Tänapäeval ei saa lastelt enam midagi nõuda. Mis kirjandite harjutamisest te räägite, kui 2 arvestuslikku töödki ei jaksa lapsed enam trimestris ära saata.
Taset pole kuidagi võimalik tõsta, sest lapsõiguslased ja nende vanemad leiavad, et nende püha õigus on aina rumalamaks muutuda.
Mina lööksin lahku faktiteadmised ja oskused.
Faktiteadmite puhul ma mõistan nö. natuke rumalamaks jäämise lubamist. Elu näitab, et sageli pole kooliajal rohkem fakte peast teadnud ja vähem fakte peast teadnud inimestel täiskasvanuna enam olulist vahet (sest esimene on osa unustanud ja peab ka kuskilt järgi vaatama). Siis ju lähebki mõte sellele, et äkki võib maht olla väiksem ja laps rõõmsam, kuna ta saab väiksema faktide õppimise kohustuse arvelt rohkem energiat pühendada näit. hobitegevusele, millest jäävad head mälestused kogu eluks.
Oskuste (näiteks kirjutamisoskus) osas ma aga küll ei mõista, miks peaks lapsi “kaitsma ” ega tohiks ei tohiks rohkem harjutada? Oskused on just väga kasulikud! Näiteks kunagi noorena omandatud kirjutamisoskuse peal saab hilisemas elus palju sõita. Mis mõistlik põhjus oleks vanematel head kirjutamisoksust oma lastele mitte tahta? Kirjutamisoksus on võrreldav jalgrattasõidu või ujumisega, mis isegi pausi sisse jättes enam päriselt ei unune – seega oleks selle oskuse koolist kaasa saamine just väga väärtuslik!
(Mul veel nii suuri lapsi pole, et teaks, kui palju tänapäeval kirjandeid harjutatakse. Seetõttu loen ja mõtlen, et kas tõesti.)
Ka oskused põhinevad faktide meeldejätmisel: tuleb reeglid ja erandid pähe õppida. Lisaks tuleb palju lugeda kvaliteetset! kirjandust, et tekiks tunnetus korraliku lausestuse ja sõnajärje osas.
Tänapäeva noored vedelevad nagu amööbid kodus, kuid ei suuda kohe kuidagi raamatut pihku võtta, ei suuda suvalist harjutustki arvestusliku tööna ära saata. Vanemad pahandavad, et miks õppimine lõbus pole (kahjuks on neile selgitatud, et õppimine peab lõbus olema). Paraku lõbu on lõbu ja töö on töö.
Lastele leiutatakse lõputult igasuguseid psüühilisi häireid ja diagnoose, iga köhatuse eest nõutakse positiivset hinnet. Tavalised koolid on muutunud sotsiaalhoolekandekeskusteks.
On väga suur vahe, kas õpid selgeks reeglid ja nende reeglite erandid ning saad tänu sellele aru terviksüsteemi toimimisest või õpid lihtsalt tuimalt fakte pähe. Isiklikult mulle näiteks väga meeldis ajalugu koolis, aga ma lihtsalt vihkasin aastaarvude ja kuupäevade päheõppimist. Iga nädal anti nimekiri kuupäevade ja aastaarvudega ja selle peale tuli jälle kontrolltöö. Vabandust, aga mille kuradi pärast seda vaja oli? Juba siis oli olemas internet, rääkimata materjalidest ja õpikutest. Ja lõppkokkuvõttes mäletangi mingi sõja aastaarvusid, aga seda päriselt keegi mulle visualiseerida ja teadvusesse jäädvustada ei suutnud, et milline see sõja käik siis oli, sest kogu aur läks pähetuupimise peale.
Ja seda faktituupimist on ikka palju ja toimub see siiani.
Kirjanduse ja emakeele (rääkimata kirjatehnikast) pärast olen ka mina üsna mures. Mul on üks lähedane laps, kelle emakeele töövihikut sain paar aastat tagasi (enne koroonat) ise lähemalt uurida ja kellel aitasin seal üleasandeid täita. Õppisid nad parasjagu B tähte. Töövihikus siis oli tähe B illustreerimiseks kasutatud sõna Brüssel. Okei, väga vahva. Aga, kui ma küsisin lapselt, et kus su harjutusvihik on (see, kuhu tehakse 2 lehekülge kirjatehnikat ühe tähe kohta enne, kui seda sõnades kasutama hakkad), siis ta ütles, et tal ei ole sellist vihikut kunagi olnud. Algklassi laps! Küsisin, et aga kuidas sa siis tähe kirjutamist harjutad? Tema vastas, et sealsamas töövihikus harjutabki. Igaks juhuks mainin ära, et töövihikus oli harjutamiseks umbes 5 rida. Ja eeldus oli, et laps kirjutaks sõna Brüssel ja mitte B tähte. Hakkasime siis pusima ja tuli välja, et laps kirjutab tagurpidi S-i, siis oli tal meelest läinud, milline näeb välja R. Lüngad täiega sees. Selle peale mõtlesin küll, et jumal hoidku….. Ja ausalt öeldes, tegemist ei ole rumala lapsega. Võib olla reaali poole kaldu, aga kindlasti mitte keskmisest kehvem.
Harjutuse saime tehtud lõpuks nii, et kirjutas mulle valge paberi peale (mille joonisin ette) kõiki tähti üksikult 3 rida, et kinnistuks kirjapilt. Ja peale seda kirjutasime sõna Brüssel töövihikusse ja harjutasime tähtede omavahelist ühendamist, sest ka selle kohta puudus lapsel teadmine. Aga kõige selle tegemiseks läks meil pausidega ikkagi pool päeva, sest väike laps ei jõua ju kõike korraga. Aga tähed kinnistusid. Järgmisel korral, kui kohtusime, küsisin, et kas ta veel mäletab, kuidas Brüssel kirjutatakse ja tuli välja küll.
Seega, ma väga loodan, et emakeele õppimises toimub ruttu mingi reform, kui me ei taha päriselt Eestis inglise keelele või mõnele muule suuremale keelele üle minna.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 11.05 15:25; 11.05 17:41;