Teema: Ootamatult alanud lugu seotud mehega

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Olen teemaalgataja.
Lugesin tagasisidet, mis enamuses siiski tauniv. Jah, suhtleiselt mõistetav, teatud piirini. Olukord on alles väga noor ja ma ei ole veel saanud piisavalt informatsiooni, mille põhjal oma seisukoht välja kujundada ja sellega välja tulla. Ka see, et siia kirjutasin, on üks samm selles suunas.
Veelkord – mina ei ole abielus, mina ei peta kedagi, ma ei ole omaalgatuslikult selliseid samme astunud, mis praeguse olukorra tekitasid – seda tegi mees. Ma ei tea, kas keegi Teist on taolist kirge tundnud, mis kaotab justkui kogu ülejäänud maailma neiks hetkeiks ja on lihtsalt nii tugev, et ei ütlemiseks tuleks astuda üle iseenda. Kas ma peaksin seda tegema? Mina vaba inimesena? Kas see ei peaks mitte selle osapoole asi olema, kes on seotud? Me kõik oleme isekad. Ja ma pole mingi moraalivaba l#ts, nagu keegi siin lajatas. Siiamaani olen pikaajalises kooselus olnud ja vaid napi aja üksinda.. Ma olen inimene oma vajadustega. Mulle on palju lähenemiskatseid tehtud, aga mitte igaühega ei teki seda \”miskit\”, miks just tolle mehega tekkis – ma ei tea.
Ja ma ei tea ka, mida nüüd edasi otsustan. Püüan kuidagi teada saada tema seisukoha. Kuidas, jälle ei tea. Püsiarmukeseks olemine ei tundu tõesti just unistuste positsioonina.. samas kui ma suudan tunded toimuvast lahus hoida.. kuniks ma leian inimese, kellega luua tõsine suhe..
Jube kerge on hukka mõista. Kas ka siis oleksid siinsed vastajad sama resoluutsed kui ennast ühel päeval samast situatsioonist leiaks? Keegi kunagi ei tea, mida elu järgmiseks toob.
Jah, ma mõistan hukka, et mees on abielu kõrvalt teinud otsuse lubada endale kõrvalsuhteid/suhet. Kuid praegu ei tea ma ju veel mitte midagi põhjustest. Mis on temapoolne põhjendus, et nii on läinud. Abielus on ju samuti kaks inimest. Alati ei ole must ja valge: mees halb ja naine hea. Ja see pole õigustus. See on lihtsalt fakt elust. Seega, tahaks ikkagi loota, et räiget sõimu minu suunas rohkem ei lenda. Pole ma mingi väärtusetu lipakas, vaid hetkel sattunud taolisesse olukorda.
Mees on minust mõned aastad noorem.[/tsitaat]
no aga oled ikka küll moraalivaba ju! ära püüagi end valgemaks rääkida kui asi on. sa oled selle looga seotud ja vastutad samuti. olukorra tõeline teadvustamine oleks esimene samm, mida ma sinu olukorras teeksin.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Olen teemaalgataja.
Lugesin tagasisidet, mis enamuses siiski tauniv. Jah, suhtleiselt mõistetav, teatud piirini. Olukord on alles väga noor ja ma ei ole veel saanud piisavalt informatsiooni, mille põhjal oma seisukoht välja kujundada ja sellega välja tulla. Ka see, et siia kirjutasin, on üks samm selles suunas.
Veelkord – mina ei ole abielus, mina ei peta kedagi, ma ei ole omaalgatuslikult selliseid samme astunud, mis praeguse olukorra tekitasid – seda tegi mees. Ma ei tea, kas keegi Teist on taolist kirge tundnud, mis kaotab justkui kogu ülejäänud maailma neiks hetkeiks ja on lihtsalt nii tugev, et ei ütlemiseks tuleks astuda üle iseenda. Kas ma peaksin seda tegema? Mina vaba inimesena? Kas see ei peaks mitte selle osapoole asi olema, kes on seotud? Me kõik oleme isekad. Ja ma pole mingi moraalivaba l#ts, nagu keegi siin lajatas. Siiamaani olen pikaajalises kooselus olnud ja vaid napi aja üksinda.. Ma olen inimene oma vajadustega. Mulle on palju lähenemiskatseid tehtud, aga mitte igaühega ei teki seda \”miskit\”, miks just tolle mehega tekkis – ma ei tea.
Ja ma ei tea ka, mida nüüd edasi otsustan. Püüan kuidagi teada saada tema seisukoha. Kuidas, jälle ei tea. Püsiarmukeseks olemine ei tundu tõesti just unistuste positsioonina.. samas kui ma suudan tunded toimuvast lahus hoida.. kuniks ma leian inimese, kellega luua tõsine suhe..
Jube kerge on hukka mõista. Kas ka siis oleksid siinsed vastajad sama resoluutsed kui ennast ühel päeval samast situatsioonist leiaks? Keegi kunagi ei tea, mida elu järgmiseks toob.
Jah, ma mõistan hukka, et mees on abielu kõrvalt teinud otsuse lubada endale kõrvalsuhteid/suhet. Kuid praegu ei tea ma ju veel mitte midagi põhjustest. Mis on temapoolne põhjendus, et nii on läinud. Abielus on ju samuti kaks inimest. Alati ei ole must ja valge: mees halb ja naine hea. Ja see pole õigustus. See on lihtsalt fakt elust. Seega, tahaks ikkagi loota, et räiget sõimu minu suunas rohkem ei lenda. Pole ma mingi väärtusetu lipakas, vaid hetkel sattunud taolisesse olukorda.
Mees on minust mõned aastad noorem.[/tsitaat]

Kui abielu on halb, siis lõpetatakse see ja luuakse alles siis uus suhe. Seega jah, kõrvalttpanija on 100% halb.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Olles palju selliseid olukordi pealt näinud (olen avaliku elu tegelase abikaasa) soovitan sulle soojalt: lippa nii kiirelt vastassuunas kui suudad.

Muidugi ei veena minu sõnad sind praegu. Kui sind poole aasta pärast maha jäetakse, on sul veel väga hästi läinud – kui välja arvata hingehaavad ja paratamatu usaldamatus ja kibestumus meeste suhtes, mis sellega kaasneb. See mees võtab sinult sinu värskuse, (heas mõttes) naiivsuse, süütu meele, puhtuse. Esimene kirglik suhe tegelikult märgistab inimese tihti kogu eluks, ja sinust ei saa enam terve psüühikaga, usaldusvõimelist inimest.
Kui sul läheb kehvemini, siis leiad end 15 aasta pärast ikka veel \”püsiarmukesena\”, millega sa oled juba leppinud, vaatamas pealt selle mehe väliselt õnnelikku pereelu ja arvukaid paralleelseid naissuhteid, sina aga istud ja ootad… sest sa ju \”armastad\”.

Sellised mehed on tihti küünilised ärakasutajad, kes ei astu sammu tagasi millegi ees. Avaliku elu tegelased on thithi nartsissistliku/histrioonilise taustaga, mis ühest küljest teebki nad väliselt nii võluvaks (kuigi see on väga pinnapealne) ning annab neile hoolimatust teiste suhtes, mida on läbi löömiseks vaja. Nad ei olegi nii põhimõttelielt kurjad, kuivõrd lihtsalt haiglaslikult enesekesksed (mis ei takista neil väga veenvalt väga hoolivat esitada, kui neil seda enda eesmärkide saavutamiseks vaja on). See on isiksuseomadus (või isiksusehäire, kui soovid). Noorel naisel aga ei ole tihti veel niisugust rikutust, et ta seda uskuda suudaks. Ikka arvab ta, et \”mina olen talle just see õige\” – ja just seda selline mees sulle ka sisendab. Sisuliselt müüd sa oma elu ära lepalehtede eest, ja tihti ei suuda seda endale tunnistada ka hiljem. Sest mida rohkem oled ennast sellesse suhtesse investeerinud, seda raskem on tunnistada, et investeering on kaotatud. Seega klammerdud väiksemategi lootuskiirte külge, ja teed seda siis juba täiesti omast algatusest, mees ei pea isegi pingutama.

Ära unusta vana ütlust: ei ole olemas midagi püsivamat kui ajutised lahendused. Kui sa ikkagi otsustad ennast odavalt müüa, siis ära ütle, et me sind ei hoiatanud, eks.

Muide, kas sa pole mõelnud, et selle asemel, et otsida õnne karismaatilistest avaliku elu tegelastest, võiks ehk tunnetada iseenda väärtust, õppida, töötada ennast üles ja saada ise avaliku elu tegelaseks, keda meeldivad noormehed taga ajama hakkavad?

Samuti ei nõustu ma sinu arvamusega, et sina ei peta kedagi. Petad küll – sa oled teadlikult suhtes inimesega, kes on seotud teise inimesega. See on autunde vastu.[/tsitaat]

alati on võimalus, et mees jätab ka oma abikaasa ja läheb armukesega edasi. kui mõelda kasvõi tootside peale, siis pole see üldse võimatu:) lõpuks on ikkagi selle \”avaliku elu tegelase\” naine see, keda rikutakse ja odavalt maha jäetakse. imelik, et alati need abielunaised ennast paremaks peavad, kuigi nemad on ju tegelikult need, keda koheldakse kui jalamatti, kelle kõrvalt ei pea mees paljuks käia vahetevahel, kui mitte tihti, hoopis teise naise juures. ja mõistagi ei käiks ta seal, kui see teine naine midagi väärt ei oleks. olgem ausad- niisama tühjendamas nagu siin mõni väidab, võib mees käia suvalise naise juures, kelle ta kuskilt klubist vms kohast üles korjab, aga kui asi muutub juba püsivamaks ja ühe-sama juures hakatakse käima korduvalt, siis ilmselgelt on seal taga ka midagi muud kui lihtsalt kepp.

mina ei süüdista teemaalgatajat. keegi meist pole kaitstud selle eest, et ise kunagi samas olukorras poleks. ükskõik kas siis selle mehe abikaasana, keda petetakse või armukese endana või armukesepidajana. never say never. ja tundeid paraku ei saa sundida, kui need tekivad, on inimesed paljukski võimalised, mille kohta muidu ütleks, et \”issand ma ei teeks sellist asja kunagi!\”. lihtsalt teemaalgatajale soovitaksin väga väga sügavalt asja üle järele mõelda ja mehe käest eelkõige uurida, mis värk tal mitte sinuga, vaid just oma naisega kodus on. kui peres on ka lapsed, siis mõtle sellele, et kannatajaid on rohkem kui üks. abielu võib ju nö läbi olla, aga lastega on asi palju keerulisem. see on lõpuks see, mis loeb.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Olles palju selliseid olukordi pealt näinud (olen avaliku elu tegelase abikaasa) soovitan sulle soojalt: lippa nii kiirelt vastassuunas kui suudad.

Muidugi ei veena minu sõnad sind praegu. Kui sind poole aasta pärast maha jäetakse, on sul veel väga hästi läinud – kui välja arvata hingehaavad ja paratamatu usaldamatus ja kibestumus meeste suhtes, mis sellega kaasneb. See mees võtab sinult sinu värskuse, (heas mõttes) naiivsuse, süütu meele, puhtuse. Esimene kirglik suhe tegelikult märgistab inimese tihti kogu eluks, ja sinust ei saa enam terve psüühikaga, usaldusvõimelist inimest.
Kui sul läheb kehvemini, siis leiad end 15 aasta pärast ikka veel \”püsiarmukesena\”, millega sa oled juba leppinud, vaatamas pealt selle mehe väliselt õnnelikku pereelu ja arvukaid paralleelseid naissuhteid, sina aga istud ja ootad… sest sa ju \”armastad\”.

Sellised mehed on tihti küünilised ärakasutajad, kes ei astu sammu tagasi millegi ees. Avaliku elu tegelased on tihti nartsissistliku/histrioonilise taustaga, mis ühest küljest teebki nad väliselt nii võluvaks (kuigi see on väga pinnapealne) ning annab neile hoolimatust teiste suhtes, mida on läbi löömiseks vaja. Nad ei olegi nii põhimõtteliselt kurjad, kuivõrd lihtsalt haiglaslikult enesekesksed (mis ei takista neil väga veenvalt väga hoolivat esitada, kui neil seda enda eesmärkide saavutamiseks vaja on). See on isiksuseomadus (või isiksusehäire, kui soovid). Noorel naisel aga ei ole tihti veel niisugust rikutust, et ta seda uskuda suudaks. Ikka arvab ta, et \”mina olen talle just see õige\” – ja just seda selline mees sulle ka sisendab. Sisuliselt müüd sa oma elu ära lepalehtede eest, ja tihti ei suuda seda endale tunnistada ka hiljem. Sest mida rohkem oled ennast sellesse suhtesse investeerinud, seda raskem on tunnistada, et investeering on kaotatud. Seega klammerdud väiksemategi lootuskiirte külge, ja teed seda siis juba täiesti omast algatusest, mees ei pea isegi pingutama.

Ära unusta vana ütlust: ei ole olemas midagi püsivamat kui ajutised lahendused. Kui sa ikkagi otsustad ennast odavalt müüa, siis ära ütle, et me sind ei hoiatanud, eks.

Muide, kas sa pole mõelnud, et selle asemel, et otsida õnne karismaatilistest avaliku elu tegelastest, võiks ehk tunnetada iseenda väärtust, õppida, töötada ennast üles ja saada ise avaliku elu tegelaseks, keda meeldivad noormehed taga ajama hakkavad?

Samuti ei nõustu ma sinu arvamusega, et sina ei peta kedagi. Petad küll – sa oled teadlikult suhtes inimesega, kes on seotud teise inimesega. See on autunde vastu.[/tsitaat]
mina arvan, et paremini polekski saanud asja analüüsida. lisaks vana prantslaste tõdemus, et kui armukesest saab abielunaine, jääb armukese koht ju vabaks … elus ei suudaks mina usaldada sellist meest.

kui suudad võtta vabalt mehe valelikku loomust, kui suudad rahulikult asetada end praeguse abielunaise asemele ja leida, et kõik on ju korras, siis anna muidugi minna. elu on lihtsalt näidanud, et väga vähe nii alanud armulugusid lõpevad elukestvas õnneuimas. palju, palju rohkem on neid, mis lõpevad purunenud südamete ja muttatallatud tunnetega. no ja kui sa hiljem leiad, et küünlad olid mängu väärt, kes siis saab ütelda, et tegelikult polnud. kõrvalseisjate arvamus loeb vähe, kui sa ise end peeglist suudad vaadata.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Sedasamastki et: mitte \”küünlad olid mängu väärt\”, vaid mäng oli küünlaid väärt\” :). küllap oli näpukas, ma niisama :).
[/tsitaat]
uijah, muidugi. tänud.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]et tundeid ei saa sundida, aga oma tegude eest on võimeline iga täiskasvanud inimene vastutama. Kas sa annad tunnetele voli või mitte, see on inimese otsus, mitte et lihtsalt juhtub, midagi ei juhtu lihtsalt kui ise ei tee.
Mina ei suuda mõista naisi, kes abielus mehi jahivad, kuna ma olen ise abielus ja mees mul selline mehelik ja naistelemmik, et on juba ära tüüdanud neid naiste tema ümber tiirlemisi vaadata, läheb näiteks kuhugi õhtul välja sõpradega vms. ja tuleb tagasi ja näitab mulle jälle naiste visiitkaarte jne., naised kus teie eneseväärikus on, lausa ise topite ennast külje alla, jooksete järgi ja jagate lõdvalt oma kontakte. See teemaalgataja on ju elav näide omaenese mahlas ja mõtetes viibivast igavlevast naisterahvast, kes enda arvates on mehe ära võlunud.
Ausõna naised tehke oma valikud vabade meeste hulgast.[/tsitaat]

Nende meeste sõnul on nende abielu formaalsus, nad on ainult laste pärast koos, magavad eraldi, naine ei mõista neid jne.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]et tundeid ei saa sundida, aga oma tegude eest on võimeline iga täiskasvanud inimene vastutama. Kas sa annad tunnetele voli või mitte, see on inimese otsus, mitte et lihtsalt juhtub, midagi ei juhtu lihtsalt kui ise ei tee.
Mina ei suuda mõista naisi, kes abielus mehi jahivad, kuna ma olen ise abielus ja mees mul selline mehelik ja naistelemmik, et on juba ära tüüdanud neid naiste tema ümber tiirlemisi vaadata, läheb näiteks kuhugi õhtul välja sõpradega vms. ja tuleb tagasi ja näitab mulle jälle naiste visiitkaarte jne., naised kus teie eneseväärikus on, lausa ise topite ennast külje alla, jooksete järgi ja jagate lõdvalt oma kontakte. See teemaalgataja on ju elav näide omaenese mahlas ja mõtetes viibivast igavlevast naisterahvast, kes enda arvates on mehe ära võlunud.
Ausõna naised tehke oma valikud vabade meeste hulgast.[/tsitaat]

No nii \”lambist\” need naised neid visiitkaarte ka nüüd jagama ei hakka, mees on eelnevalt ikka vastavalt käitunud. Sul on see tüüpiline õigustava naise hoiak, et enda mees on õige poiss, aga kurjam, need lipakad…Ma ei kujutaks ette, et abikaasa tuleks mulle nina alla mingite võõraste naiste visiitkaartidega- labane ja hale.

elu on väga karm ja igaüks peab oma heaolu eest ise seisma.
head ja normaalsed mehed on pea alati juba suhtes, vabu peaaegu polegi. alates mingist vanusest on vabad mehed kõik puudulikud.
kui tahad head meest, tuleb see teiselt naiselt lihtsalt üle lüüa, sest teadagi on mehi maailmas üldse vähem, kui naisi.

(ma ise pole kunagi armuke olnud ja pole ka kelleltki meest välja petnud, aga minu mees pandi pihta küll)

Teemaalgataja, miks sa füüsilisel tasandil jatkata ei soovi? Mis mõttes oled mõtlema hakanud, kas kõik on õige!? muidugi on kõik õige, aga tehke kohe kolmandal nädalal laps, siis olete juba 18 a. kindlasti seotud!

Mina nimetaksin sind kasutatud kondoomiks, tühi kest, kellel ei ole väärtust.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]elu on väga karm ja igaüks peab oma heaolu eest ise seisma.
head ja normaalsed mehed on pea alati juba suhtes, vabu peaaegu polegi. alates mingist vanusest on vabad mehed kõik puudulikud.
kui tahad head meest, tuleb see teiselt naiselt lihtsalt üle lüüa, sest teadagi on mehi maailmas üldse vähem, kui naisi.

(ma ise pole kunagi armuke olnud ja pole ka kelleltki meest välja petnud, aga minu mees pandi pihta küll)[/tsitaat]Väga piinlik on sellist juttu lugeda. See ei ole isegi enam ida-eurooplase jutt, see on juba \”kolmas maailm\” ehk arengumaa. Täpsemalt, isegi paljudel kolmanda maailma riikide naistel on rohkem eneseväärikust ja sisemisi väärtusi kui sellise jutu rääkijal.

Mingisugune naistevaheline solidaarsus võiks ikka ka eksisteerida, et ei tehtaks teisele naisele seda mida sa ei taha, et sulle tehtaks. Sina ise ju alustasidki seda afääri, meest oma sõbranimekirja lisades, teades samal ajal et tal on perekond. Ise andsid talle rohelise tule, et oled saadaval, ainult natuke moosida vaja. Mõne aja pärast oled murtud südamega maha jäetud, siis tuleb küll \”must-valge\” moraal meelde: \”mina armusin temasse, aga tema leidis endale teise\”, (ilmselt juba sajaseitsmenda).

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Teda sõbranimekirja lisades ma ei teadnud, et tal perekond on, sellepärast lisasingi, et rohkemat teada saada. Ja kui selgus, et on, siis tegingi otsuse, et mees on hõivatud ning las jääb.
Tema oli see, kes kontakti otsima hakkas.

Jah, nüüdseks on tõesti asjad läinud kaugemale kui kumbki meist planeeris. Mina vähemalt ei ole asjade sellist kulgu planeerinud.
Ma ei tulnud selle pealegi, arvasin, et piirdub flirdiga, hiljem, et jääb üheks ööks..

Et ei teeks teisele naisele seda, mida ei taha endale? Too naine pole ju ometi minu abikaasa?! Minu jaoks on ta võõras inimene. Pole kunagi kohtunud, pole aimugi, millise inimesega on tegu. Ma ei oska asju nii mustvalgelt vaadata, ega tahagi.

Ja ka siis kui olengi \”murtud südamega maha jäetud\”, oskan ma omaenda otsuste eest vastutada ja endale aru anda, et kõik oli meie vahel vabatahtlik ja kestab ka sama kaua, kuniks see mõlemale poolele sobib.

Inimesed leiavadki enda kõrvale \”teisi\” kui nad selleks vajadust tunnevad. Kui omavahel on kõik hästi ja kõigil tasanditel ok, siis ei ole mingit vajadust kolmandate, neljandate või viiendate osapoolt järele. Juhul muidugi, kui tegemist pole just patoloogilisega.. Niimoodi arvan mina.

Kui minu asemele teine leitakse, järelikult ei toiminud meil enam. Minu meelest loogiline. Kui tema mulle enam ei paku seda, mida vajan, ma ju samuti valin endale uue kaaslase. Kas see peaks kuidagi teisiti käima – et me ei sobi (enam), aga ei, uut kaaslast ei tohi mingil juhul lubada?!

See lugu leiab oma lahenduse ajaga.
Siis, kui olukord on selginenud. Hetkel on nii, nagu on. Mina teda ei \”kanguta\”. Aga ust tema ees ka ei sulge. Küll aga teen ma seda siis, kui mehe poolt tuleb selge sõnum, et abikaasaga on suhted suurepärased ja see mis minuga, on teisejärguline. Selliseks asjaks pean ma endast liiga palju lugu. Hetkel sellist seisukohta avaldatud ei ole.
[/tsitaat]

Ei ole see elu kullake nii must- valge. Küll tuleb aeg, kus oma rohtu saad omal nahal maitsta, ehh.

Aga, mis tunne on muidu selline väljaheite punkt olla? Tasuta madrats!

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Jäägu sulle sinu tõde, eelmine kommenteerija. Väljendid mida kasutad on piisavalt labased, et peegeldada sinu hingeelu.

Mina tean ise päris hästi, kes ma olen.
Võin pisut valgustada ka:
30.ndates edukas, haritud naine. Iseseisev nii majanduslikus kui ka muus plaanis.
Ambitsioonikas, ettevõtlik, rõõmus ja positiivne. Ja see pole mõeldud kelkimisena, vaid see lihtsalt on nii.

Vaatamata kõigele.

Rohkem mõistmist inimesed.
Ja vähem lahterdamist.

[/tsitaat]

Lapsik tekst 30 a. inimese kohta! 30 a. peaks juba täpselt teadma, mida elult tahab. Sina arutled naiivselt, mida 2 nädalane suhe tähendab.

Muideks 30.ndates haritud naine annab aru oma tegudele. Mida sina teed? Lihtsalt mees tuli sinu ellu, sul kohe käed-jalad laiali ja kõik. Kuule inimene kasva ükskord juba suureks.

Minule näed iva ei avane, mis sa oma looga nüüd öelda soovid! otsid lohutust või mida?

Tänan muretsemast, minu hingeeluga on kõik hästi, kaks jalga kogu aeg maa peal! Ma ei salli lihtsalt rumalaid inimesi!

Ära kuula teisi.
Tee just nii, nagu õigeks pead.

See on sinu õnn või sinu õppetund.

Naudi.