See lapse psühhiaatri abi vajavaks vormistamine on väga kahe otsaga asi.
Tihtipeale tekitab see, kui kiusatav ilusti hulluarsti juurde suunatud,
siis jääb ta elu lõpuni hulluarstide kliendiks või katkiseks hingeks nagunii – olenemata sellest, et ta ju “otsis abi”.
Vanem, kelle meelest on psühhiaater hulluarst vajab ise abi. Arvan, et probleem on vanemas, mitte õpetajas.
Tüüpiline. Ootasingi täpselt sellist stampvastust stiilis “Vanem, kes teeb nii või naa, vajab hoopis ise abi.” Ehk siis probleemi üritatakse pöörata alati lapsevanema poole. Mugav on siin tuua näiteid kuidas kellelegi lapsele olla politsei kutsutud ja kuidas probleemide ainsaks põhjuseks saab olla ainult õpilase laiskus. Minu näited olid kõik sootuks teisest vallast, aga need jäeti kiirelt tähelepanuta, kuna nad ei sobitu trafaretsesse kuvandisse “lapsevanem – eranditult alati ükskõikne, rumal, oma pätist võsukest poputav ja õpetaja – eranditult alati ülipühendunud, professionaalne, mitte kunagi eksiv, mitte kunagi pahatahtlik.”
Mis puutub “hulluarsti” sõnasse, siis jah, eesti keeles on “psühhiaater” võõrsõna. Eestikeelne oma nimetus on tõepoolest “hulluarst”, asutus aga “hullumaja” 🙂 Sulle ei sobi nimetada asju nende õigete nimedega?
Sina soovitad pöörduda minul psühhiaatri poole – tore soovitus, eriti olukorras, kus konkreetse õpetaja peale kaebuse esitas rohkem kui poole klassi vanematest koosnev delegatsioon. Enamiku nende konkreetsete vanemate lapsed olid kõik eeskujuliku käitumisega ja heade õpitulemustega. Ei olnud nad mingid kahelised, ei kutsutud nende vägivallategudele iial politseid. Ometi olid nad sellele õpetajale pinnuks silmas. Sel juhul tekib tõesti õigustatud küsimus: kes vajaks siin psühhiaatrit, kas 16 last ja kõigi nende laste emad-isad, või see üks õpetaja? Aga ei – ikkagi on õpetajal eranditult alati õigus, kuna tema on ametiisik, lapsevanemad ja lapsed aga on mingid psühhiaatrit vajavad mõistuseta pahatahtlikud ja laisad tegelinskid ning ei midagi enamat.