Teema: Oma maja unistus

Olen rahul, et elan majas, aga nüüd, 15 a hiljem pole enam majaga rahul. kui maja ostsime, siis puudus nö majakogemus. Alles hiljem saime aru, mida teisiti maja juures teeks. Nüüd mõlgutame mõtteid, et müüa praegune maja maha ja ehitada nullist uus päris “oma” maja, oma käe järgi.

Korterisse enam tagasi ei taha.

#2928393:

Oma maja toob kaasa probleeme ja erinevaid. Kui meeldib nendega jännata siis on kõik hästi. Suurem rahakulu, erinevad tööd, pidevalt on vaja midagi teha jne., paljust sellest pääseb korteris, vastu saad privaatsuse ja võimaluse pea kõik kujundada oma soovi järgi, huvilistel ka kapsa- ja lillekasvatuse. Samas ma teadvustan endale, et kui hakkab kõigega tegelemine üle jõu käima ja laste kaela ei taha end koormaks riputada, siis on võibolla otstarbekas korterisse kolida.

Milline suurem rahakulu? Kui on uus või korralikult renoveeritud maja, siis mille peale kulub rohkem raha? mina maksan majas igakuiselt vähem kui korteris, jääb ära haldustasu ja remondifond, mis oli mul päris krõbe. majas maksan seda, mida reaalselt tarbin ja kõik.

#2928431:

#2928416:

majas maksan seda, mida reaalselt tarbin ja kõik.

Õige!

Kõik muu on jumalast! Isegi maakütte paigalduse aeda + uuesti murupinna tegemise maksis jumal.

Ja remondifondi pole majaomanikel ka vaja! Uue katuse paneb uus põlvkond!

#2928436:

#2928431:

#2928416:

majas maksan seda, mida reaalselt tarbin ja kõik.

Õige!

Kõik muu on jumalast! Isegi maakütte paigalduse aeda + uuesti murupinna tegemise maksis jumal.

Ja remondifondi pole majaomanikel ka vaja! Uue katuse paneb uus põlvkond!

sa lugeda ei oska? UUS või KORRALIKULT RENOVEERITUD majast on jutt! Kui tihti majal katust vahetatakse sinu arust? Kui sa midagi ei tea, siis ole vait. Ja maaküte on juba olemas, kui sellist maja osta ja kui pole, siis investeerid ENDALE, mitte kuhugi mutiauku. Korteris maksab remondifond su kütte kinni või? Nii kuradi lolle argumente on ikka räme lugeda!

#2928416:

Milline suurem rahakulu? Kui on uus või korralikult renoveeritud maja, siis mille peale kulub rohkem raha? mina maksan majas igakuiselt vähem kui korteris, jääb ära haldustasu ja remondifond, mis oli mul päris krõbe. majas maksan seda, mida reaalselt tarbin ja kõik.

Mina pole küll see, keda sa tsiteerid, aga minu arust on ka majas ikka päris palju kulu. Ega see maja igavesti uueks ei jää ja ajapikku tuleb nii üks kui teine asi välja. Minul 10 aastat vana maja ja nüüd on ikka järjest seda kulu. Paar katusekivi katki, vaja mees tellida, kes vahetaks, trepp vaja plaatida, fassaadi vuukide vahelt päike täidise ära kulutanud, vaja lasta uuesti täita, kulunud osad üle värvida, sissesõiduteele killustikku tellida… Muudkui koguneb neid asju ja kui ise teha ei oska, lisandub materjalikulule ka tööraha. Mul oleks küll korteris palju lihtsam. Aa, ja naabril just oli maaküttetoru kuskilt katki, rõhk kadus ära. Tellis kopa töömehega ja see kaevas terve krundi üles, et viga leida ja parandada – jälle kulu ja mitte väike.

Lapsepõlvekodu oli ridakaboks. Toona, sügaval nõukaajal, peeti seda pool-individuaal ’iks, st. oli ikka parem ja uhkem kui korter, aga mitte nii uhke kui eramaja.

Edasi alusasin tüüpiliselt: ühikatuba, esimene üürikas, koos noormehega teine üürikas, siis sain EVP’de eest esimese oma korteriköksi (hruštšovka), edasi veidi suurem, siis veel suurem… Lõpuks ostsime Soomes suure korteri, kus praegu elab laps oma kaaslasega, ning “vanakesed” kolisid Eestisse ja ehitasid omale maja. Õigemoni vist renoveerisime, kuigi vanast ja algsest pole suurt midagi järel. Kõik vundamendid, põrandad, seinad, laed, kännujuurikad, vana sindelkatus…kõik sai oma kümne küünega tehtud ja kraabitud. Ausalt, enam iial ei taastaks vana, aga ära me ta tegime, laen sau makstud ja nüüdseks on see onn meile nii armas, et ilmselgelt läheme kumbki mehega siit ainult jalad ees.

Olen aru saanud, et maarahu ja -elu on mulle sobiv, kuigi oleme mõlemad põlised linnakad olnud. Millegagi end ei koorma: tomateid ja ilutaimi kasvatan enda lõbuks, mingut kohustuslikku põllul küürutamist ei tekita omale. Lumerookimine, riisumine, okste lõikamine, muruniitmine, puude lõhkumine-ladumine, maa kaevamine…see kõik on niivõrd mõnus ja hoiab vormis. Tööle 2km, mis rattavabal perioodil meeldivaim osa päevast kõndida. Seenemets, liigirikas kalajõgi, 6km kaugusel marjasoo – no mis sa hing veel tahad!?
Jah, olen peale “eksirännakuid” jõudnud koju, majja.

Teemaalgataja: minumeelest on maja korterist parem eelkõige kevadel ja suvel. Siis on tunne, et neil, kellel on maja ümber isiklik aed, on tõesti midagi rohkem kui korterielanikel. Sügisel ja talvel ehk tervelt pool aega aastast niikuinii eriti oma aias passida ei jaksa (külm hakkab) ning siis pole mul vahet, kust oma jalutamis- või jooksuringile suundun – korterist või majast. Kui möödun eramajadest, siis ma ei näe inimesi sügisel/talvel aias aega veetmas – ilmselt on enam-vähem kõigi majainimeste kodune elu pool aastat üsna tubane.

Ahikütte temperatuurikõikumist ma ei salli, aga seda meil õnneks pole, kuna on puidukatel (temperatuur kogu aeg ühtlane). Küttekulu mõistlik, pinda arvestades soodsam kui korteris. Ebameeldiv on see, et hiired kipuvad sisse tungima – kui põrand on betoonist ja otse ei saa, siis tungivad kuskilt laudise vahelt pööningule ja kui lapsed on esikusse viiva uksega hooletud (see jääb praokile), on mõni reostaja jälle eluruumides. Korterites polnud kunagi seda hiireprobleemi.

Praegu, kui meil on väikelapsed, korter eriti ei sobiks – väikelapsed on kärarikkad. Ilma lasteta elades sobis mulle hästi variant korter + suure aiaga maakodu suvel käimiseks. Sest minu meelest on majal mõte eelkõige suvel – muul ajal on tuba on ikka tuba, asugu see korteris või majas.

Enne majja kolimist veetsin lastega suhteliselt palju aega mänguväljakutel – 4-5 tundi päevas. Korterist ära kolides mõtlesin, et oma maja tähendab ka seda, et lapsed mängivad aias – pääsen üsna tüütust mänguväljakutel passimisest. Aeda sai kiiged, ronimisredelid, liivakast jt atraksioonid paigaldatud. Algul oli huvitav, aga mänguväljakutel käimisest ikka ei pääsenud. Lapsed tüdisid ära ja nüüd rändan ikkagi ühelt avalikult väljakule teisele 🙂

#2929158:

Enne majja kolimist veetsin lastega suhteliselt palju aega mänguväljakutel – 4-5 tundi päevas. Korterist ära kolides mõtlesin, et oma maja tähendab ka seda, et lapsed mängivad aias – pääsen üsna tüütust mänguväljakutel passimisest. Aeda sai kiiged, ronimisredelid, liivakast jt atraksioonid paigaldatud. Algul oli huvitav, aga mänguväljakutel käimisest ikka ei pääsenud. Lapsed tüdisid ära ja nüüd rändan ikkagi ühelt avalikult väljakule teisele ????

Heh, ma jälle mõtlesin, et pääsen majas pidevast koeraga jalutamisest, aga tühja ta tahab üksinda õues olla, vahib ikka terrassi ukse taga, kui meie toas oleme. Nii et ma lasen ka oma koeraga endiselt edasi:)

#2929271:

#2929158:

Enne majja kolimist veetsin lastega suhteliselt palju aega mänguväljakutel – 4-5 tundi päevas. Korterist ära kolides mõtlesin, et oma maja tähendab ka seda, et lapsed mängivad aias – pääsen üsna tüütust mänguväljakutel passimisest. Aeda sai kiiged, ronimisredelid, liivakast jt atraksioonid paigaldatud. Algul oli huvitav, aga mänguväljakutel käimisest ikka ei pääsenud. Lapsed tüdisid ära ja nüüd rändan ikkagi ühelt avalikult väljakule teisele ????

Heh, ma jälle mõtlesin, et pääsen majas pidevast koeraga jalutamisest, aga tühja ta tahab üksinda õues olla, vahib ikka terrassi ukse taga, kui meie toas oleme. Nii et ma lasen ka oma koeraga endiselt edasi:)

Sa pole ainus. Ilmselt koeral hakkab ka aias igav ja tahab ikka pikkadele jalutuskäikudele. Mu vanematel on ka maja ja koer. Isa läheb juba 5 hommikul temaga metsa jalutama. Naabritel sama teema – hommikuti käib mees koeraga jalutamas, õhtul naine. Loom tahab ka ju ‘uudiseid teada’ – nuuskida. Aias kinni olles saab ainult möödujatega suhelda.

No maja endaga ma ei ole rahul, st võik solla suurem. Aga see oli see, mida me saime endale too hetk lubada ja ega ju ett etea kunagi, kas 2 a pärast saaskime midagi paremat lubada.

Üleüldiselt olen rahul, et maja ja aed on. Kui veel robotniiduki ka millalgi soetame, siis eriti 😀 Eks majaga tuleb arvestada, et see on üks raharöövel – ikka aegajalt vajab siin-seal miski kõpitsemist, kas siis maja või aed üle värvimist, katuse kive vaja vahetada vmt Siis tekib soov katusega grillnurgale või suuremale terrassile. Tahaks ilusat hekki ja iluaed, mis kõik nõuab oskusi ja raha jne. Aga ikkagi on mõnus, suvel lihtsalt terrassil istuda, kui lapsed mängivad, ei pea lastega alati ekstra mänguväljakule minema, täitsa okei on ka lihtsalt pooleks tunniks õue minna, suvel soojaga saavad lapsed ise terrassi kaudu sisse-välja joosta jne

Aga maja omamine eeldab, et sa oledki valmis ajama kõiki asju ise. Et sul ei ole ühistut, kes korraldaks parkla lumest puhtaksveo ja kõnnitee liivatamise, muruniitmise, katuseparanduse jne

Oleme mehega mõlemad kasvanud maapiirkonnas oma majas. Mees väikelinnas, mina lausa talus. Tallinnasse kolides elasime üle kümne aasta erinevates korterites ja isegi väga ei unistanud oma majast. Ühel hetkel lihtsalt tekkis majanduslikult võimalus osta oma maja ja seda ka tegime. Praegu natuke kahetsen, et ei ostnud juba siis maja, kui viimast korterit ostsime. Kujutan ette (ega ju enam täpselt ei tea), et 1998 aasta paiku oleks saanud kuhugi ringteest sissepoole, aga üksikusse kohta väga luks maja normaalse hinna eest. Siis vist tahtsid kõik veel linnas elada, võimalust elada peaaegu linnas, aga samas nagu maal ei osatud siis veel kuigivõrd väärtustada. Aga võib-olla ma eksin.
Praegu tahaks natuke teistsuguse planeeringuga maja. Tahaks, et II korrusel oleks ka tualettruum, või et maja oleks üldse I-korruseline. Teiseks tahaks natuke üksikumas kohas elada. Kuigi samas oleme väga kesklinna lähedal, see on muidugi pluss. Aga siin meie ümber on väga täis ehitatud, oleme jäänud linna sisse, kui kunagi ostsime maja metsaserva.
Oma majas on tegemist muidugi rohkem, kui korteris. Korteris on palju muretum. Samas ei kahetse. See asjatamine ja remontimine saab millegagi tasutud. Aga millegi, täpselt ei oskagi sõnastada. See on see mingi oma majas elamise tunne, mis on vist majas üles kasvanud inimesele oluline. Või kui ma lähen aeda ja vaatan aianurgast kogu seda kupatust, mõtlen: see on minu!
Remonditöödega on see ka pluss, et majas saad asju teha omas tempos. Korteris võib ühistu soovitud tempo olla sulle kas liiga aeglane või kiire. Nt tuttavad elavad Pelgulinnas viie korteriga majas, tahaks väljast maja korda teha, aga üks korter blokeerib. Ei saagi. Elavad edasi koledas lobudikus.
Saun on meil ka majas, see on ka asi, mis mulle väga meeldib. Mulle meeldib isegi lund lükata. Selline tore füüsiline töö värskes õhus, pärast mida on hea sauna minna. Muru ma ei niida, selleks on meil kaks poega. Kui nemad välja kolivad, siis tuleb robot aeda.

#2930253:

Just seetõttu, et olen teiste perede pealt näinud, kui ruttu kuitahes uhketest ronimisatraktsioonidest tüdinetakse – ei tasu neid koduaeda osta. Mõistlikum on külastada erinevaid avalikke mänguväljakuid.

Meie tegelesime lapsepõlves oma atraktsioonidega ise. Ei vedanud keegi ealeski meid mööda mingeid mänguväljakuid. Pealegi, nõukaajal olid avalikud mänguväljakud oma liivakasti, liumäe ja kaarredeliga igavad. Seega, jah, pole mõtet pingutada, et valmistoodangut osta. Targem on ise osta köis ja see puu otsa riputada. Samamoodi osta nööri ja metallpulk ning teha trapets. Metalltrossist kahe puu vahele veetud köisraudtee on igavesti lahe lahendus. Nagu ka “karussell” ehk istumispulgaga köis, mille saab pulkapidi kuhugi kõrgemale vedada ja millega alla lasta. Vöökõrgusele kahe puu vahele saab panna saltovöö, madalale mõne muu kahe puu vahele tasakaaluköie. Kiik peaks ka kindlasti mõne oksa küljes kõikuma. Puude otsa saavad lapsed ise onne ehitada. Kui on mõni madalam kuur vmt. ehitis, siis selle otsa saab mööda seina parkuuri joosta. Igavesti lahe ja arendav tegevus. Üle kõrgema plangu saab õppida planguületamist nii, et hüppad rinnuli peale ja siis viskad jalad koos üle. Veoauto sisekumm (kas selliseid tänapäeval üldse enam on?) on ideaalne batuut ja vahend kellegi seal sees veeretamiseks. Meie muidugi käisime ujumas ka sellega. Keksukummi võiks saada kuhugi kinnitada nii, et lisaks on vaja ehk ainult üht mängijat või siis veel parem on muidugi kui saab üksi ka hüpata. Kargud ehk kompad võiks olla, neid on lihtne teha. Kunagi olid olemas vedrupulgad, mille peal sai hüpata. Jällegi lahe.

Me olime tüdrukud Tallinna aedlinnas.

#2930405:

Kuule, teema oli hoopis muust, kui laste mänguharjumuste üksikasjalikust kirjeldamisest.

Tore. Mis ma siis vastata saan? Jah, mina kui eluaegne majaelanik ei kujuta korteris elamist ette. Seega olen majaga rahul. Praegu elan 4km rohkem kesklinna suunas kui lapsepõlves ja kuna lapsed käivad linnas koolis, olen seda rohkem rahul. Mulle valmistab vähe muret see kui peaks olema tarvis midagi parandada. Siis ma lihtsalt teen seda. Ise. Ja naudin.