Esileht Pereelu ja suhted Ongi käes – omaenda laps heidab ette et olen olnud halb ema

Näitan 8 postitust - vahemik 61 kuni 68 (kokku 68 )

Teema: Ongi käes – omaenda laps heidab ette et olen olnud halb ema

Postitas:
Kägu

Kuni selle hetkeni, mil ma tal külas olles nägin, kuidas tema teismeline laps tuli ja pakkus, et ta tahab süüa teha ja ema ütles silmi pööritades haleda, lootusetu häälega, et ah, mis… ma teen hiljem ise. Teismelisel oli poest midagi vaja, tahtis kohe minna, ema vastas samamoodi silmi pööritades ja õhates, et ah, mis, eks ma siis hiljem lähen JÄLLE poodi. Jne, jne. Teismeline kohmetus ja haihtus oma tuppa.

Mina samas olukorras annan lapsele võimaluse, produktide ostmise raha, retsepti ja vaba köögipinna. Võibolla tulemus pole alati parima maitsega, aga igaüks peab ju kusagilt algama. See, miks teismelisel ei lubatud ise poodi oma tarvikute järele minna, oli eriti müstiline.

Jah, mulle tundub, et osad inimesed kohe alguses teevad ennast ohvriks. Sama moodi analoogia – mees ütleb, et koristab/peseb nõusid, ja naine matab selle plaani kohe maha, sest “aga sa ei oska ju nii hästi koristada”. Ja nii see inimene enam järgmine kord oma abi ei pakugi ning ema saab edasi kiruda, et nii raske on, ja keegi ei märka ega aita.

Mina näen siit mingit kontrollivajadust ja usaldamatust teiste inimeste suhtes.

+9
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Palu siis vabandust kõige eest, mida ta halvaks peab.

Eneseõigustused ja vastusüüdistused ei vii kusagile.

Lihtsalt ütle, et armastad, hoolid, soovid head ja ütled, et sa pole kõike osanud.

Samm tagasi võib olla väga väärtuslik.

Kuldsed laused!

+4
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Teiseks ei unusta ma ja ei lase lastel ka unustada seda lihtsat tõsiasja, et ema on ka inimene. Lugupidamine peab olema vastastikkune. Ega mu lapsed pole mingid inglid, aga ma oskan piire tõmmata ja ma ei usu, et enesehaletsus kuidagi selle juures aitaks.

Ma mäletan, et lapsed ei lasknud mul rahulikult süüa. Ükskord kostitasin siis (nooremaid lapsi) millegi sellisega: “Mina olen ka inimene! Ma tahan ka süüa! Ma vajan ka toidust saadavat energiat elus püsimiseks! Ma söön – ärge segage kogu aeg!” Seda kuulis ka vanem laps (koolieelik). Järgmine kord samas olukorras hakkas koolieelik mind ise kaitsma: “Emme on ka inimene ja näete, ta tahab süüa – ärge segage teda!” Jube meeldiv, tegelikult – mina ise olin vanemale lapsele pähe pannud suhtumise, et emme on inimene ja väärib rahulikku söömist.

Sageli tundub,et lihtsalt laste vastu hästi hea olemine, oma parima andmine jne. ei taga, et ise sama vastu saad. Ehk tuleb see teine pool ehk lugupidamine, ema inimeseks pidamine ja emaga arvestamine lastele ise pähe istutada, sest loomulikust intelligentsist see paljudel lastel lapse/noore eas veel ei tule (hiljem võib tulla).

+10
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Need ütlused, et meil on nii nõme kodu ja vähe raha ja miks sul pole normaalsem töökoht ja sul pole üldse maitsekas riietus ja teiste emad on hoopis kihvtimad jne. on peaaegu iga teismelise sõnad oma emale.

Ka seapesa tekitamine ja selles elamine on teismeliste stiil. Ajab närvi ja kurvaks küll, aga sellised nad lihtsalt ongi mingi aeg.

Mina ka riidlesin selle seapesa pärast ja nimetasin lohakaks, aga suht palju koristasin ise tema järelt ära. Lihtsalt ei tahtnud kogu aeg möliseda ja oma närve rikkuda, kergem oli ise ära teha. Muidugi mitte kõike, näiteks riideid põrandalt ei koristanud, aga nõusid ja sellist söögipahna koristasin küll.

Kahe nädala jooksul ehk korra tegi mu tütar toa ise täiesti korda, aga kahe päeva pärast oli see samasugune seapesa nagu enne, niiet mõttetu oli pidevalt selle toa segaduse pärast riidu minna. Mõne aasta pärast hakkavad enamasti ikka koristama oma järelt. Muidugi on ka selliseid, kes ei hakkagi.

Mul tütred nüüd juba mõlemad oma elu peal.  Aga täpselt ühesugused põrsad olid teismelistena oma kodu suhtes ja samasuguseid etteheiteid, nagu ma eespool kirjutasin, ütlesid mulle mõlemad. Nüüd vanem tütar, oma kodus,  on väga korraarmastaja. Noorem on üürikas ja vahest veel loobib oma riideid põrandale, aga koristab siiski tihemini, kui teismelisena. Küll ta ka korralikumaks läheb iga aastaga, praegult veel 20.

Niiet küll neist põrsastest ka inimesed saavad. Näidake ise puhaste tubadega eeskuju ja proovige mitte nii “kinni jääda” sellesse koristamisse, eriti nende oma toas. Ja seda, et me oleme maailma mõttetumad emad ja kõik on meie juures nii nõme, seda kuulevad teised emad ka peale meie. Kuulsid enne ja kuulevad ka edasi 🙂

 

 

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Me mõtleme tihti nii, et tahame oma lastele anda parema elu, kui meil endil oli. Siiras soov, eks. Aga misasi on see parem?

mina mäletan küll, et unistasin viimases klassis esimestest tekspükstest ja soovisin, et saaksin kommi süüa niipalju kui mahub. No kohe isu täis.

Jaa, materiaalselt on vist enamiku lapsed paremas olukorras, kui olime omal ajal, vist ka minust nooremad.

Siitki foormust on läbi käinud teemad, et kui lastele kohe autot ja korterit ei osta, siis mis vanem sa oled. Mul oli ju raske, närutatisn, hoidsin kokku. Aga läks hinge üks eelmine lugu siinsamas, et selle nunnutamisega kaob lapsel ära hinnang ja perspektiiv. Liigne headus (hoolitsus+ materiaalne) ja ette-taha tegemine võtab ära motivatsiooni pingutada. Pole enam unistusi, mille poole püüelda. Kõik saadakse ju niigi, kohe ja ilma pingutamata.

Mul ka kõik kolm last täiskasvanuks saanud ja eks olen isegi selles lõksus olnud, et teeks kõik nende eest ja annaks kõik endalt ära. Õnneks mees mõistlikum ja olen hakanud rohkem ka tema vaateviisi omaette hindama. Ja mul nende üle hea meel, et viitsivad pingutada, on leidnud endale meelepärased tööd, pingutavad selle nimel, et kunagi osta endale elupaik, uuema auto (jah, üks lastest sai minu 20-aastase vraki, sõidab), aga pesamuna olen küll pisut ära rikkunud, eks temagi pingutab, aga tegeleb ka palju eneseimetlusega.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Me mõtleme tihti nii, et tahame oma lastele anda parema elu, kui meil endil oli. Siiras soov, eks. Aga misasi on see parem?

mina mäletan küll, et unistasin viimases klassis esimestest tekspükstest ja soovisin, et saaksin kommi süüa niipalju kui mahub. No kohe isu täis.

Jaa, materiaalselt on vist enamiku lapsed paremas olukorras, kui olime omal ajal, vist ka minust nooremad.

Siitki foormust on läbi käinud teemad, et kui lastele kohe autot ja korterit ei osta, siis mis vanem sa oled. Mul oli ju raske, närutatisn, hoidsin kokku. Aga läks hinge üks eelmine lugu siinsamas, et selle nunnutamisega kaob lapsel ära hinnang ja perspektiiv. Liigne headus (hoolitsus+ materiaalne) ja ette-taha tegemine võtab ära motivatsiooni pingutada. Pole enam unistusi, mille poole püüelda. Kõik saadakse ju niigi, kohe ja ilma pingutamata.

Mul ka kõik kolm last täiskasvanuks saanud ja eks olen isegi selles lõksus olnud, et teeks kõik nende eest ja annaks kõik endalt ära. Õnneks mees mõistlikum ja olen hakanud rohkem ka tema vaateviisi omaette hindama. Ja mul nende üle hea meel, et viitsivad pingutada, on leidnud endale meelepärased tööd, pingutavad selle nimel, et kunagi osta endale elupaik, uuema auto (jah, üks lastest sai minu 20-aastase vraki, sõidab), aga pesamuna olen küll pisut ära rikkunud, eks temagi pingutab, aga tegeleb ka palju eneseimetlusega.

Lisaksin veel ka selle, et ei tasu lähtuda vaid sellest, mida enda ema valesti tegi, ja püüda oma lapsega teisiti teha. Lähtuda tuleb oma lapsest, mitte iseendast lapsena. See on viga, mida väga paljud teevad. Ilmselt ma isegi, kuigi püüan hoiduda. Laps ei ole oma vanema väike koopia, kes tahab samu asju ja sama kohtlemist, kui tahtis vanem oma lapsepõlves.

See on ainus asi, mida ma oma teismeliseeas “väga halvale emale” nüüd, täiskasvanuna, veel mingil määral ette heidan ja ise teisiti püüan teha.

 

 

 

+8
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei pruugi olla tühitähine teismelise jutt.

Ma olen keskealine, aga sügav vimm ema vastu on sees. See, et noorena olid minu tunded mingi teismelise-rumal-jama, ja lapsena mingi lapse-rumal-jama, ei ole ka soojatele tunnetele kaasa aidanud. Seda ei peagi otse näkku ütlema, piisab, kui laps seda niimoodi tajub – päevast päeva, aastast aastasse.

Ma armastan oma ema, ma samal ajal vihkan teda. Me suhtleme ühest küljest väga lähedaselt, aga me ei suhtle, st minevikusõlmede lahti harutamine tundub olevat võimatu. Ja ma tean ja usun, et ta andis oma parima, nagu tema vähegi suutis.

Oma lapsepõlve vihkan kogu südamest. Õnneks on see äng jäänud just kui koha sisse kinni (lapsepõlvekodu külastada ei taha – selline ärevus tuleb peale, et on raske hingata; peaaegu midagi paanikahäire taolist). Sellest neetudneetudneetud kohast väljaspool toimin ja suhtlen, ka emaga.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Teiste juuresolekul on rõõmus, jutukas, aktiivne, jne Kodus ainult magab või telefonis. Teistele ei näita end sellisena, nagu päriselt on.

Pakun vastupidist – just teistele näitab tütar end nii nagu ta päriselt on,  kodus kinnise ukse taga istumine ja telefoni näppimine on ainult seetõttu,  et sina nii nõme oled:)  Vähemalt minul oli see omal ajal nii ja  kahjuks näen praegu sama ka enda tütre peal.

Väljaspool kodu on tegemist toreda, aktiivse ja jutuka tüdrukuga, aga kodus liigub (kui üldse liigub, enamasti kössitab toolis või lamab voodis) ringi mossis näo, kokkupigistatud huulte ja kortsus kulmuga vihane teise planeedi asukas.

Loodan siiski,  et see periood möödub. Katsun jääda rahulikuks, aga vahel see kahjuks ei õnnestu,  ehkki tean,  et just sellised “vahel” olukorrad on need, mille pärast ma oma ema mingil ajal lausa vihkasin.

+2
0
Please wait...

Näitan 8 postitust - vahemik 61 kuni 68 (kokku 68 )


Esileht Pereelu ja suhted Ongi käes – omaenda laps heidab ette et olen olnud halb ema