Teema: On kallis mulle kodupaik..

#4070833:

Kes on jäänud paikseks oma lapsepõlve kodukandile, mis selleks kõige enam selleks ajendab ja seal kõige rohkem kinni hoiab? Kas töö, karjäär, perekond, sugulased, teinepool, kinnisvara, või midagi muud? Eelkõige just need, kes pole ei Tallinnast ega Tartust. Ajaviiteteema.

Mina ise panin oma kodukohast sajaga tulema kohe peale keskkooli lõppu. Päris mitmed klassikaaslased on aga jäänud sinna siiani ja oma elu ning karjääri seal kenasti üles ehitanud. Kes õpetajana, kes kultuuri- või spordiedendajana.

Nende näitel võin öelda, et nad jäid, kuna soovisid teostada võimatut. Tegemist oli vana, stagneerunud ja sisuliselt mahajäetud kohaga Harjumaal. Minu sõbrad aga puhusid sellele väikelinnale uuesti elu sisse. Avasid spordiklubi, baari, kohviku, edendavad kohalikku spordi- ja kultuurielu. Nad on sellega suurepäraselt hakkama saanud ja võivad uhkusega öelda, et omal ajal vastu võetud otsus oma kodukohta jääda oli õige.

Miks Tallinna ja Tartu inimesed oma kodupaigale truuks jääda ei või? Mina, elupõline tallinlane, olen tüdinenud nendest “immigrantidest”, kes kolivad Tallinnasse ja siis käivad ringi ja vinguvad, milline jube venelasi täis suur ja lärmakas koht see on, nii õudne, miks ma ometi pean siin olema!

Mine ära oma koju, ava seal spordiklubi ja kohvik ja jäta minu kodupaik rahule.

#4071095:

Miks Tallinna ja Tartu inimesed oma kodupaigale truuks jääda ei või? Mina, elupõline tallinlane, olen tüdinenud nendest “immigrantidest”, kes kolivad Tallinnasse ja siis käivad ringi ja vinguvad, milline jube venelasi täis suur ja lärmakas koht see on, nii õudne, miks ma ometi pean siin olema!

Mine ära oma koju, ava seal spordiklubi ja kohvik ja jäta minu kodupaik rahule.

Olen Tallinnas sündinud ja ütlen, et sa täna taevast, kui mõni eestlane siia kolib. Nõukogude ajal oli Tallinnas rohkem kui pooled venelased. Ja mitte niisama vene rahvusest inimesed – suures osas siiski okupandid, kelle ees tallinlased mütsi maha võtsid ja mitte s**tagi ei teinud, et olukord muutuks. See oli nii imelik, kui pärast 6-aastast eemalolekut tagasi kolisin. Tartus suudeti see kontingent suuremas osas suunata siiski oma hinnalinna või kuidas seda kutsutigi. Tallinnas ajas nendest üle iga linnajagu, Nõmme vast kõige vähem ja kui ülikooliaja Tartus ei olnud probleemi, et arst eesti keelest aru ei saa, siis Tallinnas on mul käskinud “rääkida kultuurkeeles” vähemalt kaks korda kiirabi ja üks kord arst. Just nende sõnadega, 80. aastatel.

Minu arvates peab väikeses kohas elamiseks olema täidetud vähemalt kaks tingimust. Kõigepealt on oluline töö ja sissetulek. Ideaalne on kaugtöö võimalus, et mitte sõita igapäevaselt maha kümneid kilomeetreid või valikuvõimaluste vähesuse tõttu hoida ühest töökohast kümne küünega kinni. See võib omakorda tekitada stressi ja mandumist. Samuti on tähtis elukaaslase, pere olemasolu, sest väiksemas kohas on väljavaated, kaaslase leidmise osas kehvemad ja ajaveetmise võimalused kasinamad. Asulates, külades elades võimendub üksindus, nukker olek pimedamal ajal, sügisest kevadeni. Boonuseks on kinnisvara, sugulaste olemaolu ja kõik muu.

Mina näiteks töötan Tallinnas ainult seepärast, et Tallinnas ei leidunud inimest, kes oleks sellele töökohale sobinud, omanud vastavaid kogemusi ja oskuseid. Laekus 202 CVd. Ka palk ei ole üldse paha ning boonused katavad sõidukulud. Elada püsivalt – no ei. Korterit aga siin pean, sest päris iga päev sõita enam ei viitsi. Nii olengi kaks ööd nädalat Tallinnas ja muu aja maal.

#4071356:

#4071133:

Mina näiteks töötan Tallinnas ainult seepärast, et Tallinnas ei leidunud inimest, kes oleks sellele töökohale sobinud, omanud vastavaid kogemusi ja oskuseid. Laekus 202 CVd. Ka palk ei ole üldse paha ning boonused katavad sõidukulud. Elada püsivalt – no ei. Korterit aga siin pean, sest päris iga päev sõita enam ei viitsi. Nii olengi kaks ööd nädalat Tallinnas ja muu aja maal.

Arvatavasti pole palk paha sinu jaoks, tallinlase jaoks aga küll. Maalt tulnud on vähenõudlikumad.

Minu jaoks õuduste elu, see sõitmine ja koti otsas elamine.

Ma olen Tallinlas sündinud, terve elu elanud, kuni kõrini sai ja maale kolisime. Enne elasin Tallinnas ja sõitsin linna piires kauem tööle, kui nüüd nii tööle kui ka koju. Nüüd saan kiiremini töölt maale koju, kui enne linna sees. Ja koti otsas elama ei pea, palk on piisav, et kutsuda kohale 201 tallinlast ja minu 🙂 oma CVdega. Koti otsas elama ei pea.

Mina olen terve elu elanud oma kodulinnas, peale õpinguid ülikoolis tulin ka tagasi.  Minule sobib, elan oma lapsepõlve kodus, paraja suurusega puumaja avara aiaga, tööle on 10 minutit,  kooli on rattaga minna  5 minutit. Sugulased, sõbrad on ümberringi. Teatris käime kambaga, võtame hotelli-spasse toad, ööbime peale teatrit siis kas Tartus, Tallinnas, Rakveres, Pärnus.  On ma väike maakodu mere ääres, ca 30 minutit sõitu. Mehel on oma firma, ise teenin ka hästi, perel on kõik olemas. Tallinnas on väike korter, kus elab vanem laps (üliõpilane).

#4071428:

#4071125:

Ka Tallinnas on võimalik linna sees 15-20 km kaugusel tööl käia.

Kirjas on, et ideaalne on kaugtöö.

Siis pole ju hoopis vahet, kas on mõnikord tarvis sõita Lasnamäe lõpust Pääskülla tööle või elada 25 km linnast välja Pärnu suunal ja käia pääskülla tööle. Õigemini on vahet – maalt tulles saab kiiremini ja ummikuteta.

#4071462:

#4071445:

Siis pole ju hoopis vahet, kas on mõnikord tarvis sõita Lasnamäe lõpust Pääskülla tööle või elada 25 km linnast välja Pärnu suunal ja käia pääskülla tööle. Õigemini on vahet – maalt tulles saab kiiremini ja ummikuteta.

Kaugtöö puhul polegi vahet, kus elada, aga maal elamiseks minu arvates ainult tööst ei piisa. Üksikul inimesel on lihtsam linnas. Kui on korralik sissetulek ja perekond, võib maal elamist kaaluda.

Üksikul…teema pole ju ainult üksikutest. Samas vat ei tea, kui olin üksik, st perekonnata, elasin Tartu lähedal, aga piisavalt kolkas, paarteist km linnast ja kilomeetri raadiuses naabriteta. Käisin hoolsalt linna teatrisse ja külalisi vooris iga kutse peale kohale. Ka oma mehe leidsin nii, et aiapeo-himustajad sõbrad tirisid ühe oma sõbra kohale.
Pärast olude sunnil elasin üksi kolmveerand aastat Rävala puiesteel. Pole elus end nii üksikuna tundnud. Üks kolistab peakohal, teine oksendab trepikojas, akna taga on kisa, kodust välja minnes heitgaasid tapavad ja inimesed jooksevad su jalust maha pluss tänavale minnes on pidevalt mingi jama, inimesed lähevad kuskilt, kiirustavad kuskile ja see üksiolemise tunnne on 100 korda võimsam. Sõbrad ka ei tule enam mõnusale pikemale koosolemisele, maksimum tehakse restos paar drinki ja tunni-kahega laiali.
Kui seda üksindust silmas pead, siis rahvamassi sees üksi olla on oluliselt nukram kui olla ksi ja oma maja trepil kaugel inimestest raadiot kuulata, kassi paitada ja varbaid sirutada,.

#4071466:

Üksikul…teema pole ju ainult üksikutest.

Teemas küsiti, mis ajendab või ajendaks elama väiksemas kohas, v. a Tallinnas, Tartus. Võimalik, et vanem või introvertne inimene tunneb ennast maakohas vähem üksikuna, kui Tallinnas, Rävala puiesteel. Paljudel noortel üksikutel inimestel kaob nagu motivatsioon elada kohas, kus on keeruline teistega sotsialiseeruda või vähe võimalusi vaba aega veetmiseks. See tähendab ekstraverdi jaoks pidevalt linna ja maa vahel sõitmist või siis sõprade olemasolu, kes viitsivad külas käia. Mulle ei tundu ahvatlev mõte, elada üksinda, eriti sügisest kevadeni maakohas, istuda maja trepil, kaugel inimestest ja paitada kassi. Mõnel nädalavahetusel maale sõitmine ja olemine on midagi muud, kui seal viibida pidevalt ja üksinda. Linnas annab talvisel ajal kasvõi tehisvalgus veidi energiat juurde. Hoopis teine lugu on elada maapiirkonnas siis, kui on elukaaslane ja lapsed, kellega suhelda ja aega veeta.

#4071115:

Siin on rahulik, vähe inimesi, meri, üliturvaline lapsi kasvatada, kõik asju on ülilihtne ajada. Siin on kohtadel ja paikadel minu jaoks ajalugu, minu lähedased puhkavad siinsel surnuaial. Muulasi ei ole, kõik tunnevad kõiki, mis annab suurepärase turvavõrgustiku. Teenustele on ülilühikesed järjekorrad, puuduvad vorstileti numbrid ja ostukärude mündid. Inimesed suhtlevad omavahel, mitte masinatega. Siin on minu hingerahu ja turvapaik.

Mida traumeerivat on vorstileti numbris või ostukäru mündi?
Kus suheldakse masinatega?
Veidi “üliajukas” kommentaar, aga ok.
Ilmselt tegu Vilsandi või Prangli saarega.

Lahkusin sünnilinnast Tartust peale ülikooli. Teise ülikooli läksin Helsingis. Siis tulin tagasi Eestisse ja kolisin maale. Tunneb, et olen nüüd sihtpunkti jõudnud. Eluks ajaks ühte kohta jääda ei sooviks kindlasti. Minu jaoks pidi mingil hetkel toimuma liikumine, mitte paigalseis. Nüüd tunnen, et kohalikuks jäämine ning siinse eluolu elamine ning panustamine jääb minu lõppmissiooniks.

#4071664:

Mul on maakodus ka tehisvalgus. Eks need kardavad vaikust, kes ei oska ega julge oma mõtetega silmitsi seista.

Linna ja maakoha tehisvalgus pole päris võrreldav. Hoovis põlev lambike või tänavate kaupa laternaid, tulukesi. Pealegi polnud seekord tegemist perekoolikate ühe lemmik vaidlusteemaga, kas parem on linnas või maal, vaid mis tingmustel teie elaksite lapsepõlve kodukandis, väljaarvatud Tallinn ja Tartu.

Mina läksin pärast Tallinnas ülikoolis käimist ja esimese lapse sündimist tagasi oma kodulinna. Miks tahtsin elada väiksemas linnas kust pärit olen – sest minu kodulinn on mugavam elamiseks. Tallinnas oli toona ja on ka praegu näiteks probleem soovitud lasteaeda koha saamisel – kodulinnas seda muret pole – kõik lapsed on käinud kodule lähimas lasteaias, väikse jalutuskäigu/rattasõidu kaugusel kodust. Mõtlesin ka hilisema koolis käimise peale – kodulinnas pole katsetega koole, kuhu minekuks peab lapsi eraldi treenima, kui juhtud seal läheduses elama ja soovid, et laps käiks kodu lähedases koolis. Lisaks pere logistika Tallinnas tundus veidi hullumeelne – võib juhtuda, et elukohast tööle minekuks, laste lasteaeda minekuks, huviringidesse viimiseks jne kulub iga päev mitmeid tunde autos. Kodulinnas esimesse klassi minnes on lapsed esimese nädalaga õppinud ise liiklema, saavad ise kooli- huviringi – koju – sõpradele külla jne. Endal kulub jalgrattaga tööle jõudmiseks 15 min. Otsustamist lihtsustas muidugi ka asjaolu, et mu vanemad ja õde elavad samas linnas – väikeste lastega perel oli ikka hea, kui tugivõrgustik olemas – hoidsin mina õe lapsi, hoidis õde minu lapsi, vanemad aitasid lapsi hoida.

Kõik kultuursed kohad – teater, kontserdimaja, muuseum, kino jne on olemas mu kodulinnas. Poode on piisavalt, sportimisvõimalusi on erinevaid, ei tunne millestki puudust. Oma kodu soetamine oli odavam, sest kinnisvara hinnad on ikka märksa soodsamad kui Tallinnas,  palk aga mul ega mehel märkimisväärselt väiksem pole, kui Tallinnas samadel ametitel.  Tallinnasse jäänud ülikoolikaaslased üürisid kauem ja ostsid tagasihoidlikumad elamised, kui meil on.

#4071664:

#4071564:

Linnas annab talvisel ajal kasvõi tehisvalgus veidi energiat juurde.

Mul on maakodus ka tehisvalgus ???? ???? ???? Internet. Sõbrannad. Telefon. Netflix. Raamatud. Auto, mis viiks linna, kui tahaks (aga ei taha praegu, hiljem nädalas lähen teatrisse küll). Muusika. Filmid. Seened. Lahtiaetud teed. Kõik kodukeelsed külanaabrid. Ruumi. Vaikus. Eks need kardavad vaikust, kes ei oska ega julge oma mõtetega silmitsi seista.

Jälle üks, kes ei saa loetust aru. Ja kroonid oma rumaluse veel irvitavate tujukujudega.

Tehisvalgus on loomulikult õues. Pikad tänavad, alleged, tervisespordirajad on valgustatud. Mõistad?

Keegi ei arva, et sul oma talus lampi pole.

#4071809:

Ma ei ole jäänud paikseks, aga mis mind oleks ajendanud: kinnisvara. Kui vanavanemad mu lapsepõlvekodu mulle oleksid jätnud, oleksin kindlasti sinna jäänud/naasnud, see koht oli minu jaoks emotsionaalselt ülioluline. Pereliige, kellele see jäeti, müüs selle paraku maha ja mul pole kodukandiga enam mingit seost. Olen selle üle väga kurb.

Mul on kahju Sinu pärast 🙁

Kirjutasin just teise teemasse, see lahutuse värk ja mõtlen, et mul vedas, et oli selline kinnisvara olemas (isa poolt ehitatud), mis paikneb mu enda lapsepõlvekodust 6 km kaugusel. Kõik elanikud seal on tuttavad: mõned vanast ajast ehk järgmine põlvkond ja mõned ka päris uued, aga on nendegagi juba tutvust tehtud. Sõbralikud ja toredad inimesed kõik. Vähemalt siiani 🙂

Mina seega olen ka siis see järgmine põlvkond ja juba lapsena tuttavas kohas. Tartusse on 8 km ja kesklinna 15 minutit sõita. Seda nii auto kui bussiga. Liikusreeglid on ju kõigile samad..

Selle maakoha võiks vahetada nt. Raadil paikneva 3-toalise korteri vastu, aga….mida on mul seal teha!? Aed pakub ikka väga palju….nii hingele, ihule kui ka ilumeelele! Ei mingit stressi.