Teema: Ongi käes – omaenda laps heidab ette et olen olnud halb ema

#3373090:

Nii paraku on ka minu suguvõsas. Reegel on ka see meil, et alati on eelkõige vale ja paha esimene ehk vanem laps. Kaugemale ma ei tea, aga tean alates vanavanaemast sellist seaduspärasust. Olen küll täiskasvanud inimene, mõistus peas, aga tõesti vahest tunnen, et vihkan oma haiglast suguvõsa ja ei taha nendega üldse mingit tegemist teha, raputas lihtsalt maha ja jätaks seljataha ja uks kõvasti kinni ja lukku.

Võib tõesti päris karm olla, kui ise vastupidi tehtud, lapsega just hea oldud ja lõpuks on tulemus ikkagi selline.

Mind ajendas siia vastama ainult sinu postitus. Tead, ma tegin selle üsna hiljuti ära, et katkestasin igasuguse suhtluse teatud sugulastega. See oli mu elu parim otsus üldse ja ma ei suuda endale andestada, miks seda juba varem ei teinud. Olen nagu uuesti mina ise, kõik avanes taas, rõõm, naer, loomingulisus, tööpakkumised. Metsik kogus energiat tuli tagasi, mis istus enne tihti kinni selles toksilises suhtlusliinis, kus mind alati üritati peegeldada läbi nende inimeste endi kõverpeeglite, maha teha, võrrelda, samasse porisse püherdama kiskuda või siis muretsema panna olukordade pärast, mida mina muuta ei suutnuks, sest ikkagi suguvõsa taak ju.
Minu soovitus on küll, et rebi lahti end ja puhastu. Elu asendab ja saadab võrratuid kogemusi ja inimesi asemele.
Ning mu pere ja lapsed võidavad ennekõike, et ema ei nuta enam pidevate suguvõsa solvangute pärast vaid meisterdab, mängib, naljatleb taas lastega koos ja on õnnelik.

kodune olukord on läinud lohakaks (nt kui tal kukub paber vms maha, lükkab selle pigem jalaga diivani alla kui paneb prügikasti), oma toas vedelevad riided põrandal, mustad toidunõud aknalaual ja riiulitel, need lihtsalt ei jõua kööki. Isiklikku hügieeni pean pidevalt meelde tuletama, isegi hambapesu vajalikkust.

Minu teismeline on samasugune, aga ikka saame hästi läbi. Olin ise ka teismelisena väga lohakas, seega tean, et see ei pruugi nii jääda ja pole põhjus vihkavate suhete tekkimiseks.

#3724881:

#3724850:

Tütar on täna 14 ja viimased 2-3 a on meil olnud siiski rasked. Saan aru, et puberteet ja hormoonid, kuid toime tulla sellega ei oska, sest laps on väga palju muutunud. Tihti tuleb ette valetamist väga tühistes asjades, kodune olukord on läinud lohakaks (nt kui tal kukub paber vms maha, lükkab selle pigem jalaga diivani alla kui paneb prügikasti), oma toas vedelevad riided põrandal, mustad toidunõud aknalaual ja riiulitel, need lihtsalt ei jõua kööki. Isiklikku hügieeni pean pidevalt meelde tuletama, isegi hambapesu vajalikkust. Iga poole aasta tagant on hambas auk, sest ta lihtsalt ei pese neid (3 a tagasi pesi 2 min asemel 4 min, sest lihtsalt meeldis).

Mina käitusin teismelisena (aga pigem nii vanuses 16-17) sarnaselt, sest ma olin tegelikult päris korralikult depressiivne. Isegi suitsiidsed mõtted olid kohati. Tundsin, et ma olen kuidagi täiesti väärtusetu ja tähelepandamatu. Ja siis tõesti ei viitsinudki mitte midagi teha, sest täiesti ükskõik oli. Ja see vanemate tõrelemine, et kuidas ma olen ikka laisk ja lohakas süvendas seda väärtusetuse tunnet minus veel rohkem.

Kusjuures üldiselt on mul emaga suhted hetkel head, aga see on üks asi, mida ma südames pole talle siiani andeks andnud – et ta ei märganud, mis seisus ma olin, kuigi näiteks üks lähedane sugulane juhtis tema tähelepanu sellele, et kuule, äkki tütrel on asjad halvasti.

Palun ütle, mida siis teha? Laps sülle võtta ja arstile viia?

Minu tütar ka samasugune, järjest hullemaks läheb. Teiste juuresolekul on rõõmus, jutukas, aktiivne, jne Kodus ainult magab või telefonis. Teistele ei näita end sellisena, nagu päriselt on.

Aga mõelge kui see jääbki nii. Ema nõme ja tüütu.kui julgeb oma arvamuse öelda-survestav.
On ju küll loetud neid tütarde suhteid oma emaga.
Soovitatakse suhted üldse katkestada, mitte suhelda.
Ei ole vaid teismeliste probleem. See võib vabalt tunduda nii ka siis kui lapsed suured. ????

#3373118:

Tead, rahune maha. Võib-olla ta praegu kujutab endale ette, et sa oled olnud kuidagi halb ema, aga ega ta päriselt saab sellest aru alles siis, kui ta ise lapsed saab. Siis tuleb enda lapsepõlv eredalt meelde ja kui sa tõesti oled pingutanud selle nimel, et sinu laps end hästi tunneks, küll siis su lapsele lapsevanemana keerulistes situatsioonides selgus kohale jõuab.

Paljud, kellel on emaga olnud kehv suhe, saavad ise lapse saades oma vanematest veel vähem aru, et kuidas nii saab. Aga kui suhe tegelikult nii hull polnudki, siis sellest saab samuti aru ise lapsevanemaks saades.

Arvan, et ükski lapsevanem ei jaksa 100% nonstop olla ideaalne, aga kui sul on õnnestunud olla oma lapsele enda emast parem ema, siis see on juba suur samm edasi. Ja sa oled oma lapsele ema nagunii surmani nii et püüa siis ikka jätkuvalt hea ema olla ????

Ja mul on vastupidi – kōik minuga lapsena tehtud ōudused tulid hetkega ette kui ise lapse sain, enne seda vōtsin seda kergelt Nüüd, juba 15 aastat, on see  ränk vaimne ja füüsiline lapsena kogetud vägivald tōsine asi mu jaoks ja suur blokk on suhtumises vanematesse. Ma ei oska selle vanadekodu kohta öelda aga on asju mida aja möödumine ei kustuta, kuid minuga tehti ka ekstreemseid asju…. Ja väliselt olime üks linna supereperwsid, klantspilt nagu välismaa ajakirjast. Nii et tōsiselt halb vanem olemiseks on tegelikult ikka arenguruumi, ütleme nii. Aga ei tea kah, kōik suhteline…

#3373095:

Mina süüdistasin ka ema teismelisena igasugustes asjades, aga ometi oli ta hea ema ja me saime väga hästi läbi kui ma suureks sain.

Haha, sama. See teismelisena oma ema süüdistamine on mõnikord lihtsalt selline faas, mis tuleb läbi teha.
Praegu on mul maailma parim ema.

Minul on oma emaga väga keerulised suhted olnud. Praegu olen 27a iseseisev naine, saame läbi, aga teinekord tekivad tülid. Me oleme lihtsalt väga erinevad inimesed. Seejuures ma ei taha öelda, et ta on ”halb” ema, sest mida tähendab halb? Ta oli hooliv ja üritas kasvata mind nii hästi kui oskas. Samas ma olin probleemne noor ning minuga oli raske. Ei, ma ei käinud pidudel ega teinud narkootikume, aga ma olin emotsionaalselt ebastabiilne. Nutsin, karjusin. Mul oli depressioon. Samas polnud pereelu stabiilne, vanemad tülitsesid 24/7, rahalised raskused, vend oli probleemne, korraldas kodus pidusid, igasugu asju toimus. Mul polnud kodus stabiilsust ning sealt kujunes välja emotsionaalne ebastabiilsus. Ükskord ütles ema mulle, et ta kahetseb minu sünnitamist. See on mul siiani meeles. Samas ta võis öelda seda hetkeemotsiooni ajel, ma ei tea.

Praeguseks olen talle kõik andestanud, aga ise lapsi ei soovi. Tundub, et emade-tütarde suhted on alati jube keerulised. Kahjuks.

Lapsed võivad olla väga ebaõiglased. Hoiad ühte nagu pilpa peal ja hiljem kuuled, et oled teinud vea, kuna ei sundinud vajalikeks ebameeldivusteks. Tütar kaebas esimesele elukaaslasele, et on korduvalt kere peale saanud, kuigi sellist asja pole olnud. Ei tea, milleks säärast vajadus valetada? Kui vanemate neli last edaspidises elus tähtpäevadeks kokku kogunseid, siis vanuselt järgmine, vend, tõsiselt kutsus õde korrale, öeldes, et mis möga sa siin ajad, sellist head empsi pole ühelgi meie sõpradest! Aga mõned inimesed lihtsalt tahavad ALATI olla rahulolematud. Ka oma abikaasasid alul armastatakse jäägitult, kui midagi nässu läheb, siis vihatakse jäägitult

Näen pealt, kuidas meie suhe libiseb käest ja ma ei oska seda muuta. Meie vestlused on minimaalsed, omavahelisi nalju enam pole, ma vaatan seda pidevat korralagedust kodus ja tunnen ennast jõuetult. Kuidas seda tagasi pöörata, ma ei tea.

Kas ta isa ütlemistesse suhtub sama moodi?

#3727435:

Mind teeb kurvaks viimasel ajal nii moodi läinud lapsevanemate, eriti emade, materdamine. Tekib selline tunne, et kõige õigem oleks lapsi üldse mitte sünnitada, pärast sul eluaeg kohtunikud kaelas.

Öeldakse, et vanematel pole mingit õigust oodata oma lastelt mingit tänu. Ega ükski normaalne vanem ilmselt ei ootagi, et laps igal hommikul tema ees kummardaks-koogutaks ja valju häälega kiidaks: “Aitähhh emake, et sa mul olemas oled!” See kõlab naeruväärselt ja võltsilt. Küll aga on emal õigus oodata, et ta laps ta peale ilmaasjata, väljamõeldud või liialdatud seikade pärast kaebama ei läheks ega suhtuks igasse ema sammu nagu karm kohtunik või prokurör.

Me kõik oleme inimesed ja elame oma elu nii hästi kui oskame. Valdav enamus siiski hoolib oma lastest väga. Võttes lapse ümber olevate inimeste ringi, kuhu kuuluvad nt ema, isa, õed-vennad, vanaemad-vanaisad, õpetaja, võib-olla ka logopeed, KOV ametnikud vms spetsialistid – siis kaldun üsna kindlalt väitma, et enamikul juhtudest on sellest ringist inimene, kes lapsest kõige enam hoolib ja kelle elu laps kõige tihedamalt mõjutab, ikkagi oma ema. Vanavanemad võivad ea tõttu surra, spetsialistid võivad hommepäev siirduda lapsepuhkusele või uuele töökohale jne-jne… Ainus üldjuhul, kes lapsele igal juhul alles jääb, on ema. Ema ei saa minna selle lapse juurest ära dekreeti ega uuele töökohale, tema jääb paigale, eesliinile ja võtab vastu kõik, mis tuleb, ka teismelise tujutsemised.

Ilmselt see ongi põhjuseks, miks lapsed on just emade vastu tihtipeale ülikriitilised. Sest inimest, kes kõige ligemal, on ka kõige kergem kõiges süüdistada, oma pahameel tema peale välja valada.

Olen oma üllatuseks märganud, et tihtipeale on just väga hoitud ja armastatud lapsed oma emade suhtes põhjendamatult kriitilised; iga viimne kui sammuke või sõna tuuakse veel aastaid hiljem letti. Samas aga need lapsed, kellel tõesti ei ole oma emaga vedanud ja kellel päriselt oleks põhjust abi otsida, on vait ja pigem hoiavad kogu hingega sellise ema poole. Müstika.

Lõppeks ei tea mitte keegi, mismoodi mingi kasvatusvõte või sõna pikas perspektiivis mõjub. Mul endal oli küllaltki keeruline lapsepõlv; kuid tagantjärele on mul selle üle isegi hea meel. Õppisin toime tulema, olukordi lahendama, kasvatasin endale selgroo. Emaga saame normaalselt läbi. Mina tegin raudkindla otsuse, et kui minul endal peaks lapsed tulema, siis mina olen nende jaoks alati olemas, alati valmis neid ära kuulama, alati aitan ja hoian ja armastan – et nad ei peaks end mitte kunagi üksi tundma.

Ja nii ma tegingi. Võtsin end töölt lahti, et olla aastaid ainult oma laste jaoks. Tulemus? Nendel lastel (eriti just esiklapsel, kes sai nautida 100% ema jagamatut tähelepanu kogu oma ärkveloleku aja), ei ole välja arenenud mitte mingit vastutustunnet ega kangust keerukamate olukordadega rinda pista. Noorem, kes pidi õppima algusest peale tähelepanu jagama, on natuke paremini välja tulnud, tema suudab kaugõppel täitsa hästi toime tulla. Ent vanemat ähvardab juba koolist väljaheitmine. Sest ta lihtsalt ei saa üldse aru, mida tähendab sõna “vastutustunne”. Näiteks kui tema soovib hommikul magada, siis ta magabki ja teda ei huvita. Tema ajus puudub üldse see asi, mis talle ütleb, et “sul algab tund, vea ennast maast lahti”.

Ja veel. Noorem laps, kes on saanud vähem ema tähelepanu, suhtub emasse 100 korda paremini kui vanem laps, kes on esimesed eluaastad elanud ainult ja ainult emme süles ja ainult ja ainult emmega suhelnud, suhelnud, suhelnud. Vanem laps (14-a) on ema suhtes ülikriitiline, mitte miski ei sobi, pidevad etteheited, et miks ema ei pea meeles tema tunniplaani, miks ema ei toksi talle arvutisse tema tundide zoomi linke, miks ema ei tee tema heaks seda, toda ega kolmandat. Kui temaga koos vene keelt tehes kogemata ühe vea tegin ja tal selle eest hinnet alandati, siis sain talt nii palju sõimu et tolmas. Tunnen tema läheduses, et olen maailma halvim ema.

Koguni koolist on tulnud signaale, et ta pidi oma emast koolis õpetajatele ja kaasõpilastele palju halba rääkima, stiilis, et ema on kuri ja riidleb. Riidlesin tõesti, sest minu soov on, et ta suudaks omal jõul hommikuses tunnis vähemalt zoomi lingigi avada, mitte ei käsi minul seda enda eest teha ja enda eest tunnis istuda. Kahjuks koolis õpetaja usub teismelist tükkis tolle nutulauludega kurja ema teemal palju rohkem, ja nii mul tuli koolile selgitusi jagada lapse võimaliku väärkohtlemise teemal. Tõtt öelda tunnen, et säherdune olukord tekitab minus kibestumist ega soosi mitte kuidagi minu poolt rõõmsat ja innukat lapsekasvatamist. Pigem tekitab käegalöömise tunde, et pinguta palju tahad, materdada saad ikka. Laps, kes on tähelepanuga olnud üle külvatud, ei teagi üldse, misasi tõeline väärkohtlemine on, aga need, kel oleks tõesti põhjust abi küsida, vaikivad ja armastavad oma ema tingimusteta.

Aitäh, väga hea kommentaar! Olen kogenud täpselt sama ja seepärast jagan neid seisukohti täielikult. Kõige kurvem ongi see, kui sa omast arust oled hoolinud ja armastanud nii hästi-halvasti kui oled osanud ja nüüdseks täiskasvanud laps suhtub ülikriitiliselt kõigesse sellesse, mis tema arust tema lapsepõlves valesti oli ning peab selles süüdlaseks ainuisikuliselt sind. Ühiskond kiidab kaasa.

Hetkel jääb mulle mulje, et kõik need lapse tänamatuse üle ahastavad emad pole lihtsalt osanud piiri tõmmata seal, kus vanema kohustused lõpevad ja lapse kohustused algavad – ja pole osanud lapsele seda piiri küllalt selgelt tutvustada. Muudkui osutavad oma lastele jumalikku ettehoolt ja ei lasegi neil suureks saada ega ise vastutama õppida.

Ma räägin teile ühe loo. Paar aastat tagasi käisin ühel kolleegil kodus külas. Kolleeg oli enne mulle palju kordi kurtnud, kuidas ta kodune koormus on liiga suur ja mitte keegi teine peres teda ei aita ning ka seda, kuidas kõik pereliikmed teda kritiseerivad ja mitte millegagi rahul pole. Kolleeg kasutas üsna värvikaid väljendeid nagu:”ema on muidugi kõigile peksukotiks ja prügikastiks”, jne. Minu kaastunne.

Kuni selle hetkeni, mil ma tal külas olles nägin, kuidas tema teismeline laps tuli ja pakkus, et ta tahab süüa teha ja ema ütles silmi pööritades haleda, lootusetu häälega, et ah, mis… ma teen hiljem ise. Teismelisel oli poest midagi vaja, tahtis kohe minna, ema vastas samamoodi silmi pööritades ja õhates, et ah, mis, eks ma siis hiljem lähen JÄLLE poodi. Jne, jne. Teismeline kohmetus ja haihtus oma tuppa.

Mina samas olukorras annan lapsele võimaluse, produktide ostmise raha, retsepti ja vaba köögipinna. Võibolla tulemus pole alati parima maitsega, aga igaüks peab ju kusagilt algama. See, miks teismelisel ei lubatud ise poodi oma tarvikute järele minna, oli eriti müstiline.

Kas keegi tundis ennast ära?

Teiseks ei unusta ma ja ei lase lastel ka unustada seda lihtsat tõsiasja, et ema on ka inimene. Lugupidamine peab olema vastastikkune. Ega mu lapsed pole mingid inglid, aga ma oskan piire tõmmata ja ma ei usu, et enesehaletsus kuidagi selle juures aitaks.

#3727181:

Palu siis vabandust kõige eest, mida ta halvaks peab.

Eneseõigustused ja vastusüüdistused ei vii kusagile.

Lihtsalt ütle, et armastad, hoolid, soovid head ja ütled, et sa pole kõike osanud.

Samm tagasi võib olla väga väärtuslik.

Kuldsed laused!

Need ütlused, et meil on nii nõme kodu ja vähe raha ja miks sul pole normaalsem töökoht ja sul pole üldse maitsekas riietus ja teiste emad on hoopis kihvtimad jne. on peaaegu iga teismelise sõnad oma emale.

Ka seapesa tekitamine ja selles elamine on teismeliste stiil. Ajab närvi ja kurvaks küll, aga sellised nad lihtsalt ongi mingi aeg.

Mina ka riidlesin selle seapesa pärast ja nimetasin lohakaks, aga suht palju koristasin ise tema järelt ära. Lihtsalt ei tahtnud kogu aeg möliseda ja oma närve rikkuda, kergem oli ise ära teha. Muidugi mitte kõike, näiteks riideid põrandalt ei koristanud, aga nõusid ja sellist söögipahna koristasin küll.

Kahe nädala jooksul ehk korra tegi mu tütar toa ise täiesti korda, aga kahe päeva pärast oli see samasugune seapesa nagu enne, niiet mõttetu oli pidevalt selle toa segaduse pärast riidu minna. Mõne aasta pärast hakkavad enamasti ikka koristama oma järelt. Muidugi on ka selliseid, kes ei hakkagi.

Mul tütred nüüd juba mõlemad oma elu peal.  Aga täpselt ühesugused põrsad olid teismelistena oma kodu suhtes ja samasuguseid etteheiteid, nagu ma eespool kirjutasin, ütlesid mulle mõlemad. Nüüd vanem tütar, oma kodus,  on väga korraarmastaja. Noorem on üürikas ja vahest veel loobib oma riideid põrandale, aga koristab siiski tihemini, kui teismelisena. Küll ta ka korralikumaks läheb iga aastaga, praegult veel 20.

Niiet küll neist põrsastest ka inimesed saavad. Näidake ise puhaste tubadega eeskuju ja proovige mitte nii “kinni jääda” sellesse koristamisse, eriti nende oma toas. Ja seda, et me oleme maailma mõttetumad emad ja kõik on meie juures nii nõme, seda kuulevad teised emad ka peale meie. Kuulsid enne ja kuulevad ka edasi 🙂

#3728120:

Me mõtleme tihti nii, et tahame oma lastele anda parema elu, kui meil endil oli. Siiras soov, eks. Aga misasi on see parem?

mina mäletan küll, et unistasin viimases klassis esimestest tekspükstest ja soovisin, et saaksin kommi süüa niipalju kui mahub. No kohe isu täis.

Jaa, materiaalselt on vist enamiku lapsed paremas olukorras, kui olime omal ajal, vist ka minust nooremad.

Siitki foormust on läbi käinud teemad, et kui lastele kohe autot ja korterit ei osta, siis mis vanem sa oled. Mul oli ju raske, närutatisn, hoidsin kokku. Aga läks hinge üks eelmine lugu siinsamas, et selle nunnutamisega kaob lapsel ära hinnang ja perspektiiv. Liigne headus (hoolitsus+ materiaalne) ja ette-taha tegemine võtab ära motivatsiooni pingutada. Pole enam unistusi, mille poole püüelda. Kõik saadakse ju niigi, kohe ja ilma pingutamata.

Mul ka kõik kolm last täiskasvanuks saanud ja eks olen isegi selles lõksus olnud, et teeks kõik nende eest ja annaks kõik endalt ära. Õnneks mees mõistlikum ja olen hakanud rohkem ka tema vaateviisi omaette hindama. Ja mul nende üle hea meel, et viitsivad pingutada, on leidnud endale meelepärased tööd, pingutavad selle nimel, et kunagi osta endale elupaik, uuema auto (jah, üks lastest sai minu 20-aastase vraki, sõidab), aga pesamuna olen küll pisut ära rikkunud, eks temagi pingutab, aga tegeleb ka palju eneseimetlusega.

Lisaksin veel ka selle, et ei tasu lähtuda vaid sellest, mida enda ema valesti tegi, ja püüda oma lapsega teisiti teha. Lähtuda tuleb oma lapsest, mitte iseendast lapsena. See on viga, mida väga paljud teevad. Ilmselt ma isegi, kuigi püüan hoiduda. Laps ei ole oma vanema väike koopia, kes tahab samu asju ja sama kohtlemist, kui tahtis vanem oma lapsepõlves.

See on ainus asi, mida ma oma teismeliseeas “väga halvale emale” nüüd, täiskasvanuna, veel mingil määral ette heidan ja ise teisiti püüan teha.