Väga tore teema, loen huviga. Tahtsin sõna sekka öelda, kuigi pean seda tegema vastupidiselt teemaalgataja soovile. Ma tahtsin oma kodulinnast ära juba koolitüdrukuna. Minu linn tundus mulle nii kohutavalt väikekodanlik. Ei taha nimetada linna nime, sest ei soovi kleepida talle külge oma kunagisi hinnanguid. Seda enam, et iga linn elab oma parimat elu, vastavalt elanike püüdlustele.
Oli 90ndate algus. Korraga väga huvitav ja väga nõme aeg – väiksemates kohtades hakkasid tugevasti domineerima mingid kummalised ärikad ja baarid ja baarmenid ja kasiinod ja ma ei tea mis kõik veel. Ja see andis värvi kõigele. Mingid mu jaoks olulised asjad üldse hävitati, turumajandus ju. Väikses kohas ei olnud “turgu”. Loomulikult oli selles linnas kultuuri jm edendavaid ägedaid inimesi, mina lihtsalt ei kuulunud nendega (siis) kokku.
90ndad olid ka suuremates linnades, aga nii Tallinnas kui Tartus oli nagu ühe linna sees mitu linna, ja need erinevad “linnad” käisid koos hoopis erinevates kohtades ega pruukinud osalt omavahel mitte kokku saadagi igapäevaselt. Ja tõesti oli hoopis teine hingamine, suhtlemine, suhtumine.
Mis oleks pannud mind jääma? Ma ei tea. Kahetsenud ei ole kordagi, tagasi ei kisu, aga jälgin samas oma kodulinna elu ja tegemisi. Selles linnas kasvamine on osa mu identiteedist.
