Teema: Õpetajad, kuidas

Vastupidi. Töölt lahkumine on siiski ainus kindel viis, et sellised vanemad enam oma halva energiaga mõjutada ei saaks.

Igaüks valib ise muidugi, mis risti kanda tahab.

#4066998:

#4066750:

Selliseid asju kuuldes imestan alati, kes need sõimavad vanemad on. Mis ühiskonnakihist, mis soost, millise haridustasemega. Tundub päris kummaline, et õpetajatele sõimukõnesid tehakse.

Eks need on ikka tavalised inimesed meie ümbert:

* need, kes sõimavad perearsti, et see ei oska neid ravida

* need, kes sõimavad poes kassapidajat, kui hind müügisaalis ja kassas kokku ei lähe või soovitud kaupa ei leia;

* need, kes kritiseerisid Terviseametit ja Haigekassat vaktsineerimise ja maskikandmise nõude pärast;

* need, kes kiruvad valitsust, sest Ukrainat toetatakse liiga palju/liiga vähe, et nemad saavad liiga vähe ja teised liiga palju toetusi;

* karjuvad Eesti Energia klienditeenindaja peale kõrge elektriarve pärast;

* teatavad turul või laadal kõva häälega, et oma talu aiasaadusi ja liha müüv talunik on liigkasuvõtja.

Jne jne

Ja pakun, et vähemalt pooled neist inimestest on üsna haritud ja oma töös edukad. Mõni ilmselt ise ka pedagoog.

Minu kogemusel on kõige keerulisemad lapsevanemad juristiharidusega. Nende puhul on veel nii, et igasugused hariduselu puudutavate seaduste paragrahvid muutuvad lapse reaalsest heaolust olulisemakski.

#4066713:

Õpetajad, kuidas lastevanemate sõimuga toime tulete?

Olen esimest aastat õpetaja – töö meeldib, lapsed on toredad, kollektiiv samuti, tööpäevad vahvad. Esimesed poolteist kuud oli täielik kutsika-armastus peal ja tundsin, et õpetajatöö juures on kõik ilus ja lilleline. No, et olengi oma kutsumuse leidnud.

Laste vahel toimus peale tunde intsident ja mulle helistas vihane lapsevanem ja sain vastu päid ja jalgu nii, et kärises. Alates oma pedagoogilistest oskustest ja lõpetades isiklike omadustega. Seejärel visati toru hargile. Uskumatu minu jaoks, et vanemad võtavad endale õiguse nõuda, õpetada, ebaviisakad olla jne…

Võtsin ühendust õppejuhiga, et saada juhiseid olukorra lahendamiseks, järgmisteks sammudeks jne. Mis aga kõige uskumatum, õppejuht lohutas ja tema olek andia mõista, et tegu ei ole millegi ebatavalisega.

Olen kurb, nördinud, kahtlen ametivalikus jne… Kas tõesti on lapsevanemate ebaviisakus õpetajatöö igapäevane osa? Kuidas sellega toime tulete?

Üldjoontes panen vanema väga viisakalt paika ja teen talle selgeks, millisel viisil ma olen nõus suhtlema. Lisaks kannan insidendi arusaadavas sõnastuses ekooli, et jälg jääks järele.

Olen suhteliselt vana õpetaja (46) ja endaga ühelgi lapsevanemal hüpata ei lase. On selle pärast olnud päris palju riidusid ja sõnelusi, aga kumu läks liikuma ja igasugused karjumised ja vihased telefonikõned lõppesid.

Olen ka juhtkonnas ümarlaual sellega käinud, kuid kuna töötan suure koormusega ja olen põhiaineõpetaja selles koolis olnud üle 10 aasta ning õppetulemused on head, siis juhtkonnale sai öeldud, et sellised konfliktid viivad mind kooliperest eemale ja uut õpetajat on kaunis keeruline neil asemele leida. Juhtkond rahunes sellise jutu peale.

Üks lapsevanem pröökas edasi, lubas haridusministeeriumisse asjaga minna, mina lubasin talle vastu, et ma kirjeldan väga üksikasjalikult, milline tema laps koolis on, kuidas käitub, kuidas kooli sisekorrast kinni peab ja millised on tema tegevused vahetundides. Lisaks soovitasin tal meediasse pöörduda, FB-sse ja igale poole mujale sotsiaalmeedia platvormidele kirjutada, kuidas tema kullakene koolis teist last kiusab, kuidas õpetajatele vastu haugub ja keeldub elementaarseid ülesandeid õigeaegselt täitmast ja ohh õudust, õpetaja  peab selle kullanupuga toime tulema.

Alandlikult sa neid asju ei lahenda, enda sõna tuleb maksma panna.

#4068318:

#4067860:

Vastupidi. Töölt lahkumine on siiski ainus kindel viis, et sellised vanemad enam oma halva energiaga mõjutada ei saaks.

Igaüks valib ise muidugi, mis risti kanda tahab.

Miks inimene peaks laskma suvalisel halvastikasvatatud räuskajal oma elu ära rikkuda? Uuesti nullist alustama tühise ja õnnetu inimese tõttu? Iseenese vabatahtlik ohvrirolli panek ei ole küll mingi lahendus. See ei too ju ühtegi positiivset tulemust.

Võib tuua küll. Võid leida koha, kus inimest koheldakse paremini. Õpetajatööga võrreldes on neid kohti päris palju.

Miks kuulis lapsevanem intsidendist (ilmselt tõsisest) lapselt, mitte klassijuhatajalt? Alusta siit seda lahendamist!

Mind on ka lapsevanemana ära tüüdanud vabandused ja selgitused, et Markus ongi ju selline ja Martal ongi keeruline iseloom ning võitlusvalmid vanemad, keegi kolmas ja neljas kasvavad ju vanaema/isa või mõne muu sugulasega, püüdke mõista! Ei püüagi enam! Ja pedagoogi asi on koolis toimuvad jamad likvideerida – kui Markus ja Marta kiusavad, siis tuleb sellega tegeleda ja tegeleda nii, et jääks jälg õpilaskaardile, vajadusel noorsoopolitseisse jne. Ohvriks sattunud lapse vanem ei pea olema see, kes siis otsib võimalusi, kuidas oma last kaitsta jne. Mul on juba kõrvaltvaatajast lapse vanemana hari punane selle “kiusamisvaba kooli” ideoloogia ja suutmatusega asju paika panna. Päriselus on ju nii, et kui käitud ühiskondlikult ebasobivalt, siis järgneb karistus. Seega tegelege ometi sellega, et teie klassi kõikidel lastel oleks hea koolis õppida ning lahendage need asjad eelnevalt ära. Püüa ka ennast lapsevanema rolli panna ja mõtle, kas see oli nüüd tegelikult ka esimene kord, kui üks kahest intsidendi osalistest jamasse sattus? Äkki ongi tegemist sinu poolt tähelepanuta jäänud kiusamisjuhtumiga ja lapsevanemal lihtsalt lõpuks plahvatas? Ühesõnaga: tegele! Rahune maha, tegele situatsiooniga ja räägi juba peale osalejatega vestlemist rahulikult vanematega. Kolleegidele ja kõikjale mujale kaebamise asemel: tegele!

Aga palun lugege siit neid teemasid – hindeid pannakse ju lapsevanematele. Kui mina sain 2, siis olid silmad vanemate ees häbi täis, sain kodus noomida – aga nüüd minnakse kooli õpetajaid süüdistama. Enda lapse klassis on paar lapsevanemat, kes arvavad, et nende laste kahed on õpetaja süü.  Ma ei tuleks sellepealegi, et hakkan hinnetes õpetajaid süüdistama. Teiseks – kool on haridusasutus, mitte kasvatusasutus ning kasvatamise eest ikkagi vastutab vanem.

Neid roppsuuröökureid on ka igal pool, kes vähegi klientidega kokkupuutub. Tuttav vahetas hiljuti tööd, et varem jäid sellised sõimajad meelde, siis nüüd jäävad meelde meeldivad kliendid.  Millistest kodudest sellised inimesed tulevad, võime vaid ettekujutada, et kui ikka vanemad ketravad, et  president on loll, peamister on kaka, politseis on idioodid koos jne – siis ei ole ka lastel teiste inimeste vastu lugupidamist.

#4066817:

Aitäh jagajatele!

Saan kinnitust, et ma ei ole üksi. Täna suhtlesin ka kolleegidega ning sain samuti tuge.

Tõsi, eks ma olen alles noor ja roheline õpetaja ning nii mõndagi saaks paremini teha. Ja vähem südamesse võtta ????

Eks ma õpin sellest kogemusest ja loodan, et see (ja kõik järgnevad analoogsed kogemused) ei võta minult seda õpetamisrõõmu.

Ära tee tema probleemi enda omaks. Temal on puudulik kodune kasvatus ja s.tt iseloom – sina ei ole selles süüdi. Eks paljudel elualadel on vaja õppida ennast jamadest distantseerima. Kassapidajad ja sekretärid saavad ka kogu aeg mingite idiootide käest sõimata ja et selles ametis vastu pidada, tuleb õppida ennast distantseerima.

Sellise iseloomuga on sul ilmselt mõned töökohad välistatud :).

Mulle õnneks keegi ei helista, pole klassijuhataja ja mu telefoni keegi lastele ega nende vanematele ei jaga. Aga kirjutatud on küll ja lapsevanematega kohtunud olen samuti. Otseselt sõimata pole saanud, etteheiteid on tehtud. Eks ma siis selgitan rahulikult miks ja mida ma olen teinud, mis on õpilased teinud ja mis võimalused käesolevat probleemi lahendada meil üldse on.

Teemaalgataja, kas sa oled klassijuhataja? Tegelikult ei peaks esimesel tööaastal klassijuhataja olema, aga klassiõpetajatel pole vist väga muid võimalusi. Kui lapsevanemal ja/või lapsel on endiselt probeem, siis soovitan selle lapsevanema kooli kutsuda, kus saate laiemas ringis toimunust rääkida. Kindlasti peaks lisaks sinule olema seal ka õppejuht või direktor, hea oleks kui ka keegi tugispetsialist – sotsiaalpedagoog ja/või psühholoog.

Nõme on lugeda sellisest vaimsest vägivallast õpetajate vastu.

Ise pole õpetaja, aga töötan politseis. Nagu ilmselt arvata vōid, siis inimesed väga tihti ei suuda viisakaks jääda, kui asi puudutab nende võimalikku vabadust/mittevabadust ja kui põhimõtteliselt nende mugavustsooni seadusejõuga sisse trügitakse. Seega, igasuguste ärplejate ja pröökajatega ikka kokkupuuteid on. Üldiselt telefoni teel on väga paljud ikka jube kõvad mehed. Aga kirjasõnas või näost-näkku ei pruugi see sugugi nii enam olla.

Minu soovitus on, et kuula (pigem lase tal siis seletada, ise ei pea eriti süvenema sellesse solgipange tühjendamisesse sinu pähe) kisakõri ära senikaua kuni tal torust tuleb. Sina telefoni teel ennast küll õigustama ja kaitsma hakkama ei pea. Kui karjuv lapsevanem korraks vaikib, siis väga selgelt ja konkreetselt vasta talle, et palud selle jutu nüüd kirjalikult saata ning vastad X arvu päevade jooksul juhul, kui kirjas on konkreetselt sõnastatud küsimused, millele vastata. Anna väga selgelt mõista, et oled nõus suhtlema ainult juhul, kui sinu suhtes viisakaks jäädakse ning häält ei tõsteta. Siis lõpeta kõne ja kõik. Sa ei pea süvenema ega pikalt kuulama sellist jama. Isegi mina politseitöötajana ei pea laskma ennast valimatult sõimata ega leppima sellise olukorraga, ammugi siis õpetaja! Aga sellise olukorra kiire lõpetamine nõuab pisut vilumust (aga ma usun, et järgmine kord juba õnnestub) ja kindlasti julgemat enesekehtestamist.

Emotsionaalses plaanis, jah…..eks alguses viib ikka rööpast välja, normaalne ju, et viib. Sa pole robot ning sul on täielik õigus isiklikke tundeid tunda ning kindlasti oled oma tööle pühendunud ja antud olukord oli lihtsalt täiesti  ebameeldiv, demotiveeriv ja inetu. Aga paks nahk kasvab ajaga, kui muidugi jätkub motivatsiooni edasi õpetada ja seda paksu nahka kasvatada. Enesekehtestamise oskus tuleb samuti aja ja kogemusega. Seni aga jää lihtsalt endale kindlaks, kui tead, et viga pole sinus. Tean, et on lihtne öelda, aga ausalt, ära jää seda telefonikõnet (ning tuleviku kõnesid, mida kindlasti tuleb) peas ketrama ega vigu endast otsima, unusta see kõik ära – sinu põhitöö on siiski lapsed ja nende pärast sa ju seal oled, kus oled täna ja teed seda, mida teed. Jõudu!

#4067278:

Mina jagan küll oma telefoninumbrit.

Minul on telefonis 2 sim-kaarti, üks on see, mida jagan lastevanematele ja millele vastan ainult tööpäeviti 8.30-18.00, juhul kui mul parajasti tundi või koosolekut vmt pole.

Ammu juba arvan, et keegi peaks õpetajaid ka kaitsema. Õpetajaameti väärtustamiseks tuleks õpetajale ka anda õigusi, mitte ainult kohustusi. Ega siis vanemad üksi, ka lastele on ju kõik lubatud, võivad vabalt iga minuti tagant õpetajaid “heasse kohta” saata, sõimata, ropendada, lüüagi, aga õpetaja ei või midagi… Võibolla aitaks lapsevanemate vastu see, kui telefonikõned kõik salvestataks? Kõik ametiasutused salvestavad, võiks kool ka salvestada ja iga õpetaja võiks pöörduda politseisse kui teda sõimatakse ja nõuda nt kahjutasu.

#4075241:

Ammu juba arvan, et keegi peaks õpetajaid ka kaitsema. Õpetajaameti väärtustamiseks tuleks õpetajale ka anda õigusi, mitte ainult kohustusi. Ega siis vanemad üksi, ka lastele on ju kõik lubatud, võivad vabalt iga minuti tagant õpetajaid “heasse kohta” saata, sõimata, ropendada, lüüagi, aga õpetaja ei või midagi… Võibolla aitaks lapsevanemate vastu see, kui telefonikõned kõik salvestataks? Kõik ametiasutused salvestavad, võiks kool ka salvestada ja iga õpetaja võiks pöörduda politseisse kui teda sõimatakse ja nõuda nt kahjutasu.

Loen ja imestan. Teie räägite siin roppsuu-lapsevanematest, kes pidavat pedagooge sõimama. Mina aga olen seni näinud ainult sõimavaid õpetajaid, vanemad püüavad pugeda kas või nahast välja et pedagoogile meeldida – sest kui piisavalt ei meeldi, siis teeb pedagoog ju koolis su lapse elu täielikuks põrguks, mõni isegi ilma vahendeid valimata.

Äkki on õigus mõlemal poolel – nii neil, kes väidavad, et leiduvat hulle lapsevanemaid, kui ka neil, kes väidavad, et leiduvat hulle pedagooge. Selgitus: tõesti hullu lapsevanema peale õpetaja hammas ei hakka, aga kompensatsiooniks võtab ta siis ette sellise vanema, kelle peale hakkab, sõimab tolle kõvasti läbi üsna tühise asja eest, ta last mõnitab kogu klassi ees ja alandab tagatipuks veel ka käitumishinnet. Klassika!