Teema: Ongi käes – omaenda laps heidab ette et olen olnud halb ema

Teismelise iga välja pahvatatud väidet ei maksa ka 100% puhta kullana võtta.

Oot-oot. Teismelised ei käi ülikoolis, täiskasvanud käivad.

Tead, kõik inimesed teevad vigu ja sellist asja ei saa olla, et emale pole midagi ette heita. Kuula lapse kriitikat ja muuda oma käitumist, aga ära võta asja traagiliselt. Mina süüdistasin ka ema teismelisena igasugustes asjades, aga ometi oli ta hea ema ja me saime väga hästi läbi kui ma suureks sain.

Teemaalgataja, täpselt nagu minu kirjutatud. Olen samu mõtteid mõelnud. Ja see kehtib vist just emade ja tütarde kohta. Täna just teismeline paukus, et paneb mu kohe vanadekodusse, kui vanaks saan. Nii kurb ja haiget tegev tegelikult, olgugi et väliselt jään selliste ütlemiste peale suht rahulikuks, teeb ikka haiget küll. Ütlesin küll, et solvav on nii öelda. Ma ei teagi, mis ma peaks tegema: nutma hakkama, kurjaks saama, paika panema, karistama, vaikima? Mis variante veel on? Ilmselt need suhtlemismustrid ikka lähevad põlvest põlve edasi tahes-tahtmata. Ja nii ongi:(

Tead, rahune maha. Võib-olla ta praegu kujutab endale ette, et sa oled olnud kuidagi halb ema, aga ega ta päriselt saab sellest aru alles siis, kui ta ise lapsed saab. Siis tuleb enda lapsepõlv eredalt meelde ja kui sa tõesti oled pingutanud selle nimel, et sinu laps end hästi tunneks, küll siis su lapsele lapsevanemana keerulistes situatsioonides selgus kohale jõuab.

Paljud, kellel on emaga olnud kehv suhe, saavad ise lapse saades oma vanematest veel vähem aru, et kuidas nii saab. Aga kui suhe tegelikult nii hull polnudki, siis sellest saab samuti aru ise lapsevanemaks saades.

Arvan, et ükski lapsevanem ei jaksa 100% nonstop olla ideaalne, aga kui sul on õnnestunud olla oma lapsele enda emast parem ema, siis see on juba suur samm edasi. Ja sa oled oma lapsele ema nagunii surmani nii et püüa siis ikka jätkuvalt hea ema olla 🙂

#3373095:

Oot-oot. Teismelised ei käi ülikoolis, täiskasvanud käivad.

See on legend. Puberteet võib tegelikult kesta veel ka 20-ndate alguseni.

Teemaalgataja, ära võta seda nii tõsiselt. Minagi kuulsin just pojalt, et ma olen halvim ema. Pärast vabandas ja seletas, miks ta nii ütles. Vahe sinuga on, et sinu laps ei ela enam kodus ja ei saa niisama lihtsalt sõnu tagasi võtta ja seletada.
Elage üle, nagu eelpool öeldi.
Mina süüdistasin ka ema, kui käisin ülikoolis. Arvan, et süüdistasin teda asja eest, aga igaühel on vigu ja see hinnang, et nende vigade pärast keegi halvim ema on, on liialdus.

Minul pole samuti oma emaga sooja suhet (nagu minu emal enda omagagi). Viisakusest suhtlen, aga väga harva.

Kuni puberteedini kuulsin pidevalt oma tütre käest, et olen parim ema jms. Nüüd 1,5 aastat pole mind olemaski, vaid raha vajaduse tõttu suhtleb. Hetkel ma ei näe, et täiskasvanuks saades meie suhe jälle paremuse poole muutub, liiga palju valetamist, usalduse kuritarvitamist ja tülide käigus öeldud inetuid sõnu. Eks aeg näitab.

Mina samuti lootsin, et kui kasvatan teda vastupidiselt enda kogetule, siis on tulemus kindlasti hea, aga nii see pole. Ehk alateadlikult siiski kõnnin ka põlvest põlve kinni tallatud radadel, ei oska hetkel kinnitada. Aga kahju on, väga kahju on.

Ema on enamasti see, kes kasvatab, reegleid seab ja ende täitmist nõuab. Loomulikult ei meeldi see enamikule teismelistest. Mõni ütleb vastu teravamalt, mõni leebemalt, mõni lepib vaikselt.
Kindlasti on suur osa meist kunagi, kas või mõttes, ülemuse või tööreeglite vastu torisenud, plärtsunud, neid halvaks pidanud. Inimlik reaktsioon.
Selliste ütluste pärast ei tohi ennast halvaks emaks pidada ega, veel hullem, sellist tunnet hinge kasvama jätta ja kogu elu kaasas kanda.
Väiksed lapsed kemplevad ka, üks ütleb: “Loll!”, teine vastu: “Mina sinuga enam ei mängi!”
Aga lapsed ei jää eluks ajaks kibestunuks, vaid mängivad varsti sõbralikult edasi.

Palju on eelnevad käod juba ära öelnud. Jah, ongi nii, et teismelise/noore täiskasvanu elus on selline faas, kus tuntakse ennast ees ootava iseseisva elu suhtes äkki meeletult ebakindlana, äpuna… muretsetakse nii endale materiaalse (kas ma elan ikka ära?) kui ka vaimse heaolu (kas ma suudan ennast oma elus tunda enam-vähemgi rahulolevana ja rõõmsana?) tagamise võime pärast.

Edasi on kas võimalust. Esimene, parem variant on see, et noor teadvustab, et lapsepõlv hakkab läbi saama ning vastustus enda nii- ja naamoodi tundmise eest tuleb võtta ise. Aga kahjuks või õnneks eeldab selline mõtteviis teatud vaimset küpsust – mida paljudel teismelistel/noortel napib. Seega, kergesti võib juhtuda, et valitakse hoopis lapsepõlve klammerdumine ning vaimse ja emotsionaalse vastutuse mittevõtmine. Selle asemel (kui ennast halvasti tuntakse) süüdistatakse vanemaid, näiteks ema: “Sina, ema, oled valesti teinud seda, seda ja seda – seetõttu ongi mul selline vale tunne!!!” Meeleheitlikult püüatakse enesearengu vajadusest veel mööda laveerida ning olla edasi lapsuke, kelle heaolu eest vastutab ema.

Nüüd, kui ema hakkab süüdistuste peale käsi väristama ja ennast süüdistama: “No näed – kui laps nii ütleb, järelikult ma siis olengi süüdi, et ma ei ole suutnud õnnestuda “maailma parima ema” meistrivõistlustel!” – siis see valab see ainult õli tulle. Laps vaatab: “Ahaa! Näe, ema läks minu süüdistuste peale näost kaameks ja väristab käsi – näe, mul oligi õigus, tema ongi süüdiolev kurjategija, minu hädade algus ja ots!” Ehk siis emast õhkuv süütunne annab veel ühe mugava õigustuse, miks mitte võtta tülika enesearengu teed ning lösutada vaimselt mugavas lapsepositsioonis edasi.

Temaalgaja, sa teed endale praegu kahju sellega, et lased ennast süüdistada ja ketrad enda sees mingit: “Kui mu oma emal ei õnnestunud mulle meelepärane olla – järelikult siis on see meie suguvõsa needus – järelikult olen mina ka süüdi ja kõik on läbi!” Ma ei tea, mida täpselt on teinud sinu ema – võibolla, jah, sinu ema tegigi objektiivselt võttes , kas siis oskamatusest või iseenda halva iseloomu tõttu, näiteks – mingeid väga-väga suuri vigu sind kasvatades. Mis ei ole ainult tujuka teismelise mulje, vaid tõesti, iga kasvatusspetsialist vangutaks pead ja ütleks: “No niimoodi küll ei tohi lapsega teha!”.

Sinu tütrel aga näib olevat pigem justnimelt see tobe faas, kus ta ei taha oma mõtete/tunnete/õnnestumiste/ebaõnnestumiste eest ise vastutust võtta, vaid püüab selle asemel süü veeretada sinule kui kõige lähemale – nii mugav ju! Aga halb uudis: nimelt, kogu eluks niimoodi ema süüdistama jääda ei saa. Kahjuks/õnneks tuleb tal isikliku vaimse küpsemise teekond ja vastustuse ena peale võtmine siiski ette võtta – mida varem, seda parem.

#3373138:

Tema saab aga mingil hetkel aru, et teiste süüdistamisega enda probleemid ei lahene

Just! Kui teemaalgataja oma ohvrimeelsuses ja tuha endale päheriputamsies täiesti liiale ei lähe (mis oleks tütrele muidugi maru mugav – muudkui aga süüdista ja peksa vaimselt ema – sest ema, pehmeke, ju muudkui kordab ka: olen süüdi – meie suguvõsa muster! jne.) – siis tuleb tütrel vaimse küpsemise ja vastutuse enda peale võtmise tee varem-hiljem siiski ette võtta.

Teemalgataja, löö parem selg sirgu. Kui sa kindlalt tead, et oled teadlikult vältinud neid halbu asju, mida objektiivselt (mitte tujuka teisemelise mulje põhjal) tegi valesti sinu ema – siis sa, järelikult, polegi midagi väga valesti teinud. Lõppude lõpuks võib süüdistusi: “Aga minu lapsepõlv ei olnud ikka selles-ja-tolles mõttes täiesti ideaalne!!!” loopida isegi Hollywoodi rikkuri võsuke. Ammugi siis tavainimese võsuke. Iseasi, kas selliste süüdistuste loopimine on ikka arukas.

Palun ära mine tuha päheriputamsiega liiale ja ära vabasta oma tütart vastutuse enda peale võtmise vajadusest – see sinu meeleheitlik süü endale võtmine ja tuha pähe riputamine teeks su tütrele ainult kahju, pidurdaks tema loomulikku arengut inimesena.

#3373301:

Õnneks minu ema vähemalt ei näidanud mingit solvumist välja, kuulas ära ja ütles rahulikult, et sul on alati endal võimalik paremini teha, mina tegin nii hästi, kui oskasin. Nüüd ma vaatan, et mul on väga suurepärane ema.

Jah, ma arvan ka, et kõige parem on nende: “Sa oled olnud halb ema!” süüdistuse peale jumala eest mitte laskuda teismelisega tülitsemisse. Sest tülitsedes ei suuda ema niikuini ära tõestada, et ta pole kaamel – küll oleks aga teismelisel “hea” võimalus korjata üles mingi ema solvunud lausekatke, mida saab pärast kasutada ema vastu. Eriti õudseks läheks asi, kui ema pistaks omalt poolt süüdistama: “Aga sina oled tänamatu kutsikas!”, “Aga sina oled noor ja rumal, kes ei taipa tähtsatest asjadest siin elus midagi – aga tuled süüdistama!” – siis võib tõesti minna nii, et suhted terveks eluks täiesti puntras, kuna kumbki ei taha eneseuhkust alla neelata ning minna teise ette koogutama.

Kõige parem ongi kuulata ebameeldivad süüdistused võimalikult rahulikult ära ning öelda, et mina kasvatasin sind nii hästi, nagu oskasin, aga sul on alati võimalus oma elus veel paremini teha. Iga järgnev põlvkond peabki püüdma eelnevast natuke targem/parem olla – eksole?

Või siis kinnitada rahulikult, et üleolevust tegelikult pole.
Teismeline: “Sa suhtusid minusse üleolevalt! Sa oled inimene, kes on pannud mind ennast kõige halvemini tundma!!!”
Vanem: “Aga mina tean päris kindlalt, et ma ei ole sinusse mitte kunagi üleolevalt suhtunud. Kahju, kui sulle mingipärast selline mulje jäi. Nüüd, tagantjärgi, ma ei saa enam midagi muuta ka, et sulle minu tegemistest õigem mulje jääks. Aga kinnitan, et sa võid ikkagi täiesti rahulik olla – üleolevust sinu suhtes minus tegelikult polnud ega pole praegu ka.”

Võta rahulikult, kuula ära, nooguta, ole olemas.
Puberteet on loodud nii, et laps oma vanematest võõranduks ja tahaks olla iseseisev ja vanematest eraldi, nii on loodus seadnud. Seda tuleb austada ja lasta sel olla.
Muidugi teeme me kõik laste kasvatusel asju, mis lapsele eriti puberteedieas suure ja jubeda tähenduse saavad. See, et laps sulle seda öelda julgeb, on hea, järelikult usaldab. Nii võtagi. Selle nimi on arengukriis.
Ma vist lausa 10 aastat sisimas süüdistasin oma ema KÕIGES, mis minus valesti. Läbi sain temaga ikka, mis mul üle jäi ja noh, keegi teine mind nii väga ei armastanud. Siis ülikooliealisena hakkasin aru saama, miks mu ema on olnud selline, nagu ta on, kuidas enamikke asju pole siiski tema põhjustanud ja inimese isiklik vastutus, see, kuidas mina emale reageerin, on minu enda asi. Pärast laste saamist olen eriti austama ja armastama oma ema hakanud, saan nüüd aru, et ta tõesti oli suurepärane ema ja paremini ei saagi.
Seega, hoia oma lapsega rahulikku tooni, katsu mitte liiga isiklikult võtta ja anna aega.

Laps, kel endal lapsi pole, ei teagi ega mõistagi, mida sa oled pidanud endast andma, et teda kasvatada-koolitada. Sinust ja su panusest saab laps alles aru kui temast endast saab lapsevanem. Seniks ära võta tema sõnu südamesse ja jaksu! Mõtle sellest, kui noorest alles kujunevast isiksusest, kellega on neist teemadest mõtet rääkida alles peale 30.sünnipäeva sest niikaua inimene alles kujuneb välja.

Ma tahaks küll ise ka väga loota, et see lapse suhtumine eaga muutub. aga see ei pruugi muutuda. sest psühholoogidki väidavad et lapsepõlv mõjutab inimest ka siis kui ta on suureks saanud.See on juba kivisse raiutud. ja kui lapsel peaks tekkima elus mingi raskus, häire, foobia, ebaõnnestumine… kust see ikka mujalt alguse saab, kui mitte lapsepõlvest. isegi kui sa ei jätnud last hooletusse vaid olid ehk liigagi hoolitsev… äkki olid nõudlik, äkki polnud kindlaid piire, või olid piirid väga kindlad, äkki võtsid mõnd tema muret naljaga, äkki võtsid mõne ta muret liiga tõsiselt. ikka oled teinud valesti. valesti seda, et sa pole tundnud ära kuidas peab just selle lapsega olema ja nii saab oma vanemaid kõiges süüdistada mis elus halvasti on või läheb 🙁

No tõenäoliselt on see sinu valus koht, sinu ebakindlus, seepärast võtad nii valulikult.

Ma olen selle teema enda jaoks läbi mõelnud ja rahu teinud- ideaalset vanemat ei ole olemas. Teemegi kõik vigu.
Minu ema on selline, et tahtis (ja tahab siiani) endst jätta mulje nagu oleks ta jumal taevas- ei eksi kunagi. Tegelikult on ta teinud väga hullu eksimuse ja see, et ta ei tunnista seda, on teinud raskeks temga suhtlemise. Olen teemaga rahu teinud, kuid okas jääb alatiseks.

Mina kolistan vahel täiega ämbrites ja ei karda seda lastele öelda. Ei karda lastele öelda, et tegelikult on vanemaks olemine kohati pimeduses kobamine ja lapsevanem pole jumal taevas, kuid alati alati püüame parimat. Ja vahel arutan ka nendega läbi, et kui nad oleksid ise vanemad, mis nad teeksid. Meile meeldib niimoodi filosofeerida.

Kui keegi peaks mulle sellist juttu rääkima mu kolmest lapsest (praegu vanim 13a), siis küsiksin, et räägi, mis sind päriselt vaevab ja arutaksin temaga mida iganes hingel siis on. Ja kui ta tahab mingeid minevikuseikasid läbi analüüsida, eks ma siis analüüsin. Mitte kuidagi kaitsepositsioonilt, täiesti vabalt võib olla, et mingi olukord ei saanud parima lahenduse. Kui see last vaevab, siis arutame.
Vahel on juhtunud ka, et mõni neist ütleb, et emme, see ei olnud õiglane või ma olin liiga kuri vms. Vahel neil täiesti õigus ka ja vabandan.

Ehk ma ei võtaks seda isiklikult. Oled olnud väga tubli lapsevanem, aga ei saagi ju olla, et 100% elust iga lause öelnud või teo teinud perfektselt.
Vbl teda mingi asi vaevab.
Arutage.
Vbl tal raske hakkama saada ja ta otsib põhjuseid, miks ülikoolis kõik ei laabu (isiklikes suhetes või koolis).
Rõõmus ja õnnelik inimene oma pead väga mineviku teemadega ei vaeva…

Edu!

#3373466:

mina kasvatan oma lapsi nii nagu õigeks pean. kui vaja olen karm ja sean reegleid, nõuan õppimist ja normaalsel ajal koju tulemist. sooja toidu söömist ja muidu “vastikuid” asju. paistab, et ma polegi nende jaoks maailma kõige hullem ema, sest nad tahavad minuga kõikvõimalikke asju koos teha- reisida, meelt lahutada ja oma asju rääkida.

Kui vanad su lapsed on? Oletan, et nooremad kui teemaalgautses mainitud või paljude vastajate välja toodud peaaegu täiskasvanud või noored täiskasvanud.

Tead, ma arvan, et kui sa päriselt oleks nii halb ema, siis su laps ei ütleks sulle seda. Mina pole valjusti mitte kunagi välja öelnud, mida mul emale ette heita on, sest pole sellist lähedust lihtsalt.