taheta. Mina olen eestlane, nemad ju ei ole, lastel ei ole Eesti passegi.

Vahe ei ole selles, vahe on selles, kas sa pead seda oluliseks või mitte. Kui sina ei pea, siis on see sinu otsus. Nende jaoks, kes siin räägivad, kuidas nad lasega eesti keeles räägivad, on eestluse säilitamine oluline.
Ma näiteks ei kujutaks ettegi, et elukohast ja igapäevakeelest sõltumata ma ei õpiks oma kaaslase emakeelt. Iga keel tuleb kasuks, avardab silmaringi ja võimaldab mõista inimesi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Lihtsalt tahaks uurida,kuidas see teil see keeleõpetus reaalselt välja nägi?

Kui te olete ainuke inimene, kellelt laps eesti keelt kuuleb (st. nt isa ei ole eestlane ja rohkem sugulasi-tuttavaid lapsega igapäevaselt ei suhtle).

Kas rääkisite lapsega algusest saadik 100% eesti k?

Kas tõlkisite selle jutu isale ümber (kui oli vaja)? Nt. kui ma lapsele ütlen: mine issi aitab sul seda või toda teha, vii see issile vms, siis ma tahan ju et isa ka aru saaks, mida ma ütlesin.

Mul laps alles alustab esimeste sõnade ja lausetega (1-2a), siis need on kõik kohalikus keeles (sest need sõnad on enamasti kinnistunud lasteaias, kus neid spetsiaalselt õpetatakse ja korrutatakse päevad läbi), ja isegi siis teeb ta alguses vigu ja ei mäleta kõiki sõnu õigesti – siis kas te ikka surute ainult eesti k. sõna. Nt kui laps ütleb “cat” asemel “dog”, kas siis teie ei paranda teda, et “cat” on õige, vaid ainult “kass”? Sest juba see, kui ta kohalikus keeles mingi uue sõna selgeks saab, on alguses ju suur saavutus, aga kui nüüd seda saavutust täielikult ignoreerida – st. vastuseks ainult eesti k. sõna korrutada, ei aita ju teda…

Kas peaks ootama kuni ta vanemaks saab? Kui vanalt siis eesti k?

See polnud vist minule suunatud, aga vastan ka.
Jah, räägime algusest peale 100% eesti keeles.
Ei tõlgi ümber. Ütlengi eesti keeles, et “vii see issile”. Kui tahan, et isa ka aru saaks, siis räägin kohalikus keeles, aga enamus aega ikkagi eesti keeles ja lapse isa on sellega harjunud, ega tee sellest probleemi.
Ma ei pannud last juba 1-aastaselt lasteaeda. Beebieas oli ta minuga kodus ja kuulis kindlasti rohkem eesti keelt. Kui laps teeb kohalikus keeles vea, siis muidugi ma parandan teda ja ütlen õige sõna. Sinu toodud näites ma oleks vastanud “Ei, see on kass. Cat.” See ongi ainus erand, kus räägin lapsega teist keelt, lisaks siis eelpoolmainitud olukorrale, kus on vaja rääkida lapse ja isaga korraga. Veel võib juhtuda, et teises keeles on mingi sõna, mida eesti keelde tõlkida ei saa või on teises keeles riimuv, naljakas vm ja eesti keeles mitte. Siis ma kasutan ka teist keelt. Aga tõesti nii vähe kui võimalik.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Oleks siis tõesti pidanud tutvumisel kohe küsima, eesti keele õpid selgeks?

Noh, ma tegelikult ei soovitaks ka samakeelse mehe puhul tutvudes kohe peret looma hakata. Et alguses ikka vestled niisama üldhuvitavatel teemadel, saad juba siis aimu silmaringist ja ellusuhtumisest ja muust taolisest. Ja kui läheb pere PLAANIMISEKS, siis on loomulik läbi arutada ka küsimus, mis keeles me oma peres rääkima hakkame. Meilt on aastate jooksul mitu paari uurinud, kuidas me kakskeelses peres lastega ja nii, nad kõik on eranditult küsinud seda ENNE, kui ise lapse hakkama on pannud.

Mina olen eestlane, nemad ju ei ole, lastel ei ole Eesti passegi.

Minu lastel ka ei ole Eesti passe, mis see asjasse puutub? Sellegipoolest on nad pooleldi eestlased ja teoreetiliselt ka sünnijärgsed Eesti kodanikud. Tegelikult, kuna mina olen puhtam eestlane kui mu mees oma rahvuse esindaja, siis võib lausa öelda, et vere poolest on meie lapsed kõige rohkem just eestlased. 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Siin tuleb välja et kui elad välismaal ja lapsed siis pead kodu Eestile 3 lk ankeeti täitma kuidas ja mis ja kas jaanipäeva pead ja kas kaerajaani oskad tantsida, kas mees ka eesti keelt räägib ja kas linad ka sini must valged on. Lapsed võetakse üldse tahvli ette. Igal juhul pead kogu aeg tõestama et ikka “korralik” eestlane oled.
Aga proovi sa midagi vastu küsida siis hea et veel ellu jääd sest see on küsitlejate isiklik elu ja pole sinu asi üldse kas nende lapsed viielised on ja mees ka tööl käib.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tahaks teha väga ebapopulaarse märkuse, et elu in ikka nii palju lihtsam, kui olla abielus endaga samast rahvusest inimesega. Suhtlemine on määratult palju sujuvam, kui keel ja kultuuritaust on samad. Kusjuures mitme keele teema on meil peres ikka, sest me ei ela Eestis, seega lastel on kodukeel ja kooli keel (asukohamaa keel), ja mida aasta edasi, seda paremini nad seda koolikeelt valdavad ja seda rohkem jääb eesti keel selle varju. Tunnen palju peresid, kus on üks abikaasa lisaks veel teisest rahvusest (alati on nii, et naine on eestlane ja mees mingist vanast Lääne-Euroopa riigist, ei tea, miks küll nii? (retooriline küsimus)), ja siis kujunevad igasugused erinevad keelemustrid. Kõigil meie tuttavatel on küll nii, et ema räägib ikkagi pea 100% lapsega eesti keeles, ja nii see eesti keele oskus lastel ka tuleb. Küll aga muidugi ei ole sõnavara nii rikkalik kui oleks Eestis elades, vahel oleks logopeedi abi vaja (näiteks eesti r jääb selgeks õppimata) ja need lapsed teevad ka grammatikavigu ja kasutavad toortõlkeid (väikestel lastel on need naljakad, hiljem enam mitte nii väga).

Kui pragmaatiliselt võtta, siis ongi lapsel kasulikum hästi osata mõnda suurt keelt (parem veel kui mitut), tühja sellest väiksest eesti keelest. Aga küsimus on väärtustes.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Lihtsalt tahaks uurida,kuidas see teil see keeleõpetus reaalselt välja nägi?

Kui te olete ainuke inimene, kellelt laps eesti keelt kuuleb (st. nt isa ei ole eestlane ja rohkem sugulasi-tuttavaid lapsega igapäevaselt ei suhtle).

Kas rääkisite lapsega algusest saadik 100% eesti k?

Kas tõlkisite selle jutu isale ümber (kui oli vaja)? Nt. kui ma lapsele ütlen: mine issi aitab sul seda või toda teha, vii see issile vms, siis ma tahan ju et isa ka aru saaks, mida ma ütlesin.

Mul laps alles alustab esimeste sõnade ja lausetega (1-2a), siis need on kõik kohalikus keeles (sest need sõnad on enamasti kinnistunud lasteaias, kus neid spetsiaalselt õpetatakse ja korrutatakse päevad läbi), ja isegi siis teeb ta alguses vigu ja ei mäleta kõiki sõnu õigesti – siis kas te ikka surute ainult eesti k. sõna. Nt kui laps ütleb “cat” asemel “dog”, kas siis teie ei paranda teda, et “cat” on õige, vaid ainult “kass”? Sest juba see, kui ta kohalikus keeles mingi uue sõna selgeks saab, on alguses ju suur saavutus, aga kui nüüd seda saavutust täielikult ignoreerida – st. vastuseks ainult eesti k. sõna korrutada, ei aita ju teda…

Kas peaks ootama kuni ta vanemaks saab? Kui vanalt siis eesti k?

Ei, jumala pärast ära eesti keelega ootama hakka! Siis on rong ammu läinud, kui arvad, et nüüd on õige hetk. Juba see on natuke valesti, et laps esimesed sõnad “lasteaia keeles” ütleb. Loomulikum oleks, kui at need ikka emalt õpiks ja emakeeles. Aga teadagi pole teistes riikides nii pikka emapuhkust kui Eestis ja ilmselt sundisid majanduslikud põhjused last varakult lasteaeda panema.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Küsimus ainukesele eestlasest vanamale, kellel see õnnestunud:

Eelmisele – jah, ta alustas lasteaias just siis, kui allles väga üksikud sõna moodi häälikud hakkasid tulema – seega kahjuks enne ei andnud mul midagi teha väga.

Lasteaed on siin igati kvaliteetne muidu – seal on ta palju õppinud ja arenenud ja talle väga meeldib seal. Samuti ei suudaks ma ilma tugivõrgustikuta siin üksi 3a kodus istuda (isegi kui raha ja seadused lubaks).

Ühesõnaga – kas hakkan siis julmalt tema võõrkeelseid saavutusi ignoreerima ja ainult eesti k. vastama? Siiani rääkisin muu jutu eest k. Nt. küsin “kes see on?” ja kui ta vastab: “cat”, siis ütlen: “õige!, tubli! jne”. Ja kuidas teisele vanemale tõlkimisega on? Me ju ei saa temaga alati täiesti isoleerituna rääkida, vaid enamasti nii, et kõik osalevad teemas.

Hetkel tundub küll üsna lootusetu see eesti k. õpetamine, aga eks näis…

Kas keegi on ehk samas olukorras olnud (st. ei saanud kaua lapsega kodus olla)?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ühesõnaga – kas hakkan siis julmalt tema võõrkeelseid saavutusi ignoreerima ja ainult eesti k. vastama? Siiani rääkisin muu jutu eest k. Nt. küsin “kes see on?” ja kui ta vastab: “cat”, siis ütlen: “õige!, tubli! jne”. Ja kuidas teisele vanemale tõlkimisega on? Me ju ei saa temaga alati täiesti isoleerituna rääkida, vaid enamasti nii, et kõik osalevad teemas.

Sa vist natuke kardad, et su mehele ei meeldi, kui sa lapsega eesti keeles räägid? Ma ei saa tegelikult murest aru, minu meelest pole loomulikumat asja kui lapsega rääkida oma emakeeles. Olete te üldse arutanud mehega, mis keeli teie laps peaks oskama?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minu lapsed peavad end eestlasteks, padupatrioodid me ei ole, aga 5 nädalat tuleb aastas Eestit ära. Kodus räägime seda keelt mis hetkel tundub sobivam ehk läbisegi kolme keelt. Ma arvan, et lapsed otsustavad ise kuidas edasi hetkel neil keel suus. Kohalik kogukonnaga ei suhtle ja lapsed Eestisse tagadi naadta hetkel ei soovi mina ka mitte.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Lihtne ja üsna must-valge küsimus:

Kas Teie arvates võiks/peaks oma sünnimaalt päriseks mujale kolinud inimesed üritama alal hoida oma emakeelt ja kultuuri, ning seda tingimata edasi andma ka oma lastele/lastelastele (kelle kontakt selle maaga piirdub max. kord aastas külastuse ja harvade skype vestlustega)?

Küsimus on peamiselt selles, kas neil oma kodumaalt lahkunuil on üldse seda keelt ja kultuuri, mida hoida. Kui inimene on haritud ja erudeeritud, siis ei teki sellist küsimustki, sest ta loeb, suhtleb, huvitub loomulikult endiselt ka oma kodumaast. Enamasti on siin ka tööalased suhted.
Soome koristajaks või juuksuriks läinutel ei ole nagunii midagi hoida ega edasi anda – keelele ja kultuurile olnuks nad samavõrd kadunud ka kodumaal.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Palun kirjutage, kas kuskil võiks olla mingit foorumit, kus on inimeste kogemusi, kelle lapsed on läinud välismaal kooli. Ma ei leia ise. Infot väga vähe. Kes on kursis keelekümblusklassidega? Kuidas seal asjad käivad?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Lihtne ja üsna must-valge küsimus:

Kas Teie arvates võiks/peaks oma sünnimaalt päriseks mujale kolinud inimesed üritama alal hoida oma emakeelt ja kultuuri, ning seda tingimata edasi andma ka oma lastele/lastelastele (kelle kontakt selle maaga piirdub max. kord aastas külastuse ja harvade skype vestlustega)?

Küsimus on peamiselt selles, kas neil oma kodumaalt lahkunuil on üldse seda keelt ja kultuuri, mida hoida. Kui inimene on haritud ja erudeeritud, siis ei teki sellist küsimustki, sest ta loeb, suhtleb, huvitub loomulikult endiselt ka oma kodumaast. Enamasti on siin ka tööalased suhted.

Soome koristajaks või juuksuriks läinutel ei ole nagunii midagi hoida ega edasi anda – keelele ja kultuurile olnuks nad samavõrd kadunud ka kodumaal.

Misasja ma praegu lugesin? Koristajatel ja juuksuritel ei ole keelt ja kultuuri, mida edasi anda? Siit signaal lihtsama ametiga eesti naistele, kes välismaal elavad – pole mõtet ponnistadagi, nagunii teil pole mingit vaimuvara oma lapsele pakkuda, parem siis kohe tingimusteta sulanduda ja lapsega võõrkeeles rääkima hakata.

Ma kahtlemata väärtustan haridust, aga samas arvan, et teaduskraad ei tee naisest küll automaatselt paremat ema ja lapse keeleoskuse arendamisel ei pruugi sellest üldse midagi kasu olla.

Kust tulevad sellised snoobid, kes teisi halvustavad? Kes neid kasvatab? Rassi, rahvuse ja seksulaalse sättumuse alusel inimesi headeks ja halbadeks liigitada on tabu, aga hariduse ja ameti alusel täiesti ok?

Laulupeole tuleb 25 väliseesti koori. Ma olen kindel, et neis koorides on ka koristajaid ja juuksureid.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ühesõnaga – kas hakkan siis julmalt tema võõrkeelseid saavutusi ignoreerima ja ainult eesti k. vastama? Siiani rääkisin muu jutu eest k. Nt. küsin “kes see on?” ja kui ta vastab: “cat”, siis ütlen: “õige!, tubli! jne”. Ja kuidas teisele vanemale tõlkimisega on? Me ju ei saa temaga alati täiesti isoleerituna rääkida, vaid enamasti nii, et kõik osalevad teemas.

Sa vist natuke kardad, et su mehele ei meeldi, kui sa lapsega eesti keeles räägid? Ma ei saa tegelikult murest aru, minu meelest pole loomulikumat asja kui lapsega rääkida oma emakeeles. Olete te üldse arutanud mehega, mis keeli teie laps peaks oskama?

Vabandust, kui end selgelt ei väljendanud – ma soovisin nõu inimestelt, kes minu kirjeldatud olukorras on (laps lasteaias ja olen ainuke eestlane tema jaoks siin) – kindlasti pole mul küsimus selles, kas üldiselt eesti k. tasuks õpetada (muidu ma siin foorumis sõna ei võtakski). Lapse isal pole samuti midagi eesti k. vastu, aga kuna näen kui võimatu see tundub (need konkreetsed näited, mida tõin), siis üritasingi leida kedagi, kes samas olukorras on olnud. Olengi üritanud siis kohaliku sõna asemel ainult eesti k. sõna kinnituseks ja vastuseks öelda, aga siiani see tulemust pole andnud (laps saab varsti 2) – lihtsalt natuke kurb on, kui ta õhinaga mingi võõrkeelse sõna ütleb (nt. tunneb ära mingi looma vms) ja siis mina seda ei kinnita, vaid ütlen mingi uue sõna. Aga ilmselt muudmoodi ei saa.. üritan edasi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ühesõnaga – kas hakkan siis julmalt tema võõrkeelseid saavutusi ignoreerima ja ainult eesti k. vastama? Siiani rääkisin muu jutu eest k. Nt. küsin “kes see on?” ja kui ta vastab: “cat”, siis ütlen: “õige!, tubli! jne”. Ja kuidas teisele vanemale tõlkimisega on? Me ju ei saa temaga alati täiesti isoleerituna rääkida, vaid enamasti nii, et kõik osalevad teemas.

Sa vist natuke kardad, et su mehele ei meeldi, kui sa lapsega eesti keeles räägid? Ma ei saa tegelikult murest aru, minu meelest pole loomulikumat asja kui lapsega rääkida oma emakeeles. Olete te üldse arutanud mehega, mis keeli teie laps peaks oskama?

Vabandust, kui end selgelt ei väljendanud – ma soovisin nõu inimestelt, kes minu kirjeldatud olukorras on (laps lasteaias ja olen ainuke eestlane tema jaoks siin) – kindlasti pole mul küsimus selles, kas üldiselt eesti k. tasuks õpetada (muidu ma siin foorumis sõna ei võtakski). Lapse isal pole samuti midagi eesti k. vastu, aga kuna näen kui võimatu see tundub (need konkreetsed näited, mida tõin), siis üritasingi leida kedagi, kes samas olukorras on olnud. Olengi üritanud siis kohaliku sõna asemel ainult eesti k. sõna kinnituseks ja vastuseks öelda, aga siiani see tulemust pole andnud (laps saab varsti 2) – lihtsalt natuke kurb on, kui ta õhinaga mingi võõrkeelse sõna ütleb (nt. tunneb ära mingi looma vms) ja siis mina seda ei kinnita, vaid ütlen mingi uue sõna. Aga ilmselt muudmoodi ei saa.. üritan edasi.

Lapsed, kelle ümbruses räägitakse mitut keelt, hakkavadki hiljem rääkima sageli, nii et anna aega (ja alla-kahesed ei peaegi eriti palju veel oskama). Ma siiski arvan, et sa peaksid oma keele juurde jääma. Üldiselt leitakse, et kakskeelsetel lastel toimib kõige paremini süsteem “üks inimene – üks keel”, st iga inimesega on kindel keel, milles rääkida. Las ollagi siis sinul eesti keel, lasteaias ja isaga siis inglise keel.

Minu meelest sellest kakskeelse pere teemast on palju kirjutanud Epp Petrone, oma blogides ja raamatutes. Võib-olla saab sealt mingeid soovitusi.

Sa muretsesid veel, et kui räägid lapsega eesti keeles, et kas siis peaks lapse isale kõike tõlkima. Kui ta sinu keelt ei oska, aga on nõus sellega, et laps sinu keele ära õpib, siis on paratamatult nii, et ta ei saa osa teie juttudest, midagi pole teha, keegi ei jõua ju kogu aeg non-stop tõlkida, ja kas on üldse mõtet. Samas lapsega on ju alguses väga lihtsad jutud, samade sõnade kordamine jne, see oleks talle ka sobiv võimalus koos oma lapsega uut keelt õppida, kui ta vähegi huvi tunneb.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Misasja ma praegu lugesin? Koristajatel ja juuksuritel ei ole keelt ja kultuuri, mida edasi anda? Siit signaal lihtsama ametiga eesti naistele, kes välismaal elavad – pole mõtet ponnistadagi, nagunii teil pole mingit vaimuvara oma lapsele pakkuda, parem siis kohe tingimusteta sulanduda ja lapsega võõrkeeles rääkima hakata.

Ma kahtlemata väärtustan haridust, aga samas arvan, et teaduskraad ei tee naisest küll automaatselt paremat ema ja lapse keeleoskuse arendamisel ei pruugi sellest üldse midagi kasu olla.

Kust tulevad sellised snoobid, kes teisi halvustavad?

Sellised “snoobid” tulevad headest koolidest ja ülikoolidest, kus nad saavad hariduse, mis võimaldab neil eristada arenenud ja arenematuid inimesi. Otse loomulikult on kultuursuse aluseks haritus. Mis siis veel? Või sa arvad, et emalt õpitud kapsasupi tegemise oskus on piisav “kultuuri edasi kandmine”?
Ning, jah, teaduskraad (või ükskõik milline parem haridus) teeb tõesti parema ema/lapsevanema. Ning just eriti oluline on see lapse keeleoskuse arendamisel. Mitte lihtsalt selleks, et laps rääkima õpiks (see juhtub automaatselt, kui laps on inimeste keskel) vaid, et see laps õpiks rääkima ja KIRJUTAMA heas arenenud eesti keeles, hea lauseehitusega.

Sina ilmselt ei ole väga palju koolis käinud ning just see ongi põhjuseks, miks sa sellistest asjadest aru ei saa ja vahet ei tee.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ühesõnaga – kas hakkan siis julmalt tema võõrkeelseid saavutusi ignoreerima ja ainult eesti k. vastama? Siiani rääkisin muu jutu eest k. Nt. küsin “kes see on?” ja kui ta vastab: “cat”, siis ütlen: “õige!, tubli! jne”. Ja kuidas teisele vanemale tõlkimisega on? Me ju ei saa temaga alati täiesti isoleerituna rääkida, vaid enamasti nii, et kõik osalevad teemas.

Sa vist natuke kardad, et su mehele ei meeldi, kui sa lapsega eesti keeles räägid? Ma ei saa tegelikult murest aru, minu meelest pole loomulikumat asja kui lapsega rääkida oma emakeeles. Olete te üldse arutanud mehega, mis keeli teie laps peaks oskama?

Vabandust, kui end selgelt ei väljendanud – ma soovisin nõu inimestelt, kes minu kirjeldatud olukorras on (laps lasteaias ja olen ainuke eestlane tema jaoks siin) – kindlasti pole mul küsimus selles, kas üldiselt eesti k. tasuks õpetada (muidu ma siin foorumis sõna ei võtakski). Lapse isal pole samuti midagi eesti k. vastu, aga kuna näen kui võimatu see tundub (need konkreetsed näited, mida tõin), siis üritasingi leida kedagi, kes samas olukorras on olnud. Olengi üritanud siis kohaliku sõna asemel ainult eesti k. sõna kinnituseks ja vastuseks öelda, aga siiani see tulemust pole andnud (laps saab varsti 2) – lihtsalt natuke kurb on, kui ta õhinaga mingi võõrkeelse sõna ütleb (nt. tunneb ära mingi looma vms) ja siis mina seda ei kinnita, vaid ütlen mingi uue sõna. Aga ilmselt muudmoodi ei saa.. üritan edasi.

Lapsed, kelle ümbruses räägitakse mitut keelt, hakkavadki hiljem rääkima sageli, nii et anna aega (ja alla-kahesed ei peaegi eriti palju veel oskama). Ma siiski arvan, et sa peaksid oma keele juurde jääma. Üldiselt leitakse, et kakskeelsetel lastel toimib kõige paremini süsteem “üks inimene – üks keel”, st iga inimesega on kindel keel, milles rääkida. Las ollagi siis sinul eesti keel, lasteaias ja isaga siis inglise keel.

Minu meelest sellest kakskeelse pere teemast on palju kirjutanud Epp Petrone, oma blogides ja raamatutes. Võib-olla saab sealt mingeid soovitusi.

Sa muretsesid veel, et kui räägid lapsega eesti keeles, et kas siis peaks lapse isale kõike tõlkima. Kui ta sinu keelt ei oska, aga on nõus sellega, et laps sinu keele ära õpib, siis on paratamatult nii, et ta ei saa osa teie juttudest, midagi pole teha, keegi ei jõua ju kogu aeg non-stop tõlkida, ja kas on üldse mõtet. Samas lapsega on ju alguses väga lihtsad jutud, samade sõnade kordamine jne, see oleks talle ka sobiv võimalus koos oma lapsega uut keelt õppida, kui ta vähegi huvi tunneb.

Ja just Epp Petronel elu on nii tore! Mees tal muide ei räägi Eesti keelt. Pere on lõhki just selle “miski” pärast.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Misasja ma praegu lugesin? Koristajatel ja juuksuritel ei ole keelt ja kultuuri, mida edasi anda? Siit signaal lihtsama ametiga eesti naistele, kes välismaal elavad – pole mõtet ponnistadagi, nagunii teil pole mingit vaimuvara oma lapsele pakkuda, parem siis kohe tingimusteta sulanduda ja lapsega võõrkeeles rääkima hakata.

Ma kahtlemata väärtustan haridust, aga samas arvan, et teaduskraad ei tee naisest küll automaatselt paremat ema ja lapse keeleoskuse arendamisel ei pruugi sellest üldse midagi kasu olla.

Kust tulevad sellised snoobid, kes teisi halvustavad?

Sellised “snoobid” tulevad headest koolidest ja ülikoolidest, kus nad saavad hariduse, mis võimaldab neil eristada arenenud ja arenematuid inimesi. Otse loomulikult on kultuursuse aluseks haritus. Mis siis veel? Või sa arvad, et emalt õpitud kapsasupi tegemise oskus on piisav “kultuuri edasi kandmine”?

Ning, jah, teaduskraad (või ükskõik milline parem haridus) teeb tõesti parema ema/lapsevanema. Ning just eriti oluline on see lapse keeleoskuse arendamisel. Mitte lihtsalt selleks, et laps rääkima õpiks (see juhtub automaatselt, kui laps on inimeste keskel) vaid, et see laps õpiks rääkima ja KIRJUTAMA heas arenenud eesti keeles, hea lauseehitusega.

Sina ilmselt ei ole väga palju koolis käinud ning just see ongi põhjuseks, miks sa sellistest asjadest aru ei saa ja vahet ei tee.

Paraku jääb see alati nii, et kõik naised (ja mehed) ei ole heades koolides ja ülikoolides õppinud ja mõned peavad lihtsamat tööd tegema. Mul on lihtsalt väga kahju, et sinusuguste jaoks on nad nii vääritud inimesed, et nende peale pole isegi mõtet raisata soovitusi, kuidas oma lapsele võõras keelekeskkonnas eesti keelt õpetada.
Hea ema juures on minu meelest määravaks empaatia, hoolimine ja pühendumine, millel ei pruugi haridusega üldse mingisugust pistmist olla. Ehkki kahtlemata lai silmaring ja rikkalik sõnavara tulevad ka kasuks.
Tean naist, kellel jäi kõrgkool pooleli ja kes on viimased 15 aastat kodune olnud. Ta lapsed õpivad kõik koolis viitele ja räägivad väga head arenenud eesti keelt, on suured raamatusõbrad ka.
Elu ei ole alati must-valge.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ühesõnaga – kas hakkan siis julmalt tema võõrkeelseid saavutusi ignoreerima ja ainult eesti k. vastama? Siiani rääkisin muu jutu eest k. Nt. küsin “kes see on?” ja kui ta vastab: “cat”, siis ütlen: “õige!, tubli! jne”. Ja kuidas teisele vanemale tõlkimisega on? Me ju ei saa temaga alati täiesti isoleerituna rääkida, vaid enamasti nii, et kõik osalevad teemas.

Sa vist natuke kardad, et su mehele ei meeldi, kui sa lapsega eesti keeles räägid? Ma ei saa tegelikult murest aru, minu meelest pole loomulikumat asja kui lapsega rääkida oma emakeeles. Olete te üldse arutanud mehega, mis keeli teie laps peaks oskama?

Vabandust, kui end selgelt ei väljendanud – ma soovisin nõu inimestelt, kes minu kirjeldatud olukorras on (laps lasteaias ja olen ainuke eestlane tema jaoks siin) – kindlasti pole mul küsimus selles, kas üldiselt eesti k. tasuks õpetada (muidu ma siin foorumis sõna ei võtakski). Lapse isal pole samuti midagi eesti k. vastu, aga kuna näen kui võimatu see tundub (need konkreetsed näited, mida tõin), siis üritasingi leida kedagi, kes samas olukorras on olnud. Olengi üritanud siis kohaliku sõna asemel ainult eesti k. sõna kinnituseks ja vastuseks öelda, aga siiani see tulemust pole andnud (laps saab varsti 2) – lihtsalt natuke kurb on, kui ta õhinaga mingi võõrkeelse sõna ütleb (nt. tunneb ära mingi looma vms) ja siis mina seda ei kinnita, vaid ütlen mingi uue sõna. Aga ilmselt muudmoodi ei saa.. üritan edasi.

Lapsed, kelle ümbruses räägitakse mitut keelt, hakkavadki hiljem rääkima sageli, nii et anna aega (ja alla-kahesed ei peaegi eriti palju veel oskama). Ma siiski arvan, et sa peaksid oma keele juurde jääma. Üldiselt leitakse, et kakskeelsetel lastel toimib kõige paremini süsteem “üks inimene – üks keel”, st iga inimesega on kindel keel, milles rääkida. Las ollagi siis sinul eesti keel, lasteaias ja isaga siis inglise keel.

Minu meelest sellest kakskeelse pere teemast on palju kirjutanud Epp Petrone, oma blogides ja raamatutes. Võib-olla saab sealt mingeid soovitusi.

Sa muretsesid veel, et kui räägid lapsega eesti keeles, et kas siis peaks lapse isale kõike tõlkima. Kui ta sinu keelt ei oska, aga on nõus sellega, et laps sinu keele ära õpib, siis on paratamatult nii, et ta ei saa osa teie juttudest, midagi pole teha, keegi ei jõua ju kogu aeg non-stop tõlkida, ja kas on üldse mõtet. Samas lapsega on ju alguses väga lihtsad jutud, samade sõnade kordamine jne, see oleks talle ka sobiv võimalus koos oma lapsega uut keelt õppida, kui ta vähegi huvi tunneb.

Ja just Epp Petronel elu on nii tore! Mees tal muide ei räägi Eesti keelt. Pere on lõhki just selle “miski” pärast.

Justin Petrone räägib täitsa korralikult eesti keelt.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Paraku jääb see alati nii, et kõik naised (ja mehed) ei ole heades koolides ja ülikoolides õppinud ja mõned peavad lihtsamat tööd tegema. Mul on lihtsalt väga kahju, et sinusuguste jaoks on nad nii vääritud inimesed, et nende peale pole isegi mõtet raisata soovitusi, kuidas oma lapsele võõras keelekeskkonnas eesti keelt õpetada.
Hea ema juures on minu meelest määravaks empaatia, hoolimine ja pühendumine, millel ei pruugi haridusega üldse mingisugust pistmist olla. Ehkki kahtlemata lai silmaring ja rikkalik sõnavara tulevad ka kasuks.
Tean naist, kellel jäi kõrgkool pooleli ja kes on viimased 15 aastat kodune olnud. Ta lapsed õpivad kõik koolis viitele ja räägivad väga head arenenud eesti keelt, on suured raamatusõbrad ka.
Elu ei ole alati must-valge.

Loomulikult on erandeid. On ka kõrgharidusega inimesi, kes olude sunnil lihttööd teevad. Teema ei ole ju sellest. Samuti ei ole teema “hea ema olemisest”. Teema on oma keele ja kultuuri hoidmisest, mille aluseks on siiski haritus.
PS See sõna, mida sa ilmselt kasutada tahtsid, on “väärtusetud” – väga ilmekas näide illustreerimaks minu arvamust koolihariduse tähtsusest ja keelekasutusest.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Paraku jääb see alati nii, et kõik naised (ja mehed) ei ole heades koolides ja ülikoolides õppinud ja mõned peavad lihtsamat tööd tegema. Mul on lihtsalt väga kahju, et sinusuguste jaoks on nad nii vääritud inimesed, et nende peale pole isegi mõtet raisata soovitusi, kuidas oma lapsele võõras keelekeskkonnas eesti keelt õpetada.

Hea ema juures on minu meelest määravaks empaatia, hoolimine ja pühendumine, millel ei pruugi haridusega üldse mingisugust pistmist olla. Ehkki kahtlemata lai silmaring ja rikkalik sõnavara tulevad ka kasuks.

Tean naist, kellel jäi kõrgkool pooleli ja kes on viimased 15 aastat kodune olnud. Ta lapsed õpivad kõik koolis viitele ja räägivad väga head arenenud eesti keelt, on suured raamatusõbrad ka.

Elu ei ole alati must-valge.

Loomulikult on erandeid. On ka kõrgharidusega inimesi, kes olude sunnil lihttööd teevad. Teema ei ole ju sellest. Samuti ei ole teema “hea ema olemisest”. Teema on oma keele ja kultuuri hoidmisest, mille aluseks on siiski haritus.

PS See sõna, mida sa ilmselt kasutada tahtsid, on “väärtusetud” – väga ilmekas näide illustreerimaks minu arvamust koolihariduse tähtsusest ja keelekasutusest.

http://eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=v%C3%A4%C3%A4ritu
Kus siin vale sõnakasutus on?
Teema oli eelkõige lapsele välismaal eesti keele õpetamisest, mitte tema kõrgintellektuaalsest arendamisest. Eesti keelt on suutelised valdama nii põhi- kui kõrgharidusega inimesed. Jah, kõrgema haridusega inimesed räägivad reeglina korrektsemalt ja kirjutavad ilma vigadeta, aga minu meelest mitte see ei olnud teemaalgataja esmane mure. Keel kui selline kuulub kogu rahvale, mitte ainult eliidile. Ja kui veel edasi targutada, siis kogu pimeda orjaaja hoidis meie keelt elus justnimelt ilma hariduseta või madala haridusega maarahvas, kes oli täiesti arenematu sinu käsitluse järgi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

http://eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=v%C3%A4%C3%A4ritu
Kus siin vale sõnakasutus on?

Isegi EKI näiteid lugedes ei saa sõna tähendusele pihta? Nojah… Targuta edasi 😀

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 61 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Oma keele ja kultuuri hoidmine välismaal