Ja siis imestatakse, et lapsed istuvad pähe. Loomulikult istuvad, kui nende teole mingit tagajärge ei ole.
Jah, viskan lapse sõbra välja, kui minult ei ole küsitud, kas tohib. Loomulikult lihtsalt tänavale ei aja. Palun tal oma vanemad järgi kutsuda või viin ise ära vms. Vahet pole, kas mulle sobib või ei aga ilma minuga kooskõlastamata laps selliseid otsuseid vastu võtta ei tohi.
Kui oma lastest rääkida, siis alates lasteaia viimasest aastast on üksteise juures ööbimised tavapärased. Kooliajal u korra või kaks kuus nädalavahetusel. Praegu suvel ka korra või kaks nädalas.
Jah, meil on ka alati nii olnud, nagu sa oma viimases lõigus räägid. Vahel on laste sõbrad ka õues telkinud. Aga see eelmine jutt ei sobi mitte. Mul pole eluski midagi selle vastu olnud, kui lapsed kutsuvad oma sõpru külla. See on nende otsus ja soov. Tulgu paariks tunniks või kolmeks päevaks. Kui elasin kitsastes oludes ja korteris, siis vahel ei meeldinud küll, aga ei pidanud end kunagi selliseks bossiks, kes peaks kõike otsustama. Lastel oli õigus oma sõpru alati vastu võtta. Hiljem maamajja kolides võisid ka kõik tulla ja olla, keda lapsed soovisid. Nagu ka meie, täiskasvanute külalised ja sõbrad. Mul oli küll tore teada, et lastel oli palju sõpru, kes tahtsid nendega koos olla ka pikemalt kui paar tundi päevas.
Eks igal perel on oma väärtushinnangud. Meie peres on kombeks üksteisega arvestada. Mina või mees ka ei kutsu pikemaks ajaks külalisi ilma, et enne teistega arutaks.
Laste sõbrad ongi alati väga teretulnud ja meil on neid pidevalt külas aga see ei tähenda, et oleks ok, kui me tuleme peale rasket tööpäeva koju ja kodus on oma kolme lapse asemel 9. Paratamatult on müratase hoopis teistsugune, süüa on vaja palju rohkem jne.
Kui ma tean seda ette, siis saab juhtida nt et osad täna ja osad homme, koju sõites toidud ära tellida või paluda lastel poes käia jnejne.
Päevasel ajal võivad ilma luba küsimata kutsuda. Kui me nagunii tööd teeme või tööl oleme