Mõtisklen juba ammu siin, kuidas teised mehed käituvad ja mida teevad üleüldiselt? Jubedalt on hakanud häirima see pidev magamine.
Hommikul ärkab, siis vabal päeval lesib ta paar tundi telefonis,siis tõuseb, joob kohvi ja ampsab midagi ning taas on ta siruli mõni tund ja vahib ekraani.
Tööpäevadel peale 17 leiab ta ka peamiselt voodist kas siis täiesti magades või lihtsalt tukastades.
Mulle tundub kummaline ka see, kui inimene on teinud just 10 tundi ööund ning suudab päeva jooksul veel 2 korda magama jääda, no tegelikult on ta alati selline olnud, aga häirima hakkab juba aastate peale, ma olen pigem aktivist ja tahan palju teha, liigutada.
Kuna tema koguaeg vahib lakke ei ole mul ka ausaltöeldes mingisygust tuju ega olemist.
No meil on laps ka, ta juba suur, 7ne ja saab ise hakkama, st teda nännutama kodus ei pea, et ongi siis mugav lesida nii või?
Terviseprobleeme ei ole, vanust on alles 30,no ma ei tea… Tundub tobe põhjus lahku minekuks ka, kuid see pidev lesimine hakkab ajudele.
Ei tee ta ainsatki füüsilist tööd ka põhitööna, lihtsalt ei teegi midagi noh,peale palgatöö mis ka üsna selline, mitte suurt pingutust vajav.
Teema: On see laiskus?
On see lollus päevas mitu mõttetut teemat siia teha?
Mõtisklen juba ammu siin, kuidas teised mehed käituvad ja mida teevad üleüldiselt? Jubedalt on hakanud häirima see pidev magamine.
Hommikul ärkab, siis vabal päeval lesib ta paar tundi telefonis,siis tõuseb, joob kohvi ja ampsab midagi ning taas on ta siruli mõni tund ja vahib ekraani.
Tööpäevadel peale 17 leiab ta ka peamiselt voodist kas siis täiesti magades või lihtsalt tukastades.
Mulle tundub kummaline ka see, kui inimene on teinud just 10 tundi ööund ning suudab päeva jooksul veel 2 korda magama jääda, no tegelikult on ta alati selline olnud, aga häirima hakkab juba aastate peale, ma olen pigem aktivist ja tahan palju teha, liigutada.
Kuna tema koguaeg vahib lakke ei ole mul ka ausaltöeldes mingisygust tuju ega olemist.
No meil on laps ka, ta juba suur, 7ne ja saab ise hakkama, st teda nännutama kodus ei pea, et ongi siis mugav lesida nii või?
Terviseprobleeme ei ole, vanust on alles 30,no ma ei tea… Tundub tobe põhjus lahku minekuks ka, kuid see pidev lesimine hakkab ajudele.
Ei tee ta ainsatki füüsilist tööd ka põhitööna, lihtsalt ei teegi midagi noh,peale palgatöö mis ka üsna selline, mitte suurt pingutust vajav.
Täpselt nagu minu mehest kirjutatud. Ta samasugune, ainult et palju vanem.
Nutisõltuvus pole tänapäeval enam midagi uut. Minu elukaaslane samuti kogu vaba aja telefonis ja diivanil selili. Vähemalt ei joo.
Püüan endale üksi tegevust leida, sest olen ka pigem aktiivsema loomusega.
Pidev väsimus võib olla südamehaiguse tunnus.
Pigem hiiliv haigus.
Depressioon?
Mõtisklen juba ammu siin, kuidas teised mehed käituvad ja mida teevad üleüldiselt? Jubedalt on hakanud häirima see pidev magamine.
Hommikul ärkab, siis vabal päeval lesib ta paar tundi telefonis,siis tõuseb, joob kohvi ja ampsab midagi ning taas on ta siruli mõni tund ja vahib ekraani.
Tööpäevadel peale 17 leiab ta ka peamiselt voodist kas siis täiesti magades või lihtsalt tukastades.
Mulle tundub kummaline ka see, kui inimene on teinud just 10 tundi ööund ning suudab päeva jooksul veel 2 korda magama jääda, no tegelikult on ta alati selline olnud, aga häirima hakkab juba aastate peale, ma olen pigem aktivist ja tahan palju teha, liigutada.
Kuna tema koguaeg vahib lakke ei ole mul ka ausaltöeldes mingisygust tuju ega olemist.
No meil on laps ka, ta juba suur, 7ne ja saab ise hakkama, st teda nännutama kodus ei pea, et ongi siis mugav lesida nii või?
Terviseprobleeme ei ole, vanust on alles 30,no ma ei tea… Tundub tobe põhjus lahku minekuks ka, kuid see pidev lesimine hakkab ajudele.
Ei tee ta ainsatki füüsilist tööd ka põhitööna, lihtsalt ei teegi midagi noh,peale palgatöö mis ka üsna selline, mitte suurt pingutust vajav.
Inimene ei suuda magada niisama. Süda annab endast märku väga pikalt ilma ühegi vaevuseta, ainult suur väsimus on märgiks, et jama on. Kiiresti arsti juurde tuleks mees saata. Väsimus on haigus. Väga suur haigus. Pole mõtet infarkti oodata. Kui sa töömeest vajad koju, siis muidugi mine lahku. Töölepingu mittetäitmine on ju põhjus vallandamiseks/lahutuseks?
Äkki on ikka mingi terviseprobleem. Mina olen samuti selline, kes iga paari tunni tagant magama jääb- krooniline väsimus on selle nimi, lisaks veel aneemia ja stress. Kui ma ärkan, siis läheb veel paar tundi, et maailm lõpetaks keerlemise ja ma saan tegutsema hakata. Tegutseda jõuan 3-4 tundi järjest, siis väsin järsku nii ära, et ei jaksa kätt ega jalga tõsta, magan 30min kuni tund ja jaksan jälle paar tundi aktiivne olla, õhtul kell üheksa lähevad silmalaud jälle nii raskeks, et raske on une vastu võidelda. Olen ka teel poodi nii ära väsinud näiteks, et kõnnin nagu joobes inimene tiira-taara ja nagu ei kontrolliks ennast enam üldse, viimast jõudu kokku võttes jõuan ikka lõpuks koju, aga siis jään ka kohe peaaegu püstijalu magama. Olen proovinud näiteks trenni minna, sest trenn annab väidetavalt energiat, tutkit, peale õhtust trenni, läksin joonelt voodisse ja magasin 15-16h jutti. Mõtlesin et mul peab olema midagi tõsist viga, kuni jõudsin kroonilise väsimuse kirjelduse juurde, see klapib minu sümptomitega, mu isa on eluaeg olnud kusjuures täpselt samasugune.
Ilmset mingi terviseprobleem. Mul on mudalaisk naabrimees, aga tema teeb seda, mis huvi pakub. Naine võib õiendada või näägutada, mees tukub terrassil, loeb ja ei liiguta vuntsigi. Aga kui tekib huvi, siis müttab asja kallal. Seega on hooti sellised aktiivsus perioodid.
Mõnel inimesel ei olegi eriti elamise energiat, see ei tähenda kohe, et nad kuidagi meditsiinilises mõttes haiged oleksid, kuigi see oleks mugav vabandus. No sama teema nagu ülekaalulisusega, haiged on mõned üksikud, teistel on perekondlik eelsoodumus, aga lõpptulemus on ikka sama- inimene on paks. Teemaalgataja puhul siis passiivne, apaatne, mis iganes. Kui teil temperamendid ei sobi ja ise ei taha terve elu pealt vaadata, kuidas teine 10h magab ja hambad laiali päevad voodis veedab, siis ma otsiks kellegi omasuguse. Üks elu.
Ära irise mehe kallal. Sinusugune naine on õudusunenägu. Näed ju, et tahab puhata käskivast ja kamandavast naisest. Mehele on parem olla vallaline.
Kusjuures, ma ei irisegi. Need tunded ja mõtted on minus eneses, ma ei käi talle peale.
Lihtsalt häirib, et tal pole ainsatki hobi, sõpra ega midagi seesugust. Mina pean temaga samamoodi koos passima sest ta on muidu ka armukade, st kui tema ei tee ja ei tule, ei lähe ja tee ka mina.
Perekond peab nui neljaks 24h tagumikkupidi koos istuma, naine mehe kõrval, midagi muutmata.
Tüütu lihtsalt, nii tüütu.
Eks see temale ülekantud peremuster, laps ju ikka õpib ja võtab kaasa ellu selle mida perekonnalt õppis.
Ei pea koos elama oma mehega
Jubedalt on hakanud häirima see pidev magamine.Hommikul ärkab, siis vabal päeval lesib ta paar tundi telefonis,siis tõuseb, joob kohvi ja ampsab midagi ning taas on ta siruli mõni tund ja vahib ekraani. Tööpäevadel peale 17 leiab ta ka peamiselt voodist kas siis täiesti magades või lihtsalt tukastades.Mulle tundub kummaline ka see, kui inimene on teinud just 10 tundi ööund ning suudab päeva jooksul veel 2 korda magama jääda
Saan murest aru. Osa inimesi tõesti magavad palju ja kaua. Saaks veel aru, kui tehakse nädala sees füüsilist tööd ja puhkepäevadel lõõgastutakse, aga kui töö on istuv ja siis enamus aega ka lihtsalt lesitakse. Jama on ka siis, kui käiakse öövahetustes tööl ja magatakse 15-ni või 16-ni. Suuri päevaplaane pole mõtet tehagi, kui inimene hilja üles saab või varsti uuesti magama läheb ja enamus aega möödubki koduses keskkonnas. Samal ajal peavad teised pereliikmed käima kikivarvul, et magajat mitte segada, sest kui väsinud inimene üles ajada, siis ta on lisaks ärritunud ja turris. Probleem on väiksem, kui teised leiavad samal ajal endale rakendust, saavad kuhugi minna ja tulla igal ajal, vastavalt soovile, tegeleda hobidega, et päeva sisustada. Kui aga ollakse sõltuvad näiteks magajast ja autost ja oodatakse, millal magaja ärkab, et kuhugi minna saaks, siis võib küll suurem probleem tekkida. Mehel tundub lisaks väsimusele olevat mingit laadi arvuti- või nutisõltuvus.
Mul kah sarnane mees – magab võimalusel hästi kaua ja vabal ajal ainult arvutis, ka 30aastane. Üldiselt olen sellega leppinud, aga varem on olnud suur tülide allikas. Mehel on selline ebaregulaarne töö, et teinekord võib olla 2 või 3 nädalat vaba, siis jälle teeb tükk aega intensiivset tööd. Tema pikema puhkuse perioodidel olen küll pahandanud, kui töölt koju jõuan ja tema selle peale alles ärkab ja hakkab kohvi tegema, mina aga pean siis kohe mingite olmemuredega tegelema, sest inimene ju alles ärkab… Aga oleme tegelikult selle teema nüüdseks selgeks rääkinud ja kaasa tõesti püüab nüüd oma panuse kodustesse tegemistesse anda siis pigem õhtuti ja ta on mu murest aru saanud. Mina omakorda olen leppinud sellega, et tal ei ole vaja nii elavat suhtlust kodust väljaspool. Õnneks ei ole tal midagi selle vastu, et mul on hobid ja käin väljas nii tihti, kui heaks arvan – mingit piiramist ja “perekond peab koos olema” juttu ei kannataks küll välja.
Jah, ma olen ka selline. Jube piin on nii elada. See pole üldse normaalne, olla selline. Mulle tundub et see väsimus on vaimne. Ja väsitav on emotsioon. Igasugune suhtlemine. Mu elu parim aeg oli koroona ajal. Kuhugi ei pidanud minema, ei saanudii. Ja lõpuks ma tundsin et mul on juba nii hea olla. Ma ei jäänud koguaeg magama kodus. Koristasin, sättisin, nii palju mõtteid tekkis. Isegi mõtted et kuhu minna. Kui see kõik on aga reaalselt käidud, on see nii väsitav. Tööl võitlen unega ja peale tööd lihtsalt langen voodisse.
Mina pean temaga samamoodi koos passima sest ta on muidu ka armukade, st kui tema ei tee ja ei tule, ei lähe ja tee ka mina.
See ongi sinu alarm – kas tahad ülejäänud elu ennast unustada ja olla lihtsalt mingi loiu ja egoistliku mehe meelehea, või tahad elada ja seda ka nautida mõne omasugusega.
Ma olen ka jube uimane, terve elu olen olnud, ei jaksa pikalt midagi teha, juba lapsena magasin kaua ja täiesti vabatahtlikult lõunaund jne. Mul ülimadal vererõhk ka, olen selle arvele pannud. Ei olegi hea elada nii, aga ma ei saa sinna midagi parata, lihtsalt ei ole jõudu ja väsinuna asju teha on ääretult frustreeriv.
See on jälle see koht, kus tuleb välja see naiste pidev viga, et valitakse endale mees, kellel on ebasobivaid omadusi, lootuses, et ta kunagi muutub.
EI MUUTU!
Ja mees ei ole milleski süüdi. Tema on algusest peale olnud täpselt see, kes ta on.
Hoopis sina oled eriliselt vastik inimene. Kindlasti talle öelnud, et sa teda armastad. Isegi lapsed temaga saanud ja pere loonud. Samal ajal sisimas talle etteheiteid tehes.
Mina pean temaga samamoodi koos passima sest ta on muidu ka armukade, st kui tema ei tee ja ei tule, ei lähe ja tee ka mina.
Perekond peab nui neljaks 24h tagumikkupidi koos istuma, naine mehe kõrval, midagi muutmata.
Tüütu lihtsalt, nii tüütu.
Hakkasin juba kirjutama, et lase inimesel olla ja tee ise, mis sulle meeldib ning leia muudeks tegevusteks teised kaaslased… tänapäeval arvatakse, et abikaasa/elukaaslane peab justkui parima sõbra, trennikaaslase, ema, isa, töökaaslase ja kes teab veel kelle eest olema. Elukaaslane on ikka elukaaslane…
Aga seda viimast TA kommentaari lugedes arvan ma, et su probleemiks pole absoluudselt mehe laiskus ja unisus vaid su mees on hoopis despoot! Mis mõttes on tal veel õigust armukade olla, kui ise midagi ette võtta ei viitsi! Mis mõttes ta sinu käimisi saab kontrollida, kui ise kunagi kuhugi välja minna ei viitsi! Ma paneks lihtsalt riided selga ja teeks, mis mulle meeldib. Koos elav perekond ei pea üldsegi kõik ühtmoodi käituma. Seetõttu jätaks ta maha, mitte seetõttu, et inimesele vedeleda viitsib. Vedelegu palju tahes, kui on uni ja nii meeldib, aga lasku teisel inimesel ka teha, mis talle meeldib.
Minu mees on ka laisk ja vahel olen ise ka laisk, kuigi tema tahab midagi teha. Ühe laiskus ei tähenda absoluutselt seda, et partneril jääb elu elamata…
mees ei ole milleski süüdi. Tema on algusest peale olnud täpselt see, kes ta on.
Minu mees näitas end algul ikka väga teistsugusena kui ta on. Ikka kohe väga. Alles poolteust aastat peale tutvumist hakkas “see, kes ta on” välja tulema. Raske öelda nüüd, kes milleski süüdi on.
Mõtlesin et mul peab olema midagi tõsist viga, kuni jõudsin kroonilise väsimuse kirjelduse juurde, see klapib minu sümptomitega
Ise diagnoosisid? Ma küll nii julge poleks, kui juba poekäik tiira-taara kõndima võtab, siis peaks joonelt arsti juurde minema. Siin on kaks varianti – kas mingi väga tõsine haigus või tõsine vajadus end tähtsaks teha. Kui ainult sellest räägid ja arsti juurde ei lähe, siis on selgelt teine variant.
Töölepingu mittetäitmine on ju põhjus vallandamiseks/lahutuseks?
Tal pole ju mingit lepingut.
Ja isegi tunnistab, et vabatahtlikult valis just sellise mehe välja ja hakkas veel koos ka elama.
Ja rasestus igaks juhuks, et mees minema ei kõnniks.
Ja nüüd vaid 7a möödas ja vingub?
See peab mingi perekoolika loogika olema, millest on väga raske aru saada.
Umbes nagu see, et mulle meeldivad punased autod, aga omale lähen ja ostan kollase ja siis kukun inisema, et tegelt ikka ei meeldi; punast ju tahaks.
Sellise autoostja kohta öeldakse üldiselt, et kerge debiilsuse tunnustega, aga sellise teemaalgataja kohta … ma ei tea.
Normaalne igal juhul küll mitte.
mees ei ole milleski süüdi. Tema on algusest peale olnud täpselt see, kes ta on.
Minu mees näitas end algul ikka väga teistsugusena kui ta on. Ikka kohe väga. Alles poolteust aastat peale tutvumist hakkas “see, kes ta on” välja tulema. Raske öelda nüüd, kes milleski süüdi on.
No poolteist aastat ongi teineteise tundmaõppimise aeg, et kui tuleb välja ebameeldivaid omadusi, siis suhe ära lõpetada. Eks alguses inimesed näitavadki ennast paremast küljest ja pingutavad rohkem. Või sa hakkasid kohe koos elama ja lapsi saama. Siis võib juhtuda küll, et sita sisse astud.
Kuigi samas, nii palju kui ma elu näinud olen, siis üldiselt on need jobud mehed ka alguses üsna jobud, aga armunud naised ei taha tõde näha.
Meeste kohta ei oska vastata, aga mu 14-aastane poeg käitub küll üks-ühele sarnaselt.
Teoreetiliselt võib ju tegu olla rauapuuduse (kontrollige lisaks hemoglobiinile depoosid) või vitamiinipuudusega (midagi B-grupist?). Aga seda arvaks pigem juhul, kui inimesel hobid ja sõbrad on olemas ja tahaks oma aega neile pühendada, aga ei jaksa.
Mul samasugune kodus.
Ilmselt laiskuse, väsimuse(füüsiline töö) ja nutisõltuvuse kombo kokku.
Ma olen juba käega löönud. Kui tahan, teen ise üksi või lapsega koos midagi. Vahel harva tuleb ka küsimise peale kaasa.
Mulle on ta põhjendanud seda nii, et kuna me elame korteris, siis lihtsalt ongi igav. Ja. Nii ta diivanile tukkuma jääb peale tööd. Aga ega ta ise midagi väga ette ka ei võta, et und peletada.
Las ta siis olla, kui ikkavaja kuhugi koos minna on, “peksan” üles ja näägutan ka aga üldjuhul lasen tal olla.
Ma ise olen ka üsna kodune inimene aga niimoodi pidevalt diivanil vegeteerida ma ei oska. Ma olen väga harva diivanil lapiti. Ma ikka istun sirge seljaga, nii ei kipu uni ka peale.
Aga üldjuhul ma ikka leian mingit tegevust(koristan, sorteerin kappe/sahtleid, loen raamatut vms). Muidu kipubki laiskus peale.
Vale ja liiga kurnav töökoht lihtsalt. Olen ise ka sellises kohas töötanud, kus tööl jõudsin keskpäraselt kõike tehtud, sest kogu aeg oli vaja ikka midagi veel teha. Ülemuse nõudmised olid mäekõrgused ja kuigi andsin endast maksimumi, polnud see kunagi piisav. Koju tulles oli esimene mõte, et saaks puhata ja ei liigutaks varvast ka.
Mul on pisut vastupidine asi, pole küll mure, aga vahel täiega häirib.
Kuna mul mees töötab sellises kohas, kus peab kuueks juba püsti olema, siis igal jumala nädalavahetusel on meil kell 6 äratus.???? 6.20 on juba muna ja peekon laual, ning päev läheb käima. Pole isegi vahet, mis kell ta magama läheb, kell kuus on ta juba tikksirgena rõõmsalt voodi kõrval. Vahel on see nii tüütu, tahaks lihtsalt magada. Ega ta muidu laseks magada ka, aga ma selle toimetamise peale ei suuda edasi magada, sest mul on nõrk uni. Saaks päevalgi pisut tukastada, aga ei, tõenäoliselt me oleme selle asemel kuskil metsas ja õpime ellujäämist või midagi sellist.????
