lihtsalt repliigi korras: 4. klassis on seaduse järgi nädalakoormus 25 tundi ehk viis tundi päevas. kui su lapsel on tavaline seitse tundi päevas, siis peab olema kaks päeva, mil tal on ainult kaks tundi. kas tõesti on nii?
Vastan. Tegemist on süvaõppekooliga. Huviringid (ka koorilaul, tantsimised jms) ja trennid tulevad veel sinna juurde lisaks.
tegelikult peavad kõik, ka süvaõppega koolid, siiski seadust järgima. süvaõppe tunnid tehakse tavaliselt vabaks jäetud mahu arvelt, mitte maksimaalsele lubatud õppekoormusele lisaks.
Tegelikkuses mitte enamasti. Laste ja noorte päevad on enamasti väga-väga pikad. Isegi sis, kui trennid ja kooliväline välja jätta. Kujutage tõesti ete, et peale oma tööpäeva peate veel mitme tunni jagu kodus tööd tegema ja nii iga päev.
Jah, ma tean, et õpetajad peavad. Aga esiteks, õpetaja päev, millele lisanduvad muud “kodused” tööd on siiski lühem kui 8 tundi. Ja teiseks, ega ma seda ka normaalseks ei pea, et õpetajagi koormus on 7-8 tundi ja siis sellele lisandub kõik, mis on väljaspool tunni andmist.
Päriselt: ma küsin, miks saavad soomlased olla juba 15 aastat PISA testidega maailmas 1-2 kohal, kui:
1. KOdutööd praktiliselt puuduvad, kui, siis põhikooli lõpust alates minimaalselt
2. Neil on üks maailma lühemaid kolipäevi ja kooliaastaid
3. Standardiseeritud teste ja hindamist on üliminimaalselt. Teatud kooliastmete lõpus ainult.
4. Puudub meie mõistes õppekava, mis nö nõuab materjalist läbikappamist. On kül riklik õpekava, mis on väga üldsõnaline ja rohkem soovituslik. Iga õpetaja otsustab ise, mida on vaja teha mingi konkreetse õpilasega.
5. 90% põhikooli õpilastest tuvastatakse mingi erivajadus. Seda peetakse normaalseks. Igal inimesel ongi mingi erivajadus, sest inimene pole robot. Se erivajadus tuleb võimalikult vara tuvastada ja anda sellele lapsele vajalikku abi. Koolis!!!! Mitte, et vanem peab hakkama otsima ja sebima. Soome hariduses ei tuleks õpetajal pähegi eeldada, et kui laps on nt matemaatikas maha jäänud, sisi “võtku eraõpetaja”. Ei, iga lapse õpetamine toimub koolis. Ei õpetata keskmist robotit/last, vaid õpetataksegi iga last tema reaalsest olukorrast lähtuvalt. Meil aga ei õpetata lapsi, vaid aineid. Siin on suur vahe.
See näitab, et ON võimalik ilma õpilasi ogaraks koormamata. Aga see eeldab hoopis teistsugust hariduse mõtestamist juba puhtfilosofilises mõttes. Meil tähendab haridus endiselt kahjuks sisuliselt võimalikult paljude faktide TEADMIST. Kuigi kasulikum oleks vähem “teada”, aga teadaolevaga rohkemat ette osata võtta.