Tere, eile töölt lasteaeda minnes sain teate,et mu tütar(6a) on korvkiigus kiikudes kaaslase lükanud kiigelt alla ja kukkunud laps kaebab tugevat valu käes..Koju minnes küsisin tütrelt et mitä juhtus, ütles et poisi ema tuli talle järele ja palus poisil minna emale vastu..poiss aga keeldus ja togis mu tütart jalgadega ning proovis hammustada jalast aga kuna paksud püksid ei õnnestunud minu laps siis porvotseerimise tagajärjel tõukas ta üle kiigu ääre(tütar ütles et sai vihaseks togimise peale..Kasvataja jutu järgi olid nii üks kasvataja kui poisi ema mõlemad seal samas..Kuidas sai selline asi juhtuda ? Kes on süüdi?Lastel ju ikka juhtub..selgus et tegu mõraga..
Homme siis kokku kutsutud vanemad ja õpetajad ja mõlemad lapsed.. asi tundub tõsine ..kas ja kuidas ja kas mul üldse õigus oma tütart kaitsta kui see nn endakaitseks tõukas? Mainin ära ka et asi toimus Soomes ..
Teema: Õnnetus lasteaias
Õnnetu õnnetus lihtsalt. Kokku kutsuti ilmselt formaalsuse vormistamise pärast. Tapaturma asjaolude selgituseks.
Mina näen siin süüd mõlemal lapsel. Eraldi kedagi süüpinki ei paneks.
Eks kõik oleneb, kuidas mõraga lapse vanemad reageerivad. Kas võtavad rahulikult või hakkavad kohe innukalt kõiges sinu last süüdistama.
Oma last kaitsta on sul loomulikult õigus ja võimalus(kui hakkataksegi alusetult süüdistama ja togivat last peetakse ingliks). Aga ära ise ka kohe hakka teist poolt süüdistama. Võta esialgu neutraalne hoiak ja vaata mis teised vanemad kostavad.
Kui hakkavad räuskama ja kogu süüd sinu lapse keale veeretama, siis loomulikult tuleb oma lapse kaitseks välja astuda.
Arvata võib, et kui sinu laps oleks kannataja, siis sa ei oleks “ikka juhtub” seisukohal..
Mina näiteks oleks. Sest ma tean kui aktiivne rüblik mu oma poiss on. Ta küll teistele ei ole tahtlikult haiget teinud aga on näiteks peaga vastu kraanikaussi libisenud, suuri lillasid muhke saanud oi kui palju ja ükskord hammustati teda põsest.
See süüdistamine ei vii ju kuhugi. Ei ole lükkamine ega ka togimine aksepteeritav. Ja see ongi lastele õppetund, et emba-kumba teha ei tohi.
Kui mõlemate laste vanemad on rahulikud ja arusaajad, siis tuleks lastele seletada, et nii ei ole õige teha(tagajärjed- käes mõra) ja üksteise ees peaks vabandama.
Sinu jutust on väga raske aru saada, mis juhtus, eesti keeles sa end väga selgelt väljendada ei oska, loodetavasti soome keeles on asi parem ja suudad end koosolekul arusaadavaks teha.
Sinu laps oli korvkiiges (6-aastane mahub korvkiike???) ja poiss siis tavalisel kiigel või? Samal ajal kui poiss oli kiigel üritas ta sinu tütart jalast hammustada? Vabandust, aga kuidas see anatoomiliselt võimalik on? Togida, ok, kui kiiged on kõrvuti lähestikku, aga hammustada… Üks kiikuv laps hammustab teist kiikuvat last jalast? Kas see on tsirkuseakrobaatide lasteaed?
Poisi ema tuli talle järele ja ühtlasi palus tal minna endale vastu (kuhu küll ometi veel minna on, kui nad juba omavahel rääkisid?), aga samal ajal olid ema ja kasvataja kohe seal samas? Vabandust, aga selles pole mingit loogikat.
Ega meie siin ju ei tea, mis õigused sul Soomes sellises olukorras on.
Katsu kuidagi lapselt teada saada võimalikult palju üksikasju, kes kus täpselt asus ja mida tegi. Pole loogiline, et poiss pidi minema emale vastu kui ema oli juba seal. Eks asi ongi ilmselt tõsine, vbl Soomes on reeglid karmimad kasvatajatele. See, kes seal samas oli, pidanuks ju hammustamist ja togimist märkama ja keelama.
Kellegi kiigest välja tõukamine ei ole õnnetus. See on tahtlik tegu. Ja see ei ole ok.
Arvata võib, et kui sinu laps oleks kannataja, siis sa ei oleks “ikka juhtub” seisukohal..
+1-3
Mina oleks
Kui oleks 3-aastane laps, siis suhtuksin kui õnnetusse.
Kuueaastane (koolieelik ju!) peaks küll teadma, et isegi kui keegi sind ärritab, ei tohi kaaslast nt redelilt alla, tee ääres autole ette või kiikuvast kiigest välja lükata, kuna see on eluohtlik. Päriselt, kiikuva kiigega, milles istub mitu last, võib ära ka tappa selle ühe, kes maha kukkus ja kellele see laadung nüüd hooga vastu pead koksab. Ses mõttes jumal tänatud, et ainult käeluumõra.
Väga tõsiselt suhtuks (vanema ja õpetajana). Teise lapse vanemana ma loomulikult ei hakkaks räuskama ega lükkaja vanemaid peedistama, aga eeldaksin ka, et juhtumiga tegeletaks kogu rühma tasandil: lapsele, kes vihahoos midagi sellist teeb, peab täiskasvanute abiga kohale jõudma, et tema spontaansetel tegudel võivad olla fataalsed tagajärjed!
süüdi on ikka see, kelle teol on hullemad tagajärjed.
kui oleks asi piirdunud teise ära ajamise sõnaliselt, jalgadega togimise ja hammustamisega. saaks poissi nö kasvatada ja rääkida, et teistega peab arvestama ja nügida ja hammustada ei tohi. ükskõik kui närvidele teine käib. võib juhtuda õnnetus.
nüüd tüdruk lükkas või nügis tema kiigelt maha. ja tagajärg on hullem.
Ma ei oskaks võtta seisukohta, kumb on rohkem süüdi. mõlemad on. ainult et tüdruku teol on kannatanu. samahästi võinuks ka tüdruk nügimise peale välja kukkuda. aga ei kukkunud.
Nüüd üks lükkas vihaga. Teine togis ja püüdis hammastuda kiusust.
Mina lapsevanemana küsiksin õpetajalt ja teiselt lapsevanemalt, et kui nad sealsamas kõrval olid ja rüselemist nägid, miks nad olukorda ei lahendanud. Kas neil kiikudel üldse ongi lubatud kahekesi kiikuda? Minu lapse lasteaias õpetaja jälgib, et ainult üks laps korraga oleks pesakiigus.
Siin ei saa ainult sinu last süüdistada. Esmalt ma ikka vaataksin nende kahe täiskasvanu poole, kes midagi ei teinud ja lasid õnnetusel juhtuda.
Loomulikult tuleb asi selgeks rääkida, miks tüdruk siis teist lükkas! Ses mõttes on ju hea ja loogiline, et kõik osalised kokku kutsutakse. Aga antud juhul ei ole tüdrukul midagi viga ja poiss on kipsis, isegi kui mõlemad käitusid valesti. Jah, lastel juhtub ja käeluumõra ka juhtub üsna lihtsalt (meil kukkus laps lihtsalt muru peale madalalt kiigelt ilma igasuguse lükkamiseta- küünarluu mõra), aga süüst puhas pole sinu kirjelduse järgi kumbki ja kuueaastane peaks teadma, et kiigelt alla ei lükata, sest asi või eluohtlik olla kui see ämblikukiige kõva raske serv vastu pead tuleb!
Ja kui sealsamas kõrval jututavad poisi enda ema ja kasvataja, siis on vastutus ka nendel, kuidas täiskasvanud ei lõpeta kohe rüsinat ja tüli kiige otsas, mis ilmselgelt võibki nii kurvalt ja veel kurvemalt lõppeda.
Siin loos on kõigil oma vastutus kanda, poiss alustas tüli.
Ma alguses lugesin, et poisi ema käskis poisil tema juurde minna ja poiss siis suurest jonnist hakkas tüdrukut togima. Siis lugesin uuesti. Mis komandant see tüdruk on, kes ütleb, millal keegi kuhugi liigub? See on kasvataja või vanema teha. Polegi kindel, et poiss tüli alustas ju. Võibolla naaksus tüdruk pikemat aega poisi kallal, võibolla kamandas juba enne päeval seda ja toda tegema. Meie sinu last ei tunne, kas ta ütles ilusti, et mine nüüd, ema kutsub või ongi selline väike komandant, kes teab täpselt, mida teised tegema peavad ja tegelikult kõigile närvidele käib. Loomulikult ka see ei õigusta hammustsmist, ses mõttes on ikka mõlemad patused. Aga sinu tüdruk keeras lihtsalt suurema käki kokku. 6-ne peab teadma, et kedagi kuskilt alla ei lükata, ka vihahoos mitte.
Kui õpetaja ja lapsevanem olid kõrval, siis miks nad ei reageerinud, kui poiss juba togis, miks pidi tüdruk nii äärmustesse minema?
Kuna endal ka halb kogemus, kus lasteaias koguaeg üks poiss kiusas teisi ja õpetaja kehitas vaid õlgu, siis lõpuks lapsed lihtsalt hakkasid vastu, sest kaua sa lased niisama nügida, ükskord hakkab villand ja annad vastu.
Mina lasteaias töötajana näen siin süüd eelkõige kasvatajatel, kes ei märganud rüselemist. Neil peaks olema ka kõige selgem, milline on laste omavaheline “keemia”. Mõned lapsed lähevad kergemini omavahel konflikti ja palju oleneb ka sellest, mis varem päeval on juhtunud…
See, et tüdruk poissi kamandas on muidugi naeruväärne “süü”. Lasteaedades on väga tavaline, et kui saabub kellegi vanem, siis karjutakse üle terve toa, kelle emme/issi see on ja kes peab nüüd koju minema. Lapsed teavad üksteise vanemaid suurepäraselt ning ka seda, miks nad õhtupoolikul lasteada tulevad.
Ma kujutan ette, et antud olukorras kiigel näiteks oli tüdrukul hea meel, et poiss läheb ära, sest siis oli üks laps kiigel väham ning keegi teine saab asemele tulla või saab suuremat hoogu või teistmoodi mängu teha. Kujutan ette, kuidas poiss sai pahaseks, et teised temast nüüd lahti saavad või lihtsalt pahandas, et ema just siis tuli, kui tal oli parim mänguhoog ja kätte võidetud õigus olla kiigel. Väga tavaline olukord.
Minu kõnepruugis on nende kiikede nimeks muide “pesakiik” ja sinna lubatakse maksimaalselt nelja last (ehk oligi järjekord ootamas…)
Aga jah. Nende kiikede juures seisab reeglina alati kasvataja, eriti, kui lastel seal hoogne mäng käsil ja lapsi järjekorraski. Nemad oleksid pidanud märkama!
Samas ei saa unustada muidugi… mõne lapse luud ongi hapramad ja mõrad kergemini tulema.
Mina küll ei kaitseks ega õigustaks oma lapse käitumist kuidagi, see ikka ei olnud õnnetus. Õnnetus oleks olnud kui ise alla kukkus, aga sinu laps ju tõukas teist last. Vabandama pead hoopis. Oleneb teise lapse vanematest, mis edasi saab.
Kaitsta on vaja last siis, kui keegi teda ebaõiglaselt süüdistab või temaga inetult käitub.
Mine kohale, kuula ära. Kui juttu tuleb ainutl sellest, kuidas sinu laps lükkas, siis küsi, mis selleel eelnes. Kui keegi ei tea, siis ongi küsimus, et miks ei tea? ei saa olukorda arutada, kui keegi ei tea. Sisi esitadki oma tütre versiooni ja kui nad seda ümber lükata ei suuda, siis on asi lahendatud. üks laps provotseeris teist, mille tagajärjel juhtus õnnetus. Õpetajate asi on eelkõige jälgida, et selliseid asju ei juhtuks, 6aastane on ikka veel 6aastane ja ei oska igasuguses olukorras õigesti käituda.
Kui tegemist on esmakordse konflikti nende laste vahel, siis ei ole siin suurt midagi arutada. Probleem oleks, kui tegelikult on eelnevalt ka nende vahel konflikte olnud, st tegemist on süsteemse probleemiga. Mul tuli poeg ükspäev aiast koju, hambajäljed õlad. Kuna see oli ühekordne juhtub, ei tõstatanud teemat – sest mõnikord võib juhtuda, peaasi et pole süsteemne
Kuna 6-aastase tüdruku versioon ei ühti sellega, mida räägib kasvataja, siis tulebki kokkusaamisel küsida, kes sel hetekl kus viibis. Võibolla oskavad ka teised lapsed midagi öelda, kes seal lähedal olid. Kui kasvataja ja poisi ema olid kiige kõrval, siis vaevalt ükski ema vaatab pealt laste rüselemist. Võibolla tahtis su tütar täiesti üksi kiiges olla ja ütles poisile, et sulle tuli ema järgi ning mine ära. Poiss arvas, et kiigub veel veidi ning võibolla ei olnudki rüselust (kuhu eelkõige täiskasvanud oleksid sekkunud) ja tüdruk lükkas trotsist et enda tahtmist ei saanud, poisi hoo pealt alla (sõnadega ei saa, siis saab ju tegudega).
Siin võiks ikka mõelda, kui on kahe täiskasvanu versioon ning koolieelikust lapse. Ja tütrega tuleks rääkida rahulikult ning julgstada teda sõltumata ehmatusele toimunust rääkima täpselt, kuidas õnnetus juhtus. Võibolla laps kardab karistuse hirmus (kui teisel reaalne füüsiline trauma) tegelikku versiooni rääkida.
Pole oluline, kes mida ütles või esimesena tüli alustas. Fakt on see, et tüdruk ei osanud tüli lahendada ja tegi midagi täiesti vastuvõetamatut.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
