Iseenesest saan aru, et meditsiinipersonali prioriteet on elu päästmine. Samas, kui kannatanul dokumendid taskus olid, siis polnuks ju ta lähedastele helistamine kuigi palju aega võtnud ega elupäästmist seganud.
Mul endal on üks hirmumõtteid see, kui mu abikaasaga juhtub õnnetus ja mind ei teavitatagi. Et ootan ja ootan õhtul oma meest koju, aga ta ei tulegi. Rahustan end mõttega, et küllap tal läks töö juures kauem ja mobiil on tühi vms. Ja siis millalgi teisel päeval kuulen kellegi käest, et… Vot sellist asja ei tahaks küll mitte kellelegi.
Tuttaval suri kunagi 18-a poeg ootamatult haiglas, ka ei teavitatud. Vanematel on siiani okas hinges – oleks teavitatud, oleksid nad jõudnud haiglasse veel sureva pojaga hüvasti jätma. Aga nüüd jäigi see tegemata ja siiani nad põevad seda. Nii et jah – ajal, mil arstid ja operatsiooniõed kannatanut päästavad, võiks keegi kolmas leida ehk need mõned minutid, et taskust kott dokumentidega välja tõmmata. Kui lähedased saavad õnnetusest teada alles millalgi järgmisel päeval kellegi sõbra käest, on veidike kurb küll.