Minu soovitus kõigile, kellele tundub, et õpetaja elu on lihtne, puhkust palju ja palk hea, on see, et hakake siis ise õpetajateks.
Olen ka ise õpetaja ja küllalt on neid sõbrannasid olnud, kes võtavad teemaks, et “ah mis sul viga, terve suvi vaba” või midagi muud sellist. Aga kohe kui ma vastu ütlen, et “hakka siis ise õpetajaks, kui see nii ihaldusväärne tundub” on suu kinni, sest noh.. ega ju päriselt ikka ei tahaks seda tööd teha, aga targutada on tore ????
Minu hea kolleeg töötas varem õpetajana. Nüüd ta on samasugune spetsialist-kontoritöötaja ehk “tagumikulaiaksistuja-päevavaras” nagu minagi. Ta õhkab väga sageli enda vana ameti – õpetajatöö järele. Ütles, et ta ei suuda kuidagi harjuda, et suvepuhkus on nüüd nii lühike ning et praeguse ametiga kaasneb tohutu vastutus nii rahaliselt kui ka emotsionaalselt. Tema arvates oli palju lihtsam ja toredam olla õpetaja. Tõsi, ta ei olnud Tallinna kooli õpetaja. Ta oli muidugi ka selline õpetaja, kes sai oma õpilastega ideaalselt läbi. Ta oli väga armastatud ja hinnatud ning konfliktsituatsioone tal kogu oma tööaja jooksul polnud. Ehkki töötas õpetajana aastaid. Vähemalt õpilastega mitte. Ja ta ei olnud käsitööõpetaja, vaid füüsika ja keemia õpetaja.
Seega, et tasu sugugi alavääristada ja pisendada õpetajaameti kõrval teisi ameteid. See, et kontoritöötaja joob vaid kohvi ja viilib küüsi ja ei pea üldse pingutama, on vaid näiline. Ehk on ka selliseid töökohti olemas, aga kahtlustan, et tänapäeva kapitalistlikus ühiskononas pigem vähemuses. Minu ja selle endise õpetaja töö on äärmiselt pingeline ja stressirohke. Paljud kolleegid lahkuvadki sellepärast, et ei pea pingele vastu. Ja hiljem, uuel kohal töötades, ütlevad tagasivaadates, et oli ikka väga raske võrreldes mujal olemisega. Palk on meil väiksem kui õpetajate palk, mida siin nimetatud on. Varem koju… sellist mõistet meie asutuses ei ole mitte kunagi. Väga sageli tuleb teha hoopis ületunde, kuid tõsi, need on alati siiski tasustatud (vähemalt juhul, kui ise näpuga järge vead, arvet pead ja raamatupidajale sellest teada annad). Nagu juba eespool öeldud, siis töö on selline, mille teenust vajab meist igaüks – nii arstid kui ka õpetajad, nii lihttöölised kui ka tippjuhid.
Kõik sõltub sellest, mis kelllegi rohkem sobib. Mina olen ka aastaid pangas töötanud – töö iseenesest oli väga lihtne. Kohutav oli selle panga juhtimistegevus, kes tavalist kliendihaldurit inimeseks ei pidanud ja kuust kuusse kliendihaldurite palku vähendas.
Kui koolis oli inimesel eduelamus, mis kindlasti andis juurde palju energiat, siis loomulikult õhkab inimene vana eduelamuse järele. Õpetajatöö on meeletult sotsiaalnee töö: see, kas õpetajat torgitakse, sõltub 100 pisiasjast – kas oskab juhtkonnale pugeda, kas oskab lapsevanematega sotsialiseeruda, kas on väikeses kohas omainimene või sissesõitnu, kui hästi oskab üldse intriigitseda, peetakse tema ainet ühiskonnas oluliseks (nt reaalained) või mitte, kui palju tal mees teenib jm pisikesed asjaolud. Mõni muud ei oskagi, kui ainult sotsiaalne olla, mõni jälle oskab oma asja hästi teha. Eks need sotsiaalsed kuiva arvutitöö taga siis ägavadki.
Minul on praegu vaja ülekoormusega tööd teha – kontorist ma sellist suurt koormust endale organiseerida ei saaks, seetõttu töötan veel õpetajana. Kontorisse intriigide keskele ka väga tagasi ei kutsu, seega tuleb mul tulevikus mingi oma äriga alustada. Kerge ei saa see olema, eriti algus, kuid see on kõigist võimalikest variantidest kõige mõistlikum.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt 09.01 21:45; 09.01 22:31; 10.01 20:42; 11.01 13:15; 11.01 21:21; 12.01 10:32; 12.01 11:20;