Natuke tausta:
Minu mehel oli kunagi suhe, millest sündis laps. Õige varsti mindi lahku, väidetavalt naise ringitõmbamise tõttu. Miks väidetavalt – sest mina olen kuulnud ainult ühe osapoole juttu ja ei taha selle kohtunik olla, kas oli nii või 100% ikka päris ei olnud ka.
Naine kolis lapsega teisse Eesti otsa, kui laps oli ca kahene. Isale last ei näidanud, ei aidanud ka isa kohtus käimised hooldusõiguse saamiseks, kohtumiskordadest ema kinni ei pidanud ja last lihtsalt isale ei andnud. Kohtumise nädalavahetustel sõitis kodunt ära jne. Kohtutäitur laiutas käsi. Olgu siinkohal öeldud, et alimente on mees alati vabatahtlikult ca 1,5 kordses miinimumi summas lapse ema kontole maksnud. Ilma kohtuotsuseta. Laps oli ja on totaalselt ajupestud, viimastel aastatel on mehel siiski õnnestunud lapsega rohkem suhelda, kuid oli ja on näha, et tüdruk on suhelnud eelkõige lootuses saada nänni ja meelelahutusi Tallinnas isa kulul. Isa on aga meeleheitlikult igast lapsega koos olemise võimalusest kinni haaranud. Ja täiesti arusaadavalt.
Olen mehega 7 aastat koos ning olen suhete mõningast arenemist, st kohtumiste sagenemist kõrvalt jälginud ja ikka lootnud, et läheb paremaks.
See tüdruk on nüüd 12-aastane. Ja on juhtunud suur õnnetus – lapse emal on diagnoositud viimases staadiumis vähk ja emale üle paari kuu ei lubata. Kuna teisi sugulasi ei ole eriti ja lapsel on ju isa olemas, siis on loogiline, et last kasvatab isa.
Tüdruk on nüüd kolm nädalat olnud meil. Ema on tal siin Tallinnas haiglas. Ja see, mis toimub, on täiesti väljakannatamatu. Tüdruk on totaalne manipulaator ja väljapressija. Algas sellest, et esimesel nädalal nõuti remonti toas, kohe suure kisa ja skandaaliga, et isa ei hooli. Olgu öeldud, et ta sai oma kasutusse külaliste toa, mis on korraliku remondiga, tõsi, mitte noortepärane, aga korralik ja karjuvat vajadust remondi järele ei ole. Mööbel samuti kõik olemas. Seda nõutakse ikka ja jälle õhtuti, et sellises toas ei ole võimalik elada.
Küll nõutakse, et meie lapsed (2-a ja 4-a) õhtuti elutoas ei siiberdaks ja ei vinguks, sest see häirib. Laste mäkerdamine toiduga (ikka juhtub ju) pidi olema nii rõve vaadata, et meiega koos ei kõlba söögilauas olla.
Küll on teda vaja transportida kooli hommikul(bussiga 4 peatust) küll haigalsse ema juurde (mitte üle 30 minuti bussiga). Jne jne jne.
Kõige juurde käib meeletu vingumine ja ebatsensuursed väljendid.
Me oleme mehega täiesti nõutud. Ühest küljest – vane laps, ta ema on suremas, ta on taritud täiesti uude keskkonda, uude linna, uude koju, uude kooli, lisaks isale, kes temaga väga lähedane ei ole, elab ta nüüd koos \”isa uue nõiaga\” (nii on ta mulle öelnud) ja \”kahe nähvitsaga\”. Ja aega olukorraga harjuda on tal olnud 3 nädalat, kõige hullem on alles ees.
Teisest küljest – meie elu on põrgu. Ma ohkan kergendatult, kui tüdruk hommikul uksest välja läheb, ja loodan, et mu hobusekannatus ei katke, kui ta koju laekub. Mees ütleb, et ei taha õhtuti koju tullagi.
Ma usun südamest, et ta ei ole paha laps, ma saan aru, et tal on raske ja ainus, kuidas ta suudab oma frutsratsiooni kuidagi väljendada, on see väljakannatamatu käitumine meiega. Ma saan aru, et tema on laps, mina täiskasvanu.
Aga kuidas teda aidata?
Karistada – see tekitaks veel suurema trotsi. Lasta olla – meie närvid on varsti nii krussis, et meil on mitu märatsevat pereliiget ühe asemel.
Oeh, pikk jutt sai. Igasugune nõu teretulnud.
