Teema: Õpetajad on üle tähtsustatud?

Muig, ikka 🙂 Sinu nutikas laps laps loeb ise riikliku õppekava läbi, valib endale õpikud ja netikeskkonnad, õpib ise ja põhikooli lõpueksamil saad teada, kuidas läks. Rikkamad, kes tahavad suuremat kindlustunnet, võtavad guvernandid ja vaesemad suunduvad pärast 6. klassi, kui klassiõpetaja on oma töö teinud, otse tootvale tööle…

Ma ka täitsa hea meelega oleks guvernant, mitte ei kantseldaks praegu koolis HEV-õpilasi ja neid, kelle vanemad Sinu seisukohti ei jaga, aga natuke vist ikka läheb veel aega selle ilusa elu saabumiseni…

#3754374:

Enda üheksandikku vaadates näen, et tal ei olegi põhimõtteliselt koolihariduse saamiseks õpetajaid vaja. Juba teist aastat on ta ju valdavalt distantsõppel olnud ja õpetaja juhendab tegelikult ülivähe, enamasti nokitseb ise arvuti taga oma kooliprojektide ja -ülesannete kallal. On päevi, kus nad saaavad õpetajaga online kokku ehk pool tunnikest, jagatakse ülesanded kätte ja lapsed tegutsevadki omapäi või gruppides. Jah, õpetajad loomulikult koordineerivad õppetööd ja annavad tagasisidet, aga nende roll on distantsõppe puhul üsna marginaalne. Nooremates klassides on õpetaja abi kahtlemata oluliselt rohkem vaja, aga keskkoolieelikud saavad õppimisega küllalt iseseisvalt hakkama.

Huvitav, kas ehk praeguse olukorra valguses korraldataksegi tulevikus õppetöö ümber ja võibki juhtuda nii, et läheb vaja vähem õpetajaid?

Muideks, see on juba päris mitu aastat haridusmaastikul jutuks olnud tuleviku suund, seda nimetatakse uueks õpikäsitluseks. Sul on tubli laps. Temasuguseid tublisid nimetatakse ennastjuhtivaks õpilaseks. Samas ei tasu alahinnata õpetaja rolli ka nende ennastjuhtivate õpilaste suunamises ja õpetamises.

Olen täitsa nõus. Mul oma lapsega sarnane kogemus. Õpetajaid on kahte liiki , need kes loova ja paindliku mõtlemisega ja siis need ülejäänud, kes aastast aastasse teevad sama asja samal viisil.  Ütlematagi selge, et loovad õpetajad suudavad välja mõelda, kuidas ainet anda huvitavalt, on see siis distants või kontakt, leidlik inimene teeb asja huvitavaks. Need teised on need, kes lehtedes kurdavad, et nende elu on NII raskeks läinud ja distantsõpe on NII väsitav ja igati halb.

Nende huvitavate õpetajate tundides õppis laps hästi ja rõõmuga, teistest polnud kasu, sest haigutas tunnis ja kodus pidin ikka ise teema üle rääkima.  Gümnaasiumis sai peatselt aru, et lihtsam on ise õppida, kui kogu päev videotundide vahel minutipealt töid üles laadida ja siirdus hoopis e-gümnaasiumisse. Nüüd on väga rahul ja tulemused ka head. Kui abi vaja, aitab reaalainetes õpetaja või eraõpetaja, kuidas parajasti õnnestub. Saab hakkama.

1100 euro eest kuus mingeid kontserdiprogramme klassidele küll koostama ei hakka.

Olin 19.04 tavalise gümnaasiumi eesti keele riigieksami komisjonis. Vaatasin enne ümbriku kinnikleepimist 8 kirjandit üle. Tulemused: 4 õpilasel on 13-30 kirjaviga, seega õigekirja eest 0 punkti. Sisu ka pooltel teemast mööda, 10 punkti maksimaalselt. Ülejäänud 4 said normi piires vigadega hakkama (kuni 10 punkti), kuid sõnu on kirjandis 200-250 – seega sisu eest 0 punkti.

Need ongi need teie “iseseisvad” lapsed tavalises gümnaasiumis. Muidugi nad “saavad hakkama”, lohistatakse pearaha nimel klassist klassi ja riigieksamil selgub siis lõplik tõde.

Selle teema algatus on küündimatu.

#3756151:

#3754818:

1100 euro eest kuus mingeid kontserdiprogramme klassidele küll koostama ei hakka.

Minu palk on muide veelgi väiksem, ehkki töötan teise humanitaarala spetsialistina. Olen samuti kõrgharidusega ja töötan oma erialal. Samuti puudutab minugi töö otsapidi ka laste harimist ja on kaugeleulatuva mõjuga. Sestap on mul alati pisut kummaline tunne lugeda, miks just õpetajad ja sotsiaaltöötajad – nimelt nende kahe ameti esindajad – alati kurdavad oma töörohkuse ja palga väidetava väiksuse üle.

Ka mina pean vahel töötama ka öösiti, tegema oma töös iga päev asju, mis otseselt ei ole mu töölepingus üle mainitud (või on mainitud vaid üldjoontes) ja mille eest mulle eraldi midagi ei maksta. Näiteks pidama pikki vestlusi/meilivahetusi/kohtumisi kliendiga, samas kui mulle kliendiga vestlemise eest ei maksta, vaid ainult konkreetse töö ärategemise eest. Või tuleb sõita Tallinnast Tartusse töömaterjali tooma või konverentsile – ja sellegi eest mulle ei maksta, sõidukulud tasun ise omast taskust ja sõidule kuluv aeg, kokku 5 tundi päevas, lähebki tühja. Aga ma ei ole siiani mitte kunagi kurtnud, vaid võtan seda paratamatusena.

Tahan öelda, et enamiku elualade inimesed ei olegi oma palga ega töökoormusega rahul, samuti sisaldab enamiku inimeste töö koormavaid ja stressitekitavaid momente – lihtsalt õpetajad ja sotsiaalametnikud räägivad sellest rohkem kui teiste elualade esindajad, tekitades sellega väära mulje, justnagu oleks nende töö eriliselt raske ja tervistkahjustav. Rahustan teid – see ei ole päris ikka nii. Pigem näitab valjuhäälne enesehaletsemine hoopis suuremat enesekehtestamisoskust: see, kel on päriselt väga raske ja kes on läbipõlemise äärel, tavaliselt seda oskust ei oma.

No sul on võimalus tulla päevapealt üle sellele kõrgema palga ja kergemate töötingimustega tööle – õpetajaks tööle.

Tee Tallinna Haridusameti portaal lahti ja elu lähebki juba kergemaks. Nii et tegudele!

Tegelikult sa seda ei tee, sest tegelikult saad väga hästi aru, kui kurnav on õpetajate töö.

#3756228:

Mul on seda viimast juttu “kummaline lugeda” – et nagu heidetakse teistele ette, et need vaikselt kannatades läbi ei põle, vaid üritavad oma elu parandada. Nõukogude aeg sai päris ammu läbi? Kui sulle ja su kolleegidele meeldib alandlikult kannadata, siis laske käia, muidugi – lõppude lõpuks koheldakse inimesi just nii halvasti, nagu nad seda teha lubavad.

Ja ega õpetajatel polegi ju peale halamise muud teha, kui tahavad palgatõusu, kuna nende palga määrab suures osas ikkagi riik ning seda ei tõsteta suvalistel hetkedel, suures mahus ega sageli. Natuke oleneb ehk ka direktorist ja muidugi midagi ka võetud lisakohustustest. Nii et see mõnda ärritav hala on vajalik, et oleks mingigi lootus, et eelarvest seda punkti ära ei unustataks ning palk inflatsiooni tõttu väga palju ei väheneks.

Ega ei pidanud enne koroonat ju ka last kohustuslikus korras nende “ületähtsustatud” õpetajate juurde saatma. Koduõpe on kogu aeg lubatud olnud. Tänu koroonale pigem on lastevanemate silmaring selles osas laienenud, et ka vanem ise saab soovi korral last kodus õpetada.

Mina jälle tunnen, et enamiku teiste ametite esindajaid ei kritiseerita nii palju kui õpetajaid … (No välja arvatud ehk poliitikuid 🙂 Mina näiteks töötan praegu 60-75 tundinädalas. Ma ei vingugi, lihtsalt nii on. See on natuke minu valik, sest ma ei taha teha oma tööd nii, et sellest ei ole kellelegi kasu. Töötades (ainult!) 45 tundi nädalas, ma nii tunneksin. See on minu valik, aga ma mõistan hästi ka õpetajaid, kes siiski otsustavadki vähem töötada. Minu puhul on kannatajateks minu lapsed.. aga õnneks tuleb ükskord suvi.

Aga ma olen lugenud foorumitest ka kriitikat, et õpetaja on ise süüdi kui nii palju töötab ja peaks pöörduma koolipidaja poole ja noh.. ikka on õpetaja süüdi. Peaks tegema head tööd, aga normaalne oleks väiksema koormusega. Minu meelest ei ole aga näiteks koolipidaja süüdi koroonas ega ka selles, et õpetajaid on nii raske leida. Pealegi ei tööta ma koolipidaja heaks, vaid ainus põhjus, miks ma valisin selle töö, on minu õpilased. Neile on oluline näha tulemusi, et neid märgataks, isiklik kontakt, mõistmine võimalus rääkida (olen võõrkeele õpetaja) jne jne – kõik see aga võtab aega.

See kas palk tõuseb 30 eurot või mitte on tegelikult mulle üsna ükskõik.. Minu jaoks on oluline, et tööga, mis mulle meeldib, saaks enam-vähem normaalselt ära elada, ja õnneks on see praegu võimalik. (10-20 aastat tagasi näiteks ei olnud see nii..) Ma arvan, et õpetajana on palju lihtsam töötada, kui seda tööd armastada, aga minul oli näiteks kaks esimest aastat väga raske ja armastama hakkasin oma tööd alles kolmandal aastal. Kui koroona oleks tulnud aga minu esimesel aastal, kui töökoormus oli niigi üle mõistuse suur (sest algaja õpetaja lihtsalt ei oska kõike nii hästi) ja ma oleksin kõiki neid süüdistusi veel ka isiklikult võtnud (ja ilmselt ka uskunud, et ma teengi kõike valesti ja olengi halb õpetaja), siis ma ilmselt ei olekski selle kolmanda aastani jõudnud …

#3756892:

Kusjuures koduõpe ongi iga aastaga aina populaarsemaks muutunud. Ka enne koroonat oli see tugevas tõusvas joones. Nüüd on aga lausa plahvatuslikult kasvanud (seda ilmselt tõesti ka koroona tõttu, aga see oleks muidu ka üha kasvanud), tean kooli, kus “ametlikke” koduõppijaid on juba üle 100.

Kus koolis see plahvatus toimus siis? Meil pole küll ühtegi sellist, põhikool, 800+ õpilast. Suure vaevaga saame totud tänavatelt hulkumast koolimajja, et erivajadustega kontingent minimaalselgi viisil kirjaoskajaks teha ja põhikooli uksed nende taga lõpuks kinni lajatada.