Teema: Oma vanematel külas käimine

Kohustusest. Et lapselapsed vanaema ja vanaisaga ikka koos saaks olla, ise vanematega lähedane ei ole. Ema kasvatas meid väga karmilt, kodus oli pingeline ja raske õhkkond. Isa jõi palju, tülid, riiud. Praegu on olukord küll rahulikum, ei ema karju iga asja peale, isa suudab ka kainet päeva pidada, aga sellegipoolest on tõrge sees ja olen ise stressis, kui nende juurde sõit ees on.

Emaga suhtlemine puhas rõõm, käin tema juures nii sageli kui võimalik. Isa juures käimine seevastu kui kohustus.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kuidas on teil, kas käite oma vanematel kohustusest külas, voi töesti naudite koos olemist?
Minu perekond on alati olnud hästi lähedane ja koik tähtpäevad mööduvad meil enamasti koos ja väga lobus on. Lisaks vanematele kuuluvad sinna ka onud- tàdid ja nende lapsed.
Mehe peres on aga hoopis teisiti, neil pole seda lähedust nagu meie peres…iga kord on sinna minek üks kohustus. Seal olles mulle tundub, et neil omavahel ei ole ka justkui millestki rääkida ja see koik tundub kuidagi nii tobe ja pingutatud.
[/tsitaat]

Meil täpselt sama. Enne jõule seal olles ei jõudnud kella ära vaadata. Äi rääkis ühte ja sedasama juttu KOLM korda! Kui ta neljandat korda üritas, siis ei suutnud ma viisakalt enam lõpuni kuulata, vaid katkestasin teda, et ta just rääkis seda ju 🙂 Lisaks räägib ta anekdoote/nalju elust enesest, mis peaks naljakad olema, kuid millest ma mitte halligi aru ei saa. Näiteks ütleb, et mis sa arvad, kuidas paksu (paksuks kutsub ta siis oma naist, minu ämma) mind kutsub. Mina vastu, et ma tõesti ei tea, tema vastab, et lambaks, hahahaaa. Ma siis üritan viisakalt jätakata, et miks nii, tema, et a sa vaata, misuke juuksepahmakas mul peas on. Täitsa lamba moodi ju. Kevadel ajan paljaks ja sügiseks kasvab lõng pähe. Ja seda juttu siis kuuleb ka õhtu jooksul ühe ja teise nurga alt kolm korda vähemalt. Ausalt, ma EI suuda! Ehk siis mehe vanemate juures käimine on minu jaoks kohustus. Mehe jaoks ka, kuid laste pärast ikka käime (elavad 20km kaugusel).
Minu vanemad elavad 200 km kaugusel, sinna läheme alati mitmeks päevaks. Lust ja rõõm. Kordagi ei teki laua ääres piinlikku vaikust, et jututeemad otsa saaksid, kordagi ei räägita sama juttu mitu x, teemasid jagub hilisööni välja. Lisaks ka helistame emaga mitu x nädalas, mees oma vanematega heal juhul 1x kuus. Külas käime minu vanematel ka oluliselt tihedamini, kuigi vahemaa on kordades pikem. No ei klapi mul see ämma-äiaga suhtlus kohe kahjuks 🙁

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Naudime terve perega. Suvel oleme kõik nädalavahetused nendega koos. Samuti õe ja venna pere tulevad sinna. Suvel oleme nagunii võimalikult palju koos, talvel tuleme kokku olulisematel tähtpäevadel. Nii hea on sedasi!

Tülitseme ikka ka aegajalt. Seal, kus palju rahvast koos, kipuvad ikka lahkarvamused tekkima, aga see on nii marginaalne.[/tsitaat]

Mitte paha pärast, aga marginaalne tähendab ebatavaline või normist erinev. Tahtsid äkki öelda, et triviaalne?

Isiklikult mina vihkan iga sekundit, mis ma pean koos emaga veetma. Käin tal külas võimalikult harva ja ainult selleks, et lapsed saaksid vanaemaga siiski suhelda. Olgu neil see võimalus.

Mehevanemate pool käin hea meelega.

Meil on toredad nii minu kui mehe vanemad ja käime üldiselt hea meelega mõlemal pool. Mõned probleemikesed siiski on. Minu vanemate pool jätab olme veidi soovida, minu vanemad neist puudujääkidest aga probleemi ei näe. Minu ema jaoks on näiteks ok kutsuda enda koju pool suguvõsa ja siis kui inimesed hakkavad südaööl magamise järele vaatama, õlgu kehitada ja öelda, et näe tuku siin tugitoolis.
Mehevanemate juures on paar korda aastas tähtajalised tööd, mida peab tegema just siis, mitte mingil muul ajal. Siis peab minema ja tegema, oma tegemised kõrvale jättes.

Huvitav, kuidas kommenteeriksid sama teemat need meespooled, kelle naised on siin rääkinud, et oma vanemate juures on nii tore, aga ämma-äia juures punnitatud ja ebamugav olemine?

Üldse mitte sarkastiliselt, puhtast huvist uurin.

Minu vanemate juures käime meeleldi. Tegemist on noorte inimestega, kes reisivad palju, neil on huvitavad hobid, töökohad, lai sõprusringkond. seal tehase alati hästi süüa ja pakutakse head veini. Ikka erilised toidud, delikatessid, suurepärane muusika…
mehe vanemate juures? huhh, väldin igal võimalusel, nad üritavad teha häi toite, mida ise kiidavad, nõuavad ka teistelt kõvahäälset kiitmist, aga tegelikult on enamik sellest kokkukeeratud ollusest tõeline õudus.
Samuti on piinlikud vaikusemomendid, mees ei taha nendega ise midagi rääkida, tihtipeale sukeldub oma telefonisügavustesse, mina siis pean see seltskonnatola olema ja juttu üleval hoidma.

Just hiljuti arutasin mehega sel teemal,et miks kipub alati olema, et just naise vanemad on paremad, meil on tutvusringkonnas enamikel nii.

Üks on hullem filoloog kui teine.

trivi.aalne tavaline, kulunud, lihtlabane ▪. Triviaal+tõde, triviaal+väljend

Lihtlabane ei võrdu sõnaga \”labane\”.

käin, sest tahan. väga pikalt järjest vist ei tahaks küll samas 🙂 mu vanemad naudivad väga minu lastega olemist ja lapsed nendega muidugi ka.
mehe peres ka puudub igasugune lähedus, samas ei ürita nad ka midagi teeselda ega pingutada. aga jah, ka mehed ülekaalus peres.

Kohustus. Pole oma vanematega kunagi eriti lähedane olnud, ema väldin lausa. Käin oma vanemate juures ehk kord-kaks aastas. No ei taha mina seal seda vingumist ja negatiivsust kuulata. Parem tegelen kodus oma lastega ja kuulan nende kaklemist.
Mees oma emaga saab hästi läbi, käib seal alati hea meelega. Mina aga hoian ka sealt eemale, kuigi ämmaga pole kunagi tülitsenud.
Lapsed on ka tänu minu otsusele oma vanemaid vältida rohkem mehe emaga suhelnud.

Õnneks on vedanud. Nii enda ja mehe vanemate juures käin hea meelega.

Meil samamoodi, et enda pere armastab nalja ja naeru ja alati kõik kallistavad tervitades ja lahkudes aga mehe vanemad sellised vanakooli inimesed (10. a vanemad ka kui minu vanemad) ja õhkkond kuidagi ametlikum ja pingutatud, majas puuduks nagu elurõõm. Mees on sellega harjunud aga mul on äärmiselt ebamugav seal olla. Käime kui vaja aga mingit sõbrannatamist ämmaga ei ole.

Minu jaoks ka ema juures käimine pigem kohustus, kuna väga lähedasi suhteid meil temaga ei ole. Ta on väga negatiivse ellusuhtumisega ja väga ei vali, kus ning kelle peal oma negatiivsust välja elada. Olen varem proovinud sellele läbi sõrmede vaadata, julgutada teda positiivsem olema, rohkem väljas käima ja teistega suhtlema, kuniks aru sain, et mina ei suuda tema suhtumises midagi muuta. Samas ma ei pea taluma ka seda, kui mind vastavalt tujudele sõimatakse, nii et ma parem temaga ei suhtle.

Lastelastesse õnneks suhtub ta hästi ja hoiab neid, kuna vanaema elab lähedal, siis minu poeg käib seal ilma minutagi.

Ämma-äia juures käin palju parema meelega.

Oma vanemate juurde lähen tõesti naudinguga. Kahjuks tunnen, et jõuan sinna isegi liiga harva. Tundub, et vend jõuab oma töö tõttu sinna isegi tihedamini. Kuigi selliste tähtpäevade jms ühiseid koosolemisi organiseerivad ikkagi pigem perede naispooled (venna asemel venna naine).
Mehel on oma vanematega tõesti teistmoodi suhted. Ta on palju kodust eemal olnud ning on aegu kus väga vähe suhtles vanematega, kuigi ma ei ütleks, et nad vaenus oleks olnud. Praegugi leiab tema oma vanemate külastamiseks harvem vajadust kui minu arvates võiks. Vähemalt oma lapsele olen suutnud tekitada seda mõlemate vanavanemate külastustahet, et mõlemate pool olla ja nautida lapselapse ja vanevanemate koosolemist. Mehe vanematega saan hästi läbi, kuigi loomulikult on suhtlemine natuke teistmoodi, kui oma vanematega koos olles. Ise abi paluda kasvõi lapsehoidmises oli (ja on) mul loomulikult lihsam oma vanematelt, kui mehe vanematelt, kuigi ma isegi tean, et alati on lapselapsega seonduv neile teretulnud. Samuti olen ka mina kasvõi koos lapsega sinna oodatud, aga mulle tundub see kuidagi võõras, kui nende oma laps kohale ei jõua.

Minul on mehe vanemate jures käimine absoluutne rõõm, nad on nii toredad ja ämm ikka ütleb mulle vahel, et ma olen väga oluline ja armas nele, see on väga tore ja liigutav. Mu enda vanemad elavad väga kaugel ja seal käime harvem, isaga suhtlemine on kohustus(isa ja ema elavad lahus), emaga suhtlen vabalt j apidevalt, sinna minek on rõõm, aga pingeid on ka,väga suures koguses ei talu, aga siiski rõõm 🙂