Teema: On siin kedagi, kes ei imeta?

selle smõttes, et beebi esimene vajadus emaüsast väljudes on saada em kaissu ja suht kiiresti hakkab rinda otsima. Ma ei tea, väga rask eon siis keelata 😀

Mina soovitan kõik need “ei iial” teemad unustada. Mine sünnitusmajja,s ünnita laps, alguses pane ikka rinnale, sest se eon lapsele vajalik ja kui jätkuvalt tunned, et ei meeldi, siis saad ju alati imetamise lõpetada. Aga anna vähemal tlapsel eesimestel elupäevadel see vajalik lähedustunne, et ta oli siia oodatud, mitte mingi trofee teistele näitamiseks, et lapse toitminegi tundub vastik.

Kuna sa ei ole julgend kellelegis ellest rääkida,s iis ilsmelt äkki ongi hoopis hirm imetamise ees? sa ikka tead, et muutused naise rindadega ei ole põhjustatud imetamsiest vaid rasedusest – nibud jäävad nagunii suuremad ja rinnad vajuvad lössi nagunii peale rasedust – imetad sa siis või mitte 😀 Ainutl et keelad iseendale kõige lihtsamat laspe lohutamise vahendit 😀

Ütleme ka nii, et imetamist lõpetad aon lihtsam, kui hiljem imetamisele tagasi saada 😀 Siin on palju teemasid olnud, kus naised teise või kolmanda lapsega kahetsevad, et esimest ei imetanud.

Mina ka ei plaani väga imetama hakata. Haiglas ikka proovin ja paar esimest päeva ternespiima ka kindlasti, aga edasi lähen pudelile ja pumpamisele üle ja lasen rinnapiimal hääbuda vaikselt (st et hakka ekstra vaeva nägema, et seda juurde toota, vaid las kaob omas tempos). See on vähemalt mu otsus hetkel. Ja niikaua kui asi puudutab sinu keha, siis teistel ei tohiks sõnaõigust olla.

Ka mina mõtlesin nii raseduse ajal. No ei istunud see mõte mulle, et keegi rinna otsas lutsutab. Samas sügaval sisimas ma teadsin ja tundsin, et ma ikka pean proovima ning pakkuma lapsele parimat. Peale sünnitust väga valikuvõimalust polnud kah ja ei tulnud selle pealegi, kõik juhtus kuidagi nii automaatselt. Ei kahetse hetkekski, et andsin endast kõik. Imetamine alguses ei sujunud meil ladusalt, aga ma ei lakkanud üritamast. Mille üle on mul siiralt hea meel.
Tegelikult see isegi mulle meeldis, istud vaikselt, laps süles ja rinnal, vaatad tema sügavatesse silmadesse ning paitad pisikesi sõrmekesi. Ehh, kuhu lendas see beebiaeg nii ruttu 🙁

#2903503:

Ma kardan jah muutusi rindadega

Muutused rindadega tulenevad tegelikult rasedusest. Imetamine ise ei tee rindadega midagi, kuigi ajutiselt on need tõenäoliselt tõesti suuremad kui muidu ja vahetult peale võõrutamist on rind mõni aeg väike ja lötsivõitu (selline seis kestab kuni paar kuud). Aga kui ka üldse ei imeta, siis sünnitanud naise rind pole ikkagi enam nii prink kui enne last/lapsi. Kuivõrd lapsesaamine rindu muudab, sõltub inimesest. Minule isiklikult meeldib tegelikult lastejärgne rinnakuju rohkemgi kui enne, kuigi enne oli rind muidugi pringim. Kuna mul on väike rind, siis mingeid “tühje sokke” ei ole, rind on lihtsalt väike, kena kujuga, katsudes pehme.

Ette karta vastikuse tunnet pole vaja. Kui imetamine ei suju, siis saab alati lõpetada. Aga lapsele on väga suur asi juba see, kui ta saab ternespiima ning iga päev, mil talle rinnapiima annad (kasvõi vaheldumisi pudelitoiduga) on talle samuti ekstra kasulik.

Ja kui sina peaksid olema selline kehva sidekoe ja vähese naha taastumisvõimega inimene, kellel lapsesaamine rinnad ära rikubki, siis tead, kui rindade ilu sulle nii oluline on, siis võid pärast ilukirurgia abiga ilu taastada (ei pea tingimata suurendama).

Vaata tõele näkku – Sinu rinnad on hukas juba praegu. Tavaolukorras koosnevad rinnad rasvkoest. Kui naine rasestub, siis rasvkude asendub rinnanäärme koega. Raseduse ajal saavad enamikel naistel rindadest mõnusad pallikesed, mis on tõest meeldivad – aga tasub teada, et need ei ole enam “need” rinnad ja mitte kunagi enam. Loodus valmistub ette imetamiseks igal juhul, isegi kui naine ise ei kavatse imetada.
Kui ema ei imeta või imetamine lõpetatakse, siis rinnanäärme kude taandareneb, aga rasvkudet asemele tekib igalühel erinevalt ja mõnikord ei tekigi väga. Naised, kes pole imetanud või on lühidalt imetanud, jäävad koos sünnijärgse kiire kaalulangusega tihti ilma ka oma rinnapartiist. Olenemata sellest, kas eesmärgiks on kaalu kaotada või ei, hakkab organism raseduse ajal talletunud rasvavarusid kasutama ja rindadesse rasva juurde tekitada ei ole temal kavas. Kõige tõenäolisem edu võti rinnapartii säilitamiseks on ikkagi imetamine nii kaua, kuni lapsel vaja ning sellele järgnev võimalikult järk-järguline võõrutamine, vältides samas ka suuri kehakaalu kõikumisi.

Rinda “rikub” ikkagi rasedus mitte imetamine

🙂

Mina saan teema algatajast väga hästi aru. Minu esimene laps sündis ja ma ei osanud teda imetada. Ta oli ööd kui päevad üleval. Ainult nuttis, rinnast ei söönud, jäi kohe magama. Iga kord kui laps rinnale sai, muutus see minu jaoks vastikuks. Lõpuks kui tundsin et ka laps on vastik seal rinnaotsas ja ma ei taha teda süles enam hoida. Selleks hetkeks oli mul ka ühes rinnas meeletu põletik ja 40 palavik. Siis võtsin pudeli ja laps sõi oma kõhu täis ja magas ning mul oli ka hea olla. Ei kahetse üldse et pudelile üle läksin. Laps oli pea 2 kuune siis. Teise lapsega läksin koheselt peale haiglat pudelile üle. Haiglas panin rinna otsa ja kui järgmine päev välja sain siis pumpasin välja ja pudelist andsin. nii toimis see kaks nädalat rinnapiima peal. siis andsin juba poe oma juurde. Kolmandaga oli üldse omamoodi, sest kolmandale lapsele minu rinnapiim ei sobinud ja oleks teise ilma läinud äärepealt. Kui kuu oli möödas siis sai rinnapiimale tagasi ja sai 5 kuud rinda kuni ise loobus siis. Neljandaga ei läinud ka see tissitamine kuidagi, sest ta oli veidi enneaegne ja pidin niikuinii teda pudelist toitma. Minu jaoks on nii lihtne ja mugav see pudelimajandus. Tean alati palju ta sööb ja saan kindel olla et köht on täis. Ei meeldi mulle nende rindadega kuskil lehvitada, ei kodus ega mujal.

Minule tundus raseduse ajal ka see vastik ja imelik, et keegi hakkab mu tissi imema. Kuna esimene laps ja kogemust ei olnud, siis on see loomulik, et see tundub imelik. Muidugi ma plaanisin alati hakata rinnaga toitma, aga mõte oli lihtsalt imelik sellest. Nüüdseks on laps 2 kuune, toidan rinnaga, ei ole midagi nii hullu ja ma mõtlen väga tihti kui kahju mul nendest emadest on, kes ei saa/taha rinnaga toita, sest mina ei viitsiks eluski öösel hakata mingit pudelit otsima ja piima soendama ja ma ei tea mis kõik veel tegema peab. Rinnaga toitmine on niii lihtne, toit on õige temperatuuriga alati ja ideaalse koostisega, ei tekita mingeid vaevusi lapsele ja saab iga kell anda kui ta peaks tahtma.
Proovi alguses ikka natuke haiglas anda ja kui üldse ei istu siis võid hiljem ära lõpetada.
Proovi kasvõi nibukaitsmega, kui sind häirib see, et keegi su nibu imeb. Kuigi kui netist imetamisvõtete kohta loed, siis näed, et lapsel on rohkem suus kui ainult nibu.

Minu lugu.

Oma esimest last imetasin, täistuuridel. Piima pritsis ja laps kosus. Ülikerge ja mugav, olin isegi kurb, kui vaatasin emasid, kes “pudeliparadiisis.”

Teise lapse sündides ei tekkinud mul piima. Laps läks kollaseks, haiglasse, lampide alla ja meeletu jama. Minul rinnapõletik, veritsevad nibud, põlastavad pilgud, et hakkama ei saa.
Noatera, et laps bilirubiini tõttu siit ilmast poleks lahkunud.
Ei saanud! Esimesega sain ju? Hambad ristis punnitasin koos pudeliga.

Kolmanda lapsega sama jama, kui teisega. Ma nii soovisin rinda anda. Tõestada, et saan hakkama. Äkki selle eelmisega lihtsalt ei õnnestunud? Esimesega ju oli kõik korras?
Ma proovin? Proovisin. Laps 2x haiglasse, bilirubiin, nälginud. Pugelit KINDLALT ei soovitatud proovida. Ise kukkusin kokku, mõlemas rinnas põletik. Piima ei tulnud.
Nutsin, värisesin, laps tilgutite all. Nädalaid haiglas.
Haiglas olles vaatas arst mind ja ütles, et hullem kui rinnapiimaasendaja on ikka ema stress ja soovitas mul koheselt pudeli appi võtta. Püüdsin veel pool aastat end imetama saada aga ikka suhteliselt madal tase.

Ootan neljandat last. Meeletus segaduses. Arvan, et sel korral valin kohe pudeli.

#2912881:

Minu lugu.

Oma esimest last imetasin, täistuuridel. Piima pritsis ja laps kosus. Ülikerge ja mugav, olin isegi kurb, kui vaatasin emasid, kes “pudeliparadiisis.”

Teise lapse sündides ei tekkinud mul piima. Laps läks kollaseks, haiglasse, lampide alla ja meeletu jama. Minul rinnapõletik, veritsevad nibud, põlastavad pilgud, et hakkama ei saa.

Noatera, et laps bilirubiini tõttu siit ilmast poleks lahkunud.

Ei saanud! Esimesega sain ju? Hambad ristis punnitasin koos pudeliga.

Kolmanda lapsega sama jama, kui teisega. Ma nii soovisin rinda anda. Tõestada, et saan hakkama. Äkki selle eelmisega lihtsalt ei õnnestunud? Esimesega ju oli kõik korras?

Ma proovin? Proovisin. Laps 2x haiglasse, bilirubiin, nälginud. Pugelit KINDLALT ei soovitatud proovida. Ise kukkusin kokku, mõlemas rinnas põletik. Piima ei tulnud.

Nutsin, värisesin, laps tilgutite all. Nädalaid haiglas.

Haiglas olles vaatas arst mind ja ütles, et hullem kui rinnapiimaasendaja on ikka ema stress ja soovitas mul koheselt pudeli appi võtta. Püüdsin veel pool aastat end imetama saada aga ikka suhteliselt madal tase.

Ootan neljandat last. Meeletus segaduses. Arvan, et sel korral valin kohe pudeli.

Millest see rinnapõletik tekkis? Äkki oli asi selles, et rinnas oli piima küll ja piimatootmine toimis, aga millegipärast juhad olid kuidagi umbes ning piimale läbimatud? Ega Sul rinnas mõnd healoomulist moodustist, näiteks fibroadenoomi pole? Kui rinda kompad, kas siis tükke või midagi sellist pole leidnud?
Minul tekkis ühe raseduse ajal fibroadenoom ja näib, et see mõjutab piima väljumist mõningatest juhadest. Selle koha taha (keha poole) kipub kergesti piimapais tekkima ja kui piima välja lüpsta, siis nibu tükipoolsest servast tuleb piima ülipeene joana, aga mujalt märksa jämedama ja tugevama joana. Ka võrreldes varasema imetamisega on nüüd sellest rinnast piima väljumine muutunud.

Soovitan Sul naistearstiga (või ka imetamisnõustajaga) juba praegu teemat arutada. Mitte seda, et kas Sa nüüd kohe võtad pudeli või mitte, vaid just püüate selgusele saada mis põhjusel tekkis varem rinnapõletik ja piima ei tulnud, kuigi esimesel korral ju tuli. Ka sünnitama minnes oleks hea kohe sellest rääkida ning pärast ka igale uuele inimesele (ega nad kõigi kohta kõike infot omavahel vahetada jõua), kes teiega tegeleb, sest põletik võib ju korduda, samuti see, et laps ei saa piima kätte. Ükskõik mis lõpuks lahenduseks on, on parem kui kohe selle võimaliku probleemiga tegeleda.

Mina soovitaks sul pöörduda raseduskriisi nõustaja poole. Mitte sellepärast, et sul nüüd praegu tohutu kriis käes oleks, aga mulle tundub, et sa tegelikult ei ole valmis selleks, mis rasedus su kehaga teha võib. Samuti võib tulla sulle shokina see, missugune su keha pärast sünnitust välja näeb (usu mind, rippuvad rinnad ei ole sugugi kõige hullem, mis võib juhtuda), sellega toimetulekuks oleks sul võibolla mõistlik teha kindlaks, kus on see koht, kust ka pärast sünnitust tuge ja mõistmist saab. Samuti aitab nõustamine sul ennast ette valmistada halvakspanuks, mis sulle sünnitusmajas osaks võib saada. Võib juhtuda, et kohtad vaid mõistvat suhtumist, võib juhtuda, et mõtled sünnitusel ümber ja soovid rinnaga toita, aga kõik ei suju tõrgeteta ning sind süüdistatakse selles, et oled saamatu, võib juhtuda, et laps ei saa ise imemisega hakkama ja peadki pudelit andma, kõike võib juhtuda – ole selleks valmis.

Mis rindade “rikkumisse” puutub, siis minul on mõlema raseduse viimase kahe kuuga rinnad tohutult suurenenud (enne rasedusi 75B, sünnitama minnes 85D), esimesed 2 nädalat peale esimese lapse sünnitamist, olid rinnad nagu õhupallid, laps ei saanud ise piima kätte, mul piimapais, rinnapõletik jne. Kui imetamise sujuma sain, siis 2 kuuga kukkus rindade suurus 80C peale ja sinna jäi kuni imetamise lõpuni. Peale seda olid rinnad küll natuke lössis olekuga, aga kuna ma üsna kohe uut last ootama jäin, siis hakkasid koos rasedusega ka rinnad kasvama, sünnitama läksin jälle 85D, aga kuna imetamine algusest peale sujus, siis üsna kohe sain oma imetamise 80C tagasi. Mingi aasta kuni poolteist peale teise lapse imetamise lõppu olid rinnad jälle lössis olekuga, ent peale seda olen oma 75B tagasi saanud, päris nii prink nagu enne lapsi ei ole, aga pliiatsitesti läbin vabalt.

Lisan oma kogemuse. Mina olen toitnud rinnaga 3 last, igaühte 2,5 aastat. Nii et kokku siis 7,5 aastat imetamist. Mul olid väga ilusad rinnad enne laste saamist ja mul on jätkuvalt väga ilusad rinnad peale 3 rasedust ja imetamist. Sellised keskmise suurusega, hästi pringid ja ümmargused.
Minu emal, kes on samuti sünnitanud 3 last, aga rinnaga ei ole toitnud, sest ei meeldinud ja piima ei jätkunud ja muud põhjused, on täpselt samasugused ilusad ja vormis rinnad. Nüüd nad muidugi ära vajunud seoses vanusega, aga kuni 50nda eluaastani olid need tal nagu noorel naisel.
Nii et minu kogemus on selline, et kõik sõltub geneetikast.

#2919084:

Lisan oma kogemuse. Mina olen toitnud rinnaga 3 last, igaühte 2,5 aastat. Nii et kokku siis 7,5 aastat imetamist. Mul olid väga ilusad rinnad enne laste saamist ja mul on jätkuvalt väga ilusad rinnad peale 3 rasedust ja imetamist. Sellised keskmise suurusega, hästi pringid ja ümmargused.

Minu emal, kes on samuti sünnitanud 3 last, aga rinnaga ei ole toitnud, sest ei meeldinud ja piima ei jätkunud ja muud põhjused, on täpselt samasugused ilusad ja vormis rinnad. Nüüd nad muidugi ära vajunud seoses vanusega, aga kuni 50nda eluaastani olid need tal nagu noorel naisel.

Nii et minu kogemus on selline, et kõik sõltub geneetikast.

A`2,5 aastat? Sõltuvushäire? Vajadus last enda küljes kinni hoida?
Mis mees arvas?

#2913137:

#2912881:

Minu lugu.

Oma esimest last imetasin, täistuuridel. Piima pritsis ja laps kosus. Ülikerge ja mugav, olin isegi kurb, kui vaatasin emasid, kes “pudeliparadiisis.”

Teise lapse sündides ei tekkinud mul piima. Laps läks kollaseks, haiglasse, lampide alla ja meeletu jama. Minul rinnapõletik, veritsevad nibud, põlastavad pilgud, et hakkama ei saa.

Noatera, et laps bilirubiini tõttu siit ilmast poleks lahkunud.

Ei saanud! Esimesega sain ju? Hambad ristis punnitasin koos pudeliga.

Kolmanda lapsega sama jama, kui teisega. Ma nii soovisin rinda anda. Tõestada, et saan hakkama. Äkki selle eelmisega lihtsalt ei õnnestunud? Esimesega ju oli kõik korras?

Ma proovin? Proovisin. Laps 2x haiglasse, bilirubiin, nälginud. Pugelit KINDLALT ei soovitatud proovida. Ise kukkusin kokku, mõlemas rinnas põletik. Piima ei tulnud.

Nutsin, värisesin, laps tilgutite all. Nädalaid haiglas.

Haiglas olles vaatas arst mind ja ütles, et hullem kui rinnapiimaasendaja on ikka ema stress ja soovitas mul koheselt pudeli appi võtta. Püüdsin veel pool aastat end imetama saada aga ikka suhteliselt madal tase.

Ootan neljandat last. Meeletus segaduses. Arvan, et sel korral valin kohe pudeli.

Tere. Sinu lood on väga huvitavad.

Kas oleksid valmis leidma endale imetamisnõustaja, kellega arutada eelnevad lood läbi ja kes oleks Sinu kõrval imetamist alustades, kellega koos saaksite analüüsida ja jälgida asjade kulgu ja lapse seisundit (et ei korduks haiglasse sattumine ja olukord oleks kontrolli all)? Sinu loos jääb kripeldama see, et Sul olid rinnapõletikud, tundub et piim tekkis ikkagi. Võib-olla on jäänud midagi olulist kahe silma vahele, hea oleks kõrvale keegi saada, kes on algusest peale kursis detailidega ja siis poleks ka erinevaid nõuandeid, samas lapse heaolu tagatud.

Minu ükski kolmest lapsest ei osanud alguses imeda. Nägin nõustajate abiga kuid vaeva, aga kõik õppisid ära.
Peale imetamist ma endale alles rinnad saingi ja need on veel nüüd, 50a, ilusad ja pringid.