Teema: Õpetaja suhtumine

Ja nii neid lumehelbekesi toodetakse. Kui laps tunneb end halvasti, siis ÖELGU seda õpetajale. Kuidas sellised lapsed küll elus ise hakkama saavad kui kriitikat üldse ei talu?

Täiskasvanud eriti õpetajad võiksid ju oma ütlemistega ikka eeskujuks olla ja toetada, motiveerida, mitte mõnitavalt suhtuda.

Kahjuks on meil palju käivitaja suhtumisega õpetajaid.

Kui sa viitsid, mine vestle selle Inimesega ja selgita, et tänapäeval ei tohi õpilast häbistada klassi ees. Haridus ministeeriumi võid kaebuse ka teha.

#4188805:

Tere! Kuidas suhtuda sellesse, kui õpetaja kogu klassi ees ütleb 16-aastase õpilasele: “sa oled ju meil see nõrguke”? Laps tundis end pärast seda väga halvasti. Selle õpeja suhtumine temasse pole kunagi hea olnud ja öelnud ka veel, et ta ongi lihtsalt imelik laps. Keegi teine nii suhtu. Tegemist on veel ühtlasi õppealajuhatajaga ja kooliga, mis ongi mõeldud natuke vaiksematele või rohkem tähelepanu vajavatele lastele. Mu laps ei ole tõesti kõige usinam ja tragim õpilane aga nii öelda ja veel kõigi ees ei ole mu meelest just kõige õigem käitumine. Mida soovitate teha? Kas pean lihtsalt mööda vaatama asjast? Teise kooli leidma? Kas paisutan ise kõik üle?

Aa, see isik on ühtlasi ka õppealajuhataja, siis direktori juurde. Loomulikult ei ole selline jutt kohane ja sobiv ühele õpetajale. Teataksin õpetajale meilitsi, et tean probleemist ja paluksin need ‘naljad’ koheselt ära lõpetada. Laps kooli ei pea vahetama, äkki sügiseks on asi korras.

Vabandust, aga mis mõtet on välja mõelda mingi lugu, mis antud kontekstis mitte midagi ei tähenda?

Kas TA laps tegi midagi sellist? EI. Milleks siis sellise hüpoteetilise väljamõeldisega teemat kiiva keerata?

Kindlasti ei ole OK, kui õpetaja midagi sellist ütleb. See, kuidas olukorda lahendada, on raskem küsimus, aga seada kahtluse alla arvamus, et selle õpetaja käitumine pole normaalne – no miks?

#4188854:

16 -aastane on paari aasta pärast täiskasvanu ja peab ise oma eluga hakkama saama. Hakata sellise lause peale kaebama ja kooli vahetama – siis mis signaali sa lapsele annad. Samuti ei ole teada, mis kontekstis see lause öeldi.

Aga kui sinusse töökohal nii suhtutaks, nagu see õpetaja lapsesse? Jääksid sinna ikka edasi või?

Minu lapsel oli ka probleeme, laps on düsgraafik. Õpetaja heitis korduvalt lapsele nõmedaid kommentaare. Viimane ütlus kogu klassi ees oli see, et laps kõlbab tulevikus ainult pudelikorjajaks. Võtsin lapse koolist ära ja rääkisin ka selle õpetajaga. Õpetaja ütles ka mulle, et ” aga mis teie laps tulevikus teeb, kui ta õigesti kirjutada ei oska?”. Ma siis vaatasin tuimalt otsa ja ütlesin, et ju siis võtab sekretäri!  Laps on aasta teises koolis olnud ja hinded väga head, 4-5! Täiesti tavakool muide ( ja 8 klass)! Närvid on ka vist juba natuke korda saanud..

Õpetajapoolne koolikiusamine on kahjuks suur probleem. Minu sama vana laps on praegu koduõppel. Poppi ei teinud, õppimisega mingeid probleeme ei olnud, kuid klassijuhataja ei sallinud teda. Õpetaja muutis lapse elu koolis põrguks, kuni laps murdus, ei suutnud lihtsalt enam. Kiusamise arsenal sel pedagoogil oli külluslik, kui ei teaks, ei usuks. Lapse pidev peenelt halvustamine võimalikult suure hulga kaasõpilaste või oma kolleegide ees, naeruvääristamine, häbistamine, konfidentsiaalse info väljalobisemine suurele hulgale ilma lapse või tema vanemate loata, lapse kohta kuulujuttude levitamine, millest suur osa olid kas liialdatud või suisa valed jne. Ta muutis lapse elu koolis nii keeruliseks kui vähegi suutis.

Küsite, mis motiiv oleks küll pedagoogil midagi sellist teha. Ei tea, tõesti ei tea! Sama, nagu küsida, mis motiiv oli näiteks Lille kodu korraga tervelt kolmel töötajal näha nii suurt vaeva laste piinamisega. Siduda laps kinni, taguda talle plekkpurgiga näkku – see kõik nõuab suurt vaeva ja tööd ja kus siis pedagoogil see vaba aeg! Aga näe, nad leidsid selle vaba aja ja tegid.

Ja täpselt samamoodi leiab ka tavakooli pealtnäha tavaline õpetaja selle aja, et muuta ühe enda poolt väljavalitud lapse elu põrguks. Miks – ei tea, teise inimese pea sisse ei näe. Ja abi pole saada kusagilt, sest direktor hoiab nagunii alati õpetaja poole ja ka HM usub vaid kollektiivi esindajat (ehk kooli), mitte kunagi üksikisikut. Need juhused, kus üksikisiku ehk pere häält on kuulda võetud, on haruharvad, 99,9% juhtudest on kollektiivi esindaja versioonil automaatselt suurem kaal ja üksikisik jääb alati üksi.

Kuidas teie juhtumis käituda, seda saavad otsustada vaid asjaosalised ise. See üks näide ei tähenda veel suurt midagi. Jah, lapsele traumeeriv ta on ja eluks ajaks meelde jääb ilmselt ka, aga eks selliseid seiku ole inimese elus veelgi. Võib-olla oleks üks mõte lihtsalt kohtuda selle õpetajaga natukeseks ja vestelda rahulikult. Püüdke mitte süüdistada, kuid samas tooge siiski välja see lause (ja v-o mingid seigad veel), mis teid ja te last häirima jäid.

Rusikareegel on, et juba väljakujunenud kiusamine jätkub raudselt, see ei kao iseenesest ära. Seda küll ei tasu loota, et kui õpilane püüab olla nii õpetaja meele järele kui vähegi suudab, siis pedagoog tüdineb pikapeale ära ja jätab rahule. Seda loota on sama, mis uskuda vägivaldses suhtes olles, et tehes kõik mehe meele järele, lõpetab mees vägivalla. Seda ei juhtu, vastupidi – ignoreerimine ja püüdlik olemine lisab alati vaid õli tulle ja suurendab kiusamist.

Seega tuleb siiski reageerida, st anda vähemalt märku, et te olete seda märganud. Olge rahulik, aga konkreetne ja selgitage, et laps püüab oma parimat. Püüdke mitte vastanduda, vaid leida ühist, nt: “Meie mõlema eesmärgiks on ju, et laps õppimisega hakkama saaks ja motivatsioon säiliks. Kui teda nõrgemaks nimetatakse, siis see tavaliselt ei mõju mitte kellegi motivatsioonile hästi ja seega ma ei näe mõtet lapsele sedasi öelda.” No umbes nii, võid proovida. Võib-olla hakkab mõtlema, ehk.

Mõne lapse puhul tekib osadel õpetajatel tunne, et kõike võib teha. No ei, ka kolleegid peaks sekkuma! Sellised juhtumid tuleb lindistada ja leida koolis usaldusisik. Maailmas pole õiglust kui me ise seda ei loo.