Teema: On see laiskus?

#3523891:

Pole isegi vahet, mis kell ta magama läheb, kell kuus on ta juba tikksirgena rõõmsalt voodi kõrval.

Püha jumal! Te vahetage teemaalgatajaga mehed ära. Saad sina lõpuks magada ja algataja saab välja liikuma.

#3523983:

#3523947:

Püha jumal! Te vahetage teemaalgatajaga mehed ära. Saad sina lõpuks magada ja algataja saab välja liikuma.

Ei ole siin mingit jumalat.

Läheb paar aastakest mööda, siis on teemaalgatajal sellest tikksirgest täiesti kõrini ja sel teisel on laisast mehest kõrini.

Ehk siis loo moraal on selles, et naisele ei meeldigi mees, Olgu ta siis usin või lais, vahet pole; mitte ükski ei meeldi.

Aga meest on tal vaja lapse saamiseks ja pappi muidugi on ka vaja.

Noh ja siis käibki siin oma häda välja nutmas.

Naise elu on s..tt. V.a. need naised, kes lapsi ei tahagi…

See on eriti rumal jutt, ma kirjutasin, kuidas mind vahel härib. Aga ma ei vahetaks teda mitte kunagi kellegi teise vastu välja.
Raha pärast ma temaga koos pole, sest ma teenin ise ka vàga hästi.
Ja mu elu ei ole sitt, vaid ma tõin teise äärmuse näiteks.

Ma saan aru, et oled kibestunud ja siin on ennast hea vàlja elada.

#3523891:

Mul on pisut vastupidine asi, pole küll mure, aga vahel täiega häirib.

Kuna mul mees töötab sellises kohas, kus peab kuueks juba püsti olema, siis igal jumala nädalavahetusel on meil kell 6 äratus.???? 6.20 on juba muna ja peekon laual, ning päev läheb käima. Pole isegi vahet, mis kell ta magama läheb, kell kuus on ta juba tikksirgena rõõmsalt voodi kõrval. Vahel on see nii tüütu, tahaks lihtsalt magada. Ega ta muidu laseks magada ka, aga ma selle toimetamise peale ei suuda edasi magada, sest mul on nõrk uni. Saaks päevalgi pisut tukastada, aga ei, tõenäoliselt me oleme selle asemel kuskil metsas ja õpime ellujäämist või midagi sellist.????

Vabandust, aga mis naerumärgid olukorras, kus sa elad endale vastuvõetamatut elu?
Mis krdi mets ja sääsed-parmud?
Miks sa ei või puhata ja elada nii nagu soovid ja mees las ärkab 6.00 ja läheb matkama?
Minu jaoks ei ole nii suurt armastust olemas, et elaksin enda jaoks vastuvõetamatus rütmis ning tegevustes.
Abielus, 4 lapse ema, 22 aastat teineteisega arvestavat harmoonilist kooselu.

Ehk siis loo moraal on selles, et naisele ei meeldigi mees, Olgu ta siis usin või lais, vahet pole; mitte ükski ei meeldi.
Aga meest on tal vaja lapse saamiseks ja pappi muidugi on ka vaja.

Mida sa nüüd ilgud, kibestunud mees.
Minu meelest on mõlemal juhul tegemist äärmusega. Asi pole armastuses. Kuskilt ei kuma välja, et kumbki naine oma meest ei armasta. Asi on sobimatus eluviisis, miks pikkade aastate jooksul üha rohkem häirima hakkab.

On juba seletatud, miks see on probleem, kui kaaslane on nii laisk/passiivne, et veedab kogu vaba aja vedeledes ja magades. Jah, on õige, et ei pea kogu aeg kõike kaaslasega koos tegema. Aga midagi ju vahel ikka võiks. Iga inimene sooviks oma kaaslasega mingil viisil vahet kvaliteetaega ka veeta. Aga kui inimene on nii passiivne, et peale lebamise midagi teha ei soovi, siis see on tõeliselt raske ja teeb kurvaks. Lisaks jah, ei saa kodus toimetusi teha endale sobivatel aegadel, kui selline vaikust vajav magaja kodus.

Ja teine äärmus on 7 päeva nädalas kl 6 ärkaja, kes tahab kogu aeg aktiivselt ringi joosta.
Kui paljudele inimestele see sobiks, kui kaaslane ärkab kõik päevad alati kl 6, nädalavahetustel samamoodi, sahmerdab ringi, nii et ei õnnestu endal ka kauem magada, äratab teid üles. Võiks siis ju olla vaikne, teine saaks veel paar tundi magada. Minna elada oma energiat need paar tundi õues või mujal välja.

Ka muidu aktiivsed inimesed tahavad vahel laiselda ja mis võiks olla mõnusam, kui vahel üks laisem laupäev, pühapäev teha, võtta vabalt ja kulgeda rahulikult. Käia rahulikult ringi, kulgeda, minna spaasse või laisalt poodlemas käia. Või vedeleda poole päevani voodis vahel. Ei pea kogu aeg kuskil metsas müttama ja ellujäämiskursust saama. Pidevalt aktiivselt ringi rapsima.
Kui inimestel on nii erinevad energiatasemed ja elurütmid, siis need mõjuvad emmale-kummale kurnavalt.

#3522452:

Kusjuures, ma ei irisegi. Need tunded ja mõtted on minus eneses, ma ei käi talle peale.

Lihtsalt häirib, et tal pole ainsatki hobi, sõpra ega midagi seesugust. Mina pean temaga samamoodi koos passima sest ta on muidu ka armukade, st kui tema ei tee ja ei tule, ei lähe ja tee ka mina.

Perekond peab nui neljaks 24h tagumikkupidi koos istuma, naine mehe kõrval, midagi muutmata.

Tüütu lihtsalt, nii tüütu.

Eks see temale ülekantud peremuster, laps ju ikka õpib ja võtab kaasa ellu selle mida perekonnalt õppis.

Meil ka samamoodi. Aga kuna mina vajan liigutamist, kogemusi, elamusi, siis ikka olen hakanud käima, ilma temata. Kui laps oli väiksem, sai teda igale poole kaasa taritud. Nüüd laps 10 ja käingi omaette – kontserdil, üritusel, šoppamas. Kui mehe teatrisse kaasa kutsusin, siis pärast vingus, kui mõttetu see oli (oli selline lõbus ja tempokas lasteetendus, käisime perega). Enam sama viga ei tee. Kui tahab, eks siis kutsugu mind ise kuskile.

Kusjuures meil päris terve elu ei ole nii olnud, suhte alguses ikka käisime tihti väljas söömas ja nii, nüüd ta nii mugavaks läinud. Mulle meeldib küll kodu, aga ma ei suuda päevad läbi nelja seina (või ekraane) vahtida.