Teema: Öösel äratada või mitte?

Oluline on imikut elus hoida. Kui hakkab ilusti sööma ja võtab kaalus juurde kuu ajaga, siis enam ei pea üles äratama. Esimesel kuul mina seda riski ei võtaks, et beebi magab pikalt, seetõttu ei söö piisavalt ja jääb nõrgaks ning tekib nõiaring.

Minule pole ükski arst ega ämmaemand soovitanud lapsi öösel äratada. Ka ITK perekooli loengutes mitte.

Jälg lapse päevast toitumist. Kui ta sööb normaalselt, ei ole loid, siis ära ärata öösel. Vavealt, et ta sul 12 h jutti magab. See, et üks söögikorra vahe tuleb öösel 6-8 h, on ok.

Tänapäeval räägitakse justkui õudusi Nõukogude ajast, samas on mindud teise äärmusesse. Räägitakse halvustavalt sellest, et NL ajal õpetati lapsi toitma 4 h vahega (sagedamini ei tohtinud), samas nüüd paljud taovad vastu rinda, et PEAB toitma iga 2 h järel, vajadusel last äratades. Laske ometi lapsel magada. Uni on arenguks täpselt sama vajalik kui toit. Suurem osa lapsi oskab ise oma toidukordasid reguleerid aja ema ei pea sekkuma. Tekitate laspele ainult unehäired

Kui laps on juba paarinädalane, siis tal peaks kaal olema tõusuteel, mitte enam languses – sellest lähtudki. Kui kaal tõuseb, on kõik korras, kui kaal langeb, sisi ei ole ja sekkud. Kui on tegemist paaripäevase imikuga, siis jälgid päevast söömist ja kui öösel tahab pikemat vahet teha, siis kahtluse korral anna lihtsalt päeval sagedamini süüa ja öösel maga. Üks pikem vahe öösel on täitsa ok, kui lapsel on kaal korras ja käitumine ei ole loid.

Ma igaks juhuks esimesed 3 kuud (vastsündinu iga) hoolitsesin, et ka öösel iga 2-3h tagant süüa saaks. Paar üksikut korda ta ise magas 4-5h järjest. Hiljem, vanemana, lasin magada niikaua, kui magas, nagunii ärkas öö jooksul 2-3-4 korda üles. Magasin isegi beebiga ühes voodis, sest ma ei jõudnud ise nii lühikeste pauside ajal korralikult magama jäädagi. Suurema lapsega oli lihtne – magada tissid paljalt ja kui öösel kõht tühjaks läks – iseteenindus. Mees polnud muidugi üldse rõõmus, et ma beebi kõrval magasin, mitte tema kõrval. Mul pole õnneks seda probleemi kunagi olnud, et beebile ohtlikult sipleksin. Aga tean, end mõnel inimesel uni sügavam ja sipleb magades, niiey oleneb.

Mina ei ärataks kui laps normaalselt juurde võtab.
Minu teine laps magas sünnist saati öösiti pikalt. Ja päevalgi oli ideaalne laps, tema ärkamiste ja söömiste järgi oleks võinud kella õigeks panna.

Esimene laps magas haiglas esimene öö 8 h ja teine öö 6 h. Ämmakatele valetasin, et sööb iga 2 h tagant, sest nii öeldi, et peab 😀 juurde võttis ilusti ja magamisega pole tal probleeme olnud, sõi 1-2 korda öösel.
Teine laps tahtis öösel iga 4 h tagant rinda haiglas. Esimene hommik küsiti jälle, et palju sööb, olin aus ja sain riielda. Teine hommik valetasin, et saab iga 2 h tagant, teine hommik kaaluti ka ja see oli juba tõusma hakanud. Laps hakkas suht kiiresti ainult kell 6 hommikul sööma. Mina leian, et pole vaja harjutada last öösel sööma kui ta ise ei taha.

Minu kogemus mõlema lapsega on selline, et seni, kuni ma püüdsin imetada vähemalt 8 korda ööpäevas, ei saanud kuidagi kaalunumbrit tõusuteele. Aga niipea kui ma lasksin lastel süüa siis, kui nad ise küsisid (nende puhul 6-7 korda ööpäevas), tõusis nende poolt rinnast kättesaadud ööpäevane piimahulk hoolimata vähemast arvust toitmiskordadest suure hüppega (kaaluprobleemi tõttu kaalusin last enne ja pärast igat söögikorda) ning laste kaal hakkas kiiresti tõusma. Arvan, et oma roll oli nii sellel, et unist last ei suutnud kõigist pingutustest hoolimata küllalt jõuliselt imema panna, kui ka sellel, et mu oma organismile oli piimatootmiseks rohkem und ja puhkust vaja. Üldse oli minu imetamiskogemus selline, et ükskõik kui hästi teooriat teada ja ükskõik kui täpselt selle järgi talitada püüda, siis lõpuks hakkas asi toimima hetkel, kui ma enam ei jaksanud ning käega lõin ja risti vastupidi talitasin. Hiljem imetasin mõlemat ilma igasuguste probleemideta kuni teadliku võõrutamiseni 1 a vanuses.

Iseenesest mulle ütlesid selle protsessi käigus imetamisnõustajad ja lastearst, et kui sünnikaal on taastunud, ei pea enam öösiti äratama.

Minuarust on tõesti ämmaemandad hulluks läinud, justkui laps peab elama ema rinna otsas.

Mul on tuttav ämmaemand ja tema lapsed ongi rinna otsas elanud. Ja siis ikka küsib nõu, kuidas ma oma lapsed olen aastaselt saanud päeval peamiselt tahket toitu sööma – ee , ma ei ole iga kord, kui laps silmad lahti teeb, kohe tissi suhu toppinud, kui laps sööb korraliku koguse tahket toitu, siis ma arvan, et lähimal 2-3 tundi võiks tal kõht täis püsida, mitte poole tunni pärast rinda saada (vett said ka siis juba). Kui laps korraks teeb häält, ei tähenda see, et ta tahab rinda jne. Mõlemal lapsel on kaal olnud korras koguaeg, terved ja energilised lapsed ja pole võõrutamiseks pidanud midagi sinepiga kokku määrima ega kinni teipima, sest pole lapsele harjutanud koguaeg rinnaotsas rippumist vaid toidukorra kaupa sain võõrutad.

Paljud tuttavad, kelle lapsed on väidetavalt tahtnud iga 1,5-2 h tagant süüa (ma ise kahtlustan, et lapsed tahtsid tegelikult magama), on hiljemalt lapse 7.-8. elukuul väsimuse tõttu hakanud tasapisi RPA-d andma, algul ainult õhtul, siis nt keset päeva jne.

Ka siit foorumitest võib lugeda, te emad on nõutud, sest panevad lapse iga 1-2 h rinnale aga laps rahutu nagu piima poleks ja teised emad siis oma kogemusest soovitavad, et pane harvem rinnale! Ma ei tea, mida need ämmakad küll mõtlevad oma soovitustega. Lihtsalt kurnavadki emad ära ja ajavad paanikasse.

See kuldne kesktee on ikka seal nõuka-aja ja tänapäevaste soovituste vahel

Minu laps sündis õhtul ja mäletan, et olin ka segaduses juba esimesel ööl. Nimelt olin loengus kuulnud, et see on täiesti normaalne kui laps esimesel ööl/päeval pikalt magab, puhkab temagi sünnitusest. Kui olin beebiga perepalatisse jõudnud loeti mulle sõnad peale, et iga kahe-kolme tunni tagant lapsele süüa annaksin. Laps oli esimesel ööl nii unine ja ei tahtnud üldse süüa. Käisin veel öösel valvearstilt küsimas, et mida siis teha. Tema soovitas laps kasvõi kraani alla panna ja veega äratada. Mina seda siiski ei teinud. Üritasin aeg-ajalt süüa anda ja olin seetõttu ise ka suht magamata. Edaspidi panin u kuu aega äratuskella u 3,5-tunni vahega helisema ja seda kahel põhjusel. Esiteks, et laps ilusti kosuks ja teiseks, sage imetamine tekitab rohkem piima. Kartsin, et kui toitmine on kaootiline, siis piima korralikult ei teki ja tuleb piimapais ja põletik jms jamad.  Õnneks laps kasvas ilusti ja piimapuudust ka ei olnud. 🙂

Kas te teate yldse, miks päris pisikest peab äratama alguses? Kui veresuhkru tase liiga madalaks läheb, siis ta ei suuda enam ise ärgata ja te arvate, et ta magab, tegelikult juba pm koomas. Minule haiglas seletati nii ja inimkatseid teha ei julgenud.

Minu lapsel olid esimesel elukuul kaalu- ja rinnaga toitmise probleemid. Isegi lastehaiglas olime seetõttu. Ja sealne arst ütles, et kui laps on sünnikaalu taastanud (meil jõudis see alles 24. elupäeval), siis enam öösel äratada pole vaja. Prolaktiini- ja nõudluse-tootmise teooriad on ilusad küll, aga mul hakkas laps kahe ööpäeva jooksul sõna otseses mõttes 2 korda rohkem rinnast piima välja imema kohe, kui mõlemad öösiti magada saime (kusjuures hakkaski sööma 6-7 korda ööpäevas, seejuures summaarne ööpäevane rinnapiimakogus kasvas 2 päevaga 2 korda ja laps hakkas kiirelt kosuma, nii et sain muudel meetoditel lisaks pakkumise lõpetada).

Ja nii saategi need närvilised mitte magada oskavad imikud, kelle yle siin hiljem kurdate (“appi, olen hullumas, mu aastane ärkab öosel 8 korda’).

Kui laps on terve ja puudeta, pole äratamiseks mingit põhjust.

Haige lapse puhul muidugi teine asi.