Jagatud mure on pool muret. Tahan natuke viriseda ja hingelt ära rääkida. Elan koos oma mehega juba kuus aastat ja meil on kaheksa kuune laps. Kes oli väga oodatud ja lõpuks kui ta sündis olin elu õnnelikum inimene. Aga asi muutus, nüüd olen väga õnnetu. Kui laps oli umbes kolme kuune või umbes pool aastat tagasi, siis hakkas kogu jama pihta. Meil on suhteliselt raske olnud, magamata ööd, lapsel söömisprobleemid jne… See kõik tekitas kohutavalt suuri pingeid meie vahel. Mis tänaseks on nii suureks paisunud, et vahest mitmeid päevi ma ei räägi oma mehega ühtegi sõna. Tülid saavad alguse nii tühistest asjadest, ja paisuvad kohutavalt suureks. Istun ja nutan, et kas sellist elu olengi endale nüüd siis soovinud. Ei ole ju, tahan väga, et ma saaksin oma mehega paremini läbi ja ei tülitseks nii palju. Aga kuidas siis seda muuta? Ka tema on minu suhtes ükskõikseks muutunud. Tunnen puudust hellusest. Mu mees ei saa sellest aru, ütleb, et aitab ju mind ja teeb kõik mis ma talt palun. Aga see temani ei jõua, et emotsionaalset tuge mul ei ole. Nutan tihti ja selle peale ta ütleb, et jälle ulud :(Ma olen mõelnud, et kolin ära aga majanduslikult ei ole see võimalik. Nii ma siis istun ja elan sellist elu mida ma ei soovitaks ka oma vihavaenlasele mitte. Sai pikk jutt. Kas sai kergem, ju vist. Aga meie suhet ei paranda vist enam mitte miski 🙁
Teema: Õnnetu
Ole õnnelik, et mees olemas on. Siis on võimalik siin foorumis ahastada ja süüdistada ning leida hulga toetajaid, kelle abiga saad oma kättemaksuhimu rahuldada.
suurepärane, jälle teema kus mul on rasedusjärgne emotsionaalne ebastabiilsus ja mees peaks selle jama ära kannatama ning veel toetav olema.
Tead.. Kui teil on mõlemal stress, siis võiksite ju abi otsida psühholoogi juurest. Mõnede juures võib käia lausa lapsega koos. Siis pole vaja hoidjat otsida. Lapse saamine on väga suur elumuutus. Selle tõsidusest saab aru alles siis kui laps olemas on. See ei tähenda, et laps ei ole oodatud või armastatud. Stressi tuleb ette ka parimates peredes, aga õnneks on olemas hingearstid, kes selliste asjadega tegelevad ja aitavad peredel oma muredega hakkama saada. Igale murele on lahendus. =)
siis tee ise midagi, et oma mehega paremini läbi saada. Mees teeb ju seda, mida sa temalt palud. Mida sa mehe ja oma suhte jaoks teed?
No aga pööra olukord vastupidiseks? Sisuliselt võiks ju mees sama jutu kirjutada. Las ma proovin:
\”Jagatud mure on pool muret. Tahan natuke viriseda ja hingelt ära rääkida. Elan koos oma naisega juba kuus aastat ja meil on kaheksakuune laps. Kes oli väga oodatud ja lõpuks, kui ta sündis, olin elu õnnelikum inimene. Aga asi muutus, nüüd olen väga õnnetu. Kui laps oli umbes kolme kuune või umbes pool aastat tagasi, siis hakkas kogu jama pihta. Meil on suhteliselt raske olnud, magamata ööd, lapsel söömisprobleemid jne… See kõik tekitas kohutavalt suuri pingeid meie vahel. Mis tänaseks on nii suureks paisunud, et vahest mitmeid päevi ma ei räägi oma naisega ühtegi sõna. Tülid saavad alguse nii tühistest asjadest, ja paisuvad kohutavalt suureks. Istun ja nutan salaja garaa¸is või maja taga suitsu tehes, tema istub toas ja nutab, mina väljas, mõnikord tahaks koos nutta, aga ei oska. Et kas sellist elu olengi endale nüüd siis soovinud. Ei ole ju, tahan väga, et ma saaksin oma naisega paremini läbi ja ei tülitseks nii palju. Aga kuidas siis seda muuta? Ka tema on minu suhtes ükskõikseks muutunud. Tunnen ju minagi puudust hellusest, kuigi olen mees. Mu naine ei saa sellest aru, ütleb, et aitab ju mind ja teeb kõik mis ma talt palun. Aga see temani ei jõua, et emotsionaalset tuge mul ei ole. Nutab tihti ja palju ja mõnikord ma ei suuda end kontrollida, ütlen talle halvasti, tahan, et ta end kokku võtaks, oleks tugevam, ma ei ole hea inimene, ma muutun pisarate ees nõrgaks, tahaks naeruga koos raskustele vastu minna, aga tema nutab, laps nutab, kõik on nii perses ja ma ei pska. Ma olen mõelnud, et kolin ära aga majanduslikult ei ole see võimalik ja kuidas ma jätan ta üksinda. Nii ma siis istun ja elan sellist elu mida ma ei soovitaks ka oma vihavaenlasele mitte. Sai pikk jutt. Kas sai kergem, ju vist. Aga meie suhet ei paranda vist enam mitte miski :(\”
Kuidas tundub?
Miks lapse magamata ööd ja söömisprobleemid tekitavad pingeid sinu ja su mehe vahele? Kuidas see lapse mure teie vahele tuleb?
Sa ise elad oma pingeid mehe peal välja ja ausalt öelda, kui selline lugu kestaks kuid, naine ainult nutab ja närvitseb, siis mul ütleks ka närv üles.
Kui tahad magada, siis ütle mehele konkreetselt, et ta viiks lapse jalutama, et saaksid magada.
Kui on söömisprobleemid, siis otsige abi arstidelt.
On palju raamatuid laste magamise kohta, saab töötavaid nippe, otsi abi, uuri kirjandust, soovitusi. Mees ei ole süüdi, et lapse imikupõlv on raske. Et sul on raske.
Keskenduge lahenduste otsimisele, mitte üksteise üleskeeramisele. Normaalselt, asjalikult, nagu lapsevanemad.
Mitte ulgudes. Mida see hüsteeriline lapsik ulgumine annab? Enesehaletsus?
No mitte ükski inimene ei oskaks sellises situatsioonis käituda. Ma oleksin varsti surmani väsinud ja tüdinud sinust.
Päriselt.
Meil olid teise lapse esimesed kolm kuud PÕRGU. Ta röökis 24h. Otsustasime mehega, et elame üks päev korraga, keskendume ainult ellujäämisele, küll möödub. Mööduski.
Minu ja mehe vahel polnud ühtegi tüli selle aja jooksul. Me tegelesime nimelt lapsega kordamööda ja sellega, et üksteisele puhkust anda (vaatasime, kumb rohkem suremas on, see sai puhata). Kaasasime ka vanevanemad meid abistama.
Hull aeg läks mööda.
Kui ma oleksin hakanud aga meest süüdistama, tema peale karjuma, pidevalt ulguma, mehega mitte rääkima? Milleks see? Kuidas see aitab kaasa probleemi sisu lahendamisele (lapse magamismured/söömismured)?
[small]kaarel kirjutas:[/small]
[tsitaat]suurepärane, jälle teema kus mul on rasedusjärgne emotsionaalne ebastabiilsus ja mees peaks selle jama ära kannatama ning veel toetav olema.[/tsitaat]
Mida??? Enamik naisi kannatab raseduse ajal ja pärast sünnitust tugeva hormonaalse tasakaalutuse all, mida endal kuidagi reguleerida ei ole võimalik. Sa tahad öelda, et kõik mehed peaksidki sel perioodil pere juurest jalga laskma, kuna nad pole võimelised seda taluma. Nii lolli avalduse peale soovitan ma sul tõesti elupõliseks vanapoisiks jääda.
Tark mees loeb vastavat kirjandust ja õpib, kuidas antud olukorraga toime tulla.
Teemaalgatajal soovitan mehega kenasti rääkida ja tunnistada, et see periood on enamikele peredele keeruline ja raske, aga see läheb üle ja varsti tuleb taas päike välja. Nutmine siin tõesti ei aita, kuigi on arusaadav, et seda on raske ka tagasi hoida. Normaalses peres minnaksegi raskustele vastu koos ja koos tullakse ka neist välja.
Kuidas selle sünnitusjärgse depressiooniga oligi?
Miks saadakse lapsi kui ei olda valmis? Iga naine jõuab ju tegelikult 9 kuud selleks ennast emotsionaalselt ette valmistada.Eriti kui on planeeritud rasedus.Tean, et pole kerge esimestel kuudel, ka minul(meil) oli magamata öid aga see kõik läheb mööda.Nutt ja hala ei aita.Koos peate tugevad olema, koos lahendusi leidma.Ja te leiategi,on vaja vaid teineteisega suhelda.Te olete nüüd lapsevanemad.Jõudu, jaksu ja mõistmist! Ärge andke alla!
Ärge olge nii karmid. Esimene laps on väga suur elumuutus ja targad olete te siin kõik tagantjärgi.
Aga ohumärk selles jutus on fraas \”mees aitab mind\”. Et siis kogu see titendus ja kodutööd on tegelikult sinu töö ja vastutus, mees ainult aitab? Muuda seda mõttemalli, kuni pole hilja.
Teemaalgataja peaks suu lahti tegema ja südame pealt ära rääkima..mis siin ikka muud.Puust ja punasest ette! Mis teda vaevab? Mis mehel mureks? Mis teha annaks jne….Kui te ei suhtle omavahel avameelselt, kuidas te tahate mingeid lahendusi leida?!
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ärge olge nii karmid. Esimene laps on väga suur elumuutus ja targad olete te siin kõik tagantjärgi.
Aga ohumärk selles jutus on fraas \”mees aitab mind\”. Et siis kogu see titendus ja kodutööd on tegelikult sinu töö ja vastutus, mees ainult aitab? Muuda seda mõttemalli, kuni pole hilja. [/tsitaat]
Üldiselt tavalise keskmise eesti mehe puhul peab lapse ema leppimagi sellega, et tema on nüüd põhiline projektijuht. On jah raske olla pidevalt see vastutav pool, aga üldiselt on naine ikkagi rohkem kursis kõigega, mis puutub ühe tite kasvatamisse ja tema vajadustesse.
Naise käitumine määrab tegelikult selle, kui palju mees hakkab osalema lapsega tegelemises. On emasid, kes tahavad kõik ise ära teha, meest ei usalda ja siis lõpuks on surmväsinud ja läbipõlenud: \”mees üldse ei tegele lapsega\”. KIndlasti on isasid, kes intuitiivselt tahavad ise joosta iga lapse kisa peale teda sülle võtma, teavad täpselt, millist püreed lapsele teha ja mitu korda päevas peaks laps sööma lisatoitu ning ise käivad nuusutamas, ega nr 2 lapsel püksis pole, et siis mähkima tormata jne- aga mulle sellist sattunud ei ole. Minu laste isa on aga sellegipoolest väga hea isa. Ta on alati valmis kõike tegema, aga ta ei tule ise nende asjade peale tihtilugu.
Pigem mina projektijuhina ütlen, et nii, nüüd sina vastutad ja kobin üles korrusele lugema 😛 Siis saab hakkama väga hästi.
Aga kui kahekesi koos oleme lapsega, siis on nagu eeldus ikkagi, et mina juhin projekti.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Perekooli kommenteerijad on ikka valusad sapi pritsijad. Milleks kirjutada negatiivsei kommentaare, selle asemel, et öelda paar head sõna. Keegi pole ju meest süüdistanud. Eks süüdi on mõlemad osapooled, et on lasnud asjal nii kaugele minna. Oi jah vaesed mehed, keegi ei tee neist välja ja ei jaga hellust. Aga naine peab ennast jagama kahe \”beebi\” vahel. Mis sellest, et üks saab endaga ideaalselt ise hakkama. Esimene eluaasta on raske ja mees peab leppima olukorraga, et naine on väsinud, kurnatud jne… Ja mees peab toetama naist igal juhul, ka öösel, mitte keerama lapse nutmise peale teise külje ja edasi magama. Kui arvatakse, et mees ju käib tööl ja tema PEAB saama ennast välja puhata aga miks siis naine peab olema 24/7 nagu orav rattas. Naistele esitatakse nii suuri nõudmisi ja vaesed mehed neil on ikka vähe. [/tsitaat]
Sina valisid mehe. Täiskasvanud mehe, kes suudab vastutada ja ei ole laps. Valisid ? Sa heidad praegu meile ette, et sul on kaks titte kodus. Sina pidid valima mehe, kes on laste isaks sobilik. Ole kena võta nüüd vastutus oma elu eest endale ja ära arva, et teised su õnnetus elus süüdi on ja selle heaks peavad tegema. Siin ei ole negatiivseid kommentaare. Isegi sellest ei saa sa aru. Kõik kommentaarid hoolivad tegelikult sinust. Jah nad on valusad. Jah nad võivad haiget teha. Aga hoolimatust neis ei ole. Kus sa siin hoolimatust näed? Keegi pole nõus sind lapsena kohtlema. Teil ei ole seal mitte 2 titte vaid kolm titte kodus. Sinu suhtumine on sama lapsik kui mehe oma ja ainus omaealine on seal siis laps, kes elab oma elu. Lapse elu, oma kasvamise elu. Ja selleasemele et mõelda ,mida lapsega ettevõtta, sa märkad seda, et mees ei hooli kui laps nutab. Sa oled täiskasvanud inimene ja käitu vastavalt, lõpeta jonnimine ja asu elama.
Mis sa ulud ja tühja see mees. Keskendu siis ainult oma lapsele. Ole lapsega kannatlik ja rahulik, uuri ja otsi lahendusi probleemile. Laps ei ole süüdi, et te mehega omavahel hakkama ei saa.
Kasva ise suureks kõigepealt.
[small]Kete kirjutas:[/small]
[tsitaat]Miks saadakse lapsi kui ei olda valmis? [/tsitaat]
Sa oled ikka idioot, mid idioot!! Milleks näägutada selle kallal, miks saadakse lapsi kui valmis ei olda. No tore, ära sina siis saa , eks ole.
Lapse saamine on nii suur sündmus et tihtilugu inimesed ei suuda ette kujutadagi mis probleemid siis alles tulema hakkavad. Kas siis nüüd peab näägutama selle eest? Ja küsima, miks siis lapse saite üldse?
No ajuvaba!
[small]kaarel kirjutas:[/small]
[tsitaat]suurepärane, jälle teema kus mul on rasedusjärgne emotsionaalne ebastabiilsus ja mees peaks selle jama ära kannatama ning veel toetav olema.[/tsitaat]
Tegelikult just nii peakski olema või olen mina millestki valesti aru saanud?
See pole mees, kes ei suuda naist emotsionaalselt raskel ajal toetada ja nimetab seda \”jama ära kannatamiseks\”.
Võib-olla seda tehaksegi, aga kui mitte siis soovitan kõigile ennem lapse saamist: Palun rääkige mehega millised muutused teid ees ootavad. Nii naise vaimse, kui ka füüsilise tervise poolepealt ning muutustest paarisuhetest- kas ikka ollakse sellisteks muutusteks valmis? Kindlasti annaksin ka erinevaid artikleid lugeda, siin perekoolisgi on mõnikord väga häid artikleid.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Võib-olla seda tehaksegi, aga kui mitte siis soovitan kõigile ennem lapse saamist: Palun rääkige mehega millised muutused teid ees ootavad. Nii naise vaimse, kui ka füüsilise tervise poolepealt ning muutustest paarisuhetest- kas ikka ollakse sellisteks muutusteks valmis? Kindlasti annaksin ka erinevaid artikleid lugeda, siin perekoolisgi on mõnikord väga häid artikleid.[/tsitaat]
Eeee, lastetu inimene ei suuda pärast ajakirjast teoreetiliste artiklite lugemist ikka päriselt küll aru saada, mida tähendab lapsevanemaks olemine.
Seda adud ikka alles siis, kui reaalne elu titega peale hakkab.
Minu esimene laps magas, sõi ja naeratas. Ta magas nii palju, et ma ootasin tihti, millal ta ärkab. Me olime mehega roosas õnnemullis oma ideaalse titaga. Elu oli ulmeliselt ilus 😀
Teine laps.
Hullumaja 😀 Vat ei olnud selleks valmis, aga tuli kõigele silma vaadata, ennast kokku võtta ja hakkama saada.
Mis puutub praegu juttu, et ka mees vajab tähelepanu ja hellust, siis sorry, aga mitte kriisiolukorras! Kriisiolukorras hakkaks sellist jama ajama ainult laps-mees, mitte vastutustundlik Mees.
Kriisiolukord ongi see, mis teemaalgatajal praegu toimub. Praegu peaksid lapsevanemad koondama jõu selleks, et KOOS lahendus leida, et laps magama ja sööma saada, et teineteisele kordamööda puhkust anda.
Üksteist nunnutada saab siis, kui jalgealune on taas stabiilne.
Praegu nad on suunanud hoopis kõik energia üksteise süüdistamisele. Vale käik.
Naine peab aru saama, et selles kõiges, lapsega raskuses ja väsimuses, ei ole süüdi mees.
Naine pole ka süüdi.
Süüdlast ei tulegi otsida!
Igale probleemile ON lahendus. Teemalgatajal on aeg saada täiskasvanuks, lapse emaks 🙂 Tema mees saama isaks.
Selleks ei saadagi üleöö, vaid kasvatakse.
Ka läbi raskuste.
Edu ja küll hakkama saate 🙂
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
