Teema: Õpetajad on üle tähtsustatud?

#3768907:

#3768573:

#3767995:

#3767106:

Tänapäeval ei saa lastelt enam midagi nõuda. Mis kirjandite harjutamisest te räägite, kui 2 arvestuslikku töödki ei jaksa lapsed enam trimestris ära saata.

Taset pole kuidagi võimalik tõsta, sest lapsõiguslased ja nende vanemad leiavad, et nende püha õigus on aina rumalamaks muutuda.

Mina lööksin lahku faktiteadmised ja oskused.

Faktiteadmite puhul ma mõistan nö. natuke rumalamaks jäämise lubamist. Elu näitab, et sageli pole kooliajal rohkem fakte peast teadnud ja vähem fakte peast teadnud inimestel täiskasvanuna enam olulist vahet (sest esimene on osa unustanud ja peab ka kuskilt järgi vaatama). Siis ju lähebki mõte sellele, et äkki võib maht olla väiksem ja laps rõõmsam, kuna ta saab väiksema faktide õppimise kohustuse arvelt rohkem energiat pühendada näit. hobitegevusele, millest jäävad head mälestused kogu eluks.

Oskuste (näiteks kirjutamisoskus) osas ma aga küll ei mõista, miks peaks lapsi “kaitsma ” ega tohiks ei tohiks rohkem harjutada? Oskused on just väga kasulikud! Näiteks kunagi noorena omandatud kirjutamisoskuse peal saab hilisemas elus palju sõita. Mis mõistlik põhjus oleks vanematel head kirjutamisoksust oma lastele mitte tahta? Kirjutamisoksus on võrreldav jalgrattasõidu või ujumisega, mis isegi pausi sisse jättes enam päriselt ei unune – seega oleks selle oskuse koolist kaasa saamine just väga väärtuslik!

(Mul veel nii suuri lapsi pole, et teaks, kui palju tänapäeval kirjandeid harjutatakse. Seetõttu loen ja mõtlen, et kas tõesti.)

Ka oskused põhinevad faktide meeldejätmisel: tuleb reeglid ja erandid pähe õppida. Lisaks tuleb palju lugeda kvaliteetset! kirjandust, et tekiks tunnetus korraliku lausestuse ja sõnajärje osas.

Tänapäeva noored vedelevad nagu amööbid kodus, kuid ei suuda kohe kuidagi raamatut pihku võtta, ei suuda suvalist harjutustki arvestusliku tööna ära saata. Vanemad pahandavad, et miks õppimine lõbus pole (kahjuks on neile selgitatud, et õppimine peab lõbus olema). Paraku lõbu on lõbu ja töö on töö.

Lastele leiutatakse lõputult igasuguseid psüühilisi häireid ja diagnoose, iga köhatuse eest nõutakse positiivset hinnet. Tavalised koolid on muutunud sotsiaalhoolekandekeskusteks.

On väga suur vahe, kas õpid selgeks reeglid ja nende reeglite erandid ning saad tänu sellele aru terviksüsteemi toimimisest või õpid lihtsalt tuimalt fakte pähe. Isiklikult mulle näiteks väga meeldis ajalugu koolis, aga ma lihtsalt vihkasin aastaarvude ja kuupäevade päheõppimist. Iga nädal anti nimekiri kuupäevade ja aastaarvudega ja selle peale tuli jälle kontrolltöö. Vabandust, aga mille kuradi pärast seda vaja oli? Juba siis oli olemas internet, rääkimata materjalidest ja õpikutest. Ja lõppkokkuvõttes mäletangi mingi sõja aastaarvusid, aga seda päriselt keegi mulle visualiseerida ja teadvusesse jäädvustada ei suutnud, et milline see sõja käik siis oli, sest kogu aur läks pähetuupimise peale.

Ja seda faktituupimist on ikka palju ja toimub see siiani.

Kirjanduse ja emakeele (rääkimata kirjatehnikast) pärast olen ka mina üsna mures. Mul on üks lähedane laps, kelle emakeele töövihikut sain paar aastat tagasi (enne koroonat) ise lähemalt uurida ja kellel aitasin seal üleasandeid täita. Õppisid nad parasjagu B tähte. Töövihikus siis oli tähe B illustreerimiseks kasutatud sõna Brüssel. Okei, väga vahva. Aga, kui ma küsisin lapselt, et kus su harjutusvihik on (see, kuhu tehakse 2 lehekülge kirjatehnikat ühe tähe kohta enne, kui seda sõnades kasutama hakkad), siis ta ütles, et tal ei ole sellist vihikut kunagi olnud. Algklassi laps! Küsisin, et aga kuidas sa siis tähe kirjutamist harjutad? Tema vastas, et sealsamas töövihikus harjutabki. Igaks juhuks mainin ära, et töövihikus oli harjutamiseks umbes 5 rida. Ja eeldus oli, et laps kirjutaks sõna Brüssel ja mitte B tähte. Hakkasime siis pusima ja tuli välja, et laps kirjutab tagurpidi S-i, siis oli tal meelest läinud, milline näeb välja R. Lüngad täiega sees. Selle peale mõtlesin küll, et jumal hoidku….. Ja ausalt öeldes, tegemist ei ole rumala lapsega. Võib olla reaali poole kaldu, aga kindlasti mitte keskmisest kehvem.

Harjutuse saime tehtud lõpuks nii, et kirjutas mulle valge paberi peale (mille joonisin ette) kõiki tähti üksikult 3 rida, et kinnistuks kirjapilt. Ja peale seda kirjutasime sõna Brüssel töövihikusse ja harjutasime tähtede omavahelist ühendamist, sest ka selle kohta puudus lapsel teadmine. Aga kõige selle tegemiseks läks meil pausidega ikkagi pool päeva, sest väike laps ei jõua ju kõike korraga. Aga tähed kinnistusid. Järgmisel korral, kui kohtusime, küsisin, et kas ta veel mäletab, kuidas Brüssel kirjutatakse ja tuli välja küll.

Seega, ma väga loodan, et emakeele õppimises toimub ruttu mingi reform, kui me ei taha päriselt Eestis inglise keelele või mõnele muule suuremale keelele üle minna.

Kuidas sa saad ajaloos sündmusi analüüsida ja seostada, kui sa ei tea nende toimumiskuupäeva, ehk mis viis milleni? Ikka fakte on ka vaja teada asjadest arusaamiseks. Nagunii pooled pähetuubitud asjad ununevad, aga osadest jääb pähe niiöelda pesa või mõte, mis siis mingite seoste peale aktiveerub.

Tänapäeva koolid ja õpetajad peaks ennast rohkem maksma panema. Iga lapsevanem ja õpilane võib kritiseerida õpetajaid lõpmatult. Kool läheb kaldu sellele poole, et oleks lihtsalt tore olla. Õpetaja peab olema laste lõbustaja. Samas unustatakse ära, et uute teadmiste omandamine tuleb läbi raske harjutamise, niiviisi et on lausa vastik.

#3769011:

#3768907:

#3768573:

#3767995:

#3767106:

Tänapäeval ei saa lastelt enam midagi nõuda. Mis kirjandite harjutamisest te räägite, kui 2 arvestuslikku töödki ei jaksa lapsed enam trimestris ära saata.

Taset pole kuidagi võimalik tõsta, sest lapsõiguslased ja nende vanemad leiavad, et nende püha õigus on aina rumalamaks muutuda.

Mina lööksin lahku faktiteadmised ja oskused.

Faktiteadmite puhul ma mõistan nö. natuke rumalamaks jäämise lubamist. Elu näitab, et sageli pole kooliajal rohkem fakte peast teadnud ja vähem fakte peast teadnud inimestel täiskasvanuna enam olulist vahet (sest esimene on osa unustanud ja peab ka kuskilt järgi vaatama). Siis ju lähebki mõte sellele, et äkki võib maht olla väiksem ja laps rõõmsam, kuna ta saab väiksema faktide õppimise kohustuse arvelt rohkem energiat pühendada näit. hobitegevusele, millest jäävad head mälestused kogu eluks.

Oskuste (näiteks kirjutamisoskus) osas ma aga küll ei mõista, miks peaks lapsi “kaitsma ” ega tohiks ei tohiks rohkem harjutada? Oskused on just väga kasulikud! Näiteks kunagi noorena omandatud kirjutamisoskuse peal saab hilisemas elus palju sõita. Mis mõistlik põhjus oleks vanematel head kirjutamisoksust oma lastele mitte tahta? Kirjutamisoksus on võrreldav jalgrattasõidu või ujumisega, mis isegi pausi sisse jättes enam päriselt ei unune – seega oleks selle oskuse koolist kaasa saamine just väga väärtuslik!

(Mul veel nii suuri lapsi pole, et teaks, kui palju tänapäeval kirjandeid harjutatakse. Seetõttu loen ja mõtlen, et kas tõesti.)

Ka oskused põhinevad faktide meeldejätmisel: tuleb reeglid ja erandid pähe õppida. Lisaks tuleb palju lugeda kvaliteetset! kirjandust, et tekiks tunnetus korraliku lausestuse ja sõnajärje osas.

Tänapäeva noored vedelevad nagu amööbid kodus, kuid ei suuda kohe kuidagi raamatut pihku võtta, ei suuda suvalist harjutustki arvestusliku tööna ära saata. Vanemad pahandavad, et miks õppimine lõbus pole (kahjuks on neile selgitatud, et õppimine peab lõbus olema). Paraku lõbu on lõbu ja töö on töö.

Lastele leiutatakse lõputult igasuguseid psüühilisi häireid ja diagnoose, iga köhatuse eest nõutakse positiivset hinnet. Tavalised koolid on muutunud sotsiaalhoolekandekeskusteks.

On väga suur vahe, kas õpid selgeks reeglid ja nende reeglite erandid ning saad tänu sellele aru terviksüsteemi toimimisest või õpid lihtsalt tuimalt fakte pähe. Isiklikult mulle näiteks väga meeldis ajalugu koolis, aga ma lihtsalt vihkasin aastaarvude ja kuupäevade päheõppimist. Iga nädal anti nimekiri kuupäevade ja aastaarvudega ja selle peale tuli jälle kontrolltöö. Vabandust, aga mille kuradi pärast seda vaja oli? Juba siis oli olemas internet, rääkimata materjalidest ja õpikutest. Ja lõppkokkuvõttes mäletangi mingi sõja aastaarvusid, aga seda päriselt keegi mulle visualiseerida ja teadvusesse jäädvustada ei suutnud, et milline see sõja käik siis oli, sest kogu aur läks pähetuupimise peale.

Ja seda faktituupimist on ikka palju ja toimub see siiani.

Kirjanduse ja emakeele (rääkimata kirjatehnikast) pärast olen ka mina üsna mures. Mul on üks lähedane laps, kelle emakeele töövihikut sain paar aastat tagasi (enne koroonat) ise lähemalt uurida ja kellel aitasin seal üleasandeid täita. Õppisid nad parasjagu B tähte. Töövihikus siis oli tähe B illustreerimiseks kasutatud sõna Brüssel. Okei, väga vahva. Aga, kui ma küsisin lapselt, et kus su harjutusvihik on (see, kuhu tehakse 2 lehekülge kirjatehnikat ühe tähe kohta enne, kui seda sõnades kasutama hakkad), siis ta ütles, et tal ei ole sellist vihikut kunagi olnud. Algklassi laps! Küsisin, et aga kuidas sa siis tähe kirjutamist harjutad? Tema vastas, et sealsamas töövihikus harjutabki. Igaks juhuks mainin ära, et töövihikus oli harjutamiseks umbes 5 rida. Ja eeldus oli, et laps kirjutaks sõna Brüssel ja mitte B tähte. Hakkasime siis pusima ja tuli välja, et laps kirjutab tagurpidi S-i, siis oli tal meelest läinud, milline näeb välja R. Lüngad täiega sees. Selle peale mõtlesin küll, et jumal hoidku….. Ja ausalt öeldes, tegemist ei ole rumala lapsega. Võib olla reaali poole kaldu, aga kindlasti mitte keskmisest kehvem.

Harjutuse saime tehtud lõpuks nii, et kirjutas mulle valge paberi peale (mille joonisin ette) kõiki tähti üksikult 3 rida, et kinnistuks kirjapilt. Ja peale seda kirjutasime sõna Brüssel töövihikusse ja harjutasime tähtede omavahelist ühendamist, sest ka selle kohta puudus lapsel teadmine. Aga kõige selle tegemiseks läks meil pausidega ikkagi pool päeva, sest väike laps ei jõua ju kõike korraga. Aga tähed kinnistusid. Järgmisel korral, kui kohtusime, küsisin, et kas ta veel mäletab, kuidas Brüssel kirjutatakse ja tuli välja küll.

Seega, ma väga loodan, et emakeele õppimises toimub ruttu mingi reform, kui me ei taha päriselt Eestis inglise keelele või mõnele muule suuremale keelele üle minna.

Kuidas sa saad ajaloos sündmusi analüüsida ja seostada, kui sa ei tea nende toimumiskuupäeva, ehk mis viis milleni? Ikka fakte on ka vaja teada asjadest arusaamiseks. Nagunii pooled pähetuubitud asjad ununevad, aga osadest jääb pähe niiöelda pesa või mõte, mis siis mingite seoste peale aktiveerub.

Tänapäeva koolid ja õpetajad peaks ennast rohkem maksma panema. Iga lapsevanem ja õpilane võib kritiseerida õpetajaid lõpmatult. Kool läheb kaldu sellele poole, et oleks lihtsalt tore olla. Õpetaja peab olema laste lõbustaja. Samas unustatakse ära, et uute teadmiste omandamine tuleb läbi raske harjutamise, niiviisi et on lausa vastik.

Ei saa enam õpetajad ega kool ennast rohkem väärtustada, kui HM õpetajaid grammivõrragi ei väärtusta. Üks kaebekiri HM-i ja direktor jookseb juba töölepingulõpetuspaberitega õpetaja poole.

#3769028:

Tänapäeva koolid ja õpetajad peaks ennast rohkem maksma panema. Iga lapsevanem ja õpilane võib kritiseerida õpetajaid lõpmatult. Kool läheb kaldu sellele poole, et oleks lihtsalt tore olla. Õpetaja peab olema laste lõbustaja. Samas unustatakse ära, et uute teadmiste omandamine tuleb läbi raske harjutamise, niiviisi et on lausa vastik. Ei saa enam õpetajad ega kool ennast rohkem väärtustada, kui HM õpetajaid grammivõrragi ei väärtusta. Üks kaebekiri HM-i ja direktor jookseb juba töölepingulõpetuspaberitega õpetaja poole.

Ei pea paika see jutt. Tegelikult on hoopis koolile ja õpetajatele antud piiritu võim kätte, teevad mis tahavad. Hirmul lapsevanemad seisavad kas või pea peal, et kuidagigi õpetajalt oma lapsele soodsat suhtumist hankida, või muidu muudab õpetaja su lapse elu koolis põrguks. Lugege kas või neid kümneid igakevadisi teemalohesid stiilis “Mida õpetajale kinkida?”, kus räägitakse imejutte sadade eurode luhvitamisest, et pedagoogile kingitust teha.

Kui õpetajale midagi ei meeldi, siis on tal vägi ja võim silmapilkselt viia selle lapsega seotu koolimajast välja võhivõõraste ametnike kätte, kaevata selle lapse peale ja rääkida kokku mis muinasjutte tahes. Ning ühelegi ametnikule ei tule pähegi Õpetaja sõnades kahelda, ei mõelda, et selle taga võis vabalt olla lihtlabane kättemaks.

Õpetaja käes on tegelikult võim rikkuda ära lapse elu, kui too temale ei meeldi, ja keegi ei saa mitte midagi teha. Direktor kardab õpetajaid, kardab hirmsasti et kui mõni ta pedagoog peakski lahkumisavalduse lauale viskama, siis peab ju direktor ruttu uue asendaja leidma, ja see on ju jälle lisatüli.

Ja nii need vaesed vanemad värisevad, hakkavad juba kohe peale jõule nuputama, mida meelehead küll annaks õpetajale kevadel viia, kuidas ometi motiveerida, et too ta lapsele liiga ei teeks, ning neelavad alla kummalised märkused ja negatiivsed hinded, millele pole antud mitte vähimatki tagasisidet. Ja isegi otse õpetajale kirjutades ja küsides seda tagasisidet ei tule ning pigem on siin suur oht, et lapse põhjendamatult halva hinde põhjuste vastu vähimatki huvi tundev lapsevanem tembeldatakse õpetaja peas otsekohe “probleemseks” ning tema last hakatakse selle tõttu koolis kiusama kuni laps on sunnitud koolist lahkuma. See on tegelikkus.

#3768573:

#3767995:

#3767106:

Tänapäeval ei saa lastelt enam midagi nõuda. Mis kirjandite harjutamisest te räägite, kui 2 arvestuslikku töödki ei jaksa lapsed enam trimestris ära saata.

Taset pole kuidagi võimalik tõsta, sest lapsõiguslased ja nende vanemad leiavad, et nende püha õigus on aina rumalamaks muutuda.

Mina lööksin lahku faktiteadmised ja oskused.

Faktiteadmite puhul ma mõistan nö. natuke rumalamaks jäämise lubamist. Elu näitab, et sageli pole kooliajal rohkem fakte peast teadnud ja vähem fakte peast teadnud inimestel täiskasvanuna enam olulist vahet (sest esimene on osa unustanud ja peab ka kuskilt järgi vaatama). Siis ju lähebki mõte sellele, et äkki võib maht olla väiksem ja laps rõõmsam, kuna ta saab väiksema faktide õppimise kohustuse arvelt rohkem energiat pühendada näit. hobitegevusele, millest jäävad head mälestused kogu eluks.

Oskuste (näiteks kirjutamisoskus) osas ma aga küll ei mõista, miks peaks lapsi “kaitsma ” ega tohiks ei tohiks rohkem harjutada? Oskused on just väga kasulikud! Näiteks kunagi noorena omandatud kirjutamisoskuse peal saab hilisemas elus palju sõita. Mis mõistlik põhjus oleks vanematel head kirjutamisoksust oma lastele mitte tahta? Kirjutamisoksus on võrreldav jalgrattasõidu või ujumisega, mis isegi pausi sisse jättes enam päriselt ei unune – seega oleks selle oskuse koolist kaasa saamine just väga väärtuslik!

(Mul veel nii suuri lapsi pole, et teaks, kui palju tänapäeval kirjandeid harjutatakse. Seetõttu loen ja mõtlen, et kas tõesti.)

Ka oskused põhinevad faktide meeldejätmisel: tuleb reeglid ja erandid pähe õppida. Lisaks tuleb palju lugeda kvaliteetset! kirjandust, et tekiks tunnetus korraliku lausestuse ja sõnajärje osas.

Tänapäeva noored vedelevad nagu amööbid kodus, kuid ei suuda kohe kuidagi raamatut pihku võtta, ei suuda suvalist harjutustki arvestusliku tööna ära saata. Vanemad pahandavad, et miks õppimine lõbus pole (kahjuks on neile selgitatud, et õppimine peab lõbus olema). Paraku lõbu on lõbu ja töö on töö.

Lastele leiutatakse lõputult igasuguseid psüühilisi häireid ja diagnoose, iga köhatuse eest nõutakse positiivset hinnet. Tavalised koolid on muutunud sotsiaalhoolekandekeskusteks.

Diagnoose ei saa kellelegi külge leiutada. Ilmselt sa ei ole teemaga kokku puutunud eriti. Diagnoosiga lastele tulebki teistmoodi läheneda v6i peaks neil olema abivahendid (näiteks lugemis- ja kirjutamishäire puhul). Sa v6id lugemis-ja kirjutamishäirega lapsele reegleid korrutada hommikust 6htuni ja 6htust hommikuni, aga see ei aita, sest tal näiteks puudub häälikuline lühimälu. See on kaasasündinud häire, millega tuleb 6ppida elama. 6petaja ja spetsiaalpedagoogi ülesanne on siin aidata, 6petada last oma tugevaid külgi ära kasutama, et kompenseerida puudujääke. Samuti peab suunama kasutama abivahendeid spetsiaalsed (arvutiprogrammid kirjutamiseks ja teksti ette lugemiseks nii näiteks keeletunnis kui ka matemaatikas v6i füüsikas). Väga kurb on lugeda, et m6ne arvates on diagnoos vaid ettekääne 6ppetööst k6rvale hiilimiseks v6i poosetamine.

#3769709:

Õpetaja ei saa tänapäeval üksinda mitte kusagile last suunata, selleks on terved komisjonid. Kõik komisjonis ei hinda last ebaadekvaatselt. Lapsevanem saab öelda viimase sõna, kuid seejuures tuleb arvestada lapsele parimaga. Vanemal on ise õigus spetsialisti valida, niisamuti saab lapse vabatahtlikult saata teise kooli või klassi, kus on ju ometigi teine õpetaja.

Väga vabalt saab õpetaja üksinda lapse peale kaebuse teha! Vabalt saab õpetaja viia  mingi juhtumi koolimajast välja ilma ainsatki korda suhtlemata ei vanemate ega isegi lapse endaga! Ja siis hakkavad sellega tõesti tegelema juba komisjonid Sotsiaalkindlustusameti ning LOV tasandil. Nood siis millalgi poole aasta pikkuse uurimise järel tuvastavad, et selle lapsega on kõik korras, ent millise jälje on see kõik jätnud lapse psüühikale, samuti tema vanematele?

Sinu väide, et vanematel olevat ise õigus spetsialisti valida… Seadus ütleb üht, päriselu muud. Tean konkreetset õpetajat, kelle klassis käib laps psühholoogi juures. Lapsevanemad otsisid oma lapsele igati hea ja pädeva psühholoogi ja nii vanemad kui laps on temaga rahul. Ent õpetaja ei ole rahul – ta survestab peret, et laps peab nui neljaks käima just nimelt oma kooli psühholoogi juures, mitte kusagil mujal! See õpetaja räägib direktorile: “Vanemad keelduvad oma last aitamast.” Selle lause all peab too õpetaja silmas seda, et vanemad ei vii last nimelt koolipsühholoogi juurde (kes on selle õpetaja sõbranna), vaid on teinud kindla otsuse otsida oma lapsele abi mujalt. Õpetajale vanemate otsus aga paraku ei sobi.

Kolmandaks väidad sa rõõmsalt, et lapse saab ju vabatahtlikult saata teise kooli… Jaa, muidugi saab, selle tõin välja ka oma kirjas – et õpetaja poolt koolikiusatud lapsel ei jäägi üle muud kui kooli vahetada. Iseasi, kas lapsele ikka on nii tore jätta maha oma harjunud koolikeskkond koos klassikaaslastega, kellega ta väga hästi läbi saab ja loobuda logistiliselt sobivaimast koolist. Näiteks kui minu laps peaks õpetajapoolse koolikiusamise pärast kooli vahetama, siis oleks lähim kool, kus praegu leidub tema klassis vaba koht, meie kodust 35 kilomeetri kaugusel. Jah, lapsevanem teeb muidugi seda, mis lapsele parim on (erinevalt mõnest õpetajast) ja vajadusel paneb oma lapse teise kooli, ent kas see peabki nii olema? Et kui õpetaja kiusab, siis vahetagu laps ruttu kooli, muud abi ei ole…

Vastuseks viimasele kommentaarile.

Töökohta võrdluseks tuua ei ole päris õige. Lapsel on koolikohustus. Töölkäimine ei ole kohustuslik. Täiskasvanud inimesel on elu jooksul kujunenud erinevad toimetulekumehhanismid, mida lapselt ei saa eeldada ega nõuda. Ilmselgelt jõupositsioonil oleva täiskasvanu (õpetaja) poolne kiusamine ei tohiks olla aktsepteeritud ja tolereeritud.

#3770009:

#3769845:

Seaduse järgi ei saa ükski õpetaja käskida kooli psühholoogil käia. Tal peab olema vanema kirjalik nõusolek. Nii et see õpetaja rikub seadust, kui ta nii teeb. Vanema asi on keelduda.

Päriselt? Palun viidet sellisele seadusele!

Ei küsi keegi vanema kirjalikku nõusolekut, laps lihtsalt viiakse ja kõik. Ning kui vanem julgeb öelda, et ei soovi (kuna laps käib juba mujal vm objektiivne põhjus), siis teatab õpetaja: “Vanemad keelduvad oma last aitamast!” Ja sellest lausest tuleb suur pahandus (ainult lapsele ja vanematele, muidugi).

Hakka guugeldama ja leiad kohe. Kui on väga tõsine juhtum, nt kellegi elu on ohus, siis võib ilma vanema nõusolekuta sekkuda. Aga igaüks tänavalt võib ka.

Mina pole kusagil väitnud, et õpetaja tohiks kuidagi last kiusata. Lapse kaitsjad ongi vanemad, kellel tuleks siis otsida lahendus, nt rääkida õpetajaga, juhatusega või vahetada äärmisel juhul kooli. Aga kiusamine peab olema ikka tõendatav.

#3770091:

Paljudel rasketel juhtudel kahjuks nii ongi, et vanem ei taha oma last aidata. Mõnikord oleneb sellest, kuidas probleemi adresseerida, aga koolil on kindlasti kohustus sekkuda, nt kui laps ei saa suures klassis hakkama, tal on õpiraskused jne. Vanemal on sõna, aga kui vanem ikka tõesti ei tunnista ühtegi probleemi, siis äärmuslikel juhtudel suunatakse Lastekaitsesse. Õpetaja peab tõendama, milles ta probleemi näeb.

Konkreetsel juhul oli tegemist puhtviielise eeskujuliku käitumisega lapsega, kas ka sotsiaalselt sai kaaslastega väga hästi hakkama. Õpetaja hakkas kiusama.

Kurvaks teeb selline enesekindlate klišeede õhkuviskamine ja alati eranditult ainult lapse ning vanemate süüdistamine. Paraku on õpetaja juttudel alati suurem kaal, isegi ilma tõenditeta. Tegelikult aga on õpetajad täpselt samasugused inimesed nagu lapsevanemadki ja sugugi mitte alati ei lähtu õpetajad sellest, mis lapsele parim on.

#3770659:

#3770253:

#3770091:

Paljudel rasketel juhtudel kahjuks nii ongi, et vanem ei taha oma last aidata. Mõnikord oleneb sellest, kuidas probleemi adresseerida, aga koolil on kindlasti kohustus sekkuda, nt kui laps ei saa suures klassis hakkama, tal on õpiraskused jne. Vanemal on sõna, aga kui vanem ikka tõesti ei tunnista ühtegi probleemi, siis äärmuslikel juhtudel suunatakse Lastekaitsesse. Õpetaja peab tõendama, milles ta probleemi näeb.

Konkreetsel juhul oli tegemist puhtviielise eeskujuliku käitumisega lapsega, kas ka sotsiaalselt sai kaaslastega väga hästi hakkama. Õpetaja hakkas kiusama.

Kurvaks teeb selline enesekindlate klišeede õhkuviskamine ja alati eranditult ainult lapse ning vanemate süüdistamine. Paraku on õpetaja juttudel alati suurem kaal, isegi ilma tõenditeta. Tegelikult aga on õpetajad täpselt samasugused inimesed nagu lapsevanemadki ja sugugi mitte alati ei lähtu õpetajad sellest, mis lapsele parim on.

Mina räägin üldisest tendentsist. Mõnikord kiusavad lapsevanemad hoopis õpetajat. Aga missugusest loost sina räägid, ei tea. Tõendid peavad olema.

Klassides võiks olla kaamerad, et vajadusel saaks kaitsta end mõlemad osapooled. Praegu on klassiruumis filmimine keelatud, sest tegemist ei ole avaliku ruumiga.

#3770767:

#3770659:

Mina räägin üldisest tendentsist. Mõnikord kiusavad lapsevanemad hoopis õpetajat. Aga missugusest loost sina räägid, ei tea. Tõendid peavad olema.

Õpetaja kius õpilase vastu ja lapsevanemate kius õpetaja vastu on selle poolest erinevad, et lapsevanemad ei saa rikkuda õpetaja isiklikku elu. Õpetajat saab ülimalt töölt lahti lasta (kuigi ega sedagi taha direktor teha, sest kust ta uue saab). Eks õpetaja leiab siis uue töö teises kohas, või erialaõpetajana leiab muu erialase töö. Suurem osa õpetaja erialasid otsivad töötajaid (alustades muidugi matemaatikute-füüsikutega).

Õpetaja kius õpilase vastu on teistsugune, kogu pereelu on võimalik tuksi keerata, kui õpetaja “vihje” peale tühjast kohast lastekaitsjad-psühholoogid oma sae käima tõmbavad. Lapsevanematel seda võimalust pole, et anda õpetaja “komisjoni” kätte, kelle ees siis õpetaja peab midagi oma koduse elu kohta tõestama, et ta ei ole kaamel jne.

Ükskõik missugune inimene saab helistada Lastekaitsesse ja kaevata, nt naaber, inimene tänavalt, kes iganes. Lasteasutuse töötajal on eriline kohus teatada abivajavast lapsest: sinikad, lõikumised, näljutamine jne, jne. Selline ongi ühiskond. Küll on häda, et sekkutakse, ja kui ei sekkuta.

Õpetaja on täiskasvanud ja on kohustatud ise oma kodust elu korraldama. Sinna tõesti lapsevanem sekkuda ei saa. Lapse eest aga vastutab lapsevanem ja koolil on ka vastutus. Kui vanem ikka viielisele enesetapumõtetega või anoreksias lapsele jne probleemiga abi ei otsi, siis õpetaja sekkumine ei ole kiusamine. Ma toon lihtsalt suvalisi näiteid.

#3772725:

Eesti keele riigieksamil on 0 punkti õigekirja eest tavaline nähtus.

See ei olegi nii üllatav, kui arvestada, et 400sõnalises kirjandis 11 vea tegemine annabki juba 0 punkti. Muidugi ei tohiks tark inimene nii palju vigu teha, aga nt keerulisema lauseehitusega lauseid koostades on vead kerged tulema, lisaks algustäht, kokku-lahkukirjutus, kus mõned kohad on üsna keerulised. Mõni ei taipa või ei jõua ka muidugi võõrsõnade õigekirja sõnaraamatust kontrollida (ka kokku-lahkukirjutust, käänamist ja sedasama saadsin/saatsin teemat saaks sealt vaadata, aga on vaja ju kirjand ka valmis saada ja lugemisülesande küsimustele vastata, ei saa tervet aega vaid sõnaraamatut lapata). Aga muidugi on eestlasi ka, kes kirjutada ei oska, ja tarku venelasi, kel on hea õigekiri. Kahjuks ikka paljud venekeelses koolis käinud lapsed ei oska hästi eesti keelt. Kui on eestikeelses koolis käinud vene noor, siis on muidugi hoopis teine asi, samuti on ka vene koolides kindlasti nii mõnigi kõrge õpimotivatsiooniga noor, kelle eesti keele tase on lõpuks enam-vähem hea.

#3770823:

#3770767:

#3770659:

Mina räägin üldisest tendentsist. Mõnikord kiusavad lapsevanemad hoopis õpetajat. Aga missugusest loost sina räägid, ei tea. Tõendid peavad olema.

Õpetaja kius õpilase vastu ja lapsevanemate kius õpetaja vastu on selle poolest erinevad, et lapsevanemad ei saa rikkuda õpetaja isiklikku elu. Õpetajat saab ülimalt töölt lahti lasta (kuigi ega sedagi taha direktor teha, sest kust ta uue saab). Eks õpetaja leiab siis uue töö teises kohas, või erialaõpetajana leiab muu erialase töö. Suurem osa õpetaja erialasid otsivad töötajaid (alustades muidugi matemaatikute-füüsikutega).

Õpetaja kius õpilase vastu on teistsugune, kogu pereelu on võimalik tuksi keerata, kui õpetaja “vihje” peale tühjast kohast lastekaitsjad-psühholoogid oma sae käima tõmbavad. Lapsevanematel seda võimalust pole, et anda õpetaja “komisjoni” kätte, kelle ees siis õpetaja peab midagi oma koduse elu kohta tõestama, et ta ei ole kaamel jne.

Ükskõik missugune inimene saab helistada Lastekaitsesse ja kaevata, nt naaber, inimene tänavalt, kes iganes. Lasteasutuse töötajal on eriline kohus teatada abivajavast lapsest: sinikad, lõikumised, näljutamine jne, jne. Selline ongi ühiskond. Küll on häda, et sekkutakse, ja kui ei sekkuta.

Õpetaja on täiskasvanud ja on kohustatud ise oma kodust elu korraldama. Sinna tõesti lapsevanem sekkuda ei saa. Lapse eest aga vastutab lapsevanem ja koolil on ka vastutus. Kui vanem ikka viielisele enesetapumõtetega või anoreksias lapsele jne probleemiga abi ei otsi, siis õpetaja sekkumine ei ole kiusamine. Ma toon lihtsalt suvalisi näiteid.

Aga kui lapselt ei ole mitte iialgi leitud mitte ühtegi sinikat, ta ei ole mitte iialgi ennast lõikunud, samuti puudub igasugune info, et see laps end näljutaks või oleks anorektik, miks siis ikkagi mõni pedagoog süüdimatult selle lapse lastekaitse komisjoni kätte viskab? Ilma kordagi vanematega ühendust võtmata, isegi ilma lapselt küsimata? Komisjoni hammasrataste vahelt läbi käinud laps ega tema pere ei ole enam iialgi endine ja PÄRAST ametnike sekkumist võivad sellel lapsel (kellel enne tolle komisjoni sekkumisi, ülekuulamisi ja kodukülastusi kunagi mitte midagi niisugust polnud) tekkida tõesti enesetapumõtted, anoreksia ning eneselõikumine. Ametnikud peaksid sekkuma inimeste pereellu tõesti ainult siis, kui lapse esineb mingi põhjus: kas ta on enesetapumõtetega või anorektik või on talt leitud sinikas, nutab ta koolimajas tihtipeale ja on kurvameelne vms. Kui aga mitte midagi niisugust ei ole, siis on lapse ja tema pere õpetaja tahtmisel ametnike kätte viskamine sulaselge kuritegu ning tühipaljas kius ainsa eesmärgiga last vaimselt võimalikult palju vigastada.

Perekond on tegelikult õrn ja isegi tugevat ning toimivat perekonda, kus lapsed õnnelikud, on võimalik pahatahtliku pealekaebaja (eriti õpetaja) poolt põhjalikult lõhkuda – kui vaid teada, millisele “nupule” vajutada. Algpõhjuseks, miks õpetaja hakkas selle pere või lapsevanema peale vimma kandma, võis olla mis iganes. Näiteks mina ise sattusin oma kooliajal 11-aastasena klassijuhataja aastatepikkuse kiusamise ohvriks seetõttu, et ma ükskord hämaral tänaval ei teretanud teda esimesena. Mu ema kutsuti kooli ja sõimati läbi ning mu hinded selles aines kukkusid järsku kolinal alla. Praegu ei ole tegelikult muutunud mitte midagi.

#3772942:

#3770823:

#3770767:

#3770659:

Mina räägin üldisest tendentsist. Mõnikord kiusavad lapsevanemad hoopis õpetajat. Aga missugusest loost sina räägid, ei tea. Tõendid peavad olema.

Õpetaja kius õpilase vastu ja lapsevanemate kius õpetaja vastu on selle poolest erinevad, et lapsevanemad ei saa rikkuda õpetaja isiklikku elu. Õpetajat saab ülimalt töölt lahti lasta (kuigi ega sedagi taha direktor teha, sest kust ta uue saab). Eks õpetaja leiab siis uue töö teises kohas, või erialaõpetajana leiab muu erialase töö. Suurem osa õpetaja erialasid otsivad töötajaid (alustades muidugi matemaatikute-füüsikutega).

Õpetaja kius õpilase vastu on teistsugune, kogu pereelu on võimalik tuksi keerata, kui õpetaja “vihje” peale tühjast kohast lastekaitsjad-psühholoogid oma sae käima tõmbavad. Lapsevanematel seda võimalust pole, et anda õpetaja “komisjoni” kätte, kelle ees siis õpetaja peab midagi oma koduse elu kohta tõestama, et ta ei ole kaamel jne.

Ükskõik missugune inimene saab helistada Lastekaitsesse ja kaevata, nt naaber, inimene tänavalt, kes iganes. Lasteasutuse töötajal on eriline kohus teatada abivajavast lapsest: sinikad, lõikumised, näljutamine jne, jne. Selline ongi ühiskond. Küll on häda, et sekkutakse, ja kui ei sekkuta.

Õpetaja on täiskasvanud ja on kohustatud ise oma kodust elu korraldama. Sinna tõesti lapsevanem sekkuda ei saa. Lapse eest aga vastutab lapsevanem ja koolil on ka vastutus. Kui vanem ikka viielisele enesetapumõtetega või anoreksias lapsele jne probleemiga abi ei otsi, siis õpetaja sekkumine ei ole kiusamine. Ma toon lihtsalt suvalisi näiteid.

Aga kui lapselt ei ole mitte iialgi leitud mitte ühtegi sinikat, ta ei ole mitte iialgi ennast lõikunud, samuti puudub igasugune info, et see laps end näljutaks või oleks anorektik, miks siis ikkagi mõni pedagoog süüdimatult selle lapse lastekaitse komisjoni kätte viskab? Ilma kordagi vanematega ühendust võtmata, isegi ilma lapselt küsimata? Komisjoni hammasrataste vahelt läbi käinud laps ega tema pere ei ole enam iialgi endine ja PÄRAST ametnike sekkumist võivad sellel lapsel (kellel enne tolle komisjoni sekkumisi, ülekuulamisi ja kodukülastusi kunagi mitte midagi niisugust polnud) tekkida tõesti enesetapumõtted, anoreksia ning eneselõikumine. Ametnikud peaksid sekkuma inimeste pereellu tõesti ainult siis, kui lapse esineb mingi põhjus: kas ta on enesetapumõtetega või anorektik või on talt leitud sinikas, nutab ta koolimajas tihtipeale ja on kurvameelne vms. Kui aga mitte midagi niisugust ei ole, siis on lapse ja tema pere õpetaja tahtmisel ametnike kätte viskamine sulaselge kuritegu ning tühipaljas kius ainsa eesmärgiga last vaimselt võimalikult palju vigastada.

Perekond on tegelikult õrn ja isegi tugevat ning toimivat perekonda, kus lapsed õnnelikud, on võimalik pahatahtliku pealekaebaja (eriti õpetaja) poolt põhjalikult lõhkuda – kui vaid teada, millisele “nupule” vajutada. Algpõhjuseks, miks õpetaja hakkas selle pere või lapsevanema peale vimma kandma, võis olla mis iganes. Näiteks mina ise sattusin oma kooliajal 11-aastasena klassijuhataja aastatepikkuse kiusamise ohvriks seetõttu, et ma ükskord hämaral tänaval ei teretanud teda esimesena. Mu ema kutsuti kooli ja sõimati läbi ning mu hinded selles aines kukkusid järsku kolinal alla. Praegu ei ole tegelikult muutunud mitte midagi.

Mida küll selle peale öelda. Kui õpetaja on selline psühhopaat, siis tuleb last tema eest kaitsta. See ei tähenda, et kõik õpetajad on sellised. Komisjonist peab nagunii läbi käima, nt kui on vaja vähendatud õpitulemusi, koduõpet jne, jne.

Ja elu ongi selline võitlus, ka täiskasvanuelus tuleb paraku ette igasuguseid inimtüüpe. Ei tule vastu ainult inglid. Kool on väike sissejuhatus eluks. Ja täpselt, kiusajaks või kiusatavaks võib olla õpetaja asemel olla laps või lapsevanem.

#3773277:

Komisjonist peab nagunii läbi käima, nt kui on vaja vähendatud õpitulemusi, koduõpet jne, jne.

Mispärast peab komisjonist läbi käima laps, kes on seni kõikidel õppeaastatel lõpetanud klassi kiituskirjaga? Mis koduõppest ja vähendatud õpitulemustest sa sonid?

Veelkord: laps, kes ei lõigu ennast, kellelt ei ole iialgi leitud mitte ühtegi sinikat, kes ei ole anorektik, kes saab klassikaaslastega suurepäraselt läbi, võib samuti sattuda lastekaitsesüsteemi hammasrataste vahele lõhkumiseks.

Miks sa keeldud järjekindlalt uskumast, et õpetajapoolne kiusamine võib tõepoolest päriselt eksisteerida? Ja isegi kui mõnele õpetajale ei meeldi mõni lapsevanem, kas täiskasvanud spetsialist ei peaks suutma olukorras siiski objektiivseks jääda ja mitte ennast süütu lapse peal maandama asuda?

Selline õpetaja, kes kulutab oma isikliku aega ja energiat õpilase kiusamisele, tundub küll psühhopaat (või mingite muude suurte probleemidega) … Arvata võib, et selliseid on olemas (kuskil), aga ma usun, et mitte palju. Mina ei ole oma kooli ajal, ega lapse koolis ega praegu õpetajana töötades küll sellistega kokku puutunud, pigem ei viitsita probleemidega tegeleda, mitte nii, et neid ise juurde tekitatakse. Oma kooliajast mäletan küll õpetajate ebaõiglast käitumist (mõni õpetaja suhtus minusse halvasti ja mõni vastupidi eelistas mind teistele). Samas jäi kõik ikkagi tundide piiresse.. väljaspool tunde tegelesid mõlemat tüüpi õpetajad oma asjadega.