Esileht Imetamine On siin kedagi, kes ei imeta?

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 54 )

Teema: On siin kedagi, kes ei imeta?

Postitas:
Kägu

Mõtlen sellist naist, kes ei taha imetada, mitte ei ole võimeline imetama. Saan nüüd kõva sõimu kaela, aga ma lihtsalt…. ma ei taha noh….
Kuidas sünnitusmajas käituda, kui ma selline olen? Kuidas selgeks teha sealsele rahvale, et ma selline olen?
Ma ei ole veel sellest mitte kellelegi rääkida julgenud, kuigi ilmselt peaks. Kindlasti armastan ja ootan last väga, aga selline kiiks on.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

On ikka olnud neid.
Kas on esimene laps?
Asi selles, et Sinu organism ei tea, et Sa ei taha imetada. Sul tekib piimapais. Ja kuna see niikuinii tekib, siis häid meetodeid sellega võitlemisel üldiselt ei ole. Peale imetamise. Riskid rinnapõletikuga ja on seda siis vaja sünnitanud emal? Nii et lapsele võiks ternespiima esimestel päevadel ikka võimaldada, isegi kui mõte ei tundu vastuvõetav. Samas sünnituse käigus võib Su mõttemaailm vägagi muutuda. Kui laps sulle kõhule pannakse…
P.S. Kui võtta Eesti lapsed esimesel eluaastal, siis rinnapiima saavad lapsed on vähemuses. Nii et kokkuvõttes ei ole see asi, mida põdeda. Aga emasid, kes on oma lapse sündides oma vaateid ümber hinnanud, on ka väga palju.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

selle smõttes, et beebi esimene vajadus emaüsast väljudes on saada em kaissu ja suht kiiresti hakkab rinda otsima. Ma ei tea, väga rask eon siis keelata 😀

Mina soovitan kõik need “ei iial” teemad unustada. Mine sünnitusmajja,s ünnita laps, alguses pane ikka rinnale, sest se eon lapsele vajalik ja kui jätkuvalt tunned, et ei meeldi, siis saad ju alati imetamise lõpetada. Aga anna vähemal tlapsel eesimestel elupäevadel see vajalik lähedustunne, et ta oli siia oodatud, mitte mingi trofee teistele näitamiseks, et lapse toitminegi tundub vastik.

Kuna sa ei ole julgend kellelegis ellest rääkida,s iis ilsmelt äkki ongi hoopis hirm imetamise ees? sa ikka tead, et muutused naise rindadega ei ole põhjustatud imetamsiest vaid rasedusest – nibud jäävad nagunii suuremad ja rinnad vajuvad lössi nagunii peale rasedust – imetad sa siis või mitte 😀 Ainutl et keelad iseendale kõige lihtsamat laspe lohutamise vahendit 😀

Ütleme ka nii, et imetamist lõpetad aon lihtsam, kui hiljem imetamisele tagasi saada 😀 Siin on palju teemasid olnud, kus naised teise või kolmanda lapsega kahetsevad, et esimest ei imetanud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kui laps sünnib ja ta on terve, siis pannakse ta esimese asjana oma ema kõhule. Tema esimene instinkt on sinu rinda otsida ja imeda. See on teie suhte kujunemise juures väga oluline hetk. Seda ternespiima proovi oma lapsele siiski pakkuda. Seejärel vaata ja otsusta.

Soovitan sul imetamisnõustaja või raseduskriisinõustaja poole pöörduda.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina ka ei plaani väga imetama hakata. Haiglas ikka proovin ja paar esimest päeva ternespiima ka kindlasti, aga edasi lähen pudelile ja pumpamisele üle ja lasen rinnapiimal hääbuda vaikselt (st et hakka ekstra vaeva nägema, et seda juurde toota, vaid las kaob omas tempos). See on vähemalt mu otsus hetkel. Ja niikaua kui asi puudutab sinu keha, siis teistel ei tohiks sõnaõigust olla.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kas see, et lapse jaoks on see esmane vajadus, on vähem tähtis kui see, et sina “ei taha”? Ma tõesti ei oska end sinu kingadesse panna, aga kui see sinu jaoks vähegi mõeldav on, siis katsu esialgu ikka oma vastumeelsus maha suruda ja, kuigi sa ei taha, imetada ja hiljem see ära jätta.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ka mina mõtlesin nii raseduse ajal. No ei istunud see mõte mulle, et keegi rinna otsas lutsutab. Samas sügaval sisimas ma teadsin ja tundsin, et ma ikka pean proovima ning pakkuma lapsele parimat. Peale sünnitust väga valikuvõimalust polnud kah ja ei tulnud selle pealegi, kõik juhtus kuidagi nii automaatselt. Ei kahetse hetkekski, et andsin endast kõik. Imetamine alguses ei sujunud meil ladusalt, aga ma ei lakkanud üritamast. Mille üle on mul siiralt hea meel.
Tegelikult see isegi mulle meeldis, istud vaikselt, laps süles ja rinnal, vaatad tema sügavatesse silmadesse ning paitad pisikesi sõrmekesi. Ehh, kuhu lendas see beebiaeg nii ruttu 🙁

Please wait...
Postitas:
Kägu

selle smõttes, et beebi esimene vajadus emaüsast väljudes on saada em kaissu ja suht kiiresti hakkab rinda otsima. Ma ei tea, väga rask eon siis keelata 😀

Mina soovitan kõik need “ei iial” teemad unustada. Mine sünnitusmajja,s ünnita laps, alguses pane ikka rinnale, sest se eon lapsele vajalik ja kui jätkuvalt tunned, et ei meeldi, siis saad ju alati imetamise lõpetada. Aga anna vähemal tlapsel eesimestel elupäevadel see vajalik lähedustunne, et ta oli siia oodatud, mitte mingi trofee teistele näitamiseks, et lapse toitminegi tundub vastik.

Kuna sa ei ole julgend kellelegis ellest rääkida,s iis ilsmelt äkki ongi hoopis hirm imetamise ees? sa ikka tead, et muutused naise rindadega ei ole põhjustatud imetamsiest vaid rasedusest – nibud jäävad nagunii suuremad ja rinnad vajuvad lössi nagunii peale rasedust – imetad sa siis või mitte 😀 Ainutl et keelad iseendale kõige lihtsamat laspe lohutamise vahendit 😀

Ütleme ka nii, et imetamist lõpetad aon lihtsam, kui hiljem imetamisele tagasi saada 😀 Siin on palju teemasid olnud, kus naised teise või kolmanda lapsega kahetsevad, et esimest ei imetanud.

Eks ma olen mõelnud, et natuke proovin, aga kohe võtaks ka pudeli kõrvale. Ma kardan jah muutusi rindadega, aga samas kardan ka, et mul tekib lapse vastu vastikuse tunne. Mul on nii kohutav sellist asja kirjutada, sest tõesti ootan oma esimest last väga ja juba armastan ka teda väga, aga mismoodi ma ka ei püüa, imetamine tundub eemaletõukav tegevus + see rindade “rikkumine”. Naised on kirjeldanud, kuidas peale imetamist on varasemad ilusad rinnad tühjalt rippuvad koledad kotid. Ma saan aru, et sündiv beebi teeb õnnelikuks ja kindlasti imetlen teda hommikust õhtuni, aga mu rinnad on mulle ka väga kallid. Kõlan ilmselt nõmeda ja lapsikuna, tegelikult vanust juba 35 🙁

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma kardan jah muutusi rindadega

Muutused rindadega tulenevad tegelikult rasedusest. Imetamine ise ei tee rindadega midagi, kuigi ajutiselt on need tõenäoliselt tõesti suuremad kui muidu ja vahetult peale võõrutamist on rind mõni aeg väike ja lötsivõitu (selline seis kestab kuni paar kuud). Aga kui ka üldse ei imeta, siis sünnitanud naise rind pole ikkagi enam nii prink kui enne last/lapsi. Kuivõrd lapsesaamine rindu muudab, sõltub inimesest. Minule isiklikult meeldib tegelikult lastejärgne rinnakuju rohkemgi kui enne, kuigi enne oli rind muidugi pringim. Kuna mul on väike rind, siis mingeid “tühje sokke” ei ole, rind on lihtsalt väike, kena kujuga, katsudes pehme.

Ette karta vastikuse tunnet pole vaja. Kui imetamine ei suju, siis saab alati lõpetada. Aga lapsele on väga suur asi juba see, kui ta saab ternespiima ning iga päev, mil talle rinnapiima annad (kasvõi vaheldumisi pudelitoiduga) on talle samuti ekstra kasulik.

Ja kui sina peaksid olema selline kehva sidekoe ja vähese naha taastumisvõimega inimene, kellel lapsesaamine rinnad ära rikubki, siis tead, kui rindade ilu sulle nii oluline on, siis võid pärast ilukirurgia abiga ilu taastada (ei pea tingimata suurendama).

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma soovitan küll enne lapse saamist mitte selliseid asju mõelda. Ma mõtlesin ka, et laps peab ikka oma voodis magama ja veel mitmeid asju. Imetamisele ei mõelnudki üldse eriti. Aga kui laps oli käes, siis ei tulnudki selle peale, et imetamine kuidagi vastik oleks, rindade rikkumise peale ei mõelnud hoopiski. Lapse sünd paneb ikkagi enamuse naisi teisiti mõtlema, saad aru, mis on päriselt oluline ja mis mitte. Näiteks kui terve pere ööuni sõltub sellest, kui hästi beebi magab ja beebi magab hästi ainult kaisus tissi otsas, siis lihtsalt võtadki ta enda krõvale.
Soovitan ka pigem vooluga kaasa minna ja nö oma beebit kuulata ja toimida täpselt nii nagu loomulik tundub.
Ära praegu sellega pead vaeva ega oma vastumeelsust nö toida. Tuleb mis tuleb, küll siis saad juba otsustada, kui beebi kohal on.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Vaata tõele näkku – Sinu rinnad on hukas juba praegu. Tavaolukorras koosnevad rinnad rasvkoest. Kui naine rasestub, siis rasvkude asendub rinnanäärme koega. Raseduse ajal saavad enamikel naistel rindadest mõnusad pallikesed, mis on tõest meeldivad – aga tasub teada, et need ei ole enam “need” rinnad ja mitte kunagi enam. Loodus valmistub ette imetamiseks igal juhul, isegi kui naine ise ei kavatse imetada.
Kui ema ei imeta või imetamine lõpetatakse, siis rinnanäärme kude taandareneb, aga rasvkudet asemele tekib igalühel erinevalt ja mõnikord ei tekigi väga. Naised, kes pole imetanud või on lühidalt imetanud, jäävad koos sünnijärgse kiire kaalulangusega tihti ilma ka oma rinnapartiist. Olenemata sellest, kas eesmärgiks on kaalu kaotada või ei, hakkab organism raseduse ajal talletunud rasvavarusid kasutama ja rindadesse rasva juurde tekitada ei ole temal kavas. Kõige tõenäolisem edu võti rinnapartii säilitamiseks on ikkagi imetamine nii kaua, kuni lapsel vaja ning sellele järgnev võimalikult järk-järguline võõrutamine, vältides samas ka suuri kehakaalu kõikumisi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Nõustun eeskõnelejatega. Minu esimene laps ei saanud rinda. Puhtalt sellepärast, et olin noor ja kannatamatu – täitsa minu süü. Terve imikuea oli igavene trall magama saamisega, rahustamisega ja pudelite-luttide pesuga ning toidu valmistamisega. Olin rampväsinud ja stressis. Teise lapse sain rinnalapseks ja elu on lill! Rinnaga rahustab ja tihti jääb magamagi. Samuti ei pea öösel karku alla ajama, et lapsele sööki minna valmistama.
Ja kuigi esimesele lapsele rinda ei andnud, ei olnud rinnad pinks-ponks vormis.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Rinda “rikub” ikkagi rasedus mitte imetamine

🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

No on kurb lugeda küll sellist asja…

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina saan teema algatajast väga hästi aru. Minu esimene laps sündis ja ma ei osanud teda imetada. Ta oli ööd kui päevad üleval. Ainult nuttis, rinnast ei söönud, jäi kohe magama. Iga kord kui laps rinnale sai, muutus see minu jaoks vastikuks. Lõpuks kui tundsin et ka laps on vastik seal rinnaotsas ja ma ei taha teda süles enam hoida. Selleks hetkeks oli mul ka ühes rinnas meeletu põletik ja 40 palavik. Siis võtsin pudeli ja laps sõi oma kõhu täis ja magas ning mul oli ka hea olla. Ei kahetse üldse et pudelile üle läksin. Laps oli pea 2 kuune siis. Teise lapsega läksin koheselt peale haiglat pudelile üle. Haiglas panin rinna otsa ja kui järgmine päev välja sain siis pumpasin välja ja pudelist andsin. nii toimis see kaks nädalat rinnapiima peal. siis andsin juba poe oma juurde. Kolmandaga oli üldse omamoodi, sest kolmandale lapsele minu rinnapiim ei sobinud ja oleks teise ilma läinud äärepealt. Kui kuu oli möödas siis sai rinnapiimale tagasi ja sai 5 kuud rinda kuni ise loobus siis. Neljandaga ei läinud ka see tissitamine kuidagi, sest ta oli veidi enneaegne ja pidin niikuinii teda pudelist toitma. Minu jaoks on nii lihtne ja mugav see pudelimajandus. Tean alati palju ta sööb ja saan kindel olla et köht on täis. Ei meeldi mulle nende rindadega kuskil lehvitada, ei kodus ega mujal.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina ei imetanud kumbagi oma last. Ei tahtnud, ebameeldiv ja ebaloomulik oli. Esimsesga proovisin, sunniti ja räägiti kui tore ja loomulik see on, imetamisnõustaja käis peale nagu uni. See oli õudne- ei mitte valus, vaid see teadmine, et minuga midagi sellist toimub oli ebameeldiv. Teise lapsega olin enesekindlam- lihtsalt ütlesin ei ja nii jäigi.
Ka mitmed mu sõbrannad on keeldunud imetamast.
Sinu keha on sinu keha ja sa otsustad ise, mis sellega toimub. Kui tahad imetada, siis teed seda, kui ei taha, ei tee.
Ma ei usu seda, et imetamine üldse rindu ei muuda. Minu rinnad on samasugused, nagu enne rasedusi, rindade suurus pole hetkekski muutunud. Kõht paisub 9 kuud aga mitte rinnad. Neil, kes on imetanud, ei lähe enamsti nii hästi. Minu sõbrannade hulgas pole ükski mitteimetanud naine rinnaoppi teinud, imetajatest on enamik lasknud ennast kohendada. Võibolla on mul organism kuidagi teistmoodi, aga kaalu langedes on rinnad viimane, kust rasv kaob.

Inimesed on erinevad ja peamine on see, et ära lase endale ajupesu teha selle imetamisega. Veel vähem sundida, see on õudne. See, et sa ei imeta, ei tähenda mingit moodi, et sa oma last ei armasta või temast ei hooli. Siingi teemas on naisi, kelle meelest vahet pole, milline välja näha, aga arusaadav, et mõne jaoks on välimus oluline. Iseenda, mitte mehe või võõraste inimeste pärast rannas, nagu paljud vist arvavavd.
Ja oluline on ka enesetunne- kui see tegevus on vastik, siis nii ongi ja midagi vägisi muutma hakates on see vägivald enda vastu.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minule tundus raseduse ajal ka see vastik ja imelik, et keegi hakkab mu tissi imema. Kuna esimene laps ja kogemust ei olnud, siis on see loomulik, et see tundub imelik. Muidugi ma plaanisin alati hakata rinnaga toitma, aga mõte oli lihtsalt imelik sellest. Nüüdseks on laps 2 kuune, toidan rinnaga, ei ole midagi nii hullu ja ma mõtlen väga tihti kui kahju mul nendest emadest on, kes ei saa/taha rinnaga toita, sest mina ei viitsiks eluski öösel hakata mingit pudelit otsima ja piima soendama ja ma ei tea mis kõik veel tegema peab. Rinnaga toitmine on niii lihtne, toit on õige temperatuuriga alati ja ideaalse koostisega, ei tekita mingeid vaevusi lapsele ja saab iga kell anda kui ta peaks tahtma.
Proovi alguses ikka natuke haiglas anda ja kui üldse ei istu siis võid hiljem ära lõpetada.
Proovi kasvõi nibukaitsmega, kui sind häirib see, et keegi su nibu imeb. Kuigi kui netist imetamisvõtete kohta loed, siis näed, et lapsel on rohkem suus kui ainult nibu.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ja muidugi see on jah veel eraldi teema, et rind on lapse kõige suurem lohutaja ja turvatunne. Pudeliga on teda üsna raske lohutada. Magama saab rinnaga teda väga hästi jne. Kasvuspurtide aeg saab ilmselt eriti raske pudeliga olema.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minu lugu.

Oma esimest last imetasin, täistuuridel. Piima pritsis ja laps kosus. Ülikerge ja mugav, olin isegi kurb, kui vaatasin emasid, kes “pudeliparadiisis.”

Teise lapse sündides ei tekkinud mul piima. Laps läks kollaseks, haiglasse, lampide alla ja meeletu jama. Minul rinnapõletik, veritsevad nibud, põlastavad pilgud, et hakkama ei saa.
Noatera, et laps bilirubiini tõttu siit ilmast poleks lahkunud.
Ei saanud! Esimesega sain ju? Hambad ristis punnitasin koos pudeliga.

Kolmanda lapsega sama jama, kui teisega. Ma nii soovisin rinda anda. Tõestada, et saan hakkama. Äkki selle eelmisega lihtsalt ei õnnestunud? Esimesega ju oli kõik korras?
Ma proovin? Proovisin. Laps 2x haiglasse, bilirubiin, nälginud. Pugelit KINDLALT ei soovitatud proovida. Ise kukkusin kokku, mõlemas rinnas põletik. Piima ei tulnud.
Nutsin, värisesin, laps tilgutite all. Nädalaid haiglas.
Haiglas olles vaatas arst mind ja ütles, et hullem kui rinnapiimaasendaja on ikka ema stress ja soovitas mul koheselt pudeli appi võtta. Püüdsin veel pool aastat end imetama saada aga ikka suhteliselt madal tase.

Ootan neljandat last. Meeletus segaduses. Arvan, et sel korral valin kohe pudeli.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minu lugu.

Oma esimest last imetasin, täistuuridel. Piima pritsis ja laps kosus. Ülikerge ja mugav, olin isegi kurb, kui vaatasin emasid, kes “pudeliparadiisis.”

Teise lapse sündides ei tekkinud mul piima. Laps läks kollaseks, haiglasse, lampide alla ja meeletu jama. Minul rinnapõletik, veritsevad nibud, põlastavad pilgud, et hakkama ei saa.

Noatera, et laps bilirubiini tõttu siit ilmast poleks lahkunud.

Ei saanud! Esimesega sain ju? Hambad ristis punnitasin koos pudeliga.

Kolmanda lapsega sama jama, kui teisega. Ma nii soovisin rinda anda. Tõestada, et saan hakkama. Äkki selle eelmisega lihtsalt ei õnnestunud? Esimesega ju oli kõik korras?

Ma proovin? Proovisin. Laps 2x haiglasse, bilirubiin, nälginud. Pugelit KINDLALT ei soovitatud proovida. Ise kukkusin kokku, mõlemas rinnas põletik. Piima ei tulnud.

Nutsin, värisesin, laps tilgutite all. Nädalaid haiglas.

Haiglas olles vaatas arst mind ja ütles, et hullem kui rinnapiimaasendaja on ikka ema stress ja soovitas mul koheselt pudeli appi võtta. Püüdsin veel pool aastat end imetama saada aga ikka suhteliselt madal tase.

Ootan neljandat last. Meeletus segaduses. Arvan, et sel korral valin kohe pudeli.

Tere. Sinu lood on väga huvitavad.
Kas oleksid valmis leidma endale imetamisnõustaja, kellega arutada eelnevad lood läbi ja kes oleks Sinu kõrval imetamist alustades, kellega koos saaksite analüüsida ja jälgida asjade kulgu ja lapse seisundit (et ei korduks haiglasse sattumine ja olukord oleks kontrolli all)? Sinu loos jääb kripeldama see, et Sul olid rinnapõletikud, tundub et piim tekkis ikkagi. Võib-olla on jäänud midagi olulist kahe silma vahele, hea oleks kõrvale keegi saada, kes on algusest peale kursis detailidega ja siis poleks ka erinevaid nõuandeid, samas lapse heaolu tagatud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minu lugu.

Oma esimest last imetasin, täistuuridel. Piima pritsis ja laps kosus. Ülikerge ja mugav, olin isegi kurb, kui vaatasin emasid, kes “pudeliparadiisis.”

Teise lapse sündides ei tekkinud mul piima. Laps läks kollaseks, haiglasse, lampide alla ja meeletu jama. Minul rinnapõletik, veritsevad nibud, põlastavad pilgud, et hakkama ei saa.

Noatera, et laps bilirubiini tõttu siit ilmast poleks lahkunud.

Ei saanud! Esimesega sain ju? Hambad ristis punnitasin koos pudeliga.

Kolmanda lapsega sama jama, kui teisega. Ma nii soovisin rinda anda. Tõestada, et saan hakkama. Äkki selle eelmisega lihtsalt ei õnnestunud? Esimesega ju oli kõik korras?

Ma proovin? Proovisin. Laps 2x haiglasse, bilirubiin, nälginud. Pugelit KINDLALT ei soovitatud proovida. Ise kukkusin kokku, mõlemas rinnas põletik. Piima ei tulnud.

Nutsin, värisesin, laps tilgutite all. Nädalaid haiglas.

Haiglas olles vaatas arst mind ja ütles, et hullem kui rinnapiimaasendaja on ikka ema stress ja soovitas mul koheselt pudeli appi võtta. Püüdsin veel pool aastat end imetama saada aga ikka suhteliselt madal tase.

Ootan neljandat last. Meeletus segaduses. Arvan, et sel korral valin kohe pudeli.

Millest see rinnapõletik tekkis? Äkki oli asi selles, et rinnas oli piima küll ja piimatootmine toimis, aga millegipärast juhad olid kuidagi umbes ning piimale läbimatud? Ega Sul rinnas mõnd healoomulist moodustist, näiteks fibroadenoomi pole? Kui rinda kompad, kas siis tükke või midagi sellist pole leidnud?
Minul tekkis ühe raseduse ajal fibroadenoom ja näib, et see mõjutab piima väljumist mõningatest juhadest. Selle koha taha (keha poole) kipub kergesti piimapais tekkima ja kui piima välja lüpsta, siis nibu tükipoolsest servast tuleb piima ülipeene joana, aga mujalt märksa jämedama ja tugevama joana. Ka võrreldes varasema imetamisega on nüüd sellest rinnast piima väljumine muutunud.

Soovitan Sul naistearstiga (või ka imetamisnõustajaga) juba praegu teemat arutada. Mitte seda, et kas Sa nüüd kohe võtad pudeli või mitte, vaid just püüate selgusele saada mis põhjusel tekkis varem rinnapõletik ja piima ei tulnud, kuigi esimesel korral ju tuli. Ka sünnitama minnes oleks hea kohe sellest rääkida ning pärast ka igale uuele inimesele (ega nad kõigi kohta kõike infot omavahel vahetada jõua), kes teiega tegeleb, sest põletik võib ju korduda, samuti see, et laps ei saa piima kätte. Ükskõik mis lõpuks lahenduseks on, on parem kui kohe selle võimaliku probleemiga tegeleda.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Olen kägu 16.25

Aitäh, viimastele kirjutajatele. Kui lahti seletada, siis teise lapse ajal püüdsin läbi interneti ja telefoni abi leida. ( kirjutasin nõustajatega).
Olin nii rumal, et ei teadnud, miks mul äkki ühel päeval palavik peaaegu 40 ja vapped. Just emaks saanud õde selgitas, et rinnapõletik.
Teise lapsega sattusin bilirubiiniga haiglasse siis, kui ta oli nädalane. Mina ei saanud aru, et ta kõhtu täis ei saa. Oli vagur ja magas kogu aeg. Piima moodi asja nagu õrnalt tuli, samas ma ei süvenenud sellesse, et üldse mingi probleem olla võib.
Ma olin ju juba ammu ema ja imetanud ka.
Miskit mul ikka tuli aga pidin alati kaaluma last peale toitmist ja siis pudelist lisa andma. Piima tuli alguses tilkhaaval, hiljem 10-15ml ja seda kuni poole aastaseks saamiseni. Ikka kaalule ja pudel lisaks.

Ei pööranud tähelepanu asjale, sest kuidagi see pudel korrigeeris.

Kolmanda lapsega ma sama ei oodanud, kõik läks samamoodi aga kõvasti huulemalt-hullemini minule.
Ma käisin nõustaja juures. Mul käis kodus nõustaja. Haiglas olles oli nõustaja. Jalad ristis talusin kuidas nad mu nibusid pigistasid ja rindadega tegelesid.
Tulemusega ikka õhtune kokkukukkumine ja jääkotid personalilt.

Mul tuli piima. Sest ma ise niiiiiiii väga soovisin rinda anda. Ma lüpsin. Umbes poole tunni jooksul aparaatidega ca 5ml. Lasin lapsel imeda, kaalusin-ikka 2-5ml.
Üle 4 kuu “retsisin” endalt piima välja.
Pudel aina lisaks.

Ma ei tahaks seda enam üle elada, kuigi ma tean kui mugav on see, kui PÄRISELT õnnestub ja piima on jne.
Esimese lapse ajal olin ka teisetele lastele “doonor”, ehk haigla palus mul piima neile lüpsta.
Ilmselt on mul mõni rada piimaallikast õigesse kohta tulles eksinud.

Mõte sellest, et kohe pudelit pakkuda, hirmutab. Aga ma tõesti ei soovi enam nädalaid vaadata, kuidas mu laps on mingis klaaskuubikus ja ise vapetesse kadumas olen.

Mõtlen. Uurin. Vaatan.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina soovitaks sul pöörduda raseduskriisi nõustaja poole. Mitte sellepärast, et sul nüüd praegu tohutu kriis käes oleks, aga mulle tundub, et sa tegelikult ei ole valmis selleks, mis rasedus su kehaga teha võib. Samuti võib tulla sulle shokina see, missugune su keha pärast sünnitust välja näeb (usu mind, rippuvad rinnad ei ole sugugi kõige hullem, mis võib juhtuda), sellega toimetulekuks oleks sul võibolla mõistlik teha kindlaks, kus on see koht, kust ka pärast sünnitust tuge ja mõistmist saab. Samuti aitab nõustamine sul ennast ette valmistada halvakspanuks, mis sulle sünnitusmajas osaks võib saada. Võib juhtuda, et kohtad vaid mõistvat suhtumist, võib juhtuda, et mõtled sünnitusel ümber ja soovid rinnaga toita, aga kõik ei suju tõrgeteta ning sind süüdistatakse selles, et oled saamatu, võib juhtuda, et laps ei saa ise imemisega hakkama ja peadki pudelit andma, kõike võib juhtuda – ole selleks valmis.

Mis rindade “rikkumisse” puutub, siis minul on mõlema raseduse viimase kahe kuuga rinnad tohutult suurenenud (enne rasedusi 75B, sünnitama minnes 85D), esimesed 2 nädalat peale esimese lapse sünnitamist, olid rinnad nagu õhupallid, laps ei saanud ise piima kätte, mul piimapais, rinnapõletik jne. Kui imetamise sujuma sain, siis 2 kuuga kukkus rindade suurus 80C peale ja sinna jäi kuni imetamise lõpuni. Peale seda olid rinnad küll natuke lössis olekuga, aga kuna ma üsna kohe uut last ootama jäin, siis hakkasid koos rasedusega ka rinnad kasvama, sünnitama läksin jälle 85D, aga kuna imetamine algusest peale sujus, siis üsna kohe sain oma imetamise 80C tagasi. Mingi aasta kuni poolteist peale teise lapse imetamise lõppu olid rinnad jälle lössis olekuga, ent peale seda olen oma 75B tagasi saanud, päris nii prink nagu enne lapsi ei ole, aga pliiatsitesti läbin vabalt.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma käisin nõustaja juures. Mul käis kodus nõustaja. Haiglas olles oli nõustaja. Jalad ristis talusin kuidas nad mu nibusid pigistasid ja rindadega tegelesid.

Tulemusega ikka õhtune kokkukukkumine ja jääkotid personalilt.

Mul tuli piima. Sest ma ise niiiiiiii väga soovisin rinda anda. Ma lüpsin. Umbes poole tunni jooksul aparaatidega ca 5ml. Lasin lapsel imeda, kaalusin-ikka 2-5ml.

Üle 4 kuu “retsisin” endalt piima välja.

Pudel aina lisaks.

Ma ei tahaks seda enam üle elada, kuigi ma tean kui mugav on see, kui PÄRISELT õnnestub ja piima on jne.

Esimese lapse ajal olin ka teisetele lastele “doonor”, ehk haigla palus mul piima neile lüpsta.

Ilmselt on mul mõni rada piimaallikast õigesse kohta tulles eksinud.

Mõte sellest, et kohe pudelit pakkuda, hirmutab. Aga ma tõesti ei soovi enam nädalaid vaadata, kuidas mu laps on mingis klaaskuubikus ja ise vapetesse kadumas olen.

Mõtlen. Uurin. Vaatan.

Mina omalt poolt lisaksin, et isegi kui sa imetada jälle ei saa, siis ternespiima saad ikka anda – selle kasutegur on ülim. Kui sellele lisada sünnitusjärgne nahk-naha kontakt, siis need kaks asja kombineeritult annavad beebile tervise seisukohalt suurepärase alguse.
Rinnapiim on kahtlemata suurepärane toit lapsele, aga kui pudelit on vaja, siis on vaja. Ei ole mõtet ennast, beebit ja lähedasi piinata. Tee lihtsalt, mis on sinu võimuses.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Lisan oma kogemuse. Mina olen toitnud rinnaga 3 last, igaühte 2,5 aastat. Nii et kokku siis 7,5 aastat imetamist. Mul olid väga ilusad rinnad enne laste saamist ja mul on jätkuvalt väga ilusad rinnad peale 3 rasedust ja imetamist. Sellised keskmise suurusega, hästi pringid ja ümmargused.
Minu emal, kes on samuti sünnitanud 3 last, aga rinnaga ei ole toitnud, sest ei meeldinud ja piima ei jätkunud ja muud põhjused, on täpselt samasugused ilusad ja vormis rinnad. Nüüd nad muidugi ära vajunud seoses vanusega, aga kuni 50nda eluaastani olid need tal nagu noorel naisel.
Nii et minu kogemus on selline, et kõik sõltub geneetikast.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu rinnad läksid juba raseduse ajal koledaks. Tekkisid ulmelised venitusarmid. Ilmselgelt siin poleks mitte imetamine midagi päästnud. Kindlasti tuleb op ette võtta millalgi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Lisan oma kogemuse. Mina olen toitnud rinnaga 3 last, igaühte 2,5 aastat. Nii et kokku siis 7,5 aastat imetamist. Mul olid väga ilusad rinnad enne laste saamist ja mul on jätkuvalt väga ilusad rinnad peale 3 rasedust ja imetamist. Sellised keskmise suurusega, hästi pringid ja ümmargused.

Minu emal, kes on samuti sünnitanud 3 last, aga rinnaga ei ole toitnud, sest ei meeldinud ja piima ei jätkunud ja muud põhjused, on täpselt samasugused ilusad ja vormis rinnad. Nüüd nad muidugi ära vajunud seoses vanusega, aga kuni 50nda eluaastani olid need tal nagu noorel naisel.

Nii et minu kogemus on selline, et kõik sõltub geneetikast.

A`2,5 aastat? Sõltuvushäire? Vajadus last enda küljes kinni hoida?
Mis mees arvas?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Jah, ma saan aru, et see kõik hirmutab.
Ma sain esimese lapse peaaegu 8 aastat tagasi. Ei mõelnudki imetamise peale enne, kui see käes oli. Peale sünnitust teisel päeval palusin ämmaemandal enda juurde saata imetamisnõustaja. Enne seda aga üks vanem ämmaemand pigistas mu tissi, nii et piima pritsis laias kaares. Kurtsin oma muret ja nii ta mu rindu kontrollis 😁 Ja rahustas mu maha, et mul piima küll ja alguse asi. Imetamisnõustajate (ITK) juures käisin ikka mitme nädala jooksul kord või paar. Nad muuhulgas õpetasid lapsega ümber käima, teda hoidma ja pesema. Mul endal tuli see nii käpardlikult välja, käed värisesid….
Alguses oli ikka raske, pidin lapse paljaks koorima, teda masseerima, et ta lihtsalt ei magaks rinnal, siis pidi kaaluma last…. Millalgi paari nädala pärast hakkasid juba gaasid pihta, see mõjutas ka imetamist.
Kui laps oli poole aastane, olid kõik mured möödas ja imetasin oma last nii pargipingil kui kohvikus. Ja tõesti – öösiti oli kõige mugavam, 10 minti tissi ja uni võis jätkuda.

Ärge pabistage ette! Ja kui on midagi kahtlast, kutsuge kogenud imetamisnõustaja reaalselt enda ja lapse juurde. Uskuge mind, saate väga palju abi!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu lugu.

Oma esimest last imetasin, täistuuridel. Piima pritsis ja laps kosus. Ülikerge ja mugav, olin isegi kurb, kui vaatasin emasid, kes “pudeliparadiisis.”

Teise lapse sündides ei tekkinud mul piima. Laps läks kollaseks, haiglasse, lampide alla ja meeletu jama. Minul rinnapõletik, veritsevad nibud, põlastavad pilgud, et hakkama ei saa.

Noatera, et laps bilirubiini tõttu siit ilmast poleks lahkunud.

Ei saanud! Esimesega sain ju? Hambad ristis punnitasin koos pudeliga.

Kolmanda lapsega sama jama, kui teisega. Ma nii soovisin rinda anda. Tõestada, et saan hakkama. Äkki selle eelmisega lihtsalt ei õnnestunud? Esimesega ju oli kõik korras?

Ma proovin? Proovisin. Laps 2x haiglasse, bilirubiin, nälginud. Pugelit KINDLALT ei soovitatud proovida. Ise kukkusin kokku, mõlemas rinnas põletik. Piima ei tulnud.

Nutsin, värisesin, laps tilgutite all. Nädalaid haiglas.

Haiglas olles vaatas arst mind ja ütles, et hullem kui rinnapiimaasendaja on ikka ema stress ja soovitas mul koheselt pudeli appi võtta. Püüdsin veel pool aastat end imetama saada aga ikka suhteliselt madal tase.

Ootan neljandat last. Meeletus segaduses. Arvan, et sel korral valin kohe pudeli.

Tere. Sinu lood on väga huvitavad.

Kas oleksid valmis leidma endale imetamisnõustaja, kellega arutada eelnevad lood läbi ja kes oleks Sinu kõrval imetamist alustades, kellega koos saaksite analüüsida ja jälgida asjade kulgu ja lapse seisundit (et ei korduks haiglasse sattumine ja olukord oleks kontrolli all)? Sinu loos jääb kripeldama see, et Sul olid rinnapõletikud, tundub et piim tekkis ikkagi. Võib-olla on jäänud midagi olulist kahe silma vahele, hea oleks kõrvale keegi saada, kes on algusest peale kursis detailidega ja siis poleks ka erinevaid nõuandeid, samas lapse heaolu tagatud.

Minu ükski kolmest lapsest ei osanud alguses imeda. Nägin nõustajate abiga kuid vaeva, aga kõik õppisid ära.
Peale imetamist ma endale alles rinnad saingi ja need on veel nüüd, 50a, ilusad ja pringid.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mulle enne lapsesaamist mõtlesin tulevasest imetamisest ebamugavustundega. Plaanisin küll imetada, sest see on lapsele kõige kasulikum, aga kujutlus sellest, et laps mul iga päev pikkade tundide kaupa rinna otsas on, rõõmu ei teinud.

Tegelikkuses imetamine mulle meeldis – see oli nii rahulik ja armas koosolemise aeg. Lisaks lihtne ja mugav. Piim tuli korralikult alles nädala pärast (sünnitusmajas andsin rinda enam-vähem tühjalt ja RPAd söögiks), aga pärast seda ei olnud kordagi mingit probleemi. Laps imes ja mul piima oli. Põletikku ei tekkinud kordagi, nibud kunagi valusad ei olnud. Imetasin 1 aasta ja 4 kuud lõpuks, nii et kordagi ei pumbanud ega pudelist ei saanud. (Lisatoitu hakkas saama 5.5-kuuselt.) Ise ka üllatunud, et niimoodi läks.

Mu jutu mõte on see, et ette ei tea, mida sa tegelikult imetamisest arvad või mida tunned.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 54 )


Esileht Imetamine On siin kedagi, kes ei imeta?