Tere!
Lubasin, et kui minu lapse saamise lugu saab õnneliku lõpu, jagan seda ka teistega. Tõepoolest on nii, et kui laps viimaks sünnib, jääb kõik eelnev kaugeks mälestuseks ja keskendud hoopis elu uuteks ülesanneteks, nii et vanade asjade foorumis jagamine ei tule enam pähegi.
Lisaks on nüüd ununenud kõik piinarikkad detailid, mis tol ajal mu elu täitsid.
Aga tuli praegu pähe, et kunagi tahtsin jagada ja nüüd teen teoks.
Mu esimene rasedus katkes 6 aastat tagasi 21. nädalal. Raseduse algul käisin veritsuse tõttu pea iga nädal arstil, kes kord ütles, et kindlasti katkeb, siis jälle, et ime läbi, paistab, ei katke. Esimese trimestri lõpuks tundus prognoos hea. LA uuringus selgus, et asi lootusetu. Järgnes LVU, mille tüsistusena toimuski katkemine. Aga päästa poleks niikuinii midagi olnud.
Öeldakse “katkemine”, aga tegelikult on see ju sünnitus. Täielik õudus.
Kohe tegime geeniuuringud, aga kõik oli korras. LVU vastuseks oli ka, et geneetiliselt terve laps. Lootsin, et tegu ühe õnnetu juhusega, aga ka järgmine rasedus peetus. Ja järgmine katkes.
Selleks hetkeks olin läinud viljatusravile spetsialiseerunud günekoloogi juurde ja kui järgmine kord rasestusin, sain esimeseks trimestriks suure koguse foolhapet, rasedushormooni ja immuunsüsteemi nõrgestavat rohtu võtta.
Kuni LA uuringuni olin närviline ja murelik. Paljud teist teavad, mis tunne on rase olla pärast katkemisi. Aga sündiski terve laps.
Kui uuesti rasedaks jäin, sain samad rohud ja arvasin, et nüüd läheb kindlasti kõik hästi. Ei läinud – varajane katkemine taas. Aga juba jätmisel kuul olin uuesti rase ja sündis taas terve laps.
Siin ma nüüd olen. Õudused ammu selja taga ja maadlen hoopis kaht väikelast kasvatada.
Iga lugu on isemoodi ja minu oma ehk teisse üldse ei puutu, aga äkki lohutab natuke.
