Teema: Õpetaja

Mida sinu laps ise ütleb? Mis on tema versioon juhtunust?

Reeglina õpetajal pole seda vaba aega, et kiusu ajada lapse suhtes, kes talle “ei meeldi”. Võib-olla su last provotseeriti kuidagi, mille ajel ta lõi, aga see ei muuda asja, et su laps LÕI. Sinu kirjelduse põhjal jutt käib vist pigem koolieelikust kui 3-4 aastasest, kes peaks ka ärrituse ja viha korral suutma hoiduda löömisest. Ühesõnaga ma ei läheks autopiloodil kaitsesse oma lapse suhtes vaid ennekõike kuulaks ōpetajat ja oma last. Teine õpetaja võib olla selline kes probleemi ees pigistab silma kinni.

Lihtsalt huvi pärast küsin, et kuidas sa seda kõike nii täpselt tead, kes kellele mida rääkis? Teisele rühmaõpetajale rääkimine on igati normaalne, nad ju töötavad tiimina ja peavadki kursis olema, mis toimub. Samuti on täiesti arusaadav, et räägiti lapsevanemale, kelle last löödi. Kui sinu last keegi lasteaias lööb, tahaksid ka ju, et sind informeeritaks. See, et sulle räägiti, kui sinu laps lõi kedagi on ka ju loogiline. Kust otsast see suureks puhumine on? Aga kuidas sina seda kõike tead, mida ja kellele teistele räägiti?

Ja kas 4-aastane tõesti tuli õhtul koju ja raporteeris sulle, et kasvataja lasteaias küsis, mis emme eile kodus ütles kogu loo kohta? See tundub natuke liiga peen jutt 4-aastase kohta, neile ei jää sellised asjad üksikasjalikult terve päeva lõpuks meelde. Ja päriselt, su 4-aastane laps aretab mingit tulevikustrateegiat, et ära mine torkima, muidu olukord veelgi halveneb? Ja õpetaja leiab, et laps pahatahtlikult valetab tema peale, sest on välja arvestanud mingi omakasu? Mulle tundub, et laps on sul äkki geenius selliste kognitiivsete ja sotsiaalsete võimetega? Kas see on tavapärane 4-aastase käitumine?

Lapsed minu meelest ei eristagi tõde ja valet, veel palju vanemad lapsed ka tihti. Paljud ei saagi aru, mis on valetamine, lihtsalt fantaasia lendab ja kõik päriselu ja kujutletav maailm on segamini. Seega lapse valetamises süüdistamine on minu meelest ka natuke üle pakutud. Eriti kui toimus mingi rüselus või mängu käigus konflikt vms.

Aga muidu, ma pakun ka, et kui lähed õpetajalt küsima, et kuule, mis sa arvad, miks mu laps sind kurjaks peab, võtab ta seda pigem rünnakuna enda vastu.

Rühmal on ilmselt ka teine õpetaja. Mina küsiks, kuidas laps tema arvates rühmas käitub.

Räägiks esmalt teise õpetajaga. Vabalt võib olla, et teine õpetaja lihtsalt ei räägi igast vahejuhtumist.

Nt mul kummagi lapse kohta pole kordagi öeldud, et oleks probleeme – ometi arengu kokkuvõttes ikka on “peab õppima teistega arvestama” – ju ikka on vahejuhtumeid, lihtsalt õoetajad ei kanna kõigest ükshaaval ette, kui tegemist pole süsteemse probleemiga. Mingi piirini on konfliktid eakohane käitumine.

Ehk mis ma ütlen – vb see õpetaja lihtsalt kannab liiga agaralt kõik päevajuhtumid ette, kuigi suure osa konflikte võib jätta mainimata, kui ei ole süsteemne kiusamine või kiuslik laps.

Räägi teise õpetajaga.

See, kuidas laps kodus on ja see, kuidas laps näiteks lasteaias käitub, võib olla totaalselt erinev, Ei saa ühe järgi teha järeldusi teise kohta.  Olen seda korduvalt oma laste pealt näinud.  Nüüd ise õpetajana lasteaias kuulen ka pidevalt, et see, mida mina näen rühmas, ei kehti üldse kodus.

Kui rühmas lastega midagi juhtub, peavad sellest teadma kõik rühma töötajad, kindlasti kõikide osalenute laste vanemad ning sõltuvalt juhtunu raskusastmest tuleb teavitada ka  lasteaia juhtkonda. Seega miinimum – kõik rühmas töötavad inimesed ja kõikide konfliktis osalenud laste vanemad.  Räägitakse alati nii lööja kui ka kannatanu vanematega.  Teisiti pole ju mõeldav! Ma ei tahaks küll kuulda kodus oma lapselt, et Mari teda lõi või Jüri teda hammustas, aga õpetaja ei pidanud seda nii oluliseks, et vanemale sellest rääkida.

Laste konfliktidest on üldjuhul enamik siiski kahepoolsed, ei saa kumbagi poolt õigeks mõista. Väljaarvatud muidugi need keerulised juhtumid, kus laps ongi agressiivse käitumisega ja kelle puhul võib ohvriks sattuda ka lihtsalt valel ajal vales kohas olles.  Kui vanem ise üritab politseid mängida, me kõik seda ju paraku teeme, siis saab ta kätte paraku vaid oma lapse versiooni juhtunust. Tõde võib olla hoopis teistsugune – kui peres on lapsi mitu, siis seda on näinud vist kõik vanemad, et mõlemal lapsel on alati tuline õigus, mis sest et räägivad risti vastupidist juttu!

Tõe ja vale (fantaasia) eristamine on mõne lapse jaoks väga keeruline,  ta reaalselt usubki kõike seda väljamõeldist, mida ta räägib.  Arvan, et lasteaia ealise lapse juttu ma päris tähttähelt uskuma ei hakkaks.  Miskipärast on talle oluline mingit asja just nii rääkida ja antud ajahetkel tundub see talle sulatõsi. Ma parem ei räägi, mida kõike lapsed lasteaias oma kodu ja pere kohta rääkinud on. Ja kui vanematega neist juttudest rääkida, siis tuleb tihti välja, et tegu on täieliku väljamõeldisega.

Kurja õpetaja juttu ma ei kommenteeri, sest mina seda last ega õpetajat ei tunne.  Mina olen ka kuri õpetaja, sest käisin lastel enda järgi koristada, nõuan reeglitest kinni pidamist ja ei luba lastel ohtlikke asju teha.

Pöörduks lastekaitseametniku poole, las uurivad asja.

#3773957:

Ei ole koolieelik vaid 4-aastane.

Laps eitab meelega löömist. Väidab, et kogemata juhtus või teine laps alustas.

Laps arvab, et õpetaja on kuri ja valju häälega.

Kuidas teha õpetajale üheselt selgeks, et minu laps pole alati süüdi, ja et ma usun oma last?

Mis tähendab kogemata löömine? Kui aus olla, siis ega sa ei tea, kuidas su laps lasteaias ennast üleval peab, see ei pruugi olla sama, mis kodus. Teiseks – laps võibolla on millestki häiritud, löömine on reaktsioon millelegi. Sa peadki uurima, miks laps lasteaias nii käitub. Süüdistada ei ole mõtet, sest miks peaks lasteaia õpetaja sinu lapse kohta asju välja mõtlema?

Hullult ebameeldiv on saada kriitikat oma lapse kohta olukorras, kus asi on juba toimunud ja enam tehtut olematuks muuta ei saa. Tekibki loomulik kaitsereaktsioon ja kerge vimm õpetaja vastu, kes aina negatiivset tagasisidet annab.

Samas kumab sinu jutust tohutut õigustamist. Kui sinu laps lööb teisi, siis VAHET POLE, kes alustas, lüüa ikkagi ei või. Laps tuleb õpetada ütlema kaaslasele EI! ja kui teine ikka edasi togib/kiusab/kisub/…, siis peab laps teadma, et KUTSUB ÕPETAJA, mitte ei löö. Löömine on alati, mistahes põhjusel keelatud, ja keeruliselt käituvate lastega hakkamasaamise koolitusel õpetati, et ei tohikski küsida, miks laps lõi, sest see annab lapsele signaali, justkui oleks olemas mingid adekvaatsed põhjused löömiseks. Ei ole. Mingit vahet pole, miks lõi, lüüa ei tohi. Laps peab õppima, et lüüa kunagi ei või, aga alati tuleb kaaslasele ei öelda, kui ta kiusab, ja kutsuda täiskasvanu appi. Selleks õpetajad lasteaias ongi ju.

#3774612:

Pöörduks lastekaitseametniku poole, las uurivad asja.

Nojaaa ja siis veel Haridusametisse ka helistaks 🙂