Teema: Ongi käes – omaenda laps heidab ette et olen olnud halb ema

Oota aga ära, kuni ta ise emaks saab, siis hindavad inimesed sageli oma väärtushinnangud ümber. Eriti lastekasvatamise osas.

#3376290:

Oota aga ära, kuni ta ise emaks saab, siis hindavad inimesed sageli oma väärtushinnangud ümber. Eriti lastekasvatamise osas.

Mu ema väitis seda aastaid. Ma teismelisena arvasin, et mul on hea ema. Mõningad asjad olid, mille pärast tülitsesime aga muidu saime hästi läbi.
Need küsimused, mis mul lapsena olid, et miks nii? – nende peale ta ütles ka, et oota, kuni ise lapsed saad.
Sain lapsed. Ausalt öeldes saan nüüd veel vähem aru kui enne. Kui lapsena küsisin, et miks saa nii tegid siis nüüd emana (ja üle 40-aastase täiskasvanuna) ei saa ma üldse aru, kuidas osad asjad on võimalikud ja kes nii teeb oma lastele?
Nii et laste saamine võib ausalt öeldes asjad kordades hullemaks teha.

Teemaalgataja jutu peale tuli mul selline mõte pähe, et kuna teemaalgatajal pole oma emaga hea suhe (samamoodi tema emal ja vanaemal), siis ehk kandub see nö alateadlikult lapsele üle. Ta ju kuuleb ja näeb, kuidas omavahel suheldakse vòi siis üldse ei suhelda. Ja sellepärast peabki sellist asja normaalseks.
Meil on vanaema, ema, mina (+ õed, vend) mu tütar (+ õdede ja venna lapsed) kõik alati omavahel hästi ja soojalt läbi saanud. Palju on lähedust, sõbralikku norimist, nalja, naeru. Aga ka murede kuulamist, toetust rasketel hetkedel. Meie nägime sellist suhtlemist ema ja vanaema vahel. Ema suhtleb meiega samamoodi ja meie oma lastega ka.

Ma ei oska ehk hästi seletada, mida ma mõtlen, aga lapsed märkavad ka muid suhteid ja suhtumisi, mitte ainult neid, mis otseselt neile on suunatud (püüdmine olla igati hea ema).

Oh, valus teema. Aga minu kogemus kinnitab olukorda, kus naisliini pidi on suhted põlvest põlve halvad, kuigi eraldiseisvalt vaadates on kõik toredad inimesed. Lihtsalt mitte omavahel. Oma vanavanaema ma ei tunne, aga vanaemaga mul head läbisaamist ei olnud, ta oli väga nõudlik ja pigem kurjapoolne. Koolivaheajad pidin seal veetma ja igatsesin alati teise vanaema juurde, kes oli lõbus, heatahtlik ja hoidis mind väga. Oma emaga ei saanud ma läbi juba väga noorelt, isaga seevastu oli usalduslik suhe. Ema oli samuti pigem vihases meeleolus, ütles tihti halvasti, karistas füüsiliselt (põhiline oli tutistamine nii et vahel salgud väljas, aga sain ka vitsa, rihma). Lapsena olin julge ja iseseisev, koolis viieline, paljude huvialadega ja loov, kuid kodune olukord oli väga halb. Otsisin tuge sõpradelt ja keskkooli läksin teise linna, sest ei pidanud sellisele elukorraldusele vastu. Lubasin endale, et minu lapsed ei saa kunagi kodus tundma hirmu, vägivalda ja alandamist (sinu pärast on mu närvid läbi, miks ma pidin su sünnitama, oled mu elu ära rikkunud jne).
Emaga suhtlemist ma ei katkestanud, kuid see on 20 a olnud formaalne ja valdavalt tema poolt algatatud, mul endal sisemine vajadus suhtlemiseks puudub. Tean, et tema läbisaamine oma emaga on samuti külm ja pigem nähvav, sest vanaema leiab alati mõne vea, mida ema valesti teeb. Samamoodi näeb minu ema minus tänaseni peamiselt vigu, mida siis leebe tooniga parandada püüab, valdavalt on need seotud minu lapse kasvatamisega. Minu ema ja minu lapse vahel pole samuti soojad suhted, sest ta on teda tutistanud, halvustanud ja suhtlus käib käskude keeles. Lapse isik nagu ei huvitakski teda väga, tähtis on et söögilauas oleks selg sirge, taldrik oleks ilusasti tühjaks söödud, et õues liigset tähelepanu ei ärataks oma käitumise või riietumisega, et naabrid ainult hästi arvaksid. Kokkuvõtvalt on asjad hästi siis, kui laps istub toolil, käed põlvedel, ei räägi ja ainult naeratab ilus-lahke nägu peas. Ei mina ega mu laps seda tüüpi ei ole.
Nüüd tuleb see kurb koht. Ma tegingi teadlikult kõik teisiti, kui sündis oma laps. Hällist saadik kuni esimese klassini oli meil traditsioon, et lugesin iga õhtu muinasjuttu või laulsin unelaulu. Olen lähedust väga oluliseks pidanud, kallistan tihti, toon välja tema tugevusi ja tunnustan, innustan uusi asju proovima. Meil ei ole kodus mingil kujul vägivalda, mõnitamist, tänitamist. Mu eesmärk on olnud, et valitseks usalduslik ja rahumeelne õhkkond, kus kõik tunnevad ennast hästi ja turvaliselt, et kodu oleks kindlus. Vabakasvatust meil siiski olnud ei ole, on magamamineku kellaajad, ekraaniaja piirang, õhtusöögi ajal oleme koos, koduse majapidamise korrashoidu panustame ühiselt, taskuraha on limiteeritud. Koolis läks lapsel hästi ja huviringid on saanud valida oma eelistuste järgi.
Tütar on täna 14 ja viimased 2-3 a on meil olnud siiski rasked. Saan aru, et puberteet ja hormoonid, kuid toime tulla sellega ei oska, sest laps on väga palju muutunud. Tihti tuleb ette valetamist väga tühistes asjades, kodune olukord on läinud lohakaks (nt kui tal kukub paber vms maha, lükkab selle pigem jalaga diivani alla kui paneb prügikasti), oma toas vedelevad riided põrandal, mustad toidunõud aknalaual ja riiulitel, need lihtsalt ei jõua kööki. Isiklikku hügieeni pean pidevalt meelde tuletama, isegi hambapesu vajalikkust. Iga poole aasta tagant on hambas auk, sest ta lihtsalt ei pese neid (3 a tagasi pesi 2 min asemel 4 min, sest lihtsalt meeldis). Omavaheline suhtlus on läinud sellele tasandile, kus ma palun nt oma riided pesurestilt ära võtta, siis vastuseks on omg küll ma võtan siis kui tahan?! Ja jätabki võtmata, sest et ei taha. Kuna see kõik algas juba enne koroonat, ei ole siin distantsõppega põhjuslikku seost, aga näen, et minu suhtes on tekkinud  halvustav hoiak, silmade pööritamine, teravad ütlused, kokkulepetest kinni ei pea ja kodus istub oma toas ekraan käes suletud ukse taga.
Ma olen südamest kurb, sest näen, et olukord läheb pigem halvemaks ja see kindlasti mõjutab meie omavahelist suhet tulevikus. Otsustasin, et lühiajaliselt jätan ka omapoolt kõik kokkulepped täitmata, vaatan otsa ja valetan rahulikult, unustan söögi tegemise ära, tolmuimejat kätte ei võta ja koristamisele aega ei raiska. Selle efekt oli null ja andis hoopis hoogu juurde, et näe saab küll ju nii, midagi ei juhtu!
Näen pealt, kuidas meie suhe libiseb käest ja ma ei oska seda muuta. Meie vestlused on minimaalsed, omavahelisi nalju enam pole, ma vaatan seda pidevat korralagedust kodus ja tunnen ennast jõuetult. Kuidas seda tagasi pöörata, ma ei tea.

#3724850:

kodune olukord on läinud lohakaks (nt kui tal kukub paber vms maha, lükkab selle pigem jalaga diivani alla kui paneb prügikasti), oma toas vedelevad riided põrandal, mustad toidunõud aknalaual ja riiulitel, need lihtsalt ei jõua kööki. Isiklikku hügieeni pean pidevalt meelde tuletama, isegi hambapesu vajalikkust.

Minu teismeline on samasugune, aga ikka saame hästi läbi. Olin ise ka teismelisena väga lohakas, seega tean, et see ei pruugi nii jääda ja pole põhjus vihkavate suhete tekkimiseks.

#3724881:

#3724850:

Tütar on täna 14 ja viimased 2-3 a on meil olnud siiski rasked. Saan aru, et puberteet ja hormoonid, kuid toime tulla sellega ei oska, sest laps on väga palju muutunud. Tihti tuleb ette valetamist väga tühistes asjades, kodune olukord on läinud lohakaks (nt kui tal kukub paber vms maha, lükkab selle pigem jalaga diivani alla kui paneb prügikasti), oma toas vedelevad riided põrandal, mustad toidunõud aknalaual ja riiulitel, need lihtsalt ei jõua kööki. Isiklikku hügieeni pean pidevalt meelde tuletama, isegi hambapesu vajalikkust. Iga poole aasta tagant on hambas auk, sest ta lihtsalt ei pese neid (3 a tagasi pesi 2 min asemel 4 min, sest lihtsalt meeldis).

Mina käitusin teismelisena (aga pigem nii vanuses 16-17) sarnaselt, sest ma olin tegelikult päris korralikult depressiivne. Isegi suitsiidsed mõtted olid kohati. Tundsin, et ma olen kuidagi täiesti väärtusetu ja tähelepandamatu. Ja siis tõesti ei viitsinudki mitte midagi teha, sest täiesti ükskõik oli. Ja see vanemate tõrelemine, et kuidas ma olen ikka laisk ja lohakas süvendas seda väärtusetuse tunnet minus veel rohkem.

Kusjuures üldiselt on mul emaga suhted hetkel head, aga see on üks asi, mida ma südames pole talle siiani andeks andnud – et ta ei märganud, mis seisus ma olin, kuigi näiteks üks lähedane sugulane juhtis tema tähelepanu sellele, et kuule, äkki tütrel on asjad halvasti.

Palun ütle, mida siis teha? Laps sülle võtta ja arstile viia?

Minu tütar ka samasugune, järjest hullemaks läheb. Teiste juuresolekul on rõõmus, jutukas, aktiivne, jne Kodus ainult magab või telefonis. Teistele ei näita end sellisena, nagu päriselt on.

#3724875:

#3724850:

kodune olukord on läinud lohakaks (nt kui tal kukub paber vms maha, lükkab selle pigem jalaga diivani alla kui paneb prügikasti), oma toas vedelevad riided põrandal, mustad toidunõud aknalaual ja riiulitel, need lihtsalt ei jõua kööki. Isiklikku hügieeni pean pidevalt meelde tuletama, isegi hambapesu vajalikkust.

Minu teismeline on samasugune, aga ikka saame hästi läbi. Olin ise ka teismelisena väga lohakas, seega tean, et see ei pruugi nii jääda ja pole põhjus vihkavate suhete tekkimiseks.

Aitäh, et jagasid. Ma omapoolt vihkamist ei õhuta, käitun ja suhtlen ikka lugupidavalt, aga sallimatus on tulnud tütre poolt. Tema arvates teen ma kõike nõmedalt, sh mu inglise keel on omg kui halb, meie kodu pole nagu okei – kes sellist mööblit üldse ostaks oma koju…, minu maailmavaated on out. Loomulikult teevad need ütlemised haiget, aga katsun mõista, et olemegi erinevatel küngastel ja tema alles kujunemisjärgus. Kuidas teil kodus see lohakuse olukord lahendatud on? Teed ise ära?

#3724941:

#3724881:

#3724850:

Tütar on täna 14 ja viimased 2-3 a on meil olnud siiski rasked. Saan aru, et puberteet ja hormoonid, kuid toime tulla sellega ei oska, sest laps on väga palju muutunud. Tihti tuleb ette valetamist väga tühistes asjades, kodune olukord on läinud lohakaks (nt kui tal kukub paber vms maha, lükkab selle pigem jalaga diivani alla kui paneb prügikasti), oma toas vedelevad riided põrandal, mustad toidunõud aknalaual ja riiulitel, need lihtsalt ei jõua kööki. Isiklikku hügieeni pean pidevalt meelde tuletama, isegi hambapesu vajalikkust. Iga poole aasta tagant on hambas auk, sest ta lihtsalt ei pese neid (3 a tagasi pesi 2 min asemel 4 min, sest lihtsalt meeldis).

Mina käitusin teismelisena (aga pigem nii vanuses 16-17) sarnaselt, sest ma olin tegelikult päris korralikult depressiivne. Isegi suitsiidsed mõtted olid kohati. Tundsin, et ma olen kuidagi täiesti väärtusetu ja tähelepandamatu. Ja siis tõesti ei viitsinudki mitte midagi teha, sest täiesti ükskõik oli. Ja see vanemate tõrelemine, et kuidas ma olen ikka laisk ja lohakas süvendas seda väärtusetuse tunnet minus veel rohkem.

Kusjuures üldiselt on mul emaga suhted hetkel head, aga see on üks asi, mida ma südames pole talle siiani andeks andnud – et ta ei märganud, mis seisus ma olin, kuigi näiteks üks lähedane sugulane juhtis tema tähelepanu sellele, et kuule, äkki tütrel on asjad halvasti.

Palun ütle, mida siis teha? Laps sülle võtta ja arstile viia?

Minu tütar ka samasugune, järjest hullemaks läheb. Teiste juuresolekul on rõõmus, jutukas, aktiivne, jne Kodus ainult magab või telefonis. Teistele ei näita end sellisena, nagu päriselt on.

See ei lohuta, aga minul on täpselt sama olukord kodus. 🙁

#3724975:

Kuidas teil kodus see lohakuse olukord lahendatud on? Teed ise ära?

Suhtun huumoriga. Tolmurullidele ongi pehmem kukkuda. Teate, meie teismelised on nii ühtemoodi. Ma naersin südamest, kui kusagilt kuulsin, et minna teismelise tuppa on nagu minna IKEAsse. Lähed korraks midagi vaatama ja tagasi tuled kolme tassi, kahe klaasi, kolme taldriku ja kahe kausiga. Hea veel, kui need on tühjad!

Säilitan rahu. Rohkem saavutab heaga, kui kurjaga. Palun kenasti sokkide paraad lõpetada ja riided masinasse panna. Kui mina teen mingi osa, palun lapsel teise osa teha. Annan talle lihtsalt märja põrandapesuharja kätte. Õnneks enda hügieeni eest hoolitseb, aeg-ajalt teeb süüagi. Ikka leidub, mille eest last kiita. Seda peaksin ilmselt rohkem tegema, sest mul muidu väga hea laps!

Läheb üle. Meid on mitu põlvkonda tugeva iseloomuga ühte hoidvat naisliini, aga vahel on ütlemist ka. Mina ei rääkinud oma emaga paarikümne aasta eest näiteks kaks aastat sõnagi. Tütar on mulle ette heitnud erinevaid asju. Üldiselt aga helistame kord päevas mõne minuti, jagame oma tegemisi, rõõme ja muresid. Eks ta harjumuse asi ole.

#3373299:

süüdistatakse vanemaid, näiteks ema: “Sina, ema, oled valesti teinud seda, seda ja seda – seetõttu ongi mul selline vale tunne!!!” Meeleheitlikult püüatakse enesearengu vajadusest veel mööda laveerida ning olla edasi lapsuke, kelle heaolu eest vastutab ema.

Jah, ma olen selle peale vastanud (olin solvunud küll, sest sellised ütlemised teevad haigetel, aga püüdsin rahu säilitada): “Tee siis ise tulevikus paremad valikud”
Sellel teismeliste ja vanemate vastandumisel on bioloogiline tagapõhi, inimese iseseisvumine kulgeb mõnikord mööda kive ja kände aga oluline on, et suhe päritoluperega tuleb ümber hinnata ja vaimne nabanöör lahti lõigata.

Mind on sellistel puhkusel aidanud mõte – ma ei pea tingimata oma lapsele meeldima, aga minu asi on teda kasvatada nii, et ta tulevikus oma eluga ise hakkama saaks. Ja teiseks, minu eluvalikud ei ole tema kritiseerida (kui need pole just destruktiivsed). St minu riietus, minu mööbel, minu kodu ja minu töö on asi, mille kallal ei iriseta. Aga see piir peab toimima vastastikku – mina hiljem lapse kodu ja valikute kallal ka ei irise.

Palu siis vabandust kõige eest, mida ta halvaks peab.

Eneseõigustused ja vastusüüdistused ei vii kusagile.

Lihtsalt ütle, et armastad, hoolid, soovid head ja ütled, et sa pole kõike osanud.

Samm tagasi võib olla väga väärtuslik.

Mind teeb kurvaks viimasel ajal nii moodi läinud lapsevanemate, eriti emade, materdamine. Tekib selline tunne, et kõige õigem oleks lapsi üldse mitte sünnitada, pärast sul eluaeg kohtunikud kaelas.

Öeldakse, et vanematel pole mingit õigust oodata oma lastelt mingit tänu. Ega ükski normaalne vanem ilmselt ei ootagi, et laps igal hommikul tema ees kummardaks-koogutaks ja valju häälega kiidaks: “Aitähhh emake, et sa mul olemas oled!” See kõlab naeruväärselt ja võltsilt. Küll aga on emal õigus oodata, et ta laps ta peale ilmaasjata, väljamõeldud või liialdatud seikade pärast kaebama ei läheks ega suhtuks igasse ema sammu nagu karm kohtunik või prokurör.

Me kõik oleme inimesed ja elame oma elu nii hästi kui oskame. Valdav enamus siiski hoolib oma lastest väga. Võttes lapse ümber olevate inimeste ringi, kuhu kuuluvad nt ema, isa, õed-vennad, vanaemad-vanaisad, õpetaja, võib-olla ka logopeed, KOV ametnikud vms spetsialistid – siis kaldun üsna kindlalt väitma, et enamikul juhtudest on sellest ringist inimene, kes lapsest kõige enam hoolib ja kelle elu laps kõige tihedamalt mõjutab, ikkagi oma ema. Vanavanemad võivad ea tõttu surra, spetsialistid võivad hommepäev siirduda lapsepuhkusele või uuele töökohale jne-jne… Ainus üldjuhul, kes lapsele igal juhul alles jääb, on ema. Ema ei saa minna selle lapse juurest ära dekreeti ega uuele töökohale, tema jääb paigale, eesliinile ja võtab vastu kõik, mis tuleb, ka teismelise tujutsemised.

Ilmselt see ongi põhjuseks, miks lapsed on just emade vastu tihtipeale ülikriitilised. Sest inimest, kes kõige ligemal, on ka kõige kergem kõiges süüdistada, oma pahameel tema peale välja valada.

Olen oma üllatuseks märganud, et tihtipeale on just väga hoitud ja armastatud lapsed oma emade suhtes põhjendamatult kriitilised; iga viimne kui sammuke või sõna tuuakse veel aastaid hiljem letti. Samas aga need lapsed, kellel tõesti ei ole oma emaga vedanud ja kellel päriselt oleks põhjust abi otsida, on vait ja pigem hoiavad kogu hingega sellise ema poole. Müstika.

Lõppeks ei tea mitte keegi, mismoodi mingi kasvatusvõte või sõna pikas perspektiivis mõjub. Mul endal oli küllaltki keeruline lapsepõlv; kuid tagantjärele on mul selle üle isegi hea meel. Õppisin toime tulema, olukordi lahendama, kasvatasin endale selgroo. Emaga saame normaalselt läbi. Mina tegin raudkindla otsuse, et kui minul endal peaks lapsed tulema, siis mina olen nende jaoks alati olemas, alati valmis neid ära kuulama, alati aitan ja hoian ja armastan – et nad ei peaks end mitte kunagi üksi tundma.

Ja nii ma tegingi. Võtsin end töölt lahti, et olla aastaid ainult oma laste jaoks. Tulemus? Nendel lastel (eriti just esiklapsel, kes sai nautida 100% ema jagamatut tähelepanu kogu oma ärkveloleku aja), ei ole välja arenenud mitte mingit vastutustunnet ega kangust keerukamate olukordadega rinda pista. Noorem, kes pidi õppima algusest peale tähelepanu jagama, on natuke paremini välja tulnud, tema suudab kaugõppel täitsa hästi toime tulla. Ent vanemat ähvardab juba koolist väljaheitmine. Sest ta lihtsalt ei saa üldse aru, mida tähendab sõna “vastutustunne”. Näiteks kui tema soovib hommikul magada, siis ta magabki ja teda ei huvita. Tema ajus puudub üldse see asi, mis talle ütleb, et “sul algab tund, vea ennast maast lahti”.

Ja veel. Noorem laps, kes on saanud vähem ema tähelepanu, suhtub emasse 100 korda paremini kui vanem laps, kes on esimesed eluaastad elanud ainult ja ainult emme süles ja ainult ja ainult emmega suhelnud, suhelnud, suhelnud. Vanem laps (14-a) on ema suhtes ülikriitiline, mitte miski ei sobi, pidevad etteheited, et miks ema ei pea meeles tema tunniplaani, miks ema ei toksi talle arvutisse tema tundide zoomi linke, miks ema ei tee tema heaks seda, toda ega kolmandat. Kui temaga koos vene keelt tehes kogemata ühe vea tegin ja tal selle eest hinnet alandati, siis sain talt nii palju sõimu et tolmas. Tunnen tema läheduses, et olen maailma halvim ema.

Koguni koolist on tulnud signaale, et ta pidi oma emast koolis õpetajatele ja kaasõpilastele palju halba rääkima, stiilis, et ema on kuri ja riidleb. Riidlesin tõesti, sest minu soov on, et ta suudaks omal jõul hommikuses tunnis vähemalt zoomi lingigi avada, mitte ei käsi minul seda enda eest teha ja enda eest tunnis istuda. Kahjuks koolis õpetaja usub teismelist tükkis tolle nutulauludega kurja ema teemal palju rohkem, ja nii mul tuli koolile selgitusi jagada lapse võimaliku väärkohtlemise teemal. Tõtt öelda tunnen, et säherdune olukord tekitab minus kibestumist ega soosi mitte kuidagi minu poolt rõõmsat ja innukat lapsekasvatamist. Pigem tekitab käegalöömise tunde, et pinguta palju tahad, materdada saad ikka. Laps, kes on tähelepanuga olnud üle külvatud, ei teagi üldse, misasi tõeline väärkohtlemine on, aga need, kel oleks tõesti põhjust abi küsida, vaikivad ja armastavad oma ema tingimusteta.

14-15 aastatesse noortesse tuleb suhtuda kui noortesse täiskasvanutesse. Praegune olukord distantsõppega sarnaneb tööl käimisega. On koosolekud ja tööülesanded. Ema ei käi koolis. Noor inimene käib. Kui ta ei jõua koosolekule/tundi, siis ema pole süüdi ja noor ise vastutab tagajärgede eest.

Samas, nad ei ole enam kuulekad seitsmeaastased. Nad ei taha teha kõike koos vanematega, koristada, kohe hüpata kui ema palub. Nüüdsest näitate teie talle emana eeskuju ja selgitate tema tegude tagajärgi. Ei tänita mustade nõude pärast vaid küsite kenasti – ma panen nõudepesumasina tööle, kas sul on ka musti nõusid? Ma panen heledat pesu masinasse, kas sa soovid ka midagi panna. Ma lähen poodi, mida ma sulle saan tuua?

Jah, ma olen vestelnud teemal, et kui ta on kolmeni öösel üleval, siis ta on päeval väsinud. Aga ta peab ise sellest tagajärjest aru saama. Õpitakse läbi korduste. Tema elu, tema valikud, tema tagajärjed. See, et mulle tema valikud ei meeldi ei tähenda, et mina võin muutuda ebaviisakas, sundivaks, karistusi jagavaks.

#3727435:

Mind teeb kurvaks viimasel ajal nii moodi läinud lapsevanemate, eriti emade, materdamine. Tekib selline tunne, et kõige õigem oleks lapsi üldse mitte sünnitada, pärast sul eluaeg kohtunikud kaelas.

Kas just eluaeg – tüüpiline on, et kõige karmimad kohtunikud on noored, kes veel ise õieti elanudki. Saadakse pisut vanemaks, siis kogevad paljud: “Uuups! Selgus, selgus, et mapolegi nii tark ja kõikvõimas, nagu ma arvasin…” tunnet ja tõmbub see naiivne ülikriitilisus tagasi.

#3727435:

Küll aga on emal õigus oodata, et ta laps ta peale ilmaasjata, väljamõeldud või liialdatud seikade pärast kaebama ei läheks ega suhtuks igasse ema sammu nagu karm kohtunik või prokurör.

Vat siin ma jään eriarvamusele.

Minu meelest on mul täiesti vale eeldada, et ebaküpsel lapsel on juba olemas ilmeksimatu, hästi väljaarenenud emapaatia- ja õiglustunne minu kui ema suhtes (“ema mulle nii , mina siis järelikult emale nii”) ja et see ebaküps inimene mind vaimselt säästab.

Parem ma mõtlen:  “No sealt lapsesuust võib igasugu head ja paremat minu pihta tulla!” – siis hea külg on see, et mul pole ka millegi pärast pettuda  😛

Kui laps parasjagu mingit jama ei ütle – muidugi ma olen rõõmsam ja kui minu pihta midagi tuleb,  siis loomulikult on see mulle ebameeldivam päev ja ma püüan sellega toime tulla. Aga ma ei tunne, et laps oleks mulle midagi VÕLGU oleks jäänud.

#3727435:

Mina tegin raudkindla otsuse, et kui minul endal peaks lapsed tulema, siis mina olen nende jaoks alati olemas, alati valmis neid ära kuulama, alati aitan ja hoian ja armastan – et nad ei peaks end mitte kunagi üksi tundma.

Ei, selles “olemas olemises”, ära kuulamises ja süles hoidmises polegi mitte midagi halba ega valet. Ma ei usu, et siin mingeid piire näit.süleshoidmisel oleks, kust üle oleks juba halb vms.

Aga millest ma olen aru saanud – ema, olgu ta siis klassikaline kodune emme või feministlik töötav ema, ei tohi kunagi muutuda liiga härdameelseks ja “sa oled halb emme” süüdistuse abil manipuleeritavaks. Kui väiksem laps hakkab jaurama: “Sa oled paha emmeeee, üaaaaaa!” – siis minu vastus on olnud: “Olen kohutavalt paha emme, jah, aga see paha emme arvab ikkagi, et nüüd on aeg asjad põrandalt kokku koristada…” See peab väiksest peale nii käima.

Liigse muretsemisega sellepärast, et kas ma olen ikka hea emme või mitte, ei saa osta lapsega head läbisaamist tema täiskasvanueaks. Need asjad ei käi nii, seal pole seost.