Kolisime abikaasa- ja lapse isaga pool aastat tagasi lahku, teismeline jäi minu juurde elama. Viimasel ajal tunnen, et oma lapsega koos olemine on mulle ebameeldiv. Lapsega koos olemine tekitab minus kurbust ja viha. Varem olime perega koos, igatsen mehe järgi. Laps saab isaga olla, minul pole enam võimalik. Psühholoogi juures olen käinud. Kas keegi veel midagi sarnast läbi elanud? Palun mitte solvata, mure on tõsine.
Lapsega koos olemine tekitab minus kurbust ja viha. Varem olime perega koos, igatsen mehe järgi. Laps saab isaga olla, minul pole enam võimalik.
Mis temas täpsemalt viha tekitab? Oled armukade, et tema saab su mehega aega koos veeta? Süüdistad teda kuidagi teie lahkuminekus? Või meenutab ta lihtsalt liiga palju sulle sinu meest? Või oled lihtsalt elu peale vihane ja elad seda lapse peal välja, kuna muid lähedasi ju läheduses pole ja võõraste peal end välja elada on ohtlikum? Viha põhjus tuleks leida, siis on mingi lootus olukorra lahenemiseks.
mida tähendab et psühholoogi juures oled käinud? 1 korra? sellega on tõenäoliselt pikenalt vaja tegeleda.
väga huvitav olukord igatahes. kui mina lahku läksin ja olin omadega sadat moodi katki, siis lapsed olid need kes mu mustast august välja aitasid. vb võrdlus on kohatu, sest nad olid palju nooremad (6 ja 9). tegin palju vigu ka ilmselt, nutsin ja ahastasin nende ees ja nad pidid seda draamat ja koormat kandma. aga see läks kuidagi kiirelt mööda. magasime kõik kaisus ja olime hästi palju koos..see kõik päästis mu.
vabanda, mu jutust polnud mingit tolku sinu olukorras.
kas su laps on nö poole valinud? kas te saate hästi läbi?
mehele ei pööranud piisavalt tähelepanu, sellepärast läks nii. Elu peale ei ole vihane, mehe peale olen.
Ehk siis sa ise ütled, et sa ei pööranud mehele piisavalt tähelepanu ja nüüd oled seepärast mehe peale vihane? Enda peale peaksid vihane olema, ennast muutma, ennast parandama.
Ehk siis sa ise ütled, et sa ei pööranud mehele piisavalt tähelepanu ja nüüd oled seepärast mehe peale vihane? Enda peale peaksid vihane olema, ennast muutma, ennast parandama.
Ta ilmselt on hoopis lapse peae vihane, sest ta arvab, et kui last ei oleks, siis oleks ta selle mehega endiselt koos.
Paraku on asi pigem nii, et kui ta ei oleks selle last väga sooviva mehega last teinud, siis oleksid nad ilmselt palju varem lahku läinud, sest mees oleks ikkagi soovinud leida naist, kellega see laps saada.
Ainus, kelle peale võiks vihane olla, on tõesti Teemaalgataja ise. Esiteks – no ära saa vastumeelselt last! Teiseks, kui see laps on olemas ja mees teda väga tahtis, siis sunni meest selle lapsega ka tegelema, mitte ära tegele üksi!
Aga noh, eks tagantjärele on ikka hea targutada. Teemaalgataja, sa pead endale selgeks tegema, et laps ei ole milleski süüdi. Kui ta on sinu arvates liiga isa sarnane, siis tema ei saa sinna midagi parata. Ja ega meeski süüdi pole, inimesed ikka tahavad lapsi saada.
Viimasel ajal tunnen, et oma lapsega koos olemine on mulle ebameeldiv.
Tegelesin ainult lapsega, mehele ei pööranud piisavalt tähelepanu, sellepärast läks nii. Elu peale ei ole vihane, mehe peale olen.
Sa said ju täpselt selle, mida tellisid. Tegelesid ainult lapsega, mehele tähelepanu pööramata ja nüüd saadki rahus sellega jätkata, mehele pole isegi vaja enam tähelepanu pöörata.
Arusaamatu ainult, et mida sul selle “peaaegu täiskasvanud” lapsega nii palju tegeleda oli, et mehele üldse aega ei jäänud? Samas see on küll selge, et mehe peale ei ole sul põhjust pahane olla, ise oleksid ju kah ära läinud kui mees sulle üldse tähelepanu poleks pööranud ja oma elu lapsele elanuks.
Huvitav, kas mees seda nii väga tahetud last end juurde elama ei tahaks võtta? Siis sa saaksid oma psüühilistest probleemidest ehk üle lõpuks. No ja mees ju tahtis last.
Tegelesin ainult lapsega, mehele ei pööranud piisavalt tähelepanu, sellepärast läks nii. Elu peale ei ole vihane, mehe peale olen.
Sa said ju täpselt selle, mida tellisid. Tegelesid ainult lapsega, mehele tähelepanu pööramata ja nüüd saadki rahus sellega jätkata, mehele pole isegi vaja enam tähelepanu pöörata.
Ärge sellesse teemaalgataja “tegelesin ainult lapsega” lausesse väga kinni jääge. Ta on ilmselt jõudnud sellesse faasi, kus hakatakse endale tuhka pähe raputama – mees näib natuke parem ja ise natuke halvem kui see kooselu ajal tegelikult oli.
Tõenäoliselt oli nende peres nii, nagu see paljudel on, et lapse kasvatamine ja kodune majandamine on enamasti naise õlul, samas kui mees kenasti ringi õitses ja oma uuele elule aluse pani. Usun, et see teeb esialgu päris palju haiget, kui laps oma isaga (ja võimalik, et ka isa uue naisega) pidevalt suhtleb.
Minu ema keeras analoogses olukorras mingil hetkel täiesti ära, oli ka minu peale põhjuseta vihane jms. Olin tollal teismeline ja hoidsin pigem isa poole. Nüüd, kui sellest umbes 35 aastat möödas on, saan oma emast isegi aru.
Sa said lihtsalt väga haiget ja olukord tundub ebaõiglane. Sinu lapsel on koht sinu kõige lähedasema inimese elus, aga sul enam ei ole. Kõige lähedasem on järsku hoopis kõige võõram.
Olen olnud sinu olukorras. Mitte, et ma last oleksin mitte sallinud, aga oma valus unustasin ära, et ka lapsel on valus. Tema perekond on katki ja tema elukogemus on veel ahtakesem, et uue olukorraga toime tulla. Jah, sa kaotasid mehe. Ükskõik, mis põhjusel, aga keegi pole meie elus igavene. Inimesed tulevad ja lähevad, meil on antud mingi aeg, et nendega koos olla. Sinu laps vajab praegu sind, sul on võimalus temale pöörata kogu oma tähelepanu ja armastus. Ka temaga koosolemise aeg saab kohe-kohe ümber, sest ta on peaaegu täiskasvanu ja läheb oma teed. Teie edaspidine suhtlus võib oleneda sinu praegusest käitumisest. Tema tulevik võib sellest oleneda, sest ta on väga õrnas eas. Saa üle oma kurbusest ja katsu lapse jaoks olla tugev ja armastav.
Huvitav, kas mees seda nii väga tahetud last end juurde elama ei tahaks võtta? Siis sa saaksid oma psüühilistest probleemidest ehk üle lõpuks. No ja mees ju tahtis last.
Vaevalt, et mees ainus oli, kes last tahtis. Muidu poleks ju naine end ainult lapsele pühendanud, meest unarusse jättes.
Huvitav, kas mees seda nii väga tahetud last end juurde elama ei tahaks võtta? Siis sa saaksid oma psüühilistest probleemidest ehk üle lõpuks. No ja mees ju tahtis last.
Vaevalt, et mees ainus oli, kes last tahtis. Muidu poleks ju naine end ainult lapsele pühendanud, meest unarusse jättes.
Kahjuks on olemas ka neid naisi, kes arvavad, et kõikidesse kätte võetud asjadesse tuleb elus pühenduda 100%, misssiis, et seda on vastumeelselt alustatud. Kui juba, siis annan 100%. Kahjuks aga igale poole seda 100% ei jagu (nagu antud juhul naisel ei jagunud mehele) ja nii need ühised elud siiski lagunevad või karjäärid jäävad tegemata või mõnel ka elu elamata.
Sa said lihtsalt väga haiget ja olukord tundub ebaõiglane. Sinu lapsel on koht sinu kõige lähedasema inimese elus, aga sul enam ei ole. Kõige lähedasem on järsku hoopis kõige võõram.
Ma arvan, et see inimene teab, millest ta räägib, teemaalgataja. Kuula teda.
Ma ise elasin sarnaseid emotsioone läbi, kuigi mitte nii tugevasti. Ka mina olin armukade lapsele, kes sai minu armastatud mehega aega veeta sel ajal, kui mina ise olin ebasoovitav ja tõrjutud mehe seltskonnas.
See on lein kaotatud suhte pärast. Sinule oleks lihtsam, kui laps isaga ei suhtleks, sest siis ei tuletaks keegi sulle pidevalt meelde sinu kaotust. Aeg parandab seda, võid mind uskuda. Ja siis on ka laps jälle oma.
Muidugi võib olla asi ka selles, et teismelised ongi teinekord tüütud ja ebameeldivad, isegi kui oma lapsed. Kas ka tema käitumine on peale lahkuminekut muutunud? Rääkimata sellest, et teismeeas hakkab iseloom lõplikult välja kujunema, järjest rohkem mõjutavad iseloomu välised tegurid – sõbrad, kool, meedia, ühiskond terviklikult, mitte ainult vanemad. Seega üks hetk võidki avastada, et su oma laps ei meeldi sulle iseloomult – miks muidu on nii palju peresid, kus täiskasvanud lapsed oma vanematega pidevalt nääklevad – iseloomud ei klapi lihtsalt. Minu ema nt teeb pidevalt märkusi mulle – küll minu kaalu osas (olen 164 cm ja kaalun 64 kg) kui ka kõikide minu eluvalikute osas, hoolimata sellest, et mul on väga normaalne töökoht (kust mind ei “koondatud” peale 2 järjestikust LHP-d), teenin üle keskmise, mul on 2 magistrikraadi, olen oma laste isaga jätkuvalt abielus (mis on tänapäeval ju saavutus), aga ikka jääb midagi ette….
Kui sa sellest ise jagu ei saa, endast ja nendes t tunnetest, siis proovi ikka psühholoogi edasi kasutada. Et saaksid oma suhted lapsega korda ja teie ja enda elu korda. Et sa ei rikuks lapsega suhteid ära.
Meile võid ka rääkida, kui tahad. Kas sul on mõni lähedane või sõber, kellega asju rääkida? Kui te lahku läksite, kas enne ka saite midagi rääkida, mis meest näiteks häiris või lihtsalt kohe ütleski, et mulle aitab, löheme lahku nüüd? Kas ta on üksi või on juba keegi?
Sa vast saad aru, et probleem on sinus, mitte lapses, sina ei saa oma pettumusest, et elu nii läinud on üle, aga sa ei saa seda pettumust ja viha enda seest ka lapse kaela kallata. Oma hingevaluga peab vanem ikka hakkama saama nii, et ta last ei kahjusta.
No kui nii jätkad, siis varsti läheb ka laps, kui ta niigi on juba suur, siis saad võtta omale koera või kassi ja sellele pühenduda…
Ehh, minu teismelised lapsed käituvad aegajalt nii nõmedalt ja vastikult, et ma ei taha ka nendega koos olla. Ma kahtlustan, et see on mingi looduse kavalus, et teatud vanuses vanemate ja laste vahel selline vastastikune vastikus tekib. Muidu nad ehk ei tahakski kunagi kodust ära kolida (või siis mina ei raatsiks neid ära lasta) ja see oleks mõnes mõttes ju veel hullem.
Vastupidi, just teemaalgataja ja tema laps ei ole süüdi, vaid mees, kes last soovis ja siis perekonna hülgas, nii ei tehta. Ja ma tõsiselt ei saa sellisest jutust aru, et ema pühendas oma elu ainult lastele ja mees jäi tahaplaanile. Hea küll, saan aru kui majas on beebi ja ema ning isa mõlemad väsinud jne. Aga kui laps on suurem, magab öösiti, käib lasteaias, ema ja isa tööl, õhtud ollakse koos. See ei ole ju kuidagi võimalik, et ema ainult lapsega tegeleb. Ei kulu nii palju aegagi nendele, lisaks õhtuti, kui laps magab, saavad täiskasvanud omaette olla, kinos, teatris mõnepäevastel reisidel jne. See on taaskord mingi meestepoolt leiutatud virisemise vorm, et õigustada oma nõmedat käitumist ning mitte austada perekonda, mis üles ehitatud. Lisaks ka vabandada välja oms lõbutsemisjanu ning armukese pidamist. Selle asemel, et armuke leida, võiks ju hoopis oma naist võrgutada ja kirge näidata. Selle asemel käiakse kodus mossis ja tigedana ringi ning oodatakse, millal tekib võimalus armukese juurde liduda. Kui perekond on loodud, siis tuleb seda hoida, mitte noortel naistel sabas joosta, jättes naise ja lapse tahaplaanile.
Vastupidi, just teemaalgataja ja tema laps ei ole süüdi, vaid mees, kes last soovis ja siis perekonna hülgas, nii ei tehta. Ja ma tõsiselt ei saa sellisest jutust aru, et ema pühendas oma elu ainult lastele ja mees jäi tahaplaanile.
Teatavasti, kui mees jätab naise maha, oli jobu mees. Kui aga naine jätab mehe maha, siis seetõttu, et mees oli jobu mees.
Sinu kaks esimest lauset on omavahel vastuolus. Ühe lapsega on kusjuures võimalik aeg nii kinni panna, lapsega koos ühes toas magada nii, et mees sinna ei mahu. Ja viie lapsega on võimalik elada nii, et kõigile (sh. ka mehele) on “tähelepanu pööratud”.
Võttes teadmiseks selle, et mees jäi tahaplaanile, kas on ikka mees süüdi?
Ma ütleks, et isegi kaua pidas mees vastu!
Vastupidi, just teemaalgataja ja tema laps ei ole süüdi, vaid mees, kes last soovis ja siis perekonna hülgas, nii ei tehta. Ja ma tõsiselt ei saa sellisest jutust aru, et ema pühendas oma elu ainult lastele ja mees jäi tahaplaanile.
Teatavasti, kui mees jätab naise maha, oli jobu mees. Kui aga naine jätab mehe maha, siis seetõttu, et mees oli jobu mees.
Sinu kaks esimest lauset on omavahel vastuolus. Ühe lapsega on kusjuures võimalik aeg nii kinni panna, lapsega koos ühes toas magada nii, et mees sinna ei mahu. Ja viie lapsega on võimalik elada nii, et kõigile (sh. ka mehele) on “tähelepanu pööratud”.
Võttes teadmiseks selle, et mees jäi tahaplaanile, kas on ikka mees süüdi?
Ma ütleks, et isegi kaua pidas mees vastu!
Keegi ei keela mehel ka perekonnaga koos asju teha ning kõik ühiselt toredaid asju ette võtta. Osad mehed ei viitsi ise koos naise ja lastega midagi koos teha, neil on igav ja pärast on suur virisemine, kuidas neid on “kõrvale jäetud”. Panustagu omaltpoolt ka siis kvaliteetajale koos oma naise la lapse/lastega. Kui mees kohtleb naist nii, et too tunneb end armastatult, siis ei kao see maise täheleoanu ka mehelt. Mehed lihtsalt ei viitsi oma abikaasaga vaeva näha, selle asemel on lihtne noort naist taga ajada.
Vastupidi, just teemaalgataja ja tema laps ei ole süüdi, vaid mees, kes last soovis ja siis perekonna hülgas, nii ei tehta. Ja ma tõsiselt ei saa sellisest jutust aru, et ema pühendas oma elu ainult lastele ja mees jäi tahaplaanile.
Teatavasti, kui mees jätab naise maha, oli jobu mees. Kui aga naine jätab mehe maha, siis seetõttu, et mees oli jobu mees.
Sinu kaks esimest lauset on omavahel vastuolus. Ühe lapsega on kusjuures võimalik aeg nii kinni panna, lapsega koos ühes toas magada nii, et mees sinna ei mahu. Ja viie lapsega on võimalik elada nii, et kõigile (sh. ka mehele) on “tähelepanu pööratud”.
Võttes teadmiseks selle, et mees jäi tahaplaanile, kas on ikka mees süüdi?
Ma ütleks, et isegi kaua pidas mees vastu!
Keegi ei keela mehel ka perekonnaga koos asju teha ning kõik ühiselt toredaid asju ette võtta. Osad mehed ei viitsi ise koos naise ja lastega midagi koos teha, neil on igav ja pärast on suur virisemine, kuidas neid on “kõrvale jäetud”. Panustagu omaltpoolt ka siis kvaliteetajale koos oma naise la lapse/lastega. Kui mees kohtleb naist nii, et too tunneb end armastatult, siis ei kao see maise täheleoanu ka mehelt. Mehed lihtsalt ei viitsi oma abikaasaga vaeva näha, selle asemel on lihtne noort naist taga ajada.
Sa oleks nagu ise olnud seal perekonnas asjaline, et vihjad, kuidas seal võis olla ja kuidas mees ei panustanud kvaliteetajale.
Meeste jaoks “kõrvalejätmine” tähendab põhiliselt seksi. Osad mehed jällegi teevad naise ja lastega igasuguseid asju koos, aga seksi ikka pole. Naised lihtsalt ei viitsi oma abikaasaga vaeva näha. Mis nüüd saab? Ilmselt mees panustas liiga vähe, kas pole?
Vastupidi, just teemaalgataja ja tema laps ei ole süüdi, vaid mees, kes last soovis ja siis perekonna hülgas, nii ei tehta. Ja ma tõsiselt ei saa sellisest jutust aru, et ema pühendas oma elu ainult lastele ja mees jäi tahaplaanile.
Teatavasti, kui mees jätab naise maha, oli jobu mees. Kui aga naine jätab mehe maha, siis seetõttu, et mees oli jobu mees.
Sinu kaks esimest lauset on omavahel vastuolus. Ühe lapsega on kusjuures võimalik aeg nii kinni panna, lapsega koos ühes toas magada nii, et mees sinna ei mahu. Ja viie lapsega on võimalik elada nii, et kõigile (sh. ka mehele) on “tähelepanu pööratud”.
Võttes teadmiseks selle, et mees jäi tahaplaanile, kas on ikka mees süüdi?
Ma ütleks, et isegi kaua pidas mees vastu!
Keegi ei keela mehel ka perekonnaga koos asju teha ning kõik ühiselt toredaid asju ette võtta. Osad mehed ei viitsi ise koos naise ja lastega midagi koos teha, neil on igav ja pärast on suur virisemine, kuidas neid on “kõrvale jäetud”. Panustagu omaltpoolt ka siis kvaliteetajale koos oma naise la lapse/lastega. Kui mees kohtleb naist nii, et too tunneb end armastatult, siis ei kao see maise täheleoanu ka mehelt. Mehed lihtsalt ei viitsi oma abikaasaga vaeva näha, selle asemel on lihtne noort naist taga ajada.
Sa oleks nagu ise olnud seal perekonnas asjaline, et vihjad, kuidas seal võis olla ja kuidas mees ei panustanud kvaliteetajale.
Meeste jaoks “kõrvalejätmine” tähendab põhiliselt seksi. Osad mehed jällegi teevad naise ja lastega igasuguseid asju koos, aga seksi ikka pole. Naised lihtsalt ei viitsi oma abikaasaga vaeva näha. Mis nüüd saab? Ilmselt mees panustas liiga vähe, kas pole?
Kes nüüd üldistab? Kas ära ei väsi juba teemast, teemasse selle seksijutu ketramine ja üldistamine, kuidas naised ei seksi. Seksivad naised ka ja naudivad samuti. Võibolla on just mehed need, kes ei viitsi oma abikaasaga vaeva näha, selle asemel virisevad.
Ehh, minu teismelised lapsed käituvad aegajalt nii nõmedalt ja vastikult, et ma ei taha ka nendega koos olla. Ma kahtlustan, et see on mingi looduse kavalus, et teatud vanuses vanemate ja laste vahel selline vastastikune vastikus tekib. Muidu nad ehk ei tahakski kunagi kodust ära kolida (või siis mina ei raatsiks neid ära lasta) ja see oleks mõnes mõttes ju veel hullem.
Mina olen ka lugenud, et see on tõesti nii “looduse poolt seatud”, et mingil hetkel hakkavad vanemad-lapsed üksteisele rohkem närvidele käima ja veidi kaugenema, just nimelt selleks, et järglased saaksid saavutada iseseisvuse ja õppida ise toime tulema. Seega mõnes mõttes loomulik. TA-le muidugi on olukord selle võrra raskem, et kuna suhe jooksis karile, siis see teeb haiget.
Laps äkki meenutab (oma välimuse või käitumisega) sulle eksmeest ja sellest ka tõrge? Sina igatsed, osad naised aga vihkavad eksmeest ja siitki lugeda saanud, kus emad saadavad lapsed isa juurde elama, et siis rahus uue mehega uut ja jälle täiuslikku elu nautida asuma.
