Teema: Õpetaja sõnul on laps erivajadusega

Ma ei tuleks selle pealegi, et imelik on küsida.

Mina küsiksin arenguvestlusel küll. Aga oled ikka kindel, et õigesti kuulsid?

Ka andekus on erivajadus. Kas sama õpetaja on olnud algusest peale? Äkki on temani jõudnud info eelmisetelt õpetajatelt ja see on olnud kuidagi “nihkes”, ajas kellegagi segamini. Kuigi jah, need oskused, mida sa kirjeldad on juba andekus… Võta õpetajal “nööbist” ja küsi otse, mis see lause tähendas. Mis sa ennast niisama piinad!

Siin ongi täpselt see koht, kus tuleb minna ja võtta õpetajal nööbist kinni ning otse küsida. Ja küsida tuleb mitte kunagi arenguvestlusel (mis meie lasteaias toimub alles mai lõpul), vaid võimalikult kohe, muidu unustab õpetaja üldse ära, et nii ütles. Esmaspäeval lähed ja küsidki, või kui pole sama õpetaja tööl, siis teed seda teisipäeval.

Äkki on õpetaja märganud sinu lapse juures midagi, millest sina ise teadlik pole? Tegelikult on päris paljud laste erivajadused saanud selgeks just lasteaiaõpetajate tähelepanekute kaudu. Minu sõbranna kuulmispuuet näiteks ei märgatud ei kodus ega ka mitte pere lastearsti juures. Vaid just lasteaiaõpetajad olid need, kes juhtisid vanemate tähelepanu sellele, et see laps ei tule kohale, kui ma tervet rühma tuppa hõikan.

Kas rühmas on mõni erivajadusega laps? Äkki õpetaja ajas lihtsalt sõnad/lapsed sassi? Kui on tore õpetaja, nagu ütlesid, siis mine aga julgelt ja küsigi poolnaljaga, et mis erivajadust ta mõtles? Et sa nuputasid terve nädalavahetuse ja mitte ei mõelnud välja.

ah küsi homme ära, no mis sa siin ennast täna praed, et miks ja kuidas…
oleksid pidanud kohe küsima, vahet pole, mis situatsioon seal teil oli, see ikka võtab lapsevanema juhmiks küll, kui öeldakse lahkelt, et oi, teie ervajadustega laps…
homme hommikul küsid ja jutul lõpp.

Ka andekus on erivajadus, mitte ainult puue (kuigi no sinukirjeldatu on jah lihtsalt ilusti arenenud kuueaastane, ei paista midagi erilist ja “üleliia”, minu viieaastane oskab ka samu asju). Mingil alal üliandekas laps võib koolis väga hädas olla, veel hullemini mitte sobituda koolisüsteemi kui puudega laps.
Ehk ta ajas lapsed segamini? Kas sama õpetaja on lapsega juba pikalt või on uus? Mis me siin ikka spekuleerime, ega sa enne rahu ei saa, kui küsid viisakalt, mida ta sellega mõtles. Selge ju, et selline märkus ühel emal kõrvust m66da ega meelest niisama ei lähe.

Kägu kirjutas:

Olles ise pedagoog lasteaias, siis võin öelda, et õpetaja ei tohi kunagi panna mingit diagnoosi, isegi siis, kui ta erivajaduse ära tunneb. Diagnoosi paneb arst ja alles siis, kui on diagnoos võib lapsest rääkida kui erivajadusega lapsest.

oh kui tore kuulda sellist arvamust! Lasteaiaõpetajad diagnoosivad nii et tuline jutt taga, ja emad satuvadki ärevusse. Aitäh, et ütlesite seda selgelt välja!

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

või siis on laps nt autistlike joontega

Teemaalgataja olen, millised need jooned võiksid olla? Lisan, et laps on seltsiv nii teiste laste kui täiskasvanutega, rõõmsameelne, tunneb suurt huvi maailma vastu, tunneb end ühtviisi hästi nii kellegagi kahekesi mängides kui suures grupis (nt mängutoas). Selline, kes igal hommikul läheb rõõmuga lasteaeda ja kohe seal mängu sukeldub ja kes õhtul rõõmuga vastu jookseb ja räägib, mida toredat kõik täna teha sai. Kogu elu jooksul pole ta kordagi lasteaeda läinud vastumeelselt. Ka eelkoolis meeldib väga, tunnid on tema jaoks põnevad ja toredad. Töölehti armastab täita. Aga samasuguse õhinaga meeldib ka joosta, ronida ja pallimerre hüpata.

Kas siis äkki õpetaja märkas mingeid hüperaktiivsuse tunnuseid. Keskendumisraskusi? Pole muidugi tegelikult mõtet spekuleerida, targem on üle küsida ja mina küsiks ikka esimesel võimalusel.

Vabalt võib olla ka lapsevanem kuidagi kogemata sellise mulje jätnud. Näiteks rohkem huvi tundnud, kuidas lapsel läheb, kui sotsiaalne on jne. Nt kuna mulle on mõni pädevuseta tädike (mitte küll lasteaiaõpetaja) diagnoose lehvitanud, siis uurin ilmselt rohkem/teadlikumalt.

Aga teemaalgataja sai vast täna targemaks.

Vabandust, ma ehk ei jõudnud kõiki vastuseid korralikult lugeda, aga kas keegi veel ei maininud, et praegu on trendikas nimetada erivajaduseks seda, kui laps on oma teadmistelt-oskustelt eakaaslastest ees. Et siis õpetaja peab temaga koolis eraldi tegelema, vahel koostatakse isegi eriprogrammid, jne. Kirjutad, et 6-aastane loeb soravalt, oskab kirjutada trükitähtedega, arvutab 100 piires! Minu poiss saab kohe kuus ja ei ole ka tegelikult üldse rumal: loeb hädavaevu kuni 2-silbilisi sõnu kokku, kirjutades ei meenu talle poolte tähtede välimus ja palub pidevalt abi, üldse jaksab kirjutada maksimaalselt 2-3 lühemat sõna järjest, arvutab kuigivõrd 10 piires. Ja need on täiesti eakohased võimed.