Teema: on emadepäev ja ma upun pisaratesse:(((((((((((((((((((

Kägu kirjutas:

Raske puudega lapse emale: küllap nüüd nead mind tuhande maa ja mere põhja, kuid ütlen sulle: kui su laps ühel hetkel lämbub või sureb muul moel oma erivajaduse tõttu, siis sellest pole tegelikult hullu midagi. Alati on parem õudne lõpp kui lõputa õudus. See on minu seisukoht.
Minul paraku kestab lõputa õudus. Nii hulluks ei lähe asi iialgi, et lõpp saabuks, aga pidev piinlemine muudkui kestab. See on jõhkram.
Aspergeri emale: elumõtte otsingud ja üksindus ja olematu sõprade ring – see on mu jaoks juba läbitud teema. Mingi tasakaal on saavutatud selles osas. Aga sa ei tea, mitu aastat ma oma elust seetõttu kaotanud olen.

Viimasele: jah, ma olen masendavalt üsinda. Aga kust seda lahket printsi valgel hobusel võtta on, kes võtaks enda kanda osa mu majanduslikest muredest, raviks mu kildudeks tambitud hinge? Siin, Eestis? Meie meeste hulgast sellist leida on võimatu missioon. Siin on tervete laste emadelgi võimatu enda kõrvale lihtsalt normaalset meest leida, mis siis minust veel rääkida.

Mind ei ole kellelegi vaja. Andmise mõttes. Võtmise mõttes on mind kogu elu lapsele vaja.
Soovitused last veelgi tagant piitsutada on jaburad. Ta teeb seda isegi päevast päeva viimase piirini. Ja sellekski ei jagu jõudu.
Kutsekooli soovitajad on täielikud idioodid. ADHD diagnoosiga lastel on motoorika nii vilets, et ükski käsitsi valmistatud asi ei saa valmis. Käsitöö on selliste laste jaoks koos keeleõppega ülim piin.
Vähemalt tööõpetuse tunnid said põhikoolis läbi. Nüüd ootame pikisilmi vene keele lõppu.

Miks ei saa Eestis ADHD lastele gümnaasiumis eriprogrammi koostada, nagu seda tehakse mujal maailmas? Miks need lapsed peavad oma hapraid närve tapma ainetega, mida nad tulevikus niikuinii ei kavatse kasutada ja milleks neil vähimadki eeldused puuduvad? Selle asemel, et keskenduda ka gümnaasiumis selliste laste tugevatele külgedele ja õppeainetele?

Näiteks mul on 2 sellist last (vbl veelgi raskemad sest gümnaasiumis, veel vähem ülikoolis nad käia ei suuda)ja oma prints on olemas.kes on aidanud nad üles kasvatada.
Sa esitad liiga suuri nõudmisi vastassoole. Materjaalset tuge lapse kasvatamisel peaks ikka tema isa pakkuma.
Hingeabi vastavad spetsialistid.
Kordan veelkord eelkõige tuleb ennast väärtustada ja enda klaas täita.
See on nagu lennukis kus ohu korral õpetetakse emal enne mask endale ette panema ja siis lapsele. Sest vastupidi võib mõlemale saatuslikuks saada.
Väga julm on siin maha teha neid kel veelgi raskem. Ka väiksemgi lapse terviserike võib olla ema jaoks maailmalõpp.

Einoh, kui lugeda ja juurelda, siis see koer on ikkagi mujale maetud. Kui ema kirjeldab oma last ADHD, haige, hädine. Siis tõesti- miks need lilled peaks tooma? Esiteks pole su laps mingi ADHD, vaid eelkõige sinu laps. Teiseks, ei maksa kasutada koguaeg sõna “haige” ja kolmandaks, kui ta on jõudnud gümnaasiumi, siis see on samm edasi ning nimetada seda “hädiseks”. Neljandaks on ta alustanud omaenda elu, elab koos neiuga. St ta on tegelikult ju tubli.

Mis te näägutate, kas te ei näe, et inimene on läbi põlenud?! Ta on katki, täitsa tühjaks jooksnud. Arvatavasti paneks psühhiaater depressiooni diagnoosi. Päriselt ei saa me keegi teda aidata, aga ära kuulata ja mõista saame ju. Sellises olukorras polegi väga võimalik nõu anda, ainult oma õlga nutmiseks pakkuda.

Teemaalgataja, tunnen sulle kaasa, üksinda kitsas tunnelis rasket koormat sikutada ongi raske. Eriti kui tunneli lõpust valgust ei kuma. Aga sa tead, et sa jaksad. Nutad oma peatäie ja jõuad jälle. Hirmus hea oleks, kui saaksid vahel endale midagi lubada, mida sa naudid või mis sind rõõmustaks. Seda oleks vaja sinu enda pärast ja sinu lapse pärast, sest tal ei ole kellegi peale peale sinu loota ja sellepärast pead sa vahel enda eest hoolt kandma, et jälle jaksata.

Teemaalagatajale heidetakse ette empaatia puudumist. Mulle siiski tundub, et ka etteheitjatel on seda kõvasti vajaka. Iga inimene ja olukord on erinev. Ilmselt tõesti on teemaalgatajal depressioon vm tõsine probleem ja sellistel puhkudel ergutused stiilis, et teistel on veel hullem ja võta endale aega, ei ole abiks. Ta näeb ju elu läbi oma nö seisundi. Ilmselt selleks, et hakkama saada kogu selle koormaga, lihtsalt robotlikult sunnibki ennast takka päevast päeva, seni kuni suudab. Jah, tema arutelu, et ainult temal on raske, on häiriv, aga kuna ise olen nt depressiooni kogenud korduvalt, siis tean, et sellises olukorras ongi maailm must ja ebaõiglane jms. Nõuanded depressiooni diagnoosiga inimesele, et mine metsa jooksma, saad hea tuju, otsi mees jm jama…Mina olengi ilmselt elus tänu sellele, et sisemine sund lapsi hooldada ei lasknud voodis ära surra. Mitte miski ei lähe korda sellises seisundis ja enda liigutamine on väga suur vaev, tahakski lihtsalt lamada igavesti. Seega jah, olen nõus – teemaalgataja vajab ise abi, aga see pole hetkel talle abiks, kui siin karme sõnu öelda. See lükkab ainult sügavamale auku.

Unustavad tervedki lapsed emadepäeva ära. Selleks ei pea laps haige olema. Üks mu tuttav ADHD laps läks õppima lilleseadmist. Talle sobib hästi ja nüüd, täiskasvanuna töötabki lillepoes ja teeb seadeid. Oma eluga saab ta ise väga hästi toime.
Kindlasti on ka teemaalgataja lapse jaoks olemas mingi tegevus, millega ta saab hästi hakkama ja mida naudib. Gümnaasiumist läbi surumine ei tundu õige asjana, milleks kurnata ennast ja last.

#2862306:

Mõni ema istubki kui pritsess herneteral: mees toob suured rahad koju, ehtiab ja majandab, oma ema aitab laste ja majapidamisega surmatunnini ja printsessike siis ohib tervele ilmale, missugune emakangelane ta oma 5 iseseisva ja terve lapsega on. Ja mõni teine ema ei või oma ühe haige lapsega isegi telefoni teel saadud õnnesoovist unistada, muudest privileegidest rääkimata. Ja mõni ema ei saa oma voodihaige lapse kõrvalt üldse mingit vaba aega ega hõlpu.

Mida see viie iseseisva ja terve lapse ema siis tegema peaks, et sa rahul oleksid? End maapõhja häbenema, et leidis enda kõrvale tubli ja tööka mehe, kellele viis last sünnitada? Et tal oli õnne sündida sama tervesse ja ühtehoidvasse peresse ja tema ema on valmis teda aitama? Miks tema sinust seetõttu halvem on, et sul on puudega laps ja tugivõrgustik puudub?

Ja anna andeks, aga mina kuue lapse emana (kellest küll vaid üks on diagnoosiga) ei saa hästi aru, kuidas on võimalik, et su poeg elab koos elukaaslasega omaette ja samas käib alles keskkoolis ja kogu vastutus õppetöö eest on sinu õlul? Kuidas ta on suutnud suhte luua ja seda hoida, koguni sinust eraldi elades ja samas ei ole ta sinu väitel üldse võimeline mitte mingisuguseks iseseisvaks eluks vaid on eluaeg sinu vastutusel ja hoolitsusel?

Minu julm arvamus on, et kui oskab tüdrukuga kodu mängida, oskab ka koolitükke teha. Mina jätaksin pikema jututa sellise tegelase iseenda hooleks. Tal on ju juba oma pere, mida sina enam põed?