Teema: Õpetaja kiusab last

Kõigepealt pöörduda kooli tugispetsialistide ja juhtkonna poole. Arutate olukorda. Milles see kiusamine seisneb, kas sinu laps on ainuke ja kas see ikka on päris nii, nagu laps räägib.
Mida ütleb õpetaja?
Võid suhelda ka teiste vanematega – kas keegi veel samalaadse kogemusega. Kui on, siis hakkate ühiselt asju ajama ja üldjuhul lapsevanemate ühispöördumise puhul lõpuks õpetaja vahetatakse välja (pärast paari uut võimalust).
Koolisiseselt saab ju ka klassi vahetada (kui on selline paralleel, kus kõnealune õpetaja tunde ei anna).
Kahjuks sinu näite puhul ei saa mingit paremat nõu anda, sest sellise situatsiooni puhul sõltuvad võimalused olukorrast ja selle detailidest. Pole ka välistatud, et tegelikult kiusamist ei toimugi, laps lihtsalt tõlgendab nõudlikkust vms ahistamisena. Väga tüüpiline teismeliste puhul.
Ja kui ikkagi kiusatakse ja kooli juhtkond ei aita, vaid moodustab ringkaitse, siis tulebki kooli vahetada. See on vast parem, kui tablette (misiganes täpsemalt) sisse ajada. Küll aga kui tegemist ei olnud kiusamisega, jätkub probleem ka uues koolis, sest kahjuks “kiusavad” õpetajad lapsi igal pool.

Mis sellele väidetavale kiusamisele eelnes? Lihtsalt võttis kätte ja lambist hakkas kiusama? Räägi ikka kogu lugu ära!

Praegu on ju lapsed koduõppel, kuidas see kiusamine väljendub?

Viimasel ajal on ajakirjanduses avaldatud massiliselt pedagoogide poolt kirjutatud artikleid halbadest lastest ja halbadest vanematest. Pedagoog õpetab ajalehes lapsevanemaid, et kui laps peaks kodus koolist midagi negatiivset rääkima, siis tuleb lapse jutt maha teha. Seda varianti, et uurida pisut lähemalt, millega siis ikkagi tegu, vestelgu õpetajaga või teiste lapsevanematega, ta üldse välja ei pakugi.

Avalikkusele püütakse praegu nui neljaks tekitada mulje, et kõik lapsevanemad reeglina on ükskõiksed, halvad, igas probleemis on alati süüdi ainuüksi kodu. Sellise ühekülgse jutu tulemusel on lapsevanemad nii ära hirmutatud, et ei juleta enam üldse oma lapse eest välja astuda. Selline kreenis olukord muudab teise osapoole võimu absoluutseks ja tekitab juurde võimalusi, kus üks osapool saab teise kallal karistamatult teha, mida tahab. Paraku on inimeste seas ka neid, kes ei ole heatahtlikud, ja õpetajagi on inimene. Mitte kellegi kätte ei tohiks anda piiritut võimu, kuna siis hakkab tihtipeale just sellele ametipostile koonduma endisest rohkem neid, kes otsivad kohta ametiseisundi kuritarvitamiseks ega pole sisimas huvitatud oma ameti tõeliste eesmärkide täitmisest (nt sotsiaaltöötajad, õpetajad jt).

Räägin seda kõike omade kogemuste põhjalt. Minu lapse esimeseks õpetajaks sattus just seesugune inimene ja siiani tunnen valusat kahetsust, et oma lapse üldse sellesse kooli panin – tolle õpetaja pärast. See õpetaja võttis nii lastelt kui vanematelt usu ja usalduse oma ametisse. Ehkki olime – nii lapsed kui vanemad – alguses ülipositiivselt meelestatud ja igati koostööaldis, ning lapsed ei julgenud pikka aega rääkida, mis neil tundides tegelikult toimub – sest vanemad ise olid ju kodus lastele pähe tampinud, et õpetaja on püha isik ja tema peale ei tohi “kaevata”.

Kukkumine sellest sinisilmsest usaldusest oli valus. Kui tollele “õpetajale” enam ei piisanud klassis tehtavatest tempudest, millele keegi ei reageerinud, siis liikus ta edasi, sõlmides ühe lapsevanemaga sõbralikud suhted (teiste vanematega ta ei suhelnudki) ning saades selle lapsevanema kaudu ligipääsu lapsevanemate privaatsele meililistile. Hakkas salaja lugema lapsevanemate omavahelist kirjavahetust ja kui temale tundus (sic!), et keegi vanem ei kirjuta koolielust ainult ülipositiivselt, siis hakkas ta seda vanemat ja ta last kiusama. Näiteks helistas Sotsiaalkindlustusameti lastekaitseametnikele ja esitas neile väljamõeldud või tugevasti liialdatud valekaebuseid. Pere sattus lastekaitseametnike uurimise alla, menetlus kestis kuude viisi ja pere pidi hakkama tõestama, et nad pole kaamelid. Lõpuks tõdeti need kaebused ametlikult valekaebusteks, st mitte mingit tõde nende tagant keegi ei leidnud. Ent pered olid õpetaja valekaebuste tõttu viidud tõsisesse kriisi, võrdub ju lastekaitseuurimine kriminaaluurimisega ja on sellest veelgi hullem tegelikult.

Või kui aineõpetaja esitas tublimad õpilased olümpiaadile, siis too klassijuhataja keelas selle ära otsitud põhjendusega, et lastel polevat lubatud koolis ühestki tunnist puududa, lubades olümpiaadil osalejatele panna kirja “põhjuseta puudumise”. Ometi olid lapsed mitte popitamas, vaid kooli au kaitsmas? Samas klassi rikkurite lapsed tohtisid puududa koolist seoses lõputute puhkusereisidega lausa kuude kaupa, nende puudumist ei takistanud see õpetaja kunagi, vastupidi- käis nende kodus kohal neid pärast reisi ise õpetamas ja järele aitamas.

Lapsevanemate delegatsioon käis ka koolidirektori jutul, samuti käis direktori jutul ka lastekaitseametnik, ja nende kõikide mure sisuks oli tolle õpetaja ebaprofessionaalne ja pahatahtlik käitumine. Ent direktor hoolis vaid oma alluvatest, mitte lastest ja midagi ei muutunud.

Selle kõige ja saja muu põhjuse tõttu olid enamiku klassi laste ja vanemate suhted tolle õpetajaga algkooliosa lõpuks jõudnud ikka väga nugade peale juba. Jäeti ära planeeritud lõpupidu ja kõik muud üritused, kus oleks pidanud osalema ka see õpetaja, lihtsalt lõpetati klass vaikselt. Suvi läbi palvetasid kõik, et põhikooliosa uus klassijuhataja oleks päris õpetaja, mitte selline.

Tundub, et meie lootused täitusid – uus õpetaja on kontaktne, adekvaatne ja koostööaldis, ta kirjutab lapsevanematega nii eraldi kui ka klassi üldises meililistis, arutab nendega asju (mida eelmine õpetaja iialgi ei teinud). Ta ei tee laste ega lapsevanemate seljataga midagi ega kaeba nende peale kellelegi koolimajast väljapoolsele ametnikule. Super Õpetaja!!! Kõik on temasse kiindunud, teda hoitakse ja armastatakse. (Loodan südamest, et ei sõnu ära, ptüi-ptüi..!)

Tahtsin selle pika jutuga öelda, et tõepoolest ongi ka õpetajad inimesed ja vajadusel peab olema lubatud ka selle ameti esindajatele suunatud konstruktiivne kriitika. Ei ole nii nagu praegu üritatakse avalikkuses meile peale suruda, et negatiivse kogemuse taga saab 100% olla ainuüksi lapse või tema rumala ema-isa luulu ja ainult õpetajad on suured kannatajad. Tegelikult võib kiusamist esineda mõlemalt poolt. Vahe on vaid selles, et õpetaja selja taga seisab spetsialistide-ametnike armee, lapsevanem ja laps kui eraisikud on siin aga jäetud üksinda.

#3448057:

#3448032:

Tahtsin selle pika jutuga öelda, et tõepoolest ongi ka õpetajad inimesed ja vajadusel peab olema lubatud ka selle ameti esindajatele suunatud konstruktiivne kriitika.

Konstruktiivne kriitika on lubatud ja ma ei ole lugenud artiklit, kus seda oleks eitatud. Küll aga esineb ka õpetaja kiusamist, mõni lapsevanem lihtsalt saadab õpetajale pidevalt norivaid meile, ma arvan, et enamasti on ajalehtedest sellest juttu. Siin ei tohi sassi ajada kahte asja ja kummassegi äärmusesse minna. Ja see jutt, et lapsevanem ei tohi kooli kritiseerida, tuleb sellest, et lapse ees ei ole mõistlik õpetajat kohe maha tegema hakata. Sellega tekitatakse probleeme juurde. Kõigepealt tuleks suhelda õpetajaga, kooli juhtkonnaga, teiste klassikaaslastega, et uurida, mis probleem täpselt on ja millest tuli. Ja kui ikka on probleem, siis saab ikkagi teha vanemate ühispöördumise ja saab ka kooli hoolekogu võibolla aidata ja muidugi on võimalus ka pöörduda koolist kõrgemale (aga jällegi, see ei peaks olema kohe esimene samm). Ehk siis on oluline mõistlik olla ja arukalt tegutseda. Ei ole õpetaja püha lehm, aga enamik õpetajaid pole ka psühhoterroristid, samas- mõni õpetaja võib olla psühhoterrorist ja siis tuleb muidugi selle probleemiga tegeleda.

Mis oli Sinu kirjutise mõte? Ümmargune ametlik jutt, kuidas “tuleks” talitada. Kas ma oma eelmises kirjas siis ei toonud välja kõiki neidsamu Sinu nõuandeid, kuidas talitada – ja näitasin ka, et tegelikkuses need ei pruugi kahjuks üldse toimida. Sina soovitad suhelda teiste klassikaaslastega – tehtud! Sina soovitad pöörduda juhtkonna poole – tehtud! Sina soovitad koostada lapsevanemate ühispöördumine – tehtud! Sina soovitad pöörduda lõpuks, viimase võimalusena, koolist kõrgemalegi – tehtud! Tulemus??? Null, see õpetaja töötab seal koolis edasi. Õnneks on oma lapse klass nüüd põhikooli astmes ja temaga enam kokku ei puutu.

#3448138:

Kuidas kiusamine käib, käsib õppida?

Iseenesest on hea, et Sa ei tea õpetajapoolsest kiusamisest midagi. AGA kui ei tea, siis ei tasu ka niisama sõnu loopima tulla. Minu viieline laps muutus päevapealt ühe õpetaja jaoks halvaks lapseks, kui hakkas suhtlema lastega, kes polnud antud õpetaja soosikud. Antud lapsed polnud mingid liidrid või kiusajad, lihtsalt vaiksed ja aeglasema loomuga. Asi läks juhtkonnani välja, kiusamine lõppes.

Kiusamine on ikka päris õudne.
Meie pidime eesti keele tunnis (gümnaasiumi osa) püsti seisma ja selgitama, mida tähendab sõna üllas. Õnneks poiste kehka õps keeras sellele õpetajale kiirelt kotid taha ja sai tavapärase õppetööga edasi minna.

#3448904:

Juhtkonna poole on pöördutud, haridusministeeriumini välja. Abi ri ole. Kooli vahetada pole võimalik, sest siis peaks kolima. Laps keda õpetaja kiusab räägib enesetapust ja kedagi see ei huvita.

Aga kui laps räägib enesetapust, peaksid pöörduma temaga psühhiaatri poole. Kooli juhtkonnal on suva, et üks õpilane tahab end õpetaja mõnitamise pärast ära tappa? Ja kas üldse juhtkond midagi tegi, tunde külastas, õpetajaga vestles pärast pöördumist? Ma pöörduks uuesti ja ütlekski, milline olukord on, nimetaks kõik konkreeetsed kiusamisjuhud ja küsiks, mida on juhtkond probleemi lahendamiseks ette võtnud ja mida oleks võimalik edasi teha. Kui see on selle kooli ainus selle aine õpetaja ja paralleelklassi ka pole, siis ongi ehk võimalik jätta laps koduõppele kasvõi selles ühes aines- ja kui laps seda õpetajat nii väga kardab, leppida kokku, et käid koos temaga vastamas. Parem variant oleks muidugi ikkagi uus kool leida, kui muud moodi lahendust ei saa, aga kui elate kuskil laiade laante vahel ja ühtki muud kooli isegi ühistranspordisõidu kaugusel pole, siis jääbki ilmselt ainult see koduõppe variant. Kui nt piirkonnas oleks kasvõi pensionil sama aine õpetaja, siis saaks äkki korraldada kuidagi nii, et ka tema tegeleks selle koduõppega. Kui juba psühhiaatri juures ka käidud, siis on ehk väike lootus, et kool võtab olukorda ka tõsisemalt.

selge on see, et oma lapse eest tuleb seista, ega see ei olegi nii, et õpetaja mõtleb, et “vot nüüd kiusan teda”, tema usub võibolla siiralt, et kui lapselt ikka midagi kõvasti nõuda, siis see on väga õige tee õpetamisel ja tal pole aega märgatagi, kui halvasti võib see mõjuda. Endalgi on kogemusi, et ekooli tuleb ülesanne “vastata hundiratas” (eelmisel korral jäi vastamata, sest ei tulnud välja) ja kui sa seda ei oska, siis on “tore” küll seda kaaslaste silme all üha uuesti vastata. Ja ma usun, et see õpetaja isegi ei märganud probleemi enne kui ma lapsevanemana sellele “ülesandele” reageerisin, öeldes, et homseks hundiratast kuskilt välja ei võlu. Riigi tasemel räägitakse küll ilusti individuaalsete erinevuste arvestamisest, tegelikkuses on paiguti täpselt nii nagu vanasti, kes on erinev, see jääb hammasrataste vahele.

#3449380:

See lapse psühhiaatri abi vajavaks vormistamine on väga kahe otsaga asi.

Kui inimene tahab enesetappu teha, siis ta ju vajabki psühhiaatri abi. Siin pole asi ju selles, kellel on õigus või et õpetaja võidab, kui laps psühhiaatri poole pöördub. Siin asi selles, et inimene võib surnud olla, kui midagi ette ei võeta.

#3448138:

Kuidas kiusamine käib, käsib õppida?

Reeglina on see peamine kiusamise põhjus.
Lisaks ei oska õpetaja oma ainet anda, lapsevanem teab täpselt, kuidas töid hinnata tuleb ning tema jaoks pole mingit probleemi 25 kasvatamatut jõnglast ühe ainsa silmapilgutusega rahunema sundida…
Olen näinud igasuguseid lapevanemaid ja tavaliselt ikkagi õpetaja last ei kiusa, vaid on nõudlik, range, asjalik ja see tänastele vati sees hoitud titakestele ei istu.
Üks lapsevanem lubas mind suisa kohtusse kaevata. Mina ütlesin, et lasku käia – olen väga hea kirjeldaja ning võin anda tema lapse kohta kõige detailsema portree, lisaks võin printida ka ekoolis viimase nelja aasta erinevate õpetajate märkused (see on väga lihtne tegevus, kusjuures)., hinnetelehe jms.
Lisaks mainiksin kohtunikule ka selle, et teie lapsele oli vaja politseisse iseloomustust, kuna ta tekitas trennikaaslasele ühe rusikalöögiga sarnaluumurru.
Huvitval kombel ei läinud lapsevanem kohtusse….
Ja jättis mind üldse rahule.

Ega sellest, et laps psühhiaatri juures käib – ei pea kooli teavitama. Esialgu oleks hea, kui laps käiks psühholoogi juures ja psühholoog annaks oma kirjaliku arvamuse. kui sealt tuleb välja lapse probleemid õpetajapoolse kiusamisega – siis teavitaks sellest kooli ja järelvalvet teotavat ametnikku.
Samas teemaalgataja räägib mingitest tablettide söömisest – siis järelikult juba on arst midagi väljakirjutanud.